3-14-51567/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.10.2017 |
|
EIK on pidanud lubatavaks vahistatute ja süüdimõistetute erinevat kohtlemist pereliikmetega pikaajalise kokkusaamise õiguse küsimuses uurimise või julgeolekuga seotud kaalutlustel, arvestades konkreetset juhtumit. Probleemne on automaatne keeld, mida ei põhjendata individuaalsete asjaoludega. Erineva kohtlemise õigustatust on EIK analüüsinud, silmas pidades mh kuriteo olemust, milles isikut süüdistatakse, kokkusaava pereliikme tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (Vt EIK 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66; 9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p-d 119–120; 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p-d 59–60.) (p 22)
Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 1431 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26)
Vt ka p 29 ja RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16.
Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 1431 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26, vt ka p 29)
Pikaajalised kokkusaamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis toimub järelevalve all (VangS § 24 lg 1). (p 27)
Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
|
| 3-3-1-62-09
|
Riigikohus |
19.11.2009 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud. Sama põhimõte kehtib ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Tulenevalt sellest, et käesolevas asjas on kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht kohtumenetluse käigus muutunud, ei võimalda otsuse tegemise ajal kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada. Üksnes ümberpaigutamine ei mõjutaks vangla vastu esitatud kohustamisnõude läbivaatamist ning nõude rahuldamise võimalikkust. Sarnaselt distsiplinaarkaristuse määramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-89-07 p-i 9) ei oleks kohustamisnõude rahuldamise korral välistatud ettekirjutuse täitmine ka teises vanglas. Vastupidisel juhul oleks administratsioonil võimalik kinni peetava isiku ümberpaigutamisega vabaneda oma vastutusest.
KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada.
VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.
Pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist tuleb käsitada haldusaktina. Sellist keeldumist ei saa käsitada toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.
|
Facebook
Twitter