/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-111/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.04.2019
VangS § 16 lg 1 p-de 2 ja 7 ning justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 2^1 p 2 järgi peavad ITK-s olema märgitud planeeritud sekkumised (st ITK-järgsed tegevused ja abinõud) või muud tingimused, mille täitmisel on võimalik otsustada kinnipeetava avavanglasse paigutamine, või kui seaduse alusel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatud, siis viide sellele. Määruse nr 21 § 1 lg 2^1 p 2 eesmärk on motiveerida kinnipeetavat ITK-d täitma ning seeläbi saavutama ITK ja ühtlasi vangistuse eesmärke (vt määruse nr 21 § 1 lg 2). (p 22)
Vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta võib vangistusaja kestel muutuda. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viie tööpäeva jooksul viiakse läbi korduv riskihindamine (määruse nr 21 § 8 lg 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse § 3 lg 4 p 10). Pärast korduva riskihindamise läbiviimist vaatab inspektor-kontaktisik ITK tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab ITK rakendamist (määruse nr 21 § 8 lg 3 teine lause). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse nr 21 § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6). (p 14)
Praeguses asjas on kohtud leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26). (p 13)
Kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel (justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 6), ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. (p 14) Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17^2 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 17^2 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt praeguse määruse p 18). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust. (p 15) Seega pole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. (p 18) Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p 3 tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. (p 19)
ITK-s märgitud ohuhinnang ei piira kinnipeetava õigusi seoses vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustab maakohus (KarS § 76). Vangla esitab maakohtule muude dokumentide seas kinnipeetava isikliku toimiku ja iseloomustuse. Kuigi kinnipeetava isiklikus toimikus on ka ITK (VangS § 16 lg 4 teine lause), esitab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkuse kohta kinnipeetava iseloomustuses (VangS § 76 lg 1). Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei otsustata ITK-s märgitud ohuhinnangu alusel. (p 16)
3-3-1-2-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Ka direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. (p 21) Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14) VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri 25. jaanuari 2001. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42 paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi ennetähtaegset vabastamist asjakohasele struktuuriüksusele päringu, et välja selgitada välismaalasest kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste väljaselgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust. Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. (p 12)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14) VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada (vt ka otsuse p 10-11). (p 21)
3-3-1-52-12 PDF Riigikohus 21.11.2012
Kui isik on pöördunud halduskohtu pädevusse mittekuuluvas vaidluses halduskohtusse, ja kohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määrus asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10). Seega tuleb jätkata asja sisulist läbivaatamist halduskohtu¬menetluses.
Vaidluse puhul kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvutamise üle on olemuslikult tegemist kohtuotsuse täitmise küsimusega. KrMS § 431 sätestab ulatuslikult („kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused“) täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud selline üldklausel, sest seadusandjal pole võimalik ette näha kõiki kohtulahendi täitmisega seonduvaid vaidlust tekitavaid olukordi. Kui vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, ei kuulu see vaidlus seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse. Kui isik on pöördunud halduskohtu pädevusse mittekuuluvas vaidluses halduskohtusse, ja kohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määrus asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10)) . Seega tuleb jätkata asja sisulist läbivaatamist halduskohtu¬menetluses.
Kui isik kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest mõistetud üksikkaristustest, siis lähtutakse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel KarS § 76 lg-st 2. Nimetatud sättes toodud tähtaegadest tuleb lähtuda juhul, kui karistust kandev isik on süüdi mõistetud esimese astme tahtlikus kuriteos. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa mõistetud karistusest moodustab just esimese astme tahtliku kuriteo eest mõistetud karistus. Oluline on, et mingi osa kandmisele kuuluvast karistusest on isikule mõistetud esimese astme tahtliku kuriteo eest. Isik ei saa loota, et enne tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse täielikku ära¬kandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel kergendada. Süüdlast, kes on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastatud tingimisi enne tähtaega, kuid paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest mõistetud karistusele liidetakse ka esimese astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, tuleb lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja tema suhtes kohaldatakse KarS § 76 lg 2 sätteid.
3-3-1-52-06 PDF Riigikohus 23.10.2006
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
3-3-1-53-06 PDF Riigikohus 16.10.2006
Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.
Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras. Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust. VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.
3-3-1-6-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Elamisloa puudumine pole aga takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav.
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale välismaalasele elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist. Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Otsus mitte anda elamisluba võib aga kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json