3-22-1384/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2025 |
|
Mittevaraline kahju on hüvitatav RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud järgmistel tingimustel. Avaliku võimu kandja (RVastS § 2 lg 1) peab olema tegutsenud õigusvastaselt ja sellega rikkunud isiku õigusi avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks peab olema isikul tekkinud kahju. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos. Isik peab olema eelnevalt ammendanud õiguskaitsevahendid, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt tuleb kasutada, st ta peab olema esitanud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude (RVastS § 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõude (RVastS § 4) või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude (RVastS § 6). Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise puhul tuleb lisaks silmas pidada, et seda võib nõuda üksnes inimene ja juhul, kui süüliselt on alandatud tema väärikust, kahjustatud tervist, võetud vabadus, samuti kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Eeltoodud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral (RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Kui mittevaralise kahju hüvitamise mõni eeldus puudub, tuleb nõue jätta rahuldamata. Kui mõni neist eeldustest ei ole konkreetsel juhul täidetud, puudub vajadus hinnata ülejäänud eeldusi. (p 13)
HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Seega peab kohus juhul, kui ta tunnistab otsuse resolutsioonis haldusorgani tegevuse õigusvastaseks, jättes taotletud rahalise hüvitise välja mõistmata, otsuse põhjenduses ära näitama, et täidetud on kõik mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, sh et isikul tekkis kahju. (p 14)
VangS § 55 lg-st 1 tulenev vangla kohustust eeldab spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises (vt RKHKo nr 3-19-1416/43 p-d 38 ja 40). Ei piisa üksnes sellest, et kinnipeetaval lubatakse teha harjutusi elukambris või osaleda igapäevases jalutuskäigus.
Vangla ei saa õigustada oma kohustuste mittetäitmist vanglaametnike nappusega. Spordisaali külastused jäeti ära järelevalvekaalutlustel, kuid graafikut ei muudetud ega pakutud asendusaegu. Selline tegevus rikkus kinnipeetava õigust spordisaali kasutamisele ja oli õigusvastane. Kuigi spordisaal loob spordiga tegelemiseks paremad tingimused, ei olnud graafiku alusel spordisaali külastuste õigusvastane ärajätmine sedavõrd intensiivse mõjuga, et seda saaks pidada kaebaja tervist kahjustavaks. (p-d 16 ja 19)
VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavat läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Läbiotsimise viise VangS § 68 ja määruse nr 44 v.r täpsemalt ei sätesta. Seega on vanglal kaalutlusõigus läbiotsimise viisi valikul. (p 23)
VangS § 41 ja 41 lg 2 kolmanda lause sätetest võib järeldada, et kinnipeetavat tuleb kohelda inimväärikust austavalt ning vangistus ei tohi põhjustada tarbetuid kannatusi. Läbiotsimisel tuleb eelistada kõige vähem invasiivset viisi, mis on eesmärgi saavutamiseks piisav, järgides inimväärikuse põhimõtet ja õiguste olemust moonutamata. (p 25)
VangS § 68 lg-t 1 ja tol ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 4.6 ning 17.1.10 ei saa tõlgendada selliselt, et lubatud on sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahti riietumisega läbiotsimised isegi juhul, kui see toimub juhuslikkuse põhimõttel. Selleks peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav läbi lahti riietumisega. Sagedane ja süstemaatiline väljaspool eluosakonda töötavate kinnipeetavate lahti riietumisega läbiotsimine ei ole proportsionaalne, kui see ei ole seotud konkreetse ohuga. Vangla julgeoleku tagamine ei saa tulla kõigi kinnipeetavate õiguste riive arvelt, kui vanglal on muid viise ohtude maandamiseks. Lahti riietumisega läbiotsimist võib õigustada vanglale varem teadaolev info, et nt kinnipeetaval on kavatsus kasutada vägivalda, kinnipeetavate käitumine viitab ohule vangla julgeolekule või töö objektilt on tuvastatud keelatud esemete kadumine. Selline info tuleb ka säilitada viisil, et seda saaks hiljem kontrollida. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. (p 29)
Olukorras, kus elavas järjekorras järgemööda võetakse kinnipeetav ruumi, kus ta otsitakse läbi lahti riietumisega, on tegemist kinnipeetavate lauskontrolliga. Vangla peab kaalutlusõigust järgides otsutama, millist läbiotsimise viisi pidada konkreetsel juhul proportsionaalseks. Vangla vaidlusalune tegevus toimus peamiselt preventiivsetel kaalutlustel pikema aja vältel. Vastustaja ei ole suutnud põhjendada, et vähemalt mõni lahti riietumisega läbiotsimine oli kaebaja suhtes konkreetse ohu ärahoidmiseks vajalik. (p 30)
VangS § 41 põhimõtte järgimiseks tuleb lahti riietumisega läbiotsimiste kui invasiivsete meetmete puhul kinnipeetavate õiguste kaitse tagamiseks viidatud normist kohustus neid toiminguid dokumenteerida. Dokumenteerimise kohustus aitab vältida kinnipeetavate õiguste rikkumist, sealhulgas õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja väärkohtlemise keeldu (PS § 18, EIÕK art 3). Tõendamiskoormus, et läbiotsimine toimus nõuetekohaselt, lasub vanglal, mitte kinnipeetaval. Korralik dokumenteerimine vähendab riski, et otsus langetatakse vangla kahjuks pelgalt tõendite puudumise tõttu. (p 31)
Arvestades juhtumi asjaolusid (ajavahemiku pikkus, kaebaja hinnanguliselt nimetatud lahti riietumisega läbiotsimiste arv, mida vastustaja ei ole ümber lükanud), ei ole kahtlust, et kinnipeetavale kaasnesid hingelised üleelamised ja seeläbi tekkis mittevaraline kahju. Süsteemaatiline ja sagedane lahti riietumisega läbiotsimine saab alandada kinnipeetava väärikust selliselt, et see väärib kahju hüvitamist rahas. (p 34)
|
| 3-19-549/98
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.05.2021 |
|
Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)
Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)
Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)
Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)
Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)
VangS § 68 lg-s 1 ei täpsustata, millisel viisil kinnipeetavat läbi otsida tohib. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Lisaks on võimalik vaadelda ja uurida alasti keha ilma läbiotsija ja läbiotsitava füüsilise kontaktita. Kõige intensiivsem on rektaalne ja vaginaalne kehaõõnsuste läbiotsimine. Läbiotsimise tõhustamiseks või selle alternatiivina võib kasutada tehnilisi vahendeid, nagu metallidetektorit või kehaskännerit, ja teenistuskoera. (p 15)
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, eeldab kehaõõnsuste kontrolli lubamine sellise sekkumise sõnaselget sätestamist seaduses. Kehaõõnsuste kontrolli lubatavust ei saa tuletada üldisest VangS § 68 lg 1 viitest kinnipeetava läbiotsimisele keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil. Kehaõõnsuste kontrolli lubav norm peab sellise meetme üheselt ette nägema, reguleerides mh piisava täpsusega selle materiaalõiguslikke eelduseid ja vajaduse korral sunni kohaldamise võimalikkust ja piire. Seega ei võimalda kehtiv VangS § 68 lg 1 kinnipeetava kehaõõnsuste kontrolli. (p 20)
Nii Nelson Mandela reeglid (vt reeglid 50‑52) kui ka EIK praktika (nt EIKo asjas nr 24209/94, Y.F. vs. Türgi, 22. oktoober 2003, p 41) rõhutavad seda, et riigisiseses õiguses tuleb kehtestada kehaõõnsuste läbiotsimiseks seaduslik alus ja sellised regulatsioonid peavad olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning võtma arvesse rahvusvahelisi standardeid. Euroopa nõukogu ministrite komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta soovitab kehtestada riigis üksikasjalikud protseduurid, mida personal peab läbiotsimisel järgima, ning määrata kindlaks, mis laadi läbiotsimised konkreetses olukorras vajalikud on (p-d 54.1, 54.2). Seejuures on EIK pidanud juba alasti läbiotsimisel kummardamise nõudmise eeldusena oluliseks, et sellisel viisil läbiotsimine on eriliste asjaolude valguses absoluutselt vajalik ning et on olemas tugev ja spetsiifiline alus arvata, et kinnipeetav peidab selles kehaosas keelatud eset või ainet (EIKo asjas nr 70204/01, Frerot vs. Prantsusmaa, 12. juuni 2007, p 41). Viidatud Nelson Mandela reeglid julgustavad liikmesriike asendama alasti keha ja kehaõõnsuste läbiotsimised alternatiivsete vähem riivavate läbiotsimise viisidega. (p 24)
VangS § 68 lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, et mõiste „kinnipeetava läbiotsimine“ sisaldab ka kehaõõnsuste läbiotsimise seaduslikku alust. Kehaõõnsuste läbiotsimiseks peaks regulatsioon olema täpsem ja detailsem. (p 25)
|
| 3-3-1-64-14
|
Riigikohus |
11.12.2014 |
|
Sissetulekute vähenemisest või majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul ei ole tegemist mittevaralise kahju koosseisus väljamõistetava kahjuga. Tegemist on varalise kahjuga, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. (p 18)
Määratav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsust asjas nr 3-3-1-38-13). (p 16)
Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta, et vangla on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kinnipeetava ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud. Ründajaks oli kaaskinnipeetav, kelle vastu on kinnipeetaval võimalik esitada nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tsiviilkorras. Vanglal ei olnud infot rünnakukavatsuse kohta, kuid hooletu tegutsemise tõttu julgeolekuabinõude kohaldamisel (ründaja läbi otsimata jätmine) pidi vangla arvestama, et selle tagajärjel võib tekkida tervisekahju mis tahes isikule. Vangla on tegutsenud asjakohaselt ründe tagajärgede likvideerimisel ja kinnipeetavale igakülgse abi võimaldamisel.
Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu välja mõistetud kahjuhüvitisi, on põhjendatud mõista vanglalt kinnipeetava kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis. Selline hüvitis võib olla küll väiksem Euroopa Inimõiguste Kohtu välja mõistetavatest summadest, kuid ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlik. (p 17)
Riigil tekib vastutus, kui ametivõimudel on või peaks olema konkreetne informatsioon kellegi elu ohustava kolmanda isiku ebaseadusliku ründe kohta.
Asjas puudub informatsioon, et kinnipeetav oleks olnud teadlik teise kinnipeetava kavatsetavast ründest tema vastu, ning seda asjaolu on kahjuhüvitise väljamõistmisel võimalik arvesse võtta. Samas ei piira Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid riigi vastutust, kui see on ette nähtud riigi seadusega.
Rünne kääridega sai võimalikuks just vanglaametnike hooletuse tõttu, mis muudab ebaoluliseks asjaolu, kas vangla oleks pidanud ühtlasi eesseisvat rünnakut ette nägema või mitte. (p 12)
Tulenevalt asjaolust, et vanglapoolne kohustuste rikkumine kinnipeetava läbiotsimata jätmisel võimaldas kaaskinnipeetava vastu toimunud ründe just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja kaaskinnipeetavale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Kinnipeetava läbi otsimata jätmine, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid, on vangla raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaaskinnipeetavale tekitatud kahju eest. (p 10)
RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13 ja 02.oktoobri 2014. a otsust asjas 3-3-1-47-14). (p 15)
|
| 3-3-1-32-12
|
Riigikohus |
17.10.2012 |
|
Vangistusseadusest tulenevalt on kinnipeetavaga samast soost vanglaametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Vangistusseadus ei sätesta, mitu samast soost isikut võib kinni¬peetavat läbi otsida. Seetõttu ei ole keelatud isiku läbiotsimine ka kahe samast soost vangla-ametniku juuresolekul.
Vaidlusaluse läbiotsimise ajal kehtinud justiitsministri 01.04.2004 määrusega nr 23 kehtestatud „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ (määrus nr 23) kohaselt otsitakse isik läbi kas täielikult või mittetäielikult ning isiku täielik läbiotsimine toimetatakse kohas, kus on tagatud isiku privaatsus. Arvestades praegusel juhul läbiotsimisega isiku privaatsfääri sekkumise intensiivsust tuleb tema läbiotsimine (nn alastiläbiotsimine) lugeda täielikuks läbiotsimiseks. Kinnipeetava läbiotsimine ei toimunud eraldi ruumis, vaid vangla eluhoone trepikojas. Läbi¬otsimise puhul oli tegemist privaatsuse riivega, kuid privaatsuse rikkumist ei toimunud. Praegusel juhul piisas kinnipeetava läbiotsimiseks väljaspool selleks ettenähtud ruumi vangla ametnikel olnud kahtlusest, et kinnipeetav võib olla jalutuskäigult tulles peitnud aluspesusse vanglas keelatud sigarette ja see kahtlus tuli operatiivselt kõrvaldada.
|
| 3-3-1-40-07
|
Riigikohus |
06.09.2007 |
|
Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik.
Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks.
On võimalik, et kinnipeetavale tekitatakse kambri läbiotsmisega ebamugavusi, kuid on küsitav, et talle tekitatakse sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus peab kohut veenma, et ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses läbiotsimistega, ületavad piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.
HKMS § 91 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Selliste täiendavate asjaolude arvestamine ei ole otseselt seotud tsiviilkohtumenetluse reeglitega ega nendega piiratud. Kuna riigilõivust vabastamise küsimus on Halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus HKMS §-de 5 ja 94 alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Riigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud tulenevad halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest, mitte aga TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilkohtumenetluse sätetest. Samas võivad piirangud tegelikkuses osaliselt langeda kokku Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatutega.
Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Sellise kahju eest, mis seisneb mittepüsivate füüsiliste ning emotsionaalsete kannatuste eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud.
|
Facebook
X.com