3-21-939/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2024 |
|
Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus ning asjaolul, kuidas isik saatmisel tegelikult käitus, ei ole seetõttu määravat tähtsust. Oluline on hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust enne saatmise algust ning lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava tervislikust seisundist. Ohjeldusmeetmete kohaldamise vajadust tuleb hinnata saatmise jooksul ka siis, kui asjaolud saatmise kestel oluliselt muutuvad. (p 23)
VangS § 70 lg 2 piirang tähendab, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg. Kui asjaolud (nt kinnipeetava käitumisest, terviseseisundist ja viibimiskohast lähtuv riskihinnang) saatmise vältel ei muutu, pole ka ohjeldusmeetme kohaldamise uueks hindamiseks vajadust. Meetme kasutamise lõpetamiseks erandjuhul saatemeeskonna ülemale otsustusõiguse andmine (vt Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 15 lg 4) on sellises olukorras piisav, et tagada ohjeldusmeetme asendamine proportsionaalsema meetmega, kui ilmneb näiteks kinnipeetava terviseseisundi halvenemine või muud olulised asjaolud. (p 26)
|
| 3-21-884/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.09.2023 |
|
Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)
Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)
Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)
Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)
Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)
|
| 3-19-1837/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.02.2021 |
|
Vähese edulootuse tõttu võib kaebuse tagastada ainult juhul, kui kaebusega kaitstav riive on väheintensiivne (HKMS § 121 lg 2 p 21). (p 12)
HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. (p 12)
Kuigi kinnipeetaval on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega. (p 13)
HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et isegi kui kohus kaebuse rahuldaks, ei aitaks see kaasa kaebuse eesmärgi saavutamisele. (p 15)
HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. (p 12)
Kuigi kinnipeetaval on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega. (p 13)
HKMS ei välista kaebuse esitamist kehtiva haldusakti täitmise keelamiseks (vt ka RKHKo nr 3-15-2943/85, p 14, RKHKo 3-3-1-84-11, p 28 ja RKHKo nr 3-3-1-3-04, p 12). Juhul kui jõustunud kohtulahendiga oleks kaebaja üksikvangistusse paigutamine keelatud, kehtiks paigutamist ettenägev haldusakt edasi, kuid seda ei tohiks täita. (p 15)
|
| 3-17-1503/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.02.2020 |
|
Kuigi kaebaja on lisaks üksinda hoidmisele viidanud ka muudele puudustele tema kinnipidamistingimustes vaidlusalusel ajavahemikul, on ta nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis. Kolleegium selgitab, et sellist kahjunõuet ei tohi jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust. Isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt EIK otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63–64, 67 ja 69). Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju.
Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kaebaja nõuab siin kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühiliselt haiget isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid. See väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21). (p 17)
Kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega. (p 19)
VangS § 11 lg 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on vastustaja jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. (p 17)
|
| 3-15-2943/85
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.06.2018 |
|
Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)
Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)
Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)
|
| 3-3-1-10-17
|
Riigikohus |
19.05.2017 |
|
Haldusakti kehtivuse kaotamise korral ei ole vaja iga kord üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-11 ja 3-3-1-44-14). Tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)
Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)
Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt RKHK otsused asjades 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-88-14). (p 16)
Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. (p 17)
VangS § 69 lg 1 ei võimalda täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada distsiplinaarmenetluse tõhusaks läbiviimiseks. Sel eesmärgil saab kinnipeetava raske distsipliinirikkumise korral eraldatud kambrisse paigutada VangS § 63 lg 4 alusel. (p 18.2)
Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada karistuslikul eesmärgil. (p 18.3)
VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Kui kinnipeetava taotlust ega vaiet ei rahuldata, saab kinnipeetav pöörduda halduskohtusse. Vaide- või kohtumenetluse ajal saab kinnipeetav halduskohtult taotleda esialgset õiguskaitset. Kui käskkiri on kehtivuse kaotanud, on kinnipeetaval õigus põhjendatud huvi olemasolu korral taotleda halduskohtult vangla tegevusetuse (asjaolude äralangemisel haldusmenetluse uuendamata ja käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemist. (p 21)
VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. (p 21)
|
| 3-3-1-56-15
|
Riigikohus |
30.11.2015 |
|
Kui ohjeldusmeetmete kasutamine on õigustatud ja kinnipeetavale tagatud isiklik ruum bussis ei erine reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses, ei alanda kinnipeetava inimväärikust ei bussikongi mõõtmed eraldivõetuna ega kogumis ohjeldusmeetmete kasutamisega. (p 22)
Isikule võib kaks tundi kestnud etapeerimisel omavahel ühendatud raudades kitsas bussikongis viibimine põhjustada küll ebamugavust, kuid mitte sellisel määral, et seda saaks pidada inimväärikuse alandamiseks. (p 22)
|
| 3-3-1-88-14
|
Riigikohus |
06.05.2015 |
|
Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).(p 11)
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et kinnipeetav kavatseb ka edaspidi vangla vara kahjustada. (p 16)
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, tuleb vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuleb vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13). (p 17)
|
| 3-3-1-47-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Kambris tulekahju tekitamine oli ohuks nii kinnipeetavale endale kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, samuti ohustas vangla julgeolekut. Olemas oli ka reaalne enesevigastamise oht, kuna kinnipeetav oli ise võtnud niidid haavadelt ning keeldus ravist. Selliselt käitunud kinnipeetava ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamine oli vajalik ja proportsionaalne.
Kohtupraktikas on leitud, et ohjeldusmeetme kestval rakendamisel tuleb süstemaatiliselt kontrollida kohaldamise aluste olemasolu ning kaaluda jätkamise vajalikkust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Samuti on leitud, et märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlus-staadiumis (otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-12 p 15). Need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas.
Ka sellisel juhul, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, peab ohjeldusmeetme kohaldaja jälgima, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kinnipeetav ennast tahtlikult ei vigastanud.
Hüvitise suuruse arvutamisel RVastS § 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise alustega arvestamata jätmine oleks kohtule etteheidetav siis, kui vastavad alused asjas esineksid. Ohjeldusmeetme kasutamise eesmärgina on viidatud sellele, et ohjeldusmeedet kasutati eelkõige kaebaja enda kaitseks ning kaitstav hüve (kaebaja elu ja tervis) oli rikutud hüvest (kaebaja väärikus) olulisem. Need eesmärgid ei saa iseenesest olla aluseks vastutuse piiramisele RVastS § 13 lg 1 järgi. Ohjeldusmeetme kohaldamise eesmärk ei õigusta ohjeldusmeetme õigusvastast kohaldamist. Selles asjas puuduvad RVastS § 13 lõikest 1 tulenevad alused hüvitise vähendamiseks. Rahustusvoodisse fikseeritud kinnipeetaval puudus võimalus kahju vähendada või ära hoida.
RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatuna puudusid kaebajal ka käesoleval juhtumil kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.
RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatud kaebajal puudusid kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeldu suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.
Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, kas ohjeldusmeedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks ning sellega, kas ohjeldusmeedet kohaldati õigusvastaselt kogu ohjeldusmeete rakendamise ajal. Kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ei saanud tekkida ohjeldusmeetme kohaldamise alguses, kuna meedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti ka ajal, mil kaebaja viibis meditsiini¬osakonnas.
Õiguspärase ohjeldusmeetme kohaldamise aja hindamisel saab arvestada EIK 29. mai 2012. a otsuse asjas Julin vs. Eesti p-s 127 märgituga, mille kohaselt peaks harva esinema vajadus rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta kauemaks kui paar tundi.
|
| 3-3-1-19-13
|
Riigikohus |
23.05.2013 |
|
Toimingul puudub haldusakti üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13).
Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.
Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustamisel tuleb haldusorganil hinnata isiku põgenemiskalduvust, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripärast ning teiste meetmete piisavust ohu vähendamiseks. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest. Ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine on põhjendatud kui teiste meetmetega (sh saatmismeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemine ja spetsiaalse saatebussi kasutamine) ei ole võimalik julgeolekuohtu piisaval määral maandada.
Ringkonnakohtu menetluses menetlusdokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu puhul on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Vastavalt kohtupraktikale ( vt otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 20) on menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv hõlmatud HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu on kohtupraktikas käsitatud kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).
Kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on vanglate juurde moodustatud relvastatud saatemeeskond, kelle ülesanne on kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Oma ülesannete täitmiseks võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus-meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel, mistõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69 ja 70 sätestatust.
|
| 3-3-1-18-12
|
Riigikohus |
19.06.2012 |
|
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12).
Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega on kohtul kaalutlusruum hüvitise suuruse üle otsustamisel.
EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
VangS § 69 lg 1 näeb ette täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ja lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks on ohjeldusmeede. Ohjeldusmeetme kohaldamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16).
Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamisele peab eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Kuna kinnipeetav käitus enne käeraudade kasutamist agressiivselt, ähvardades põlema panna temale väljastatud voodivarustuse ning lõhkuda kambri akna klaasi, siis tingis tema käitumine vajaduse vangla julgeoleku tagamiseks ohjeldusmeetme kohaldamiseks. Vangla vara lõhkumine ning tulekahju tekitamine on vangla julgeolekut ohustavad rikkumised.
Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetme kasutamise akti kohaselt kinnipeetavat küll kontrolliti, kuid ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamise põhjendati vaid sõnaga "rahutu", mis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on viga, mis muudab võimatuks kohtuliku kontrolli ja käesoleval juhul tingib rakendatava meetme õigusvastasuse.
Kui vangla rakendab VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid järjestikku, tuleb järgneva meetme kohaldamisel ära näidata kaalutlused, miks eelneva meetme kohaldamise asjaolude äralangemisel on vaja kohaldada uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid.
Kohtupraktika kohaselt (vt määrus haldusasja nr 3-3-1-10-12 p 9) ei sätesta VangS § 69 lg 1 seda, et ka ohu tekkimise ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet. Sama põhimõte kehtib ohjeldusmeetme kõrval ka kõigi teiste VangS § 69 lg-s 2 märgitud täiendavate julgeolekuabinõude kohta.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12).
Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline kohaldamine oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
|
| 3-3-1-10-12
|
Riigikohus |
25.04.2012 |
|
Ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Vaidlustatud käskkirjas puudub vangla täiendav põhjendus ja hinnang selle kohta, kas ka pärast üheksatunnist rahustusvoodis viibimist ja rahunemist oleks kinnipeetavast lähtunud oht teistele isikutele või ta pannuks toime raske õigusrikkumise. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kas käeraudade kohaldamist ligi kuue kuu jooksul saab pidada roportsionaalseks.
Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piirab isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt määrus asjas nr 3-3-1-71-11, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas ei ole tegemist perspektiivitu kaebusega, sest ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õiguslik alus ja selle meetme õiguspärasus on kaheldav ning vaieldav.
|
| 3-3-1-80-11
|
Riigikohus |
14.03.2012 |
|
Ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel tuleb meetme valikut kaaluda. Meetme kestval rakendamisel tuleb pidevalt kontrollida selle kohaldamise aluste olemasolu ja kaaluda, kas meetme rakendamist jätkata või mitte.
Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks teha kindlaks kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud.
Ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta.
Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1 ning lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, sealhulgas ohjeldusmeede, millena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki, kuid meedet ei tohi kasutada üle 12 tunni. Rahustusvoodit tuleb pidada fikseerimiseks.
Isiku rahustusvoodisse fikseerimisega kitsendatakse maksimaalselt tema füüsilist vabadust, mis võib põhjustada olulisi kannatusi isiku kestvalt sundasendis viibimise ja sellest tuleneva kõrgendatud terviseriski tõttu (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Riigikohus on rõhutanud, et ohjeldusmeede on rangeim täiendav julgeolekuabinõu (vt ka Riigikohtu 25.09.2006 asjas nr 3-3-1-49-06, p 12). Samuti on osutatud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, sest sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu ei pruugi olla tagatud õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Riigikohtu hinnangul puuduvad mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist õigustavad asjaolud. Seejuures peetakse silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
|
| 3-3-1-94-10
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10).
Kohtuistung protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates.
Kohtuistungi protokollis tuleb kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Kui kohus uurib kinnisel istungil dokumente, millest mõnda kohtutoimikule ei lisata, ei välista see nende dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele. Toimiku materjalide hulgas ei pea olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Seega võib kohtus tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
HMS §-s 58 sätestatu on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa kohus jätta kaebust rahuldamata ja toimingut õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu 21.01.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-88-08 p-i 13). Eelnimetatud seisukoht on asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ebaõige seada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Kui kohus tuvastas ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus rahuldada.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
Menetlusosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu saab täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku julgeoleku tagamiseks kohaldada üksnes erandliku meetmena ning see eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb haldusaktis abinõude kohaldamise vajadust motiveerida. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
|
| 3-3-1-95-09
|
Riigikohus |
17.06.2010 |
|
Käesolevas asjas vaidlusalusel ajal lubas vangistusseadus vastuvõtuosakonda paigutada ka kinnipeetava, kellele oli juba teises vanglas koostatud täitmiskava. Kuna täitmiskavas määratakse muu hulgas kinnipeetava paigutamine vanglas, võib täitmiskava muutmine teise vanglasse ümberpaigutamisel olla vajalik isegi juhul, kui kinnipeetav paigutatakse ümber olemasoleva täitmiskava järgimise tagamiseks. Kolmekuuline vastuvõtuosakonnas viibimise tähtaeg võib olla kohane kui kinnipeetavale koostatakse esimest korda täitmiskava. Kui kinnipeetav paigutati teise vanglasse eesmärgiga tagada senises täitmiskavas ette nähtud hariduse omandamine ning kus enamik olulistest asjaoludest olid juba varasemalt teada ja senises täitmiskavas kirjas, pidanuks vangla tegutsema oluliselt kiiremini.
Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. juuli 2006. a otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. aprilli 2001. a otsus kohtuasjas nr 28524/95 Peers vs Kreeka). Kuna käesolevas asjas vaidlusalusel juhul viibis kinnipeetav kambris üksi, ei saa seda olukorda hinnata inimväärikust alandavaks.
Käesolevas asjas vaidlusalusel ajal kehtinud Justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 53 kinnitatud "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi" §-st 11 tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktidega. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine kohtus, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. Eelöeldu ei välista, et juhendile mittevastava täitmiskava mõni osa võib vastata sisult haldusakti tunnustele (tekitada, muuta või lõpetada kinnipeetava õigusi ja kohustusi). Käesolevas asjas vastab materiaalselt haldusakti tunnustele vaidlustatud täitmiskava osa, millega otsustati kinnipeetava kambrisse paigutamine ning VangS § 12 lg-s 2 nimetatud võimaluse erandkorras eraldi paigutamiseks kohaldamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku suhtes toob VangS § 69 lg-st 2 nähtuvalt kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise, mistõttu nende kohaldamine peab toimuma eraldiseisva motiveeritud haldusaktiga.
|
| 3-3-1-33-10
|
Riigikohus |
02.06.2010 |
|
VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Vangla kaalumiskohustus ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega, sest vanglal lasub kohustus jälgida, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Uute asjaolude ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole sõltuvuses kriminaalmenetluse käigust ega tulemusest. Vangla kohaldab kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid haldusmenetluses, mistõttu ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaadeldav kriminaalmenetluse tagamise abinõuna.
|
| 3-3-1-63-09
|
Riigikohus |
13.11.2009 |
|
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldalused on sätestatud VangS § 69 lg-s 1, mille otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees. VangS § 70 lg 1 teise lause (28. novembril 2007 kehtinud redaktsioonis) reguleerimisala on teistsugune, kui VangS § 69 lg 1 reguleerimisala. Seetõttu on VangS § 70 lg 1 teine lause saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus VangS § 69 lg 1 kõrval. Kuigi saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 70 lg 1 teises lauses, ei ole siiski välistatud, et saatmise ajal võib tekkida olukord, millal on vanglal põhjendatud vajadus täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamiseks VangS § 69 lg-s 1 nimetatud põhjustel.
Saatmisel tuleb ohjeldusmeetme kohaldamisel ühelt poolt arvestada sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust. Teiselt poolt on eesmärgiks ennetavalt vähendada saatmisel julgeolekuriske (põgenemisoht), ohtu kaassaadetavate ja saatemeeskonna elule ja tervisele ning järgida ka eraldatuse põhimõtet. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.
|
| 3-3-1-49-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.
Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tulenevalt VangS § 69 lg 4 esimesest lausest kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor. Kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuleb tuvastada asjaolude esinemine, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.
|
Facebook
X.com