Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018
Vt p 12. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)
3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018
Vt p-d 10 ja 11. VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)
3-17-1076/30 PDF Riigikohtu erikogu 25.09.2017
Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9, erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-11 ja asjas nr 3-3-4-1-12). (p 5)
3-3-1-9-17 PDF Riigikohus 27.06.2017
Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. (p 16)
3-3-1-83-16 PDF Riigikohus 16.03.2017
Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22)
3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)
3-3-1-53-14 PDF Riigikohus 22.01.2015
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst ning arstil on ka VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. VangS § 37 lg‑ga 3 ei ole hõlmatud olukorrad, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. (p.-d 15-16) Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
3-3-1-44-14 PDF Riigikohus 13.11.2014
VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19) Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)
3-3-1-30-14 PDF Riigikohus 22.05.2014
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10) Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15) On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 4^1 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14) Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
3-3-1-57-12 PDF Riigikohus 05.12.2012
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus. Alati ei ole kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele.
3-3-1-69-10 PDF Riigikohus 21.12.2010
Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
3-3-1-53-10 PDF Riigikohus 15.12.2010
Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka meditsiinilise uuringu teostamist. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
3-3-1-5-10 PDF Riigikohus 07.04.2010
Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, kuid vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule. Vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole võimalik "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine. Kuigi CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), lisavad need kaalu "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule.
3-3-1-6-10 PDF Riigikohus 31.03.2010
VangS § 50 lg 1 kohaselt on hügieeni eest hoolitsemine kinnipeetava kohustus. Vangla peab kinnipeetavale looma reaalsed võimalused isikuliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja seda ka olukorras, kus kinnipeetav viibib ootekambris. Vastasel korral puudub kinnipeetaval võimalus oma kohustust täita.
3-3-1-95-08 PDF Riigikohus 05.02.2009
VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seadus ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes see võimalus tuleks tagada. "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimalusel juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seetõttu tuleb VangS § 55 lg 1 järgimiseks vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Samuti lasub vanglal kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus.
3-3-1-70-07 PDF Riigikohus 12.12.2007
Riik on kohustatud tagama kinnipeetava tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all. Kuna vangla otsustab elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamise ja tööshoidmise kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus tunnistada sellise süsteemi paigaldamata jätmist või süsteemi parandamisest keeldumist õigusvastaseks, kui pole tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane