/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-922/21 PDF Riigikohtu erikogu 29.06.2021

Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021 määrusega asjas nr 3-21-30/19 on muudetud erikogu varasemat seisukohta. Üldkogu on kokkuvõtvalt leidnud, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 10)

Eeltoodust tulenevalt määrab erikogu TsMS § 711 lg 1 esimese lause järgi, et praeguses asjas peab kinnipeetavale prillide väljastamata jätmisest tekkinud vaidluse lahendama halduskohus. (p 11)

3-21-30/19 PDF Riigikohtu üldkogu 28.06.2021

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)


Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)


NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

3-19-1416/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.06.2021

RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)


Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)

Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)


RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)


vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)


Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)


VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)


vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)


Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)

EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)

Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)


Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)


Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)

3-20-1634/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2021

Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. (p 13)


Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. Kahjunõude läbivaatamine, mis on esitatud vangla kui riigivõimu kandja vastu, kes on tekitanud kahju sellega, et pole korraldanud vangla meedikute tööd, on tervikuna halduskohtu pädevuses. (p-d 13 ja 14)

3-19-882/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.10.2020

Kui toimingu sooritamise taotlusele (taotlus HMS mõttes) vastamise tähtaega ei ole kindlaks määratud, tuleb haldusorganil taotlus lahendada viivituseta. Tegu on määratlemata õigusmõistega, mida peab sisustama, lähtudes konkreetsest olukorrast. MSVS-s sätestatud 30‑päevane tähtaeg võib olla üldiseks orientiiriks. Haldusorgan peab õigesti prioritiseerima tegevusi ja tavapärasest kiiremini lahendama kiiret lahendust vajavad taotlused. (p 23.4)

Kui kinnipeetav taotleb vahetult tema tervisega seotud toimingu sooritamist, võib viivitusega kaasnev tagajärg ulatuda kaugemale pelgast ebamugavusest ning põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi. (p 23.5)


Haldusorgan peab määratlemata õigusmõiste sisustama lähtudes konkreetsest olukorrast. (p 23.4)


Kui kinnipeetav taotleb vahetult tema tervisega seotud toimingu sooritamist, võib viivitusega kaasnev tagajärg ulatuda kaugemale pelgast ebamugavusest ning põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi. (p 23.5)


Kui isikul on õigus kohustamisnõude esitamiseks ning halduskohtumenetluses esitatud kohustamisnõude ese ja vaide ese kattuvad, on kaebajal kaebeõigus ka vaideotsuse tühistamise nõudes. (p 20)


Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo 3-17-749/24, p 11). (p 23.1)

Erilise preventiivse huvi kriteerium ei ole täidetud, kui võimaliku tulevase õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis ei ole võimatu või ebamõistlikult raske. (p 23.6)

3-17-2859/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2020

Tervishoiuteenuse osutamisel vanglas kujuneb vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe, millest tulenevad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (vt RKHKo 3-3-1-53-10, p 9). Seda ka sõltumata sellest, millistest kaalutlustest (nt vastustaja ametnike soovitustest või isegi korraldustest) on vangla tervishoiutöötaja meditsiiniliste otsuste langetamisel lähtunud. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud patsiendi läbi vaatama, nõustama ja ravima arstiteaduse reeglite järgi ja lähtudes patsiendi tervise huvidest (VÕS § 758 lg 1). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

2-20-896/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Asjas on küsimuse all, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi (kummilindi) võimaldamata jätmise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses. (p 11)

Keskse tähtsusega on selles pädevusvaidluses küsimus sellest, kas asjas on tehtud ja vaidlustatud vangla arsti meditsiiniline otsus kummilindi kui füsioteraapilise abivahendi vajaduse kohta või on asjas tehtud ja vaidlustatud vangla haldusotsus keelduda isiklike asjade laost hagejale kummilindi väljastamisest.

Tervishoiuteenuse osutamiseks on ka meditsiinilise abivahendi kasutamise, väljastamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 8; erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 10)

Kui kinnipeetav soovib kohustada vanglat osutama tervishoiuteenust, mille üheks osaks on kummilindi väljastamise vajaduse üle otsustamine, tekib vangla ja kinnipeetava vahel tervishoiuteenuse osutamise õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted ning vaidluse peab lahendama maakohus.

Kui vangla teeb ja kinnipeetav vaidlustab meditsiinilise otsuse, põhineb pooltevaheline õigussuhe tervishoiuteenuse osutamisel (VÕS § 758 jj) ning vaidluse peab lahendama maakohus (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 12). (p 10.1) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud arsti otsusega, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast (vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 11)

Arsti otsustuse kummilindi kasutamise vajalikkuse kohta olemasolul väljastatakse meditsiiniline abivahend vangla laost vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ning selle üle tekkivad vaidlused tuleb VangS § 11 lg 5 järgi lahendada vaide- ja halduskohtumenetluses. (p 11.3)

3-18-1331/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.09.2019

Kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 “"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord” § 3 lg 2 reguleerib üksnes määruses loetletud riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite võimaldamist. Näiteks ei tähenda see, et kui isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, muutuksid need esemed meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. (p 10)

3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018

Vt p 12.

Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.


Vt p 12.

Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)

3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018

Vt p-d 10 ja 11.

VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)

3-17-1076/30 PDF Riigikohtu erikogu 25.09.2017

Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9, erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-11 ja asjas nr 3-3-4-1-12). (p 5)

3-3-1-9-17 PDF Riigikohus 27.06.2017

Kolleegium on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-14) . RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. (p 13)


Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. (p 16)


HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtul ei oleks võimalik alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks HKMS § 108 lg 1 eesmärki võimalik saavutada. HKMS §-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud RÕS mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest. Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi tasu proportsiooni (HKMS § 118 lg 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest. (p-d 17 ja 18)

3-3-1-83-16 PDF Riigikohus 16.03.2017

Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 24)

Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)


NB! Seisukoha muutus!

Varasem seisukoht oli, et EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). EIK suurkoda asus 20. oktoobri 2016 otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka, ning et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Riigikohus muudab EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. (p 10-11)

Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)

3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015

Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)


Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16)

Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)


Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17)

Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)


Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)

Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)


Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)

3-3-1-53-14 PDF Riigikohus 22.01.2015

Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HKMS § 63 lg s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Kinnipeetava keeldumine tööle asumast on õigustatav ka juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). (p 13)

VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Arstil on VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. (p 15)


VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst ning arstil on ka VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. VangS § 37 lg‑ga 3 ei ole hõlmatud olukorrad, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. (p.-d 15-16)

Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)


Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)

3-3-1-44-14 PDF Riigikohus 13.11.2014

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)


See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)

Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)


Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)


VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)


Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)


Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12)

Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10)

Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)


See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)

Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)


HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav. Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus). Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)


VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige koos¬kõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldus¬menetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)

3-3-1-30-14 PDF Riigikohus 22.05.2014

Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15)

On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14)

Sõltumata võimalikust tervisekahjust alandab väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. VSKE § 82 lg-st 1 tulenevalt soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Ka selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. (p 16)


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. (p 10) Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). (p 11)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-6-14.


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)

Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15)

On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14) Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)

Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)

Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). Eeltoodud põhjustel ei mõjuta kahjunõude eduväljavaateid küsimus, kas kaebaja pöördus kambris suitsetamise tõttu vangla poole. (p 11)

Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Kuna selle mõju on kumulatiivne ega pruugi igaühel avalduda, on üldjuhul keerukas või isegi võimatu tõendada sellest tekkinud tervisekahju. Sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Sõltumata eeltoodust alandab ka väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. VSKE § 82 lg 1 järgi soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)


Menetlusabi andmise üle otsustamise staadiumis ei ole põhjendatud võtta seisukohta kaebuse perspektiivituse kohta, kui kaebuse eduväljavaated sõltuvad asjaolust, mida ei ole veel välja selgitatud. Olukorras, kus olulised asjaolud ei ole välja selgitatud, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-12, p 7). Kui halduskohus kahtles kaebuse eduväljavaadetes, oli tal võimalus küsida kaebajalt ja/või vastustajalt täiendavaid andmeid või anda kaebajale menetlusabi ning selgitada olulised asjaolud välja asja sisulise lahendamise käigus. Seega, isegi kui kaebaja pöördumine vangla poole omaks asja lahendamisel tähtsust, ei olnuks õiguspärane jätta menetlusabi taotlust sellel motiivil rahuldamata. (p 12)


3-3-1-57-12 PDF Riigikohus 05.12.2012

Tuvastamiskaebust ei ole alust rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et eksperdi arvamuse kohaselt ei ole ühegi üldtunnustatud metoodika abil pole võimalik mõõta, milline oli vangla tegevuse roll kinnipeetava tervise halvenemises. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba asjaolust, et kinnipeetava tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste rikkumine. Sellises olukorras võib tõendamiskoormus üle minna hoopis vanglale, kes peab ära näitama, et kinnipeetava tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid. Kinnipeetava tervise halvenemises vangla võimaliku õigusvastase tegevuse ning muude tema tervist kahjustada võinud teguritega osatähtsuse hindamine on asjakohane alles kahju hüvitamise nõude lahendamisel hüvitise suuruse üle otsustades.


Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus.


Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus.

Alati ei ole kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele.

3-3-1-69-10 PDF Riigikohus 21.12.2010

Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.


Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Suhet ei muuda avalik-õiguslikuks ka see, et tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. Vangla arst tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes tervishoiuteenuse osutamise vajaduse ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.


Riigikohtu 10.04.2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 p-s 10 asuti seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Kuna käesolevas asjas tuleb vaidluse lahendamiseks anda hinnang faktilistele asjaoludele, mille teostamiseks Riigikohtul HKMS § 64 lg 2 alusel pädevus aga puudub, tuleks asi saata uueks lahendamiseks halduskohtule. Sellises olukorras ei saa pidada mõistlikuks maakohtu pädevusse kuuluva vaidluse lahendamise jätkamist halduskohtus. Seetõttu lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas haldusasja menetlus.

3-3-1-53-10 PDF Riigikohus 15.12.2010

Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka meditsiinilise uuringu teostamist. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.


Tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Tervishoiutöötaja on küll üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, kuid see ei muuda suhet avalik-õiguslikuks. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust.

Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json