3-21-884/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.09.2023 |
|
Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)
Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)
Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)
Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)
Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)
|
| 3-19-2164/40
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.02.2023 |
|
Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt RKHKo nr 3-15-3133/29, p 17 ja seal märgitud viited ning RKHKo nr 3-18-1895/67, p 17). (p 13)
Õiguspäraselt määratud kartserikaristuse täitmisele pööramine, samuti selle täitmine võib osutuda tervislikel põhjustel õigusvastaseks ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist võidakse kohaldada ka muul alusel kui isiku toime pandud korrarikkumise tõttu (VangS § 69 lg 1) (vt ka RKHKo nr 3-19-1837, p 14). (p 25)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada, et see ei rikuks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele PS § 28 mõttes ega kätkeks väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele. See peab olema põhjendatud ning erakordne abinõu, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid (vt RKHKo nr 3-18-1895/67, p 23). (p 18.1)
Kartserikaristus ei tohi rikkuda kinnipeetavate õigust tervise kaitsele ega kätkeda väärkohtlemise riski. Eelkirjeldatud kohustusest tulenedes võib kolleegiumi hinnangul vajalikuks osutuda, et vangla konsulteerib meditsiiniosakonnaga ja teeb kindlaks, kas olemasolevat juba kogutud informatsiooni arvestades (nt varasem haiguslugu, isiku vaimne tervis jms, vrd ka VangS § 53 lg 1 p 6, § 37 lg 3) võiks kinnipeetaval olla vastunäidustusi kartserisse paigutamisele. (p 23)
Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oma õiguste kaitsmisel on eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11; RKHKo nr 3-19-882/22, p 23.1). (p 17)
|
| 3-18-1895/67
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.12.2021 |
|
Kolleegium on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. (p 17)
Kolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. (p 19)
Kuritegeliku subkultuuri ilmingutest kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. (p 19)
Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a. (p 22)
Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. (p 22)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada seda, et pikaajaline üksikvangistus ohustab kinnipeetavate õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele, samuti tema sotsiaalsele toimetulekule (vt CPT 21. üldraport, samuti EIKo nr 40653/98, p 83, EIKo nr 31535/09, p 78, EIKo nr 4374/05, p 52). EIK praktika järgi ei ole pikaajaline isolatsioon iseenesest soovitatav praktika, kuid see, kas selline meede langeb konventsiooni art 3 mõjualasse, sõltub kinnipidamistingimustest, üksikvangistuse kestusest, eesmärgist ja isolatsiooni mõjust konkreetsele isikule (EIKo nr 70465/14, p 72 ja seal viidatud lahendid). Isegi kui tegu on üksnes suhtelise isolatsiooniga, ei tohiks üksikvangistust kohaldada lõputult, see peab olema põhjendatud ning erakordne meede, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid. (p 23)
Kartserikaristuse täideviimise tingimused ja isolatsiooni ulatus võivad olla väga erinevad. Lisaks kartseris viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii vanglasiseseks sotsiaalseks suhtluseks üldisemalt kui ka vanglaväliseks suhtluseks lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel. (p 23)
Vt RKHKm nr 3-15-2943/85, p 19. (p 24)
Üldreeglina peab üksikvangistuses viibival inimesel säilima võimalus kontakteeruda oma perega ja esindajaga ning viibida tund aega vabas õhus (vt ka CPT 21. üldraport). Oluline on ka see, et inimesele oleks tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav stimulatsioon, sh ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalidele. Kolleegium on varem leidnud, et kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Kui vangla pakutavad tegevused ei taga piisavalt suhtlemisvõimalusi ega kinnipeetava tervise kaitset, tuleb üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks võimaldada kinnipeetaval viibida piisavalt palju tavatingimustes (RKHKo nr 3-18-360/41 p 12). Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et tavarežiimil viibimise aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta ka inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist. (p 25)
EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (EIKo nr 59450/00, p 139). EIÕK art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (EIKo nr 22409/18, p 65). Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, seda eelkõige juhul, kui nad on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud, kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ning neile on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Olulisem on siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades. Justiitsministeeriumi selgituse järgi ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju. Seetõttu ei tohiks vangla meditsiiniosakonnale kartseris viibivate kinnipeetavate terviseseisundi tõhus, vajaduse korral ka igapäevane, jälgimine suuri korralduslikke probleeme põhjustada. Kuivõrd pikaajaline üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. (p 26)
Võrdlevalt toob kolleegium välja, et CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas (CPT soovituste tähenduse kohta vt RKHKo nr 3-3-1-95-08, p 9). Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1. (p 26)
Jättes korraldamata tõhusa järelevalve pikaajalises üksikvangistuses viibiva inimese terviseseisundi üle, võtab vangla endale riski jääda vastutavaks võimaliku tervisekahju ilmnemise korral. (p 30)
CPT on korduvalt kutsunud Eesti riiki üles kartserikaristuse 45-päevast maksimummäära oluliselt lühendama. Sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine. Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. (p 33)
|
| 3-20-1634/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.04.2021 |
|
Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. (p 13)
Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. Kahjunõude läbivaatamine, mis on esitatud vangla kui riigivõimu kandja vastu, kes on tekitanud kahju sellega, et pole korraldanud vangla meedikute tööd, on tervikuna halduskohtu pädevuses. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-18-1331/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.09.2019 |
|
Kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 “"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord” § 3 lg 2 reguleerib üksnes määruses loetletud riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite võimaldamist. Näiteks ei tähenda see, et kui isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, muutuksid need esemed meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. (p 10)
|
| 3-3-1-30-14
|
Riigikohus |
22.05.2014 |
|
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)
Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)
Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). Eeltoodud põhjustel ei mõjuta kahjunõude eduväljavaateid küsimus, kas kaebaja pöördus kambris suitsetamise tõttu vangla poole. (p 11)
Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Kuna selle mõju on kumulatiivne ega pruugi igaühel avalduda, on üldjuhul keerukas või isegi võimatu tõendada sellest tekkinud tervisekahju. Sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Sõltumata eeltoodust alandab ka väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. VSKE § 82 lg 1 järgi soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15)
On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14)
Sõltumata võimalikust tervisekahjust alandab väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. VSKE § 82 lg-st 1 tulenevalt soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Ka selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. (p 16)
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. (p 10)
Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). (p 11)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-6-14.
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)
Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15)
On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14)
Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
Menetlusabi andmise üle otsustamise staadiumis ei ole põhjendatud võtta seisukohta kaebuse perspektiivituse kohta, kui kaebuse eduväljavaated sõltuvad asjaolust, mida ei ole veel välja selgitatud. Olukorras, kus olulised asjaolud ei ole välja selgitatud, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-12, p 7). Kui halduskohus kahtles kaebuse eduväljavaadetes, oli tal võimalus küsida kaebajalt ja/või vastustajalt täiendavaid andmeid või anda kaebajale menetlusabi ning selgitada olulised asjaolud välja asja sisulise lahendamise käigus. Seega, isegi kui kaebaja pöördumine vangla poole omaks asja lahendamisel tähtsust, ei olnuks õiguspärane jätta menetlusabi taotlust sellel motiivil rahuldamata. (p 12)
|
| 3-3-1-57-12
|
Riigikohus |
05.12.2012 |
|
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus.
Alati ei ole kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele.
Tuvastamiskaebust ei ole alust rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et eksperdi arvamuse kohaselt ei ole ühegi üldtunnustatud metoodika abil pole võimalik mõõta, milline oli vangla tegevuse roll kinnipeetava tervise halvenemises. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba asjaolust, et kinnipeetava tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste rikkumine. Sellises olukorras võib tõendamiskoormus üle minna hoopis vanglale, kes peab ära näitama, et kinnipeetava tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid. Kinnipeetava tervise halvenemises vangla võimaliku õigusvastase tegevuse ning muude tema tervist kahjustada võinud teguritega osatähtsuse hindamine on asjakohane alles kahju hüvitamise nõude lahendamisel hüvitise suuruse üle otsustades.
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus.
|
Facebook
X.com