3-17-2859/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.09.2020 |
|
VSKE §-st 641 p 31 ja vangla kodukorrast tulenev tubakatoodete ja suitsetamise keeld vangla territooriumil on õiguspärane (vt PSVJKo 5-19-40/36). (p 12)
Tervishoiuteenuse osutamisel vanglas kujuneb vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe, millest tulenevad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (vt RKHKo 3-3-1-53-10, p 9). Seda ka sõltumata sellest, millistest kaalutlustest (nt vastustaja ametnike soovitustest või isegi korraldustest) on vangla tervishoiutöötaja meditsiiniliste otsuste langetamisel lähtunud. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud patsiendi läbi vaatama, nõustama ja ravima arstiteaduse reeglite järgi ja lähtudes patsiendi tervise huvidest (VÕS § 758 lg 1). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)
|
| 5-19-40/36
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
17.12.2019 |
|
Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm (nt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22; otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160). Kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11). (p 50)
Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)
Nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (viimati RKPJK otsus nr 5-19-28/10, p 79). VSKE vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 tähenduses. Samad eesmärgid on osaks riigi sisemise rahu, avaliku korra ja inimeste tervise kaitsmisest kui üldisematest põhiseaduslikest eesmärkidest ning ei ole kahtlust, et tegemist on omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimsete põhjustega põhiseaduse mõttes. (p 53)
Vahend on eesmärkide saavutamiseks sobiv: kui kinnipeetavatele on tubakatooted vanglas täielikult keelatud, pole neil võimalust tubakatoodetega õiguspärasel viisil kokku puutuda. Isegi kui eeldada, et vanglateenistus ei suuda täielikult ära hoida tubakatoodete ebaseaduslikku sattumist kinnipeetavate kätte, muudab keeld tubakatoodetele ligipääsemise kinnipeetavate jaoks igal juhul keerukamaks ja soodustab seeläbi piirangu eesmärkide saavutamist. (p 54)
Kolleegium möönab, et teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks tubakasuitsu kahjuliku mõju eest võiks kaaluda ka tubakatoodete täielikust keelust leebemaid meetmeid. Nende efektiivsust on aga keeruline hinnata. Näiteks oleks võimalik eraldada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi ruumidesse, rajada vanglasse suitsetamisruume (TubS § 30 lg 3) või võimaldada suitsetamist üksnes väljaspool siseruume, nagu see toimus vanglas enne 2017. a jõustunud tubakatoodete keeldu. Kolleegiumi hinnangul ei taga aga ükski meede, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla territooriumil piiratud tingimustes tubakatooteid vallata ja suitsetada, tubakatoodete kahjulikust mõjust tingitud ohtude ärahoidmist sellisel määral, mis oleks võrreldav tubakatoodete täielikust keelamisest tuleneva mõjuga. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et ka piiratud alal või suitsetamisruumis suitsetamise korral peab vangla tagama kinnipeetavate üle järelevalve ja mittesuitsetajate täielik eraldamine suitsetavatest isikutest ei ole praktiliselt võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil põhjust kahelda justiitsministri hinnangus, et tubakatoodete piiratud lubamine vanglas suurendab võrreldes tubakatoodete täieliku keelamisega võimalust, et kinnipeetavad tarvitavad tubakatooteid ka alal, kus see ei ole lubatud, ja vanglateenistus peaks seetõttu kasutama suuremat järelevalveressurssi. Isegi kui tubakatoodete keelamine kinnipeetavatele ei taga, et tubakatooteid ebaseaduslikult kinnipeetavate kätte üldse ei satu, ega võta vanglateenistuselt vajadust kulutada järelevalveressurssi keelatud tubakatoodete otsimisele, ei tähenda see, et leebemate meetmete abil oleks võimalik sama tõhusalt saavutada piirangu eesmärke. (p 56)
Kolleegium ei näe ühtki konkreetset meedet, mis tagaks vanglas suitsetamisest lähtuva tuleohu või tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise ohu ärahoidmise selgelt mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui tubakatoodete täielik keelamine. (p 57)
Kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles. (p 58)
Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel. VangS § 52 ja VSKE § 82 lg 1 järgi on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Arvestades järkjärgulist kinnipeetavale lubatud sigarettide arvu vähendamist ja vahetult enne suitsetamise täielikku keelamist lubatud sigarettide väikest kogust, ei ole usutav, et kinnipeetaval avaldusid tõsised võõrutusnähud alles siis, kui suitsetamisvõimalus täielikult kadus. (p-d 59 ja 60)
Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. (p 61)
Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)
Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest. (p 61)
|
| 3-19-557/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.09.2019 |
|
Vt p 8.
Vt vangla kodukorra kui individuaal-abstraktse iseloomuga üldkorralduse kohta ka RKHK määruse nr 3-17-749/24, p 12 ja selle annotatsiooni.
Vt üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta ka RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajale ei saanud soovitada, et ta esitaks põhinõudena vangla kodukorra vastava punkti tühistamisnõude, sest läbimata oli selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus (vt HKMS § 47 lg 1). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja varasemad pöördumised seondusid peaasjalikult nõudega kustutada tema tervist mõjutav öötuli või muuta öötule asukohta. Sellises olukorras ei saanud eeldada esitatud nõuete eduväljavaadete puudumist ega seda, et kaebaja esitaks samal ajal ka nõude kodukorra silmaklappe keelava sätte tühistamiseks. On usutav, et kodukorra vastava punkti mõju ilmnes kaebaja suhtes hiljem, alates hetkest, mil sai selgeks, et öötuld ei kustutata ja selle asukohta ei muudeta ning on vaja kasutusele võtta muud abivahendid, et vähendada öötule kahjulikku mõju. (p 9)
Vt p 8 ja RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
|
| 3-17-2610/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2018 |
|
VangS § 11 lg 5 sätestab kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, et vaidlustada vangla haldusaktid või toimingud halduskohtus. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vangla või Justiitsministeerium tagastab vaide õigusvastaselt (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18). (p 12)
Isik saab kaebuse üldkorralduse tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul alates selle mõju ilmnemisest tema suhtes (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p 13). Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. (p 13.1.)
Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või selle esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib omakorda sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-16, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-91-13, p 20). Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
Suitsetamiskeelu tõhusaks vaidlustamiseks ei ole tingimata tarvis esitada nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuet. Ka üksnes kodukorra tühistamise nõude raames on kohtul võimalik kontrollida „Vangla sisekorraeeskirjas“ kui üldaktis sätestatud suitsetamise keelu eesmärki teenivate sätete (eelkõige § 641 p-d 3 ja 3 1) põhiseaduspärasust. RKHK määrusest asjas nr 3-17-749 (p 12) tuleneb, et suitsetamiskeelu vaidlustamisel võib olla asjakohane tühistamisnõuet täiendav kohustamisnõue suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. See ei tähenda aga, et tühistamisnõue ilma kohustamisnõudeta oleks suitsetamiskeelu vaidlustamiseks eesmärgipäratu. Sisulist tähendust pole ka asjaolul, kas kinnipeetav vaidlustab tühistamisnõudega vangla direktori käskkirja, millega direktor muutis kodukorras suitsetamist puudutavaid sätteid, või vangla kodukorra sätteid, millega võeti kinnipeetavatelt õigus vangla territooriumil suitsetada. Suitsetamise keelu vaidlustamine on võimalik nii käskkirja kui ka vangla kodukorra vaidlustamisega. (p 11)
Vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra muutmise tagajärjel kaotasid kinnipeetavad neile varem tagatud olnud võimaluse suitsetada. Seega väljendub vaidlustatud kodukorra sätetes sisuliselt ka keeldumine suitsetamist võimaldavate toimingute tegemisest. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. Kohustamisnõude lubatavuseks piisab praegusel juhul sellest, et kaebaja esitas vaide. Kuna vastustaja on ka selle nõude vaidemenetluses õigusvastaselt lahendamata jätnud, oli kaebajal õigus pöörduda kohustamisnõudega halduskohtusse. (p-d 13.1. ja 13.2.)
|
| 5-17-40/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.11.2017 |
|
PS § 15 lõike 2 ja § 152 lõike 1 ning PSJKS § 9 lõike 1 järgi on esimese ja teise astme kohtul kohtuasja lahendamisel õigus ja kohustus jätta kohaldamata mistahes asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt ning edastada vastav otsuse või määruse Riigikohtule. PS § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt on Riigikohtu pädevuses tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p-d 8 ja 9)
Sätte asjassepuutuvuse hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi, mistõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Riigikohtu sõnul ei luba PSJKS § 9 lõige 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (vt RKPJKo nr 3-4-1-28-15 p 29). (p 9)
Kehtiva õigustloova akti kehtetuks tunnistamise pädevus on Riigikohtul (PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2). Seega ei peata VSKE sätete põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine halduskohtu lahendi resolutsioonis nende sätete kehtivust ega tooks kaasa halduskohtu poolt soovitud tagajärge. (p 11)
Halduskohus oleks saanud kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale suitsetamiseks vajalike esemete kasutamist ka olukorras, kus see oleks vastuolus VSKE sätetega. Kinnipeetaval oleks võimalik lisaks vangla kodukorra muudatuste tühistamisele esitada halduskohtule kohustamisnõue vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks, taotleda VSKE sätete kohaldamata jätmist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 11)
|
| 5-17-33/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.11.2017 |
|
PS § 15 lõike 2 ja § 152 lõike 1 ning PSJKS § 9 lõike 1 järgi on esimese ja teise astme kohtul kohtuasja lahendamisel õigus ja kohustus jätta kohaldamata mistahes asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt ning edastada vastav otsuse või määruse Riigikohtule. PS § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt on Riigikohtu pädevuses tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p-d 8 ja 9)
Sätte asjassepuutuvuse hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi, mistõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Riigikohtu sõnul ei luba PSJKS § 9 lõige 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (vt RKPJKo nr 3-4-1-28-15 p 29). (p 9)
Halduskohus oleks saanud kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale suitsetamiseks vajalike esemete kasutamist ka olukorras, kus see oleks vastuolus VSKE sätetega. Kinnipeetaval oleks võimalik lisaks vangla kodukorra muudatuste tühistamisele esitada halduskohtule kohustamisnõue vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks, taotleda VSKE sätete kohaldamata jätmist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 11)
Kehtiva õigustloova akti kehtetuks tunnistamise pädevus on Riigikohtul (PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2). Seega ei peata VSKE sätete põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine halduskohtu lahendi resolutsioonis nende sätete kehtivust ega tooks kaasa halduskohtu poolt soovitud tagajärge. (p 11)
|
| 5-17-41/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.11.2017 |
|
PS § 15 lõike 2 ja § 152 lõike 1 ning PSJKS § 9 lõike 1 järgi on esimese ja teise astme kohtul kohtuasja lahendamisel õigus ja kohustus jätta kohaldamata mistahes asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt ning edastada vastav otsuse või määruse Riigikohtule. PS § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt on Riigikohtu pädevuses tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p-d 8 ja 9)
Sätte asjassepuutuvuse hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi, mistõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Riigikohtu sõnul ei luba PSJKS § 9 lõige 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (vt RKPJKo nr 3-4-1-28-15 p 29). (p 9)
Halduskohus oleks saanud kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale suitsetamiseks vajalike esemete kasutamist ka olukorras, kus see oleks vastuolus VSKE sätetega. Kinnipeetaval oleks võimalik lisaks vangla kodukorra muudatuste tühistamisele esitada halduskohtule kohustamisnõue vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks, taotleda VSKE sätete kohaldamata jätmist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 11)
Kehtiva õigustloova akti kehtetuks tunnistamise pädevus on Riigikohtul (PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2). Seega ei peata VSKE sätete põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine halduskohtu lahendi resolutsioonis nende sätete kehtivust ega tooks kaasa halduskohtu poolt soovitud tagajärge. (p 11)
|
| 3-17-749/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.10.2017 |
|
Justiitsministri määruse alusel kehtestatud vangla kodukorra uue redaktsiooniga vangla territooriumil suitsetamise keelamist olnuks kaebajal võimalik aegsasti vaidlustada üldises korras tühistamiskaebusega. Tühistamiskaebuse esitamiseks tuleks esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5). Täiendavalt võib olla asjakohane kohustamisnõude esitamine vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. Kolleegium ei näe ühtki põhjust kahelda niisuguse kaebuse kui õiguskaitsevahendi tõhususes. Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14). Kaebaja saaks tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamisel taotleda justiitsministri määruse kohaldamata jätmist põhiseadusevastasuse tõttu. Ühes vaide või kaebuse esitamisega on isikul võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2). (p-d 12–13, vt ka p 14)
Halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale esitatud kaebusi, kuna selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1, PSJKS § 2 p 1). Isikul on võimalik halduskohtus vaidlustada ministri määruse alusel antavaid haldusakte ja toiminguid (HKMS § 6). Haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel on halduskohtul võimalik kontrollida ka selle aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust ning jätta määrus põhiseadusvastasuse korral kohaldamata (PS § 15 lg 1 teine lause ja § 152 lg 1, PSJKS § 9 lg 1, HKMS § 158 lg 4). (p-d 10–11)
Tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest (PS § 4) on halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu tegevuse üle põhimõtteliselt järelkontroll. See tähendab, et üldjuhul ei suuna kohus täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust oma eelotsustega, vaid kohus hindab haldusorgani tegevuse õiguspärasust pärast seda, kui haldusakt või toiming on isiku suhtes juba antud või tehtud. (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14).
Justiitsministri määruse alusel kehtestatud vangla kodukorra uue redaktsiooniga vangla territooriumil suitsetamise keelamist olnuks kaebajal võimalik aegsasti vaidlustada üldises korras tühistamiskaebusega. Tühistamiskaebuse esitamiseks tuleks esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5). Täiendavalt võib olla asjakohane kohustamisnõude esitamine vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. Kolleegium ei näe ühtki põhjust kahelda niisuguse kaebuse kui õiguskaitsevahendi tõhususes. Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14). Kaebaja saaks tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamisel taotleda justiitsministri määruse kohaldamata jätmist põhiseadusevastasuse tõttu. Ühes vaide või kaebuse esitamisega on isikul võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2). (p-d 12–13, vt ka p 14)
|
| 3-3-1-28-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Haldusasjades nr 3-3-1-49-10, 3-3-1-27-12 ja 3-3-1-28-12 võetud seisukohad elektriseadme vajalikkuse hindamise kohta on kohaldatavad üksnes olukorras, mil otsustatakse sellise elektriseadme kambrisse väljastamise üle, mida ei ole tunnistatud keelatud esemeks. Kehtiva VangS § 15 lg 2 p st 6 koostoimes § 31 lg ga 2 tuleneb, et kuni eriloa andmiseni on isiklike raadiote, televiisorite ja muude vajalike elektriseadmete kasutamine kinnipeetavale keelatud, loa saamisel võib neid seadmeid kinnipeetava kambrisse väljastada. VangS § 31 lg s 2 sätestatud elektriseadmed on seega keelatud esemeks senikaua, kuni vangla ei ole eriluba andnud, kusjuures põhjendatud juhul, nt elektriseadme olemusest tulenev oht vangla julgeolekule, võib vangla VangS § 15 lg 4 alusel lisada keelatud esemete nimistusse ka VangS § 31 lg s 2 sätestatud eseme (p 31).
Isikliku raadio väljastamisest keeldumine ei riiva üldjuhul kinni-peetava õigusi intensiivselt juhul, kui isikut ei ole jäetud täielikult ilma võimalusest jälgida piisaval määral raadiosaated ning saada vajaduse korral teavet teistest informatsiooniallikatest. (p 33)
Hariduse omandamine vanglas ei ole prioriteetne teiste resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevuste ees ning vanglal on lai kaalumisruum ITK sisustamisel ning riskide maandamisel. (p 36)
|
| 3-3-1-27-12
|
Riigikohus |
25.10.2012 |
|
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.
Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna videomagnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.
Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna video¬magnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.
|
| 3-3-1-28-12
|
Riigikohus |
25.10.2012 |
|
Keelatud esemete loetelu kehtestamisel rakendab vangla kaalutlusõigust, mis peab toimuma kooskõlas HMS §-s 4 sätestatuga. Seadusandja on VangS § 15 lg s 4 teinud reservatsioonist, millest tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata. Seetõttu on õiguspärase ootuse tekkimine välistatud, sest kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu.
Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Üldkorralduse nagu ka praeguses asjas vaidlustatud vangla direktori käskkirja puhul puudub perso¬naalselt ja konkreetselt määratletud adressaatide ring, keda oleks mõistlikul viisil võimalik enne akti andmist ära kuulata ja kellest igaühe erilisi huve oleks võimalik välja selgitada ning põhjendamisel ära märkida.
Haldusmenetluse seaduse kohaselt võib üldkorralduse andmisel haldus¬menetluse läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Vangla direktori käskkirjaga keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestamisel tuleb pidada oluliseks, et selgitataks välja olulised huvid ja nende kaalukus ulatuses, mida vangla igapäevane kogemus võimaldab arvestada ja ette näha.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
Varem lubatud ning juba isikute kasutuses olevate esemete keelamisega riivatakse isiku põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele). Kui on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, s.h koormavat haldus¬akti on piisavalt põhjendatud, siis on õigus¬pärane vangla direktori käsk¬kirjaga (üldkorraldusega) keelatud esemete loetelu sätestamine või täiendamine. Siiski tuleks ühetaolise kohtlemise tagamiseks eelistada sellise olukorra kujundamist õigustloovate aktide tasandil.
Vangistusseaduse § 15 lg 2 sätestab millistele tingimustele vastavad ained ja esemed on kinnipeetavale keelatud. Loetelu keelatud esemetest ja ainetest kehtestatakse justiitsministri määrusega kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas. Aineid ja esemeid, mida ei ole keelatud asjade loetelus, võib täiendavalt keelata, kui need vastavad seaduses sätestatud tingimustele. Konkreetse piirangu puudumisel võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.
Aja jooksul võib olla vajalik muuta vanglas esemeid ja aineid keelavat regulatsiooni ning lisada esemeid ja aineid, mis on osutunud inimeste ja vangla julgeolekut ohustavaks või sobivad eriti hästi vara kahjustamiseks. Samuti võib olla vajalik mõne eseme või aine varasem keeld kehtetuks tunnistada.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
|
| 3-3-1-1-12
|
Riigikohus |
24.04.2012 |
|
Vanglas on keelatud esemed vastavalt VangS § 15 lg-le 2 ja VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud määrusele. Vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Samuti on piiranguks seaduses kinnipeetava juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-10 p-d 12 ja 13).
Iseenesest võib olla põhjendatud seisukoht, et palvehelmeste tagastamata jätmisega ei sekkuta isiku õigusesse usuliste kombetalituste täitmisel, kui tema kasutuses on olemas teised palvehelmed. Kui aga vangistusõiguse normide järgi puudub alus eseme keelamiseks, ei saa kambris teist samasugust eset keelata vaid seetõttu, et kambris juba on kinnipeetaval samasugune ese.
Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Haldusasjas nr 3-3-1-24-10 p-s 13 on märgitud, et endast väidetavalt ohtu kujutavaid esemeid (keelatud ese), mille omadusi tuleb vanglal vahetult hinnata, tuleb säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Kohtuistungil asitõendi vaatlemisel kirjeldatakse asitõendit üksikasjalikult ning vaatluse andmed kajastatakse kohtuistungi protokollis.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb hinnata esimese astme kohtust erinevalt (TsMS § 653). Halduskohtu poolt tõenditele antud hinnangut muutes peab ringkonnakohus olema uurinud samu tõendeid kui esimese astme kohuski.
Kohustamiskaebuse rahuldamine võib olla võimatu, kui kohtumenetluse ajal on asjaolud muutunud, näiteks vangistusega seotud asjades on kinnipeetav isik vanglast vabanenud või vahistatust on saanud kinnipeetav (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-77-09, p 12). Ühest vanglast teise ümberpaigutamine ei pruugi aga mõjutada vangla vastu esitatud kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-09, p 14).
Kui kinnipeetav ei viibi enam selles vanglas, kelle vastu kohustamisnõue on algselt esitatud, tuleb kohustamisnõude põhjendatuse korral kaasata täiendava vastustajana vangla, kus kinnipeetav kohustamisnõude rahuldamise üle otsustamise ajal viibib. Vangla kaasamisel vastustajana faktilise olukorra muutumise (kinnipeetava üleviimine) tõttu, mis ei võimalda menetluses seni osalenud vastustajat kohustada kohustamisnõude rahuldamise korral kohtuotsust täitma, ei toimu analoogselt HKMS § 18 lg 3 teises lauseosas sätestatud erandjuhtudega asja arutamist algusest peale.
|
| 3-3-1-49-10
|
Riigikohus |
29.09.2010 |
|
VangS § 31 lg 2 alusel antava otsustuse olemust on Riigikohus selgitanud otsuses nr 3-3-1-32-10. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid sellise loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete lubamine, mis VangS § 15 ning vangla sisekorraeeskirja § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Samuti võib vangistusseaduse §-st 31 ja vangla sisekorraeeskirja §-dest 59¹-59³ tulenevalt elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma.
VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutluste arvestamine ei ole lubatud, kuna sellega ületatakse kaalutlusõiguse piire. Seetõttu ei saa olla loa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks asjaolu, et vanglas on raadio kuulamine tagatud kõigile kinnipeetavatele. Samuti ei ole asjakohane põhjendada loa andmisest keeldumist vanglas väljakujunenud praktikaga või isiku usuliste vajaduste rahuldamise alternatiivsete võimalustega.
Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendites korduvalt käsitlenud (vt 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10). Kolleegium on leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka kaebaja eesmärk vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Kolleegium jääb preventiivse huvi osas varem esitatud seisukohtade juurde.
Käesolevas asjas ei ole tuvastatud õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude sellist muutumist, mis annaks alust pidada preventiivse huvi puudumist ilmselgeks. Kaebus soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et suunab vanglat edaspidi lahendama taotlusi selleks kehtestatud korda järgides.
|
| 3-3-1-24-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
VSE § 64¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas. VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna VSE § 64¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole selles asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.
VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu.
Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.
Põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning 21.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-88-08). Riigikohus jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta.
VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seetõttu ei ole mitte iga VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud ese kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
|
| 3-3-1-32-10
|
Riigikohus |
09.06.2010 |
|
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohus tohib ettevalmistavas või eelmenetluses kaebuse tagastada põhjendatud huvi puudumise motiivil üksnes juhul, kui põhjendatud huvi puudumine on ilmselge. Kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning põhjendatud huvi möönnud, ei tähenda see, et kohtul ei oleks õigust kohtuotsuses anda hinnangut põhjendatud huvi olemasolule. Põhjendatud huvi tuleb kohtumenetluses tuvastada ning kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata.
Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohus ei tohigi seda teha. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-101-08), samuti kas põhjendatud huvi leiab kohtumenetluse käigus jätkuvat tuvastamist.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid elektriseadmete kasutamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige loa andmisest keeldumise alusena taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele tuginemine.
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-3-1-88-09).
Põhjendatud huviks tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla ka üksnes väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.042009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p-i 28).
|
| 3-3-1-102-08
|
Riigikohus |
05.03.2009 |
|
Vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei saa järeldada, et kirja moodustab ainult ümbriku sisu. Ka ümbrikule võib olla märgitud ainult adressaadile suunatud erasõnum ning ümbrik võib omada adressaadi jaoks emotsionaalset väärtust. Kirjaümbriku äravõtmine ei ole välistatud, kui ümbrik kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. See aga eeldaks kinnipeetavatele saadetud erakirjade ümbrike selgesõnalist nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse kirjaümbriku äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine üldkorraldusega või üksikjuhtumil ümbriku äravõtmise otsuse tegemine VangS § 15 lg 4 alusel eeldab põhjalikku motiveerimist, kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga.
Kuigi VSkE § 63 lg 1 räägib vanglasse vastuvõetavalt kinnipeetavalt isiklike asjade äravõtmisest, tuleb analoogia korras VSkE § 63 lg-t 2 kohaldada ka muudel juhtudel, kui juba vanglas viibivalt kinnipeetavalt võetakse ära keelatud esemeid ning kui tegemist ei ole läbiotsimise käigus leitud esemega. Seetõttu tuleb kirjaümbriku keelatud esemena äravõtmisel akti koostamisel järgida VSkE § 63 lg 2 nõudeid. Äravõetud esemete tuvastamise võimaldamiseks peaks aktis sisalduma nende kirjeldus. Ümbriku võetuse akt peab kirjeldama äravõetud ümbrikku, kajastades kõiki ümbrikul olnud andmeid, eelkõige saatja nime ja aadressi ning postitemplitel sisalduvat teavet (koht ja kuupäev). Alternatiivina võiks vangla väljastada kinnipeetava taotlusel talle koos aktiga ümbriku koopia. Akti motiveerimiseks ei piisa vaid julgeolekuohule viitamisest, vaid vangla peab oma kahtlusi põhjendama.
Kinnipeetav ei pea VSkE § 63 lg 2 alusel koostatud akti saamiseks esitama taotlust, vaid akt väljastatakse seaduse alusel.
|
Facebook
Twitter