3-20-2194/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.03.2023 |
|
Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)
Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)
Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)
Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)
Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)
|
| 3-18-360/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.04.2020 |
|
Kinnipeetaval on kohustus töötada (VangS § 37) ning kahtlemata on see kohustus vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teenistuses. Vanglas töötamine aitab isikul säilitada või kujundada harjumust töötada ja iseseisvalt hakkama saada. Lõpptulemusena aitab see suunata isikut õiguskuulekalt käituma. Vähetähtis pole ka see, et saadud töötasust on kinnipeetavatel võimalik hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning koguda raha vabanemisfondi, mis annaks vabanemisel rahalisi vahendeid esialgsete kulude katteks ja aitaks maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Tööst keeldumine on oluline rikkumine. (p 17)
HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude ja seega HKMS §-s 101 näidatud menetluskulude hulka üksnes menetlusosalise esindaja kulud. Riigikohtus ei esindanud kaebajat õigusbüroo, vaid vandeadvokaat, kes saab osutada õigusteenust ainult advokaadibüroo kaudu (AdvS § 49 lg 1 ls 1). Seetõttu ei ole praeguses asjas õigusbüroo esitatud esindajakulu väljamõistmise taotluse puhul tegemist menetluskuludega, mida saab halduskohtumenetluses välja mõista. (p 20)
Olukorras, kus kaebaja pole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust kahjunõude osas, mis puudutab aega enne vanglale ja kohtule esitatud taotluses märgitud nõude ajavahemikku, ei pea kohus kaebajale selgitama ka kaebuse muutmise võimalust, sest kaebuse muutmine pole lubatav (vrd RKHKo 3-15-2943/85 kirjeldatud olukorda). (p 10)
Ühepäevane vaheaeg tavatingimustes viibimiseks ei pruugi olla piisav, et 392 päeva või kauem kestnud kartserikaristuse negatiivset mõju leevendada. (p 12)
Kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, seda eelkõige seetõttu, et kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Kui varalise kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju tekkimise eelse olukorra taastamine, siis mittevaralise kahju hüvitamisel sellist eesmärki olla ei saa. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust (vt nt RKHKo 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (vt nt RKHKm 3-3-1-43-11, p 18). (p 14)
Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka EIK lahendite mõjuga. Ehkki kohane hüvitis ei pea olema sama suur, kui määrab sarnastes asjades EIK, ei tohi see siiski olla ebamõistlikult väike (EIK 7. mai 2013. a otsus asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31). Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. aprilli 2020 otsuse p-s 92 asjas nr 41743/17: Shmelev jt vs. Venemaa, pidas kohus mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu poolt välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades kohtu poolt välja mõistetud hüvitisele. Liidetud asjades nr 23226/16, 43059/16, 57738/16, 59152/16, 60178/16, 63211/16 ja 75362/16: Nikitin jt vs. Eesti tehtud otsuse p-s 197 rõhutas EIK, et riigisisese kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema võrreldav sarnastes asjades EIK väljamõistetava hüvitisega ning olulisimaks faktoriks hüvitise suuruse määramisel on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg. (p 16)
|
| 3-15-3133/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2017 |
|
VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama distsipliinirikkumise eest. (p 16) Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)
VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus. (p 15) Seega ei ole kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega mitme rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4. (p 16) Samas tuleb ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 17)
NB! Seisukoha muutus!
Tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). Kuigi VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe, annab sättes kasutatud sõna "üldjuhul" vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused võivad olla eraldivõetuna õiguspärased, kuid lubatav ei pruugi olla nende katkematu täitmisele pööramine. PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. (p 18)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)
Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)
Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)
Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (RKHK otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. (p 13)
Kinnipeetaval on VangS § 37 lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes seal näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna. (p 12)
|
| 3-3-2-2-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi täita (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-03; otsus asjas nr 3-3-1-44-14; otsus asjas nr 3-3-1-3-15). (p 18)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 17)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 18)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 26)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 17)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 18)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 26)
|
| 3-3-2-1-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi täita (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-03; otsus asjas nr 3-3-1-44-14; otsus asjas nr 3-3-1-3-15). (p 17)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 16)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 16)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
Vangla haldusakti õigusvastasus võiks omada tähendust kinnipeetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-12). Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel ei saa aga jätta arvestamata näiteks isiku eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. (p 23-24)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
|
| 3-3-1-44-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.
TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.
Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.
Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.
Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.
Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.
Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.
Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
|
| 3-3-1-14-12
|
Riigikohus |
30.05.2012 |
|
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Nimetatud säte laieneb ka tööle vanglas ning kinnipeetav võib keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Selle õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-i 1, mis kohustab kinnipeetavat vangla julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kuna kinnipeetavale kaasnenuks isikukaitsevahenditeta ning fikseerimata kestusega tööajaga tööle asumisega oluline oht tervisekahjustuse tekkimiseks, siis andis TTOS § 14 lg 5 p 4 kui erinorm talle õiguse korralduse täitmisest keeldumiseks.
Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt võis kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina oli Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-11, p 10, 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja nimetatud punktides viidatud lahendid). Kaebaja on toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvina viidanud soovile taotleda kahju hüvitamist ja preventiivsele huvile, et vangla lõpetaks õigusvastase halduspraktika ja järgiks seadusest tulenevaid tähtaegu. Kohtupraktika alusel saab preventiivset huvi praegusel juhul põhjendatuks pidada.
HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus-, ja muud sarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on nimetatud sättega hõlmatud ning kuulub kohtuväliste kulude alla.
|
Facebook
Twitter