https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-477/73 PDF Riigikohtu üldkogu 15.02.2023

Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)


Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)


Kuivõrd VangS § 311 kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 311 esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 311 esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)

Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 311 redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 311 redaktsioon. (p 44)


PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)

PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)

PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)


Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)


Välistades VangS § 311 (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)


Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)

Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)


PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)


Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)


PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)


Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 311 (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 311 (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 311 teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)


Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)

Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)

Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 311 (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 311 põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)


Üldkogu tunnistab VangS § 311 esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)

3-19-1838/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.01.2023

Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetmete ja muude julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav halduse toimingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Julgeolekuabinõu õiguslikul kvalifitseerimisel toiminguks või haldusaktiks ei ole erinevalt kaebaja väidetust määrav mitte see, kas meedet kohaldatakse kaebaja taotlusel või vangla initsiatiivil toimuval väljaviimisel, vaid haldustegevuse sisu (kas eesmärgiks on kaasa tuua õiguslik tagajärg või on tegemist halduse faktilise tegevusega). Samuti ei muutu meetme olemus sellest, kas seda kohaldatakse saatebussi sees või väljaspool bussi. (p 11)


Kohaldatud abinõud, sh suhtluspiirangud, pidid tagama vangla turvalisuse oma kogumis ja koostoimes. Ühelgi kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõul ei olnud garanteeritud tõhusust. Vanglal oli kohustus tagada väljaviimise turvalisus ka olukorras, kus mõni kohaldatud abinõu osutub ebaefektiivseks või langeb ära. Kui kaebajale oleks võimaldatud füüsilist kontakti (nt kätlemist, kallistamist), lähestikku istumist või seismist vanglateenistusele tundmatu isikuga, oleks selle tulemuseks võinud olla nt relva või muu ohtliku eseme üleandmine kaebajale. Ükski kaebaja välja toodud muudest julgeolekuabinõudest ei oleks sellisel juhul suutnud tagada ohutust teistele isikutele. Samuti oleks sel juhul väga tugevasti vähenenud muude julgeolekuabinõude tõhusus kaebaja põgenemise ärahoidmisel. (p 26)


VangS § 46 lg 1 kohaselt, mis kehtis samas sõnastuses ka kaebaja väljaviimise ajal, kannab kinnipeetav vanglariietust, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses erandi puudumise tõttu oli kaebajal kohustus kanda vanglariietust ka väljaviimise ajal. Asjaolust, et väljaviimise ajal ei olnud justiitsminister kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel määrusega vanglariietuse kirjeldust ja kandmise korda, ei võtnud kaebajalt seda seaduses sätestatud kohustust. Seaduses erandi puudumisel pidi kaebajale olema selge, et ta viiakse vanglast välja vanglariietuses. Kaebaja ei ole 27. juuni 2016. a väljaviimise taotluses isiklikus riietuses väljaviimist vanglalt ka taotlenud. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaviimise ajal kasutatud vanglariietus, sh riietusel kantav märgistus oleks erinenud kinnipeetava tavapärasest vanglas kantavast riietusest. Ei saa järeldada, et seadusest kaalumisruumita tuleneva kohustuse täitmisega soovis vangla kinnipeetavat avalikkuses eriliselt eksponeerida või tema kinnipeetava staatust põhjendamatult rõhutada. (p-d 31 ja 32)

Kaebaja ei väida, et talle oleks joogivee või tualeti kasutamise võimaldamisest keeldutud. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et ta ei avaldanud initsiatiivi kaebajale joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse pakkumiseks. Nagu ringkonnakohus on õigesti märkinud, olid saatmisplaanis eraldi käitumisjuhised turvameetmete kohaldamiseks kinnipeetava poolt tualeti kasutamise olukorras, sh sellisel juhul käe ja jalaraudade eemaldamise võimalus. (p 35)

Ühestki rahvusvahelise, Euroopa Liidu või riigisisese õiguse aktist ei tulene kohustust võimaldada kinnipeetavale transporti sõidukis, milles on tagatud loomulik valgustus ja aknast väljavaatamise võimalus sõidu ajal. EIK on küll leidnud, et kinnipeetavate transporditingimused ei tohiks olla põhjendamatult halvemad miinimumnõuetest, mida riik on otsustanud tagada tavaelanikkonnale (EIKo Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 42; vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-15, p 21), kuid rõhutab, et seejuures tuleb arvestada kinnipeetavate transportimisega paratamatult seotud piirangute ja turvariskidega. Kinnipeetava transportimine sõidukis, mille akna ta võib purustada või mille aknast välja vaadates tal on võimalik teada oma täpset asukohta, on täiendav turvarisk (erinevalt nt kinnipeetava istekoha jalaruumi suurusest, mis lubab võrdlust tavatranspordiga). Samuti ei tulene kehtivast õigusest, et kinnipeetava väljaviimisel tema oma taotlusel tuleks kohaldada teistsuguseid transporditingimusi kui muul põhjusel toimuval kinnipeetava vanglavälisel transportimisel. Transportimisega seotud turvariskide olemus ei sõltu otseselt kaebaja väljaviimise põhjusest. (p 36)


Lähisugulase matusetalitusel oma pereliikmetega leina jagamine ja üksteisele toeks olemine on tavapärane osa inimlikust suhtlusest. Kolleegium möönab, et suhtluspiirangu kehtestamisega kaebaja sugulasi puudutavas osas riivati tema PS §‑dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna‑ ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega. PS § 26 ja § 27 lg 1 kaitsevad perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Samas ei ole need õigused piiramatud, vaid PS § 26 teise lause kohaselt võivad riigiasutused ja nende ametiisikud seaduses sätestatud juhtudel ja korras sekkuda isiku perekonna‑ ja eraellu, kui see on vajalik muu hulgas avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks või kuriteo tõkestamiseks. (p-d 16 ja 17)

Pole kahtlust, et ema matus on inimese jaoks emotsionaalselt raske sündmus, mille tõttu vajatakse lähedaste tuge ja inimlikku suhtlust. Oma olulisusele vaatamata ei kaalunud perekonna- ja eraelu puutumatus turvakaalutlusi siiski üles. Nagu kohtud on leidnud, võimaldati kaebajal saada vanglateenistuse vahendusel õelt lilleõis ema kirstule asetamiseks ning kaebaja jäädvustati koos sugulastega matusel tehtud fotole. Samuti ei olnud kaebajal mingit takistust jagada oma leina ja saada või pakkuda lähedastele tuge muude õiguspäraste vanglavälise suhtlemise viiside kaudu nii enne kui pärast matusetalitust. Tähtsusetu pole välja tuua, et korralduse p 1 kohaselt ei olnud keelatud kaebajal võtta teistelt isikutelt, sh perekonnaliikmetelt vastu kaastundeavaldusi. Ehkki kaebaja on väitnud, et saatemeeskonna liikmed keelasid sugulastel enne täielikult kaebajaga rääkimise, ei ole see väide siiski kohtueelses või kohtumenetluses ühest kinnitamist leidnud. Vangla seisukoha järgi ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid kaebajale suuliste kaastundeavalduste vastuvõtmise keelanud. (p 27)


EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. (p 37)

3-21-1411/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.05.2022

HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot, kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära, sh kui mõne olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda summat. (p 12)


Kinnipeetava jaoks võib lähedastega vaheseinata kohtumine olla seda olulisem, mida kauem tal ei ole olnud võimalust lähedastega (vahetult) kokku saada. Samuti tuleb tähelepanu pöörata laste vanusele, kellega kaebaja soovis kokku saada – tegemist on olulise asjaoluga, mis mõjutab perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust. Eriti väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Kaebaja lastest noorim oli taotletud kokkusaamise ajal viieaastane. Selles vanuses on füüsiline kontakt vanema ja lapse suhtluses äärmiselt oluline. (p 14)

3-19-2061/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.10.2021

Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Kui mittevaralise kahju tuleb hüvitada rahas, siis selle suurus sõltub muuhulgas rikkumise kestusest. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. (p-d 18 ja 19)


VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esiteks ei tulene sättest kinnipeetavale piirangut esitada poolaasta jooksul vaid üks pikaajalise kokkusaamise taotlus. Vaatamata sellele, et üks taotlus võidakse jätta rahuldamata, ei ammendu sellega kinnipeetava õigus esitada sel poolaastal uusi pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Teiseks näeb säte ette üksnes miinimumi, välistamata võimalust saada poolaasta jooksul enam kui üks pikaajaline kokkusaamine, kui see on vangla olukorda ja teiste kinnipeetavate soove arvestades võimalik. (p 20.3)


Riigivastutuse seaduses sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise ja vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude (VangS § 11 lg 8) eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi. Samuti võib kahju tekkimise ajavahemiku n-ö tükeldamine jätkuva rikkumise korral tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada. Võimalus nõuda juba toimunud rikkumisega tekitatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist ei tähenda ka piiramatut kohustust hüvitada tulevikus tekkiv kahju. Kui kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust või kohtus hüvitamiskaebust lahendades jõutakse järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, sh seega ka vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis juba toimunud rikkumise eest mõistetakse vajaduse korral sõltuvalt asjaoludest kahjuhüvitis välja ning on põhjendatud eeldada, et vastustaja hoidub edaspidi õigusvastasest tegevusest ja kahju tekitamisest. (p 20.6)


Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. (p 24)


Kohus peab välja selgitama, milline on kaebaja tahe, st kas ta on kahjunõude esitanud üksnes enda õiguste kaitseks või ka oma lapse (seadusliku) esindajana lapse õiguste kaitse eesmärgil. Kui kohus seda ei tee, siis on kohus oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel. (p-d 26 ja 26.2)

3-19-1416/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.06.2021

RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)


Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)

Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)


RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)


vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)


Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)


VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)


vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)


Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)

EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)

Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)


Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)


Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)

3-13-2425/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2017

VangS § 311 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede (Riigikohtu veebilehe alamleheküljed ja veebileht www.ametlikudteadaanded.ee) osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20)

Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21)

Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 311 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)


VangS § 311 ei võimalda kaebajal nõuda ega kohusta vastustajat tagama juurdepääsu Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele, kus on avalikustatud Riigikohtu kodukord, kohtunike eetikakoodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused ja menetlustaotluste lahendamise tulemused, ning veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Vaidlusalused veebilehed ei liigitu ametlike õigusaktide andmebaasiks ega kohtulahendite registriks VangS § 311 mõttes. (p-d 18–19)

3-3-2-1-16 PDF Riigikohus 30.06.2017

PSJKS ei näe erinevalt HKMS-st ja teistest kohtumenetluse seadustikest ette põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud kohtuotsuse teistmist (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-32-14). See, et põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluse osas jääb teistmisavaldus läbi vaatamata ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09 muutmata, ei takista aga kohtul VangS § 311 põhiseaduspärasust haldusasjas uuesti hinnata. Varasemas kohtulahendis põhiseaduspäraseks tunnistatud seadus võib uues faktilises või õiguslikus olustikus osutuda põhiseadusvastaseks. RKÜK otsuses asjas nr 3-3-1-5-09 viidatud julgeolekuriskid ning ressursikulud, mis kaasnevad kinnipeetavatele internetiligipääsu laiendamisega, on endist viisi asjakohased. Kõiki riske ei pruugi olla võimalik täielikult maandada ka vanglateenistuse poolt kohandatud arvutitega. Samas ei anna ainult abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele alust jätta teistmisavaldus rahuldamata. (p-d 14, 23 ja 25)


Liikmesriik on EIK kohtuotsuse täitmiseks kohustatud võtma individuaalseid ja vajaduse korral ka üldise iseloomuga meetmeid enda õiguskorras, et tuvastatud rikkumine lõpetada ja tagajärjed heastada. Selleks tuleb kinnipeetav asetada võimalikult suures ulatuses olukorda, milles ta oleks olnud, kui konventsiooni poleks rikutud. Teistmisavalduse rahuldamata jätmisel jääks jõusse kohtuotsused, millega kaebus juurdepääsu saamiseks jäeti rahuldamata. See annaks vanglale aluse jätta rahuldamata ka kinnipeetava võimalik korduv taotlus samadele lehekülgedele juurdepääsu saamiseks. Järelikult on rikkumise kõrvaldamiseks vajalik haldusasja taasavamine. (p 19)

Teistmise aluse (HKMS § 240 lg 2 p 8) esinemine ei tähenda vältimatult, et halduskohtule esitatud kaebus veebilehtedele juurdepääsu võimaldamiseks tuleb rahuldada. (p 21)


EIK 19. jaanuari 2016. a otsusega tuvastatud EIÕK rikkumine on jätkuv. EIK luges oma otsuses isikul tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks rikkumise tuvastamise. See ei tähenda, et konventsiooni rikkumine haldusasja sisuks oleva kohustamisnõude osas oleks tervikuna kõrvaldatud ja võikski jääda kõrvaldamata. EIÕK art 46 lg‑ga 1 on Eesti võtnud kohustuse täita EIK lõplikke otsuseid igas asjas, milles ta on pooleks. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-85-09). (p 18)

3-3-1-30-16 PDF Riigikohus 07.12.2016

Menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 1431 alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu VangS §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul VangS-st tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna. (p 10-11)


Asjades, mis on SKHS § 23 lg 5 alusel halduskohtu pädevuses, on halduskohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust hoolimata sellest, et seda pole uurimiskaebemenetluses vaidlustatud. (p 15)

3-3-1-40-14 PDF Riigikohus 30.01.2015

Kaebaja taotluste esitamise ajal (15.10.2012) kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 31, sätestades kohustusliku järelevalve, ei näinud ette piiramatut ja segamatut lühiajalist kokkusaamist, kusjuures kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku võis eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Kolleegium on asunud seisukohale, et VSKE § 31 lg 2 alusel on vanglal lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-12-14, p 14). Sellest sättest ei tulene aga kinnipeetava või lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isiku subjektiivset õigust lühiajalisele kokkusaamisele ilma vaheseinata ruumis ning vanglaametniku järelevalveta. Sellise lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine. (p 15)

Kinnipeetava taotluse lahendamisel tehtav otsus peab olema põhjendatud ning sellest peavad nähtuma asjaolud ja kaalutlused, millest vangla administratsioon otsustamisel lähtus. VSKE § ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel on õiguspärane hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määratlemisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid. (p 16)

Keeldumise põhjendamine üksnes asjaoluga, et vanglas puuduvad lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks vaheseinata ruumid, ei ole kohane. (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-12-14, p 14). Samuti ei piisa tuginemisest sellele, et isiku valitud lepinguline esindaja ei vasta VangS § s 26 sätestatud nõuetele, sest ka esindajaga, kes ei ole advokaat, peab kinnipeetav saama suhelda piisaval ja vajalikul määral, lähtudes kinnipeetava õiguskaitsevajadusest (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-26-14, p 14). (p 16)

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv VSKE § 31 redaktsioon sätestab lühiajalise kokkusaamise tingimused erinevalt senikehtinust. Kuigi uus redaktsioon piirab vangla administratsiooni kaalutlusõigust vaheseinata kohtumiste võimaldamisel, ei välista ta kaalutlusõigust. (p 18)

3-3-1-26-14 PDF Riigikohus 21.05.2014

HKMS § 121 lg 2 p-s 1 on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus (vt nt RKHK 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 16). Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta, ja seejuures tuleb kohtul kaebeõiguse ilmselget puudumist kaebuse tagastamise määruses ka hoolikalt põhjendada. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt RKHK 11.10.2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). (p 9)


Kinnipeetaval peab siiski olema ka haldusasjast tuleneva vaidluse puhul põhjendatud vajaduse korral ja lähtudes kinnipeetava õiguskaitsevajadusest võimalik kokku saada oma esindajaga, kes ei ole advokaat, rohkem, kui on sätestatud VangS §-s 24, ning telefoni teel suhelda suuremas ulatuses kui tuleneb VangS § 28 lg-st 1, vangla sisekorraeeskirjast ja vangla kodukorrast, kuigi selline suhtlemine ei mahu VangS § 26 ja § 28 lg 3 reguleerimisalasse. Ka EIK praktikast ei tulene võimalust suhelda ükskõik millise esindajaga piiramatult. Kinnipeetaval ei pea seejuures olema võimalust piiramatult esindajaga kokku saada või telefoni teel suhelda ning seda ka haldusasjast tuleneva kaebuse esitamiseks EIK-le. Vanglal on suhtlemise võimaldamisel kohustus eelkõige hinnata kinnipeetava õiguskaitsevajadust ja kaaluda esindajaga suhtlemisest lähtuvaid võimalikke julgeolekuriske. Vanglal peab olema õigus tõrjuda kokkusaamise õiguse kasutamise võimalikku väärkasutamist ja sellest tulenevat ohtu vangla julgeolekule. Vangla peab kaalumisel arvestama, et kinnipeetava võimalus kokku saada oma esindajaga või talle helistada ei tohi toimuda lähedastega suhtlemiseks ettenähtud võimaluste arvelt, sest see võib ohustada kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste sidemete säilimist. Kinnipeetaval ja tema volitatud esindajal, kes ei ole advokaat, peab olema võimalus kokku saada ka kartserikaristuse kandmise ajal, kui seda tingib kinnipeetava õiguskaitse põhjendatud vajadus. Seda ka näiteks olukorras, kus kartserikaristus on pikaajaline ja kaebuse esitamise tähtaeg EIK-le on lõppemas. Vanglal on sellises olukorras oluline kaalumisruum ja keeldumise korral põhjendamiskohustus. Kui vangla on põhjendatult keeldunud kinnipeetava taotlusest saada kartserikaristuse kandmise ajal kokku oma volitatud esindajaga, kuid möönab kinnipeetava edasilükkamatut õiguskaitsevajadust, siis peab vangla andma kinnipeetavale võimaluse muul viisil oma esindajaga piisavaks suhtlemiseks, näiteks telefoni abil. (p-d 11–12, 14–17)

Vt ka annotatsioone otsustele asjades nr 3-3-1-21-05 ja nr 3-3-1-46-07.

3-3-1-12-14 PDF Riigikohus 08.05.2014

Tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, mistõttu üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Kolleegium on pidanud erandina tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-89-13, p 18). (p 9)


VangS §-st 23 ja § 24 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval on õigus lühiajalisele kokkusaamisele. Lühiajalise kokkusaamise korraldamisel on vangla administratsioonil VSE § 31 lg 2 alusel lai kaalumisruum. Kokkusaajate eraldamist tingivate aluste ilmnemisel on vanglal õigus eraldada kokkusaajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Vangla ehituslik eripära ei saa aga olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks. (p 14)

3-3-1-27-12 PDF Riigikohus 25.10.2012

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.

Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna videomagnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.


Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.

Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna video¬magnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.

3-3-1-11-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15). Pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks ning sellisel alusel esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.


Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Põhiseadus kaitseb isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu. Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt otsuskohtuasjas nr 3-4-1-9-10).

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.


RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15).


Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele.

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.

Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.

3-3-1-78-11 PDF Riigikohus 30.01.2012

Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle põhiõiguse kandjaks on ka kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb VangS § 32 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see kehtestab erandi kõikide VangS § 32 lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.


Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu 13.01.2010 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-152-09, p 16, ja 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13).

Kui isik ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu külastada oma raskelt haiget lähedast, siis on usutav, et sellega kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Sellistel asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.


Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Seetõttu võis kartus väljasõidul alkoholi tarvitamise ning sellega kaasneda võivate ekstsesside osas olla teatud määral põhjendatud, kuid kõnealust ohtu ei saa pidada piisavaks, et väljasõidust keelduda. Arvestades kinnipeetava isa tervislikku seisundit oli loa andmisest keeldumisel tegemist tõsise perekonnaellu sekkumistega, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 29. novembri 2011. a otsuses asjas nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p 31.


Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele on Riigikohus selgitanud 10.03.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04. Kohtu võimalusi põhjusliku seose tuvastamisel on täpsustatud 22.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09. Kaalutlusõiguse vähenemine on põhjusliku seose eelduseks saamata jäänud tulu hüvitamisel, kuid ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Kuna kinnipeetaval oli ülekaalukas õigus külastada raskes terviseseisundis lähedast, siis oli vangla kaalutlusõigus vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik.

3-3-1-49-10 PDF Riigikohus 29.09.2010

VangS § 31 lg 2 alusel antava otsustuse olemust on Riigikohus selgitanud otsuses nr 3-3-1-32-10. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid sellise loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete lubamine, mis VangS § 15 ning vangla sisekorraeeskirja § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Samuti võib vangistusseaduse §-st 31 ja vangla sisekorraeeskirja §-dest 59¹-59³ tulenevalt elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma.

VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutluste arvestamine ei ole lubatud, kuna sellega ületatakse kaalutlusõiguse piire. Seetõttu ei saa olla loa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks asjaolu, et vanglas on raadio kuulamine tagatud kõigile kinnipeetavatele. Samuti ei ole asjakohane põhjendada loa andmisest keeldumist vanglas väljakujunenud praktikaga või isiku usuliste vajaduste rahuldamise alternatiivsete võimalustega.


Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendites korduvalt käsitlenud (vt 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10). Kolleegium on leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka kaebaja eesmärk vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Kolleegium jääb preventiivse huvi osas varem esitatud seisukohtade juurde.

Käesolevas asjas ei ole tuvastatud õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude sellist muutumist, mis annaks alust pidada preventiivse huvi puudumist ilmselgeks. Kaebus soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et suunab vanglat edaspidi lahendama taotlusi selleks kehtestatud korda järgides.

3-3-1-32-10 PDF Riigikohus 09.06.2010

Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.


Kohus tohib ettevalmistavas või eelmenetluses kaebuse tagastada põhjendatud huvi puudumise motiivil üksnes juhul, kui põhjendatud huvi puudumine on ilmselge. Kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning põhjendatud huvi möönnud, ei tähenda see, et kohtul ei oleks õigust kohtuotsuses anda hinnangut põhjendatud huvi olemasolule. Põhjendatud huvi tuleb kohtumenetluses tuvastada ning kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata.

Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohus ei tohigi seda teha. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-101-08), samuti kas põhjendatud huvi leiab kohtumenetluse käigus jätkuvat tuvastamist.


Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid elektriseadmete kasutamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.


Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige loa andmisest keeldumise alusena taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele tuginemine.

Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.


Kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-3-1-88-09).

Põhjendatud huviks tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla ka üksnes väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.042009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p-i 28).

3-3-1-5-09 PDF Riigikohus 07.12.2009

PS § 44 lg-st 1 tuleneb igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lg 1 sõnastus ei erista infokandjaid ega infolevitajaid, vaid eristab informatsiooni, mida levitatakse üldiseks kasutamiseks, teabest, mida ei levitata üldiseks kasutamiseks. Seega tuleb üldiseks kasutamiseks levitatava teabena mõista kogu informatsiooni, sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile. Niisugune määratlus lähtub vajadusest tagada sellele põhiõigusele võimalikult lai kaitseala.

Informatsioon, mille riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites), on avalikustamise tulemusena muutunud üldiseks kasutamiseks levitatavaks informatsiooniks. Kuna kõigil isikutel on võimalik selle teabega veebilehe kaudu tutvuda, on see haaratud PS § 44 lg 1 kaitsealasse. PS § 44 lg 1 kaitseb isikuid avaliku võimu poolsete piirangute eest niisuguse informatsiooniga tutvumisel. PS § 44 lg-s 1 sisalduva põhiõiguse kasutamist riivab igasugune avaliku võimu seatud takistus individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile suunatud info saamisel.


Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata.


Vangistusega piiratakse teatud ajaks isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistuse kohaldamisega piiratakse ka PS § 19 lg-st 1 tuleneva vaba eneseteostuse õiguse takistamise kaudu muu hulgas isiku õigust vabalt otsustada enda suhtlusringkonna, kasutatavate suhtluskanalite ja suhtluse sisu üle. Kuna tehniliselt ei saa välistada, et kinnipeetavad ei väärkasutaks Interneti kasutamise õigust, siis on VangS § 311 kohaselt kinnipeetavatel keelatud Internetti kasutada. Erand on tehtud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist.

Kinnipeetavatele iga uue veebilehe avamine tähendab ühtlasi suuremat turvariski, et nende kätte satub informatsioon, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pealegi võivad Interneti vahendusel üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile juurdepääsuga kaasneda võimalused Internetti muul otstarbel kasutada. Seega interneti-lehekülgedele ligipääsu tõkestamine, st VangS §-st 311 tulenev riive kinnipeetava PS § 44 lg-st 1 tulenevale põhiseaduslikule õigusele, on põhjendatud vajadusega saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid, sh iseäranis ühiskondliku turvalisuse tagamise vajadus. VangS §-s 311 sätestatud piirang, millega ei võimaldata kinnipeetaval tutvuda veebilehtedega www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee, on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne.

3-3-1-62-09 PDF Riigikohus 19.11.2009

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud. Sama põhimõte kehtib ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Tulenevalt sellest, et käesolevas asjas on kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht kohtumenetluse käigus muutunud, ei võimalda otsuse tegemise ajal kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada. Üksnes ümberpaigutamine ei mõjutaks vangla vastu esitatud kohustamisnõude läbivaatamist ning nõude rahuldamise võimalikkust. Sarnaselt distsiplinaarkaristuse määramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-89-07 p-i 9) ei oleks kohustamisnõude rahuldamise korral välistatud ettekirjutuse täitmine ka teises vanglas. Vastupidisel juhul oleks administratsioonil võimalik kinni peetava isiku ümberpaigutamisega vabaneda oma vastutusest.


KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada.

VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.


Pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist tuleb käsitada haldusaktina. Sellist keeldumist ei saa käsitada toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.

3-3-1-54-08 PDF Riigikohus 17.11.2008

VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.


VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega.

Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.

3-3-1-37-08 PDF Riigikohus 01.10.2008

VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele. VSE § 43 paneb kinnipeetava faktilisele abikaasale, kes tuleb esmakordselt pikaajalisele kokkusaamisele, tõendamiskoormise. Nimetatud sätte eesmärgiks on edaspidistel kokkusaamistel faktiline abikaasa tõendamiskoormisest vabastada. VSE ning VangS ei reguleeri, kas vangla tohib kahtluse korral asuda uuesti kontrollima kinnipeetava faktilise abikaasa vastavust VSE §-s 43 ja VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Asjaolu, et kokkusaaja on riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse sisse kantud märkega "elukaaslane", ei ole vangla jaoks õiguslikult siduv. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 vastu võetud "Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse" § 4 lg-le 2 on kinnipeetavate registri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust.

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json