https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-2061/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.10.2021

Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Kui mittevaralise kahju tuleb hüvitada rahas, siis selle suurus sõltub muuhulgas rikkumise kestusest. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. (p-d 18 ja 19)


VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esiteks ei tulene sättest kinnipeetavale piirangut esitada poolaasta jooksul vaid üks pikaajalise kokkusaamise taotlus. Vaatamata sellele, et üks taotlus võidakse jätta rahuldamata, ei ammendu sellega kinnipeetava õigus esitada sel poolaastal uusi pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Teiseks näeb säte ette üksnes miinimumi, välistamata võimalust saada poolaasta jooksul enam kui üks pikaajaline kokkusaamine, kui see on vangla olukorda ja teiste kinnipeetavate soove arvestades võimalik. (p 20.3)


Riigivastutuse seaduses sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise ja vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude (VangS § 11 lg 8) eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi. Samuti võib kahju tekkimise ajavahemiku n-ö tükeldamine jätkuva rikkumise korral tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada. Võimalus nõuda juba toimunud rikkumisega tekitatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist ei tähenda ka piiramatut kohustust hüvitada tulevikus tekkiv kahju. Kui kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust või kohtus hüvitamiskaebust lahendades jõutakse järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, sh seega ka vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis juba toimunud rikkumise eest mõistetakse vajaduse korral sõltuvalt asjaoludest kahjuhüvitis välja ning on põhjendatud eeldada, et vastustaja hoidub edaspidi õigusvastasest tegevusest ja kahju tekitamisest. (p 20.6)


Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. (p 24)


Kohus peab välja selgitama, milline on kaebaja tahe, st kas ta on kahjunõude esitanud üksnes enda õiguste kaitseks või ka oma lapse (seadusliku) esindajana lapse õiguste kaitse eesmärgil. Kui kohus seda ei tee, siis on kohus oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel. (p-d 26 ja 26.2)

3-19-1416/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.06.2021

RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)


Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)

Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)


RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)


vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)


Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)


VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)


vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)


Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)

EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)

Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)


Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)


Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)

3-3-1-11-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15). Pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks ning sellisel alusel esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.


Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Põhiseadus kaitseb isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu. Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt otsuskohtuasjas nr 3-4-1-9-10).

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.


RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15).


Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele.

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.

Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.

3-3-1-62-09 PDF Riigikohus 19.11.2009

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud. Sama põhimõte kehtib ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Tulenevalt sellest, et käesolevas asjas on kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht kohtumenetluse käigus muutunud, ei võimalda otsuse tegemise ajal kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada. Üksnes ümberpaigutamine ei mõjutaks vangla vastu esitatud kohustamisnõude läbivaatamist ning nõude rahuldamise võimalikkust. Sarnaselt distsiplinaarkaristuse määramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-89-07 p-i 9) ei oleks kohustamisnõude rahuldamise korral välistatud ettekirjutuse täitmine ka teises vanglas. Vastupidisel juhul oleks administratsioonil võimalik kinni peetava isiku ümberpaigutamisega vabaneda oma vastutusest.


KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada.

VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.


Pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist tuleb käsitada haldusaktina. Sellist keeldumist ei saa käsitada toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.

3-3-1-37-08 PDF Riigikohus 01.10.2008

VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele. VSE § 43 paneb kinnipeetava faktilisele abikaasale, kes tuleb esmakordselt pikaajalisele kokkusaamisele, tõendamiskoormise. Nimetatud sätte eesmärgiks on edaspidistel kokkusaamistel faktiline abikaasa tõendamiskoormisest vabastada. VSE ning VangS ei reguleeri, kas vangla tohib kahtluse korral asuda uuesti kontrollima kinnipeetava faktilise abikaasa vastavust VSE §-s 43 ja VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Asjaolu, et kokkusaaja on riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse sisse kantud märkega "elukaaslane", ei ole vangla jaoks õiguslikult siduv. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 vastu võetud "Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse" § 4 lg-le 2 on kinnipeetavate registri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust.

3-3-1-29-07 PDF Riigikohus 21.06.2007

Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.


Kinnipeetavale lubatud asjade ja ainete koguste suhtes VSE §-s 58 sätestatud piirangute eesmärk on esmajoones vältida vangla ülekoormamist kinnipeetavate isiklike asjadega. Selline eesmärk ei saa aga mõistlikult õigustada pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaaja poolt kaasavõetavate toiduainete koguste piiramist, sest elulised asjaolud, millest regulatsioon peaks lähtuma, erinevad oluliselt. Õiguste piiramisel peab säte olema selge ja üheselt arusaadav ning piirangud peavad olema mõistlikud ja eesmärgipärased. VSE § 46 lg-t 1 ja § 58 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et VSE §-s 58 sätestatud kogused ei kohaldu pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaamisruumi kaasavõetavate toiduainete suhtes.

VSE § 37 lg 5 mõte ei ole takistada pikaajalise kokkusaamise ajal kinnipeetaval ja kokkusaajal jagamast kokkusaamisruumis sinna kaasavõetud asju, vaid tagada, et pärast kokkusaamise lõppu ei satuks kinnipeetava valdusse asju, mis pole tal vanglasse saabumisel kaasas olnud või mis pole soetatud vangla vahendusel.

Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json