3-3-1-27-12
|
Riigikohus |
25.10.2012 |
|
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.
Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna videomagnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piire VangS § 31 lg s 2 nimetatud loa andmisel on Riigikohus käsitanud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19). Riigikohus jääb selles otsuses esitatud tõlgenduse juurde, kuid märgib, et VangS § 31 lg t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda lausega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
Videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks ei ole videokassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. Kui isikul puudub kindlus, et talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus nende soetamiseks. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui isik pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist peaks taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.
Laagertüüpi vanglas ning ühe kinnipeetava asjadele ligipääs ka teistel kinnipeetavatel. Kuna video¬magnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, siis on see piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet.
|
| 3-3-1-49-10
|
Riigikohus |
29.09.2010 |
|
VangS § 31 lg 2 alusel antava otsustuse olemust on Riigikohus selgitanud otsuses nr 3-3-1-32-10. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid sellise loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete lubamine, mis VangS § 15 ning vangla sisekorraeeskirja § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Samuti võib vangistusseaduse §-st 31 ja vangla sisekorraeeskirja §-dest 59¹-59³ tulenevalt elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma.
VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutluste arvestamine ei ole lubatud, kuna sellega ületatakse kaalutlusõiguse piire. Seetõttu ei saa olla loa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks asjaolu, et vanglas on raadio kuulamine tagatud kõigile kinnipeetavatele. Samuti ei ole asjakohane põhjendada loa andmisest keeldumist vanglas väljakujunenud praktikaga või isiku usuliste vajaduste rahuldamise alternatiivsete võimalustega.
Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendites korduvalt käsitlenud (vt 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10). Kolleegium on leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka kaebaja eesmärk vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Kolleegium jääb preventiivse huvi osas varem esitatud seisukohtade juurde.
Käesolevas asjas ei ole tuvastatud õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude sellist muutumist, mis annaks alust pidada preventiivse huvi puudumist ilmselgeks. Kaebus soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et suunab vanglat edaspidi lahendama taotlusi selleks kehtestatud korda järgides.
|
| 3-3-1-32-10
|
Riigikohus |
09.06.2010 |
|
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohus tohib ettevalmistavas või eelmenetluses kaebuse tagastada põhjendatud huvi puudumise motiivil üksnes juhul, kui põhjendatud huvi puudumine on ilmselge. Kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning põhjendatud huvi möönnud, ei tähenda see, et kohtul ei oleks õigust kohtuotsuses anda hinnangut põhjendatud huvi olemasolule. Põhjendatud huvi tuleb kohtumenetluses tuvastada ning kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata.
Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohus ei tohigi seda teha. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-101-08), samuti kas põhjendatud huvi leiab kohtumenetluse käigus jätkuvat tuvastamist.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid elektriseadmete kasutamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige loa andmisest keeldumise alusena taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele tuginemine.
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-3-1-88-09).
Põhjendatud huviks tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla ka üksnes väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.042009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p-i 28).
|
Facebook
Twitter