/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-44-12 PDF Riigikohus 14.11.2012
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.
Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule. Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud. Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.
Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda. Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.
Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.
Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses. Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.
3-3-1-89-07 PDF Riigikohus 14.12.2007
Ametniku või töötaja ning kinnipeetava õiguslikud positsioonid on niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t 1. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid reguleerivate õigusnormidega. Kui distsiplinaarrikkumine oli toimunud enne VangS § 64 lg-st 41 kehtimahakkamist 1. veebruaril 2007, siis ei saa nimetatud sättest lähtuda. Siiski pidi distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele ka enne 1. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest faktilistest asjaoludest.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json