3-15-2943/85
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.06.2018 |
|
Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)
Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)
Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)
|
3-3-1-25-17
|
Riigikohus |
29.06.2017 |
|
Kui maksekorralduse selgitusest tuleneb üheselt, et tegemist on isiku konkreetses haldusasjas tasutud riigilõivuga, vaatamata sellele, et maksekorraldusel on märgitud makseinfo lehel märgitust erinev saaja konto number ja puudub viitenumber, tasus isik vangla vahendusel riigilõivu määruses antud tähtaja jooksul. Kuigi riigilõivu ei tasutud selleks ette nähtud kontole, ei ole tegemist isikule omistatava eksimusega. (p 9)
|
3-3-1-95-16
|
Riigikohus |
21.06.2017 |
|
Kohase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta asjaolusid, et kinnipeetav viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva) ning need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil talle oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis ta kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2. Kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest on sellisel juhul 1500 eurot. (p 15)
Kui kinnipeetav viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt, ning isegi kui ta mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil isik sai aru, et talle on kahju tekkinud. Lühiajalist kitsastes oludest viibimist ei ole põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). (p 11)
Kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 12)
|
3-3-1-15-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
RVastS § 7 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Asjas nr 3-3-1-68-15 tehtud otsuse p-des 10 kuni 14 ei ole kolleegium võtnud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele. Küll aga tuleb kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega ületanud jätkuva toimingu puhul hinnata, millal isik pidi kahju tekkimist mõistma, sh kas vangistustingimused vahepeal muutusid. Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). Samas tuleb arvestada, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-20-15; 3-3-1-68-15; 3-3-1-89-16). (p 11)
Kambritingimiste kontrollimisel tuleb juhinduda EIK otsuse Muršić vs. Horvaatia (7334/13) järgmistest seisukohtadest:
1) kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümberlükkamiseks piisavad;
2) ajal, mil kinnipeetav viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. (p 13)
|
3-3-1-98-16
|
Riigikohus |
12.05.2017 |
|
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 13)
RVastS § 17 lg 3 sõnastusest nähtub, et kui kahju tekkimine ning tekitanud isik on kahjunõude esitajale teada või pidi teada olema, kohaldub kolmeaastane tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil kahjunõuet võib esitada. (p 10)
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
|
3-3-1-89-16
|
Riigikohus |
17.03.2017 |
|
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Isiku väide, et ta ei saanud aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, ei ole eluliselt usutav, kui tal oli olemas võrdlusvõimalus. (p 11)
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
|
3-3-1-20-15
|
Riigikohus |
15.06.2015 |
|
Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. (p 13)
Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. (p 15)
RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. (p 11)
Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. (p 13)
Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. (p 15)
|
3-3-1-93-10
|
Riigikohus |
14.03.2011 |
|
Vt lahendite nr 3-3-1-78-09 ja nr 3-3-1-17-10 annotatsioone.
|
3-3-1-17-10
|
Riigikohus |
10.05.2010 |
|
Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse asjas nr 3-3-1-75-08 p-1 15 ning 02.12.2009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-09 p-i 8).
Apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas võib kinnipeetavate kui erilise isikute grupi samaväärne kohtlemine samaväärselt võrreldes teiste isikutega viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole üldjuhul võimalik otsuse avalikult teatavaks tegemise ajal kohtukantseleis viibida. Põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise vältimiseks ning kohtumenetluse üldiste nõuete järgimiseks on varasemas praktikas peetud otstarbekaks kinnipeetavate osas tähtaja erandlikku ennistamist. Tähtaja ennistamine võimaldab kinnipeetavast kaebaja asetada olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva (vt Riigikohtu 02.12.2009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-09 p-e 10-11).
|
3-3-1-78-09
|
Riigikohus |
02.12.2009 |
|
HKMS § 31 lg 4 sätestab, et apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. TsMS § 632 lg 1 sätestab apellatsioonitähtaja aga teisiti. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. HKMS § 53 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonitähtaja puhul sõltub tähtaja arvestamine sellest, kas asi vaadati läbi kohtuistungil või lahendati kirjalikus menetluses. Kui asi vaadati läbi kohtuistungil, siis hakkab tähtaeg kulgema otsuse avalikust teatavakstegemisest, kirjaliku menetluse korral aga otsuse kättesaamisest. Selline menetlustähtaegade regulatsioon nõuab süvenemist ja kõrgendatud tähelepanu ning eriteadmisteta kogenematul menetlusosalisel on suur võimalus eksida. Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse nr 3-3-1-75-08 p-i 15).
Kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Samas võib selline kohtlemine viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole alati võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis. Käesoleval juhul on otstarbekas ennistada kinnipeetavale apellatsioonitähtaeg. Tähtaja ennistamise abil asetatakse kinnipeetav teda erandlikult koheldes olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva. Tähtaja erandlik ennistamine eelkirjeldatud asjaolude tõttu tagab lõppkokkuvõttes õiglase kohtumenetluse.
|
3-3-1-33-08
|
Riigikohus |
16.06.2008 |
|
Vanglas kinnipeetav isik saadab oma kirjad vastavalt Vangistusseaduse § 28 lg-le 1 ja Vangla sisekorraeeskirja § 48 lg-le 1 vangla administratsiooni vahendusel. Vangla sisekorraeeskirja § 49 kohaselt postitatakse väljaminev kiri vanglatöötajale kirja edastamisest arvates kolme päeva jooksul. Eelnimetatud regulatsioon piirab olulisel määral kinnipeetava võimalusi kontrollida ja juhtida tema poolt vanglaametnikule üle antud kirjavahetuse kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud tähtaegade arvutamisel võrdsustada kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega (vt ka Riigikohtu 06.10.2006 määruse asjas nr 3-3-1-76-06 p-i 10).
|