Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-3-1-10-12 PDF Riigikohus 25.04.2012
Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piirab isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt määrus asjas nr 3-3-1-71-11, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas ei ole tegemist perspektiivitu kaebusega, sest ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õiguslik alus ja selle meetme õiguspärasus on kaheldav ning vaieldav.
3-3-1-7-11 PDF Riigikohus 04.04.2011
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
3-3-1-97-10 PDF Riigikohus 17.03.2011
Riigikohtu 06.09.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-40-07 punktis 12 on märgitud, et kinnipeetav on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kusjuures väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Sellest seisukohast ei tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Kohtul tuleb igal üksikjuhtumil hinnata kaitstavate õiguste olulisust.
3-3-1-58-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
3-3-1-25-10 PDF Riigikohus 23.09.2010
Kui isikul ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks võib jätta rahuldamata vaid siis, kui kaitsta soovitavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Maksejõuetuse põhjuste hindamisel tuleb arvestada, et kaebajal, s.h kinnipeetaval võib esineda selliseid väljaminekuid, mida ei saa pidada põhjendamatuks (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-i 15). Riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel tuleb anda hinnang kinnipeetava poolt tehtud kulutuste põhjendatusele. Riigikohtu praktikas on peetud põhjendatud kulutusteks näiteks telefonikaartide ostmist vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemist, ümbrike ja postmarkide ostmist ning elektri eest tasumist (vt nt Riigikohtu määruse haldusasjas 21.11.2007 nr 3-3-1-55-07 p-i 8). Samuti võivad põhjendatud olla kulutused hügieenitarvetele, kui kinnipeetav ei saa neid vanglalt tasuta (vt nt Riigikohtu 19.01.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-81-09 p-i 8). VangS § 50 lg 1 sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest.
3-3-1-20-10 PDF Riigikohus 22.06.2010
Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab Riigikohus vajalikuks muuta HKMS § 91 lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat. HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (TsMS § 185 lg 2). Kui kohus on kindlaks teinud, et isikul ei olnud riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Seejuures on oluline, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Kohus peaks hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu ei tuleks kohtul võtta arvesse enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Riigikohus jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21.11.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-55-07, p 8 ja 19.01.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning 06.02.008 määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8 ja 3-3-1-93-07, p 14). Kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.
3-3-1-22-10 PDF Riigikohus 22.06.2010
3-3-1-81-09 PDF Riigikohus 19.01.2010
Kuigi kinnipeetavad on ülalpidamisel riigieelarvest, võib ka neil esineda väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksujõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2007 määrust asjas nr 3-3-1-55-07 ja 06.02. 2008 määrust asjas nr 3-3-1-93-07). Maksujõuetu isiku riigilõivust vabastamata jätmine saab toimuda vaid juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu 06.02.2008. a määrust asjas nr 3-3-1-91-07). PS §-s 14 ja PS §-s 46 põhimõtetest tulenevat üldist põhiõigust korraldustele ja menetlustele konkretiseerivad haldusmenetluse seadus ning erimenetluste osas eriseadused. VangS § 1¹ lg 5 sätestab, millisel tingimusel on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule, VangS § 1¹ lg 7 näeb ette vaide lahendamise tähtaja. MSVS § 6 sätestab märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise tähtaja. Kuna seadus ei anna haldusorganile kaalutlusõigust selle osas, kas kaebustele ja märgukirjadele vastata, siis tuleb pidada isiku õigust vastuseid saada oluliseks. Riigilõivust vabastamata jätmisel jääb isiku seadusest tulenev õigus vastuste saamiseks kaitseta.
3-3-1-91-07 PDF Riigikohus 06.02.2008
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi. Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada, et talle peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.
3-3-1-92-07 PDF Riigikohus 06.02.2008
Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu ( vt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p-i 11). Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal. Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
3-3-1-83-07 PDF Riigikohus 11.12.2007
Kui kohus hindab maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab ta andma eelhinnangu ka isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-40-07). Õiguste kaitse vähest olulisust ei saa järeldada üksnes esitatud kaebuse liigist. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Juhul, kui kohus tuvastab isiku maksejõulisuse, ei ole enam vajadust hinnata kaebaja õiguste kaitse olulisust, kuna HKMS § 91 lg 1 näeb riigilõivust vabastamise kohustusliku eeldusena ette isiku maksejõuetuse. Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt Riigikohtu 21.11.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-55-07). Sellisteks kulutusteks võivad olla näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine ning ümbrike ja postmarkide ostmine. Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlik summa kasutatavat raha juhuks, kui esineb vajadus eelnimetatud põhjendatud kulutuste tegemiseks.
3-3-1-55-07 PDF Riigikohus 21.11.2007
Kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust ning arvestada tuleb ka kinnipeetava valikuid tema isikuarvel oleva kasutamiseks ettenähtud raha kulutamisel. Samas ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve käibest, sest kinnipeetaval võib olla selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine. Samuti ei saa lähtuda isikuarve väljavõttel kajastatud kreeditjäägist, sest vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav kasutada, kuna see makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4). Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane