/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-71-16 PDF Riigikohus 26.05.2017
Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14) Direktiivi 2011/83 art 21 teksti saab mõista ka nii, et lepingulist tarbijat ei tohi panna olukorda, kus tema ainus mõistlik võimalus kauplejaga ühenduse võtmiseks on kõrgendatud tariifiga numbri kasutamine. Niisugune tõlgendus ei välistaks kõrgendatud tasu sissenõudmist, kui lepinguline tarbija kasutas kõrgendatud tariifiga numbrit vabast tahtest. (p 15) Direktiivi 2011/83 eesmärk ei ole välistada kallima, kuid kergesti meelde jääva lühinumbri pakkumist suhtluseks lepinguvälistes küsimustes, nt info saamiseks uute toodete või teenuste kohta või nõustamiseks väljaspool lepingus ettenähtud raame. Kui valikus on põhitariifiga telefoninumber, ei hoia kõrgema tariifiga numbri pakkumine lepingulist tarbijat tagasi abitelefoniliini kasutamisest ega ole seetõttu vastuolus direktiivi 2011/83 eesmärgiga tagada lepinguliste tarbijate kõrgetasemeline kaitse. Kõrge tarbijate kaitse ei pea tähendama kõigi valikute tegemist tarbija eest või tarbijalt valikuvõimaluse äravõtmist. Lepinguline tarbija saab teha teadliku valiku aga üksnes siis, kui teda on selgelt ja üheselt mõistetavalt teavitatud lühinumbri kõrgemast tariifist ja võimalusest kasutada selle asemel põhitariifiga numbrit. (p 16)
Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14)
3-3-1-15-05 PDF Riigikohus 04.05.2005
Tarbijakaitseseaduse § 7 lg-test 1, 2 ja 4 tuleneb, et kõik kauba müümisega seotud kulud, sh ostja poolt kasutatava makseviisi kulud, tuleb kajastada müügihinnas. Sama seaduse § 8 lg 1 kohustab küll kaupleja teavitama tarbijat teenuse hinnale lisatavatest tasudest või teenuse tariifidest, kuid sellega ei peeta silmas võimalust nõuda teenuse osutamisel eraldi tasu mõne makseviisi kasutamise eest. Teenusele lisatava tasuna ei saa käsitada eraldi tasu sama teenuse eest tasumisel kasutatava makseviisi eest. Teenusele lisatav tasu on tasu teenusega seotud lisahüve eest. Ainuüksi sularaha makseviisi kasutamise eest eraldi tasu nõudmine võib olla õigusvastane ka seepärast, et teiste makseviiside võimaldamiseks tehtud kulutused kajastuvad kauba või teenuse hinnas. Seega tuleks sularahas tasumisel osaleda ka teiste makseviiside kasutamisega seotud kulutuste kandmises, kusjuures teiste makseviiside kasutajad sularahas tasumise kulutusi ei kannaks. Selline olukord viitab ebavõrdsele ja ebaõiglasele kohtlemisele.
3-3-1-63-00 PDF Riigikohus 06.02.2001
Tarbijakaitseseaduse § 3 p. 2 järgi on müüja füüsiline või juriidiline isik, kes vahetult müüb või pakub kaupa või teenust tarbijale. Tarbijakaitseseaduse eesmärgiks on tagada tarbija õiguste kaitse isiku suhtes, kes talle vahetult kaupa pakub. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust, kes on kauba omanik või müüja tsiviilõiguse mõttes.
Asjaolu, et Eesti Panga Pangainspektsioonil oli kuni 1. juulini 1999 kehtinud Krediidiasutuste seaduse kohaselt õigus teostada järelevalvet krediidiasutuste üle ja teha nimetatud seaduse § 60 lg. 4 alusel ettekirjutusi, ei välistanud Riigi Tarbijakaitseameti õigust teha krediidiasutusele ettekirjutust tarbijakaitse valdkonnas ilmnenud seaduse rikkumise korral. Pangainspektsiooni poolt teostatava järelevalve korras ei olnud võimalik nõuda Tarbijakaitseseaduse, sealhulgas keelenõuete rikkumiste kõrvaldamist.
3-3-1-5-00 PDF Riigikohus 27.03.2000
Tarbijakaitseseaduse § 17 lg. 1 p. 1 sätestab vastutuse riiklikku järelevalvet teostava asutuse ametiisiku ettekirjutuse mittetäitmise eest. Seega peab olema võimalik sellise ettekirjutuse täitmist kontrollida. Kui vaidlustatud ettekirjutus on puudulikult motiveeritud ja selle täitmist pole võimalik kontrollida, siis on ettekirjutus seadusevastane.
Kui elamu halduskulu määrad ja maksmise alused määratakse kindlaks elamu haldaja ja eluruumi omaniku kui kahe eraõigusliku isiku vahelise kokkuleppega, kuulub nende vahel tsiviilõiguslikust suhtest tekkinud vaidlus lahendamisele tsiviil-kohtumenetluse korras maa- või linnakohtus.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json