/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1739/80 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.01.2021

Kaebajal on praegusel juhul HKMS § 45 lg 3 kohaselt kaebeõigus. Vaidlustatud kiri pole haldusakt (RKHKo asjas nr 3-3-1-86-06, p 18), vaid menetlustoiming. Sellega andis vastustaja eelhinnangu KMH, sh Natura hindamise vajalikkusele (KeHJS § 6 lg 2, § 11 lg 2). Tegemist on ühtlasi korraldusega loamenetluses spetsiifilise tõendi - KMH aruande - koostamiseks (HMS § 38 lg 3 esimene lause). Sellest tulenevalt tekkisid kaebajal menetluslikud kohustused ning eeltingimused vee erikasutusloa taotluse kohta sisulise lahendi saamiseks. Kaebajal oleks kirjas sisalduvaid korraldusi vajaduse korral võimalik vaidlustada ka tagantjärele, koos loa andmisest keeldumise või taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuid KMH põhjendamatult lai ulatus võib kaasa tuua asjatud kulutused ja loamenetluse takerdumise. Võib eeldada, et vastustaja nõuab ka KMH programmi ja aruande nõuetele vastavust kontrollides, et lähtutud oleks KMH algatamisel määratud hindamise ulatusest (KeHJS § 18 lg 2, § 22 lg 5). (p-d 12-13)


Kuivõrd mõistet „projekt“ ei ole loodusdirektiivis määratletud, võib selle sisustamisel võtta arvesse KMH direktiivi art 1 lg 2 p a. Seejuures on projekti mõiste loodusdirektiivis laiem kui KMH direktiivis (EKo asjas nr C-254/19: Friends of the Irish Environment, p 28-30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Euroopa Kohus on asjas nr C-399/14: Grüne Liga selgitanud, et kuigi loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei määra kindlaks ühtegi konkreetset kriteeriumi selle sätte alusel võetavate meetmete rakendamiseks, võib sellest sättest tuleneda vajadus hinnata tagantjärele projekti mõju asjaomasele alale. Sellisel juhul peab hindamine võimaldama pädeval asutusel tagada, et projekti elluviimine ei too kaasa elupaikade halvendamist või liikide häirimist, mis võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide saavutamist. Niisugune hindamine peab vastama art 6 lg 3 nõuetele (p-d 51-54). Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2 ja 3, nii nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, panevad tagantjärele hindamise tagamise kohustuse liikmesriigile. Hindamise üksikasjad määrab liikmesriik. Direktiivist liikmesriigile tulenevaid kohustusi ei saa üksikisikule panna ilma neid riigisisesesse õigusesse üle võtmata. Eesti seadustes on üle võetud art 6 lg 3 ning asjakohase hindamise peab enda kulul korraldama arendaja (KeHJS § 8 lg 2). Enne Natura ala loomist alguse saanud projektide tagantjärele hindamise kohustust Eesti seadused ei reguleeri. Seega pole ka arendajatele pandud kohustust selline hindamine korraldada. Eeltoodust tulenevalt peab Keskkonnaamet pädeva asutusena HMS § 6 järgi ise selgitama välja asjaolud selleks, et korduva loa taotlemise menetluses hinnata juba alustatud tegevuse vastavust loodusdirektiivi art 6 lg-le 2. Loataotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus talle teada olevate asjaolude ja tal olemasolevate tõendite ulatuses (HMS § 38 lg 3). Selle alusel ei või aga loataotlejat kohustada tellima hindamiseks vajalikke ekspertiise, analüüse ja uuringuid. Loodusdirektiivi art 6 lg-st 3 tulenevad tagantjärele hindamise metoodika ja sisu nõuded, mitte arendaja kohustus hindamine korraldada. (p 25)


KeHJS § 6 lg 2 p 18 järgi võib Eestis projektiks (kavandatavaks tegevuseks) olla igasugune vee erikasutus, sõltumata sellest, kas ala muudetakse füüsiliselt (vrd EKo asjas nr 254/19: Friends of the Irish Environment, p 32). Küll aga tuleb projekti mõiste sisustamisel arvestada tegevuse alustamise aega. Nii KeHJS § 3 lg 1 p 1 kui ka p 2 kohaldamise eeltingimuseks on uue tegevuse kavandamine. KeHJS-s ei ole kehtestatud KMH kohustust, kui juba toimuvat tegevust jätkatakse ilma seda muutmata. (p 17)

Ka perioodilisi lube tuleb pigem käsitada lubadena uuteks tegevusteks. Jätkuva tegevuse lubadeks võib neid pidada vaid erilistel asjaoludel. (p 19.3)

Uue projektiga oleks tegemist, kui paisutust muudetaks ja pole välistatud muudatusega kaasnev täiendav oluline mõju keskkonnale. Senise paisutuse seniste tagajärgede säilimine aga ei ole mõju, mis kaasneb kavandatava tegevusega. Tegemist on jätkuva tegevuse mõjudega, ka siis, kui muutuvad keskkonnaolud. (p 20)

Jätkuva ühtse tegevusena ei saa aga vaadelda hüdroenergia kasutamist elektritootmiseks, sest kaebaja viimatine, 28. detsembri 2015. a erikasutusluba elektritootmiseks õigust ei andnud. Selles osas on kaebajale KMH kohustuse panemine põhjendatud, juhul kui hüdroenergia tootmine avaldab lisaks paisutamisele täiendavat mõju, mis vastab KeHJS-s sätestatud KMH kohustuslikkuse tingimustele. Seejuures tuleb hüdroenergia tootmise mõju hindamisel arvestada selle kumulatiivset mõju muude varasemate ja kavandatavate tegevustega (sh paisutamisega; vt nt RKHKo 3-17-740/46, p 15; EKo C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 21)

Kolleegium märgib, et seadusega oleks põhimõtteliselt võimalik kehtestada tagantjärele hindamise kohustus arendaja kulul, kuid seejuures tuleb arvestada tagantjärele hindamise eripära. Kui luba katkematult toimunud tegevuseks oli antud enne loodusdirektiivi jõustumist, võib täiemahuline hindamise kulude kandmise kohustus osutuda arendaja jaoks ebaproportsionaalseks ja kahjustada õiguspärast ootust. (p 26)


Hoiualana kaitstavatele Natura aladele laieneb LKS § 32 lg 2. Selle järgi on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. See säte võtab Natura aladel üle loodusdirektiivi art 6 lg 2, mille järgi võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide täitmist. (p 23)

LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 laienevad alates Natura ala moodustamisest püsivalt projekti elluviimisele ja selle tagajärgedele, nt rajatise kasutamisele ka siis, kui projekti elluviimisega on alustatud enne Natura ala moodustamist (EKo asjades nr C-293/17: Coöperatie Mobilisation, p 85; C-404/09: Alto Sil, p 125; C-226/08: Stadt Papenburg, p 48-49). Seega laienevad viidatud sätted ka vaidlusalusele paisutamisele. (p 24)

Liigi häirimine on keelatud, kui see võib oluliselt mõjutada loodusdirektiivi eesmärkide täitmist. Ka elupaiga kahjustamise ohu hindamisel tuleb lähtuda ala kaitse-eesmärkidest (samas, p 3.5.1). Nii elupaiga halvendamise kui ka liigi häirimise kindlakstegemisel on lähtealuseks elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla määramise ajal registreeritud taseme. Kui elupaiga või liigi seisund on vahepeal paranenud, tuleb lähtuda paranenud seisundist (vrd EKo asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 58-61; teatis 2019/C 33/01, p 3.5). (p 28)

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et erikaitsealade kaitse ei tohi piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise vältimiseks, vaid peab ka vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (EKo nr C-404/09: Alto Sil, p 135; EKo C-535/07: komisjon vs. Austria, p 59; EKo C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 154). Samas on Euroopa Kohus asjas nr C-399/14: Grüne Liga tehtud otsuse p-s 59 selgitanud, et ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel võetud meede ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Loodusdirektiiv ei saa seega kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale. Kolleegium rõhutab, et Euroopa Liiduga ühinedes võis Eesti endale võtta vaid proportsionaalseid ja õigusselgeid kohustusi Natura alade seisundi parandamiseks. Samuti peavad proportsionaalsed olema riigi poolt Natura alade ja veekogude seisundi parandamiseks seatud keskkonnaeesmärgid, kui need toovad kaasa põhiõiguste piiramise. (p 29)

LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei anna alust jätkuva tegevuse välistamiseks ainuüksi põhjusel, et tegevusest hoidumine oleks Natura alale või seal kaitstavale liigile kõige soodsam. Neil alustel võib tegevuse keelata üksnes siis, kui tegevus toob kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu. (p 30)

Ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina art 6 lg-st 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusegaNii jätkuva kui ka uue tegevuse puhul tuleb erandi kaalumisel arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes kaebaja tegevuse eesmärkidest. (p-d 32-33)


Kolleegium nõustub vastustajaga, et praeguses menetlusfaasis oleks ennatlik kalapääs paisutuse leevendusmeetmena välistada. Piisavaks ei saa pidada kaebaja ja Muinsuskaitseameti selgitust, et ükski kalapääs ei sobi vaidlusalusesse asukohta, sest igasugune pääs muudaks paikkonna ilmet. Muinsuskaitseseadus ei keela mistahes muutusi, vaid ainult sobimatud muutused (MuKS § 3 lg 3). Ka kultuuripärand on osa keskkonnast (KeHJS § 21). Pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on seega Keskkonnaamet. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4). (p 34)

3-17-2718/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.11.2019

Euroopa Kohus pole oma praktikas isegi ülalpool rahvusvahelist piirmäära nõudnud hindamismeetodite ammendavat kindlaksmääramist (otsus asjas nr C-6/15: Dimarso). Lihthanke eripära arvestades on nende puhul liikmesriikidel võimalik näha ette veelgi suurem paindlikkus. (p 24)


Kaebaja tegutseb põhikirja kohaselt küll avalikes huvides, kuid see toimub vaid kaebaja liikmeskonna vabatahtliku huvitegevusena. Kaebaja põhikirjalised eesmärgid (sh kultuuripärandi jäädvustamine ja tutvustamine, teaduse, kultuuri ja hariduse toetamine jne) seonduvad vähemalt osaliselt riigi ülesandega säilitada eesti kultuuri. Kultuur on samas oluliselt laiem eluvaldkond kui riigi ülesannetega hõlmatud tegevused (vrd spordi kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-06, p 9). Kaebaja tegevus on vabakonna hobitegevus ja sellisena kaitstud põhiseadusliku ühinemisvabadusega (PS § 48 lg 1 esimene lause). (p 16)


Vt p 10 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 annotatsioone.


RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 ning sellega ülevõetavate direktiivide eesmärk on vältida riigihanke reeglitest möödaminekut avalike ülesannete erasektorile delegeerimisega. Nende sätete eesmärk pole laiendada riigihanke reegleid mistahes isikule, kelle tegevuse vastu eksisteerib avalik huvi. Eesmärk pole ka hõlmata riigihangete režiimiga kõiki tegevusi, mida rahastatakse avalikest eelarvetest, sh Euroopa Liidu fondidest (vrd direktiivi 2014/24 põhjendus 4 lg 2).

RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamine eeldab seetõttu, et isiku asutamine või tegevus oleks seotud vajadustega, mida riik või kohaliku omavalitsuse üksus on üldistest huvidest tulenevalt otsustanud ise rahuldada või mille üle nad soovivad säilitada valitsevat mõju (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-10, p 11; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-283/00: Komisjon/Hispaania, p-d 80, 85 ja 86; C-393/06: Aigner, p-d 39 ja 40; C-567/15: LitSpecMet, p 35). Teisisõnu, sätte kohaldamine eeldab, et isik täidab avalikku ülesannet (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-300/07: AOK Rheinland/Hamburg, p-d 49 ja 50). Eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11; RKKK otsus nr 4-18-616/54, p 37). (p 13)

RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks pole piisav pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 12; RKKK otsus nr 1-16-9105/108, p 43). Lisaks avalik-õigusliku juriidilise isiku lõppvastutusele on RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks tarvis, et isiku asutamisel või hiljem on õigusakti või lepinguga isikule tekitatud juriidiline kohustus avalikes huvides tegutseda. Senises praktikas on ka rõhutatud, et avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või olema tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (RKEK määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 8; RKKK otsused asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62; ja otsus nr 1-16-9105/108, p 44). (p 14)


Eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11; RKKK otsus nr 4-18-616/54, p 37). (p 13)

RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks pole piisav pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 12; RKKK otsus nr 1-16-9105/108, p 43). Lisaks avalik-õigusliku juriidilise isiku lõppvastutusele on RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks tarvis, et isiku asutamisel või hiljem on õigusakti või lepinguga isikule tekitatud juriidiline kohustus avalikes huvides tegutseda. Senises praktikas on ka rõhutatud, et avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või olema tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (RKEK määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 8; RKKK otsused asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62; ja otsus nr 1-16-9105/108, p 44). (p 14)

Ainuüksi toetuse maksmine ei muuda vabakonna tegevust avaliku ülesande täitmiseks. (p 17)


Ka läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte (RHS v.r § 3 lg 2) ei tähenda lihthankes tingimata kohustust määrata pakkumuse kvaliteedi hindamise täpsemad kriteeriumid varem kindlaks. Lihthankeid iseloomustab paindlikkus, minimaalsed menetlusreeglid ja võimalus pidada läbirääkimisi. Riigihanke üldpõhimõtteid ei ole lihthankes põhjust sisustada sama rangelt kui hankemenetluses üldjuhul kehtivad reeglid (vrd seoses ideekonkurssidega RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2). Vastasel korral muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Huvitatud isikute õiguste ja avaliku huvi riive saab konkreetses lihthankes avalduda pigem vähese intensiivsusega. Ülepingutatud nõuded kvaliteedi hindamisel kallutaks hankijaid liialt eelistama odavaimat pakkumust. See omakorda ei oleks kooskõlas muude riigihanke üldpõhimõtetega, iseäranis parima hinna ja kvaliteedi põhimõttega (RHS v.r § 3 p 1). (p 23)

Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Oluliseks võib seejuures osutuda ka lihthanke eseme määratlus. Hankija peab aga arvestama, et hindamiskriteeriumide ja nende osakaalude eelneva kindlaks määramata jätmisega võib kaasneda risk, et hiljem ei pruugi hankemenetlus näida läbipaistev. (p 25)


Kvalifitseerimistingimuse vajalikkuse hindamine on esmajoones hankija ülesanne. Hankija võib nõuda, et tarnitavad seadmed ja nende paigaldus sobituks laitmatult tema spetsiifilise tegevusega. Varasem ehitamis- või renoveerimiskogemus soodustab pakkuja teadmiste ja oskuste kaudu kvaliteetse lõpptulemuse saavutamist. Hankijatel ei ole kohustust avardada pakkujate ringi teenuse kvaliteedi arvel. (p 19)


RHS v.r § 182 lg 4 järgi ei olnud aga RHS v.r § 31 lg 4 ja § 50 lg-d 1 ja 2 hankijale kohustuslikud lihthankes. Lihthanke dokumenti koostades pidi hankija lähtuma RHS v.r §-s 24, § 31 lg-tes 2–5 ja 8, §-des 32 ja 33, § 38 lg-tes 1–31 ja 5, §-des 39–41, §-des 47–50 sätestatust „või mõnest neist“. Seega oli kõnealuste sätete kohaldamine lihthankes fakultatiivne. (p 22)

Ka läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte (RHS v.r § 3 lg 2) ei tähenda lihthankes tingimata kohustust määrata pakkumuse kvaliteedi hindamise täpsemad kriteeriumid varem kindlaks. Lihthankeid iseloomustab paindlikkus, minimaalsed menetlusreeglid ja võimalus pidada läbirääkimisi. Riigihanke üldpõhimõtteid ei ole lihthankes põhjust sisustada sama rangelt kui hankemenetluses üldjuhul kehtivad reeglid (vrd seoses ideekonkurssidega RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2). Vastasel korral muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Huvitatud isikute õiguste ja avaliku huvi riive saab konkreetses lihthankes avalduda pigem vähese intensiivsusega. Ülepingutatud nõuded kvaliteedi hindamisel kallutaks hankijaid liialt eelistama odavaimat pakkumust. See omakorda ei oleks kooskõlas muude riigihanke üldpõhimõtetega, iseäranis parima hinna ja kvaliteedi põhimõttega (RHS v.r § 3 p 1). (p 23)

Euroopa Kohus pole oma praktikas isegi ülalpool rahvusvahelist piirmäära nõudnud hindamismeetodite ammendavat kindlaksmääramist (otsus asjas nr C-6/15: Dimarso). Lihthanke eripära arvestades on nende puhul liikmesriikidel võimalik näha ette veelgi suurem paindlikkus. (p 24)

Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Oluliseks võib seejuures osutuda ka lihthanke eseme määratlus. Hankija peab aga arvestama, et hindamiskriteeriumide ja nende osakaalude eelneva kindlaks määramata jätmisega võib kaasneda risk, et hiljem ei pruugi hankemenetlus näida läbipaistev. (p 25)

3-3-1-9-16 PDF Riigikohus 29.09.2016

EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)


Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14)

Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)


EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)


Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18)

Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)


3-3-1-82-14 PDF Riigikohus 03.03.2015

Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20) Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)


Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18) Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)


PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)


Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)

3-3-1-52-13 PDF Riigikohus 28.04.2014

HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)


Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31) Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32)

Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31) Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)


HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34) Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)


HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27) HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28) Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)


Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)


Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)


Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud. Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)


PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)

3-3-1-36-98 PDF Riigikohus 11.12.1998

Kui isik pole tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusega rahul ja vaidlusaluseks on asjaolud, mida peab Patendiamet kontrollima leiutise kandmisel riiklikku kasulike mudelite registrisse, siis on isikul õigus pöörduda HKS §-de 3 lg. 1 ja 4 lg. 1 p. 1 alusel kaebusega halduskohtusse.


Kui tööstusomandi apellatsioonikomisjon on jätnud Patendiameti otsusele esitatud kaebuse rahuldamata, võib vastavalt HKS §-le 5 lg. 1 halduskohtule esitatava kaebuse esemeks olla Patendiameti otsus. Seepärast võib kaebuse esitamisel tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse peale esitada samaaegselt halduskohtunikule kaebuse ka Patendiameti otsuse peale.


Tööstusomandit reguleerivad eriseadused - Kaubamärgiseadus, Patendiseadus, Kasuliku mudeli seadus ja Tööstusdisaini kaitse seadus - määravad kindlaks, mida peab Patendiamet registreerimistaotluste läbivaatamisel kontrollima. Kasuliku mudeli seaduse § 21 lg. 1 kohaselt peab Patendiamet registreerimistaotluse menetlemisel kontrollima registreerimistaotluse dokumentide vormi ja sisu, leiutise objekti ja leiutise ühtsust.

III-3/1-14/95 PDF Riigikohus 15.09.1995

Patendiameti otsuseid kui haldusakte võib vaidlustada tööstusomandi apellatsiooni-komisjonis, kes on selliste vaidluste läbivaatamise kohtueelseks haldusorganiks. Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poolt tehtud otsus on samuti haldusotsus, mida saab vaidlustada üksnes halduskorras.


Patendiameti otsuseid kui haldusakte võib vaidlustada tööstusomandi apellatsiooni-komisjonis, kes on selliste vaidluste läbivaatamise kohtueelseks haldusorganiks. Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poolt tehtud otsus on samuti haldusotsus, mida saab vaidlustada üksnes halduskorras.

Patendiamet, registreerides vaid kaubamärgi, ei esine Kaubamärgiseaduse §-s 36 sätestatud juhtudel tsiviilõigussuhte poolena.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json