https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-150/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024
    Kehtetu:

Vastustaja uuendas kaitsevööndi muutmist kaaluma asudes varasema haldusmenetluse ning koos uue kaitsevööndi kehtestamisega tunnistas varasema haldusakti kaitsevööndi määramist puudutavas osas kehtetuks. HMS § 68 lg 3 järgi loetakse haldusakt kehtetuks üldiselt kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest. Seega on varasema käskkirja kaitsevööndit puudutav osa alates uue käskkirja jõustumisest kehtetu olnud ja seda ei ole vaidlustatud (vaidlustati ainult uue kaitsevööndi kehtestamine). Õige ei ole, et kohtuotsusega ei tohi luua olukorda, kus mälestise kaitsevöönd sootuks kaob. Esiteks on kultuuriministril käskkirja täielikult tühistamisel võimalik kehtestada uus kaitsevöönd. Teiseks ei nõua seadus mälestisele tingimata kaitsevööndit. Põhimõtteliselt ei oleks uuendatud haldusmenetluses olnud välistatud ka järeldus, et kaitsevööndit polegi vaja. Varasema käskkirja kehtetuks tunnistamine ja uue kaitsevööndi kehtestamine on vaidlusaluse käskkirja eraldi punktid, mida pole omavahel pandud tingimuslikku seosesse. Selles olukorras ei ole takistust tühistada kaitsevööndi määramine täies ulatuses, mitte ainult selles, milles see ületab senise kaitsevööndi piire. (p 24)


    Kehtetu:

Kinnismälestisele kaitsevööndi kehtestamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kesksel kohal on siin muinsuskaitselised kaalutlused. MuKS ei piira aga kaitsevööndi kehtestamisel arvestatavaid kaalutlusi numerus clausus’e põhimõttel ega vabasta haldusorganit üldisest kohustusest arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja kaaluda erinevaid põhjendatud huve ning teha proportsionaalne otsustus. Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole siiski vaja küsimustes, mille otsustamiseks on ette nähtud eraldi loamenetlus. (p d 25–26)

Hinnang kinnismälestist ümbritseva keskkonna sobivusele ja toetavusele sisaldab subjektiivseid elemente ja kohtulik kontroll on seetõttu piiratud ilmselge vea testiga. (p 35.1)


Muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni Keskkonnaametit veeluba andma ega või takistada paisutuse likvideerimist, kui likvideerimine on vajalik ebaseadusliku olukorra lõpetamiseks (juhul kui veeluba ei anta). Paisutamine on loakohustuslik tegevus ning mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa asendada veeluba. Kuna pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on Keskkonnaamet ning EL keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid, tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui ta jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Seejuures ei ole veeloa andmisest keeldumine tegevus, milleks oleks vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut. Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast. (p 31)


Vajaduse korral tuleb vaidlus erinevate valitsemisalade riigiasutuste vahel lahendada asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel, lähtudes kehtivast õigusest. (p 31)


    Kehtetu:

Arvestades, et kaitsevööndi kehtestamine ei saa kohustada paisutust säilitama vastuolus keskkonnaõiguse normidega, ei ole kaitsevööndi kehtestamise puhul tegu kava või projektiga loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes, mis tooks kaasa KMH või kitsamalt Natura hindamise kohustuse. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses. On tõsi, et kaitsevööndi kehtestamise kaalumisel arvessevõetavate erinevate huvide hulka kuuluvad ka keskkonnahuvid. Kuna aga nende ja muinsuskaitseliste huvide vaheline konflikt tuleks lahendada ennekõike veeloa menetluses, ei olnud kultuuriministril kohustust seda hindamist dubleerida. Eelkõige olnuks kultuuriministril alust kaitsevööndi kehtestamisest loobuda juhul, kui olnuks ilmselge, et keskkonnaõigus välistab paisjärve säilitamise. (p 33)


Vaidlus mälestiste kaitsevööndi kehtestamise üle ei välju kultuuriministri põhiülesannete raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamiseks puudus vajadus. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused. (p 37)


Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega õiglane kolmanda isiku õigusabikulusid tervikuna kaebajalt välja mõista. Kohtumenetluses osalemine ei tohi olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandale isikule ei saa ette heita soovi enda vara puudutavas kohtuvaidluses osaleda, ei ole muinsuskaitse ega vaidlusaluse haldusakti eesmärk tema omandiõiguse ega mistahes muu subjektiivse õiguse kaitse. (p 38.2)

3-21-150/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2022

HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad teiste hulgast need isikud, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit üldkorraldus reguleerib. (p 16)

Juhul kui vaidlusalune haldusakt on kaasamist taotlevale isikule üksnes koormav ja võimalik kohtulahend saab tema õigusi ja kohustusi mõjutada ainult soodsalt, ei ole tema kolmanda isikuna kaasamine õigustatud. Sellisel juhul oleks tal soovi korral võimalus oma õigusi kaitsta ise halduskohtule kaebust esitades. (p 17)


Erinevalt kolmanda isiku kaasamisest on HKMS § 24 lg 1 alusel haldusorgani kaasamise osas kohtul ulatuslik kaalutlusruum. Haldusorgani kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust. (p 18)


Haldusakt, mis kehtestab kinnistutele muinsuskaitselised piirangud, reguleerib kinnistute avalik-õiguslikku seisundit. Selline haldusakt seab kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused, kuid samas on sellel kinnistuomanike õigustele ka soodne mõju, olles suunatud kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele. (p 17)

3-19-1841/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.10.2021

MuKS § 82 lg 1 annab Muinsuskaitseametile õiguse peatada mis tahes töö või tegevuse, mis võib mälestist ohustada. (p 14)

Tööde tegemise loa olemasolu ei ole pelgalt formaalne tingimus. Loa eesmärk on sätestada, millisel viisil on mälestise omanikul lubatud ehitise säilimise kindlustamise ja muinsuskaitse keskseks printsiibiks oleva autentsuse (MuKS § 3 lg 5) tagamise eesmärki silmas pidades töid teha ehk tagada tööde sisuline õiguspärasus. Juba nende nõuete täitmata jätmise kaudu oli MuKS § 82 lg 1 sätte eeltingimus - võimalik oht mälestisele - täidetud. (p 14)

Väide, et asuti töid tehes ära hoidma mälestisele tekkida võivat veelgi suuremat kahju, ei õigusta ilma loata tegutsemist, kui ei ole tõendatud, et väidetud oht oleks olnud vahetu. Vahetu oht on olukord, kus ehitise kokkuvarisemine (vrd KorS § 5 lg 5) leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. (p 14)


Halvas seisukorras mälestise säilitamiseks omanikult hooldamise või remontimise (MuKS § 7, § 33 lg 3) kohustuse täitmise nõudmine on küll primaarne, kuid mitte ainus võimalus mälestise säilitamisega seotud probleemide lahendamiseks. Võimalik on nii Muinsuskaitseametilt taotleda kui ka Muinsuskaitseametil omal algatusel kaaluda olukorra lahendamist muudel viisidel. Ehkki Muinsuskaitseameti poolt omaniku nõustamine ja toetamine on eelistatud haldustegevuse viis mälestiste säilitamiseks, on probleemide mittelahenemise korral näiteks võimalik nõuda toetuste suurendamist (MuKS § 35 lg 1), tekitatud või tekkiva kahju hüvitamist (RVastS § 16 lg 1), mälestis võõrandada või sundvõõrandada (MuKS § 38 lg-d 1 ja 2) või mälestiseks olemine lõpetada (MuKS § 20 lg 1 p 5). (p 17)

Riik ei tohi jätta mälestise (MuKS § 8) omanikku tema kohustustega üksi. Kultuuripärandi säilitamine, teadvustamine ja väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus (MuKS § 3 lg 1), mille kõrval riik peab näitama üles erilist hoolsust selle hindamisel, et avalikes huvides ei oleks mälestise säilitamise kohustus mis tahes olukorras jäetud vaid omaniku kanda. Üldistes huvides toimuva kultuuripärandi kaitse ja omaniku õiguste riive vahel tuleb leida tasakaal. Seejuures ei pea riik siiski rahaliselt toetama omaniku kõigi kohustuste täitmist ning omanik ei saa eeldada, et riik tagaks tema mälestiseks oleva omandi säilimise tervikuna riiklike vahenditega, sest ühtlasi suurendatakse toetustega ka omaniku vara. (p 19)


PS § 32 kohaselt ei ole omandiõigus absoluutne ega piiramatu. Seda võib seadusega kitsendada. Isiku soov oma vara säilitada ning Muinsuskaitseameti soov mälestist kaitsta on üldjoontes kantud samast eesmärgist. Oma huvide teostamisel peab isik järgima riigi seatud piiranguid. Mida suurem on avalik huvi pärandi säilimise vastu, seda suuremad võivad olla omanikule seatud piirangud oma vara kasutamisel, tingimusel, et need on sobivad ja vajalikud. (p 18)


Isiku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla siiski ülemäärased. Toetuse või hüvitise puudumine ei vabasta omanikku kohustustest ega muuda neid kohustusi õigusvastaseks, kuid see võib anda õiguse nõuda hüvitise maksmist, kui vastasel juhul oleks isiku tahtest sõltumatu omandiõiguse riive ebavõrdselt ja erakordselt piirav, st õiglast talumiskohustust ületav (vrd RVastS § 16 lg 1). (p 18)


Isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab (vt RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). Kohustuste proportsionaalsust peab hindama riik. Omanik võib hüvitist nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel, kui erakordne riive põhjustatakse toimingu või haldusaktiga, sh Muinsuskaitseameti ettekirjutusega, samuti keeldumisega anda omaniku kavandatud tegevustele luba või lõpetada mälestise staatus. (p 18)

3-17-1739/80 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.01.2021

Kaebajal on praegusel juhul HKMS § 45 lg 3 kohaselt kaebeõigus. Vaidlustatud kiri pole haldusakt (RKHKo asjas nr 3-3-1-86-06, p 18), vaid menetlustoiming. Sellega andis vastustaja eelhinnangu KMH, sh Natura hindamise vajalikkusele (KeHJS § 6 lg 2, § 11 lg 2). Tegemist on ühtlasi korraldusega loamenetluses spetsiifilise tõendi - KMH aruande - koostamiseks (HMS § 38 lg 3 esimene lause). Sellest tulenevalt tekkisid kaebajal menetluslikud kohustused ning eeltingimused vee erikasutusloa taotluse kohta sisulise lahendi saamiseks. Kaebajal oleks kirjas sisalduvaid korraldusi vajaduse korral võimalik vaidlustada ka tagantjärele, koos loa andmisest keeldumise või taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuid KMH põhjendamatult lai ulatus võib kaasa tuua asjatud kulutused ja loamenetluse takerdumise. Võib eeldada, et vastustaja nõuab ka KMH programmi ja aruande nõuetele vastavust kontrollides, et lähtutud oleks KMH algatamisel määratud hindamise ulatusest (KeHJS § 18 lg 2, § 22 lg 5). (p-d 12-13)


Kuivõrd mõistet „projekt“ ei ole loodusdirektiivis määratletud, võib selle sisustamisel võtta arvesse KMH direktiivi art 1 lg 2 p a. Seejuures on projekti mõiste loodusdirektiivis laiem kui KMH direktiivis (EKo asjas nr C-254/19: Friends of the Irish Environment, p 28-30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Euroopa Kohus on asjas nr C-399/14: Grüne Liga selgitanud, et kuigi loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei määra kindlaks ühtegi konkreetset kriteeriumi selle sätte alusel võetavate meetmete rakendamiseks, võib sellest sättest tuleneda vajadus hinnata tagantjärele projekti mõju asjaomasele alale. Sellisel juhul peab hindamine võimaldama pädeval asutusel tagada, et projekti elluviimine ei too kaasa elupaikade halvendamist või liikide häirimist, mis võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide saavutamist. Niisugune hindamine peab vastama art 6 lg 3 nõuetele (p-d 51-54). Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2 ja 3, nii nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, panevad tagantjärele hindamise tagamise kohustuse liikmesriigile. Hindamise üksikasjad määrab liikmesriik. Direktiivist liikmesriigile tulenevaid kohustusi ei saa üksikisikule panna ilma neid riigisisesesse õigusesse üle võtmata. Eesti seadustes on üle võetud art 6 lg 3 ning asjakohase hindamise peab enda kulul korraldama arendaja (KeHJS § 8 lg 2). Enne Natura ala loomist alguse saanud projektide tagantjärele hindamise kohustust Eesti seadused ei reguleeri. Seega pole ka arendajatele pandud kohustust selline hindamine korraldada. Eeltoodust tulenevalt peab Keskkonnaamet pädeva asutusena HMS § 6 järgi ise selgitama välja asjaolud selleks, et korduva loa taotlemise menetluses hinnata juba alustatud tegevuse vastavust loodusdirektiivi art 6 lg-le 2. Loataotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus talle teada olevate asjaolude ja tal olemasolevate tõendite ulatuses (HMS § 38 lg 3). Selle alusel ei või aga loataotlejat kohustada tellima hindamiseks vajalikke ekspertiise, analüüse ja uuringuid. Loodusdirektiivi art 6 lg-st 3 tulenevad tagantjärele hindamise metoodika ja sisu nõuded, mitte arendaja kohustus hindamine korraldada. (p 25)


KeHJS § 6 lg 2 p 18 järgi võib Eestis projektiks (kavandatavaks tegevuseks) olla igasugune vee erikasutus, sõltumata sellest, kas ala muudetakse füüsiliselt (vrd EKo asjas nr 254/19: Friends of the Irish Environment, p 32). Küll aga tuleb projekti mõiste sisustamisel arvestada tegevuse alustamise aega. Nii KeHJS § 3 lg 1 p 1 kui ka p 2 kohaldamise eeltingimuseks on uue tegevuse kavandamine. KeHJS-s ei ole kehtestatud KMH kohustust, kui juba toimuvat tegevust jätkatakse ilma seda muutmata. (p 17)

Ka perioodilisi lube tuleb pigem käsitada lubadena uuteks tegevusteks. Jätkuva tegevuse lubadeks võib neid pidada vaid erilistel asjaoludel. (p 19.3)

Uue projektiga oleks tegemist, kui paisutust muudetaks ja pole välistatud muudatusega kaasnev täiendav oluline mõju keskkonnale. Senise paisutuse seniste tagajärgede säilimine aga ei ole mõju, mis kaasneb kavandatava tegevusega. Tegemist on jätkuva tegevuse mõjudega, ka siis, kui muutuvad keskkonnaolud. (p 20)

Jätkuva ühtse tegevusena ei saa aga vaadelda hüdroenergia kasutamist elektritootmiseks, sest kaebaja viimatine, 28. detsembri 2015. a erikasutusluba elektritootmiseks õigust ei andnud. Selles osas on kaebajale KMH kohustuse panemine põhjendatud, juhul kui hüdroenergia tootmine avaldab lisaks paisutamisele täiendavat mõju, mis vastab KeHJS-s sätestatud KMH kohustuslikkuse tingimustele. Seejuures tuleb hüdroenergia tootmise mõju hindamisel arvestada selle kumulatiivset mõju muude varasemate ja kavandatavate tegevustega (sh paisutamisega; vt nt RKHKo 3-17-740/46, p 15; EKo C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 21)

Kolleegium märgib, et seadusega oleks põhimõtteliselt võimalik kehtestada tagantjärele hindamise kohustus arendaja kulul, kuid seejuures tuleb arvestada tagantjärele hindamise eripära. Kui luba katkematult toimunud tegevuseks oli antud enne loodusdirektiivi jõustumist, võib täiemahuline hindamise kulude kandmise kohustus osutuda arendaja jaoks ebaproportsionaalseks ja kahjustada õiguspärast ootust. (p 26)


Hoiualana kaitstavatele Natura aladele laieneb LKS § 32 lg 2. Selle järgi on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. See säte võtab Natura aladel üle loodusdirektiivi art 6 lg 2, mille järgi võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide täitmist. (p 23)

LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 laienevad alates Natura ala moodustamisest püsivalt projekti elluviimisele ja selle tagajärgedele, nt rajatise kasutamisele ka siis, kui projekti elluviimisega on alustatud enne Natura ala moodustamist (EKo asjades nr C-293/17: Coöperatie Mobilisation, p 85; C-404/09: Alto Sil, p 125; C-226/08: Stadt Papenburg, p 48-49). Seega laienevad viidatud sätted ka vaidlusalusele paisutamisele. (p 24)

Liigi häirimine on keelatud, kui see võib oluliselt mõjutada loodusdirektiivi eesmärkide täitmist. Ka elupaiga kahjustamise ohu hindamisel tuleb lähtuda ala kaitse-eesmärkidest (samas, p 3.5.1). Nii elupaiga halvendamise kui ka liigi häirimise kindlakstegemisel on lähtealuseks elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla määramise ajal registreeritud taseme. Kui elupaiga või liigi seisund on vahepeal paranenud, tuleb lähtuda paranenud seisundist (vrd EKo asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 58-61; teatis 2019/C 33/01, p 3.5). (p 28)

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et erikaitsealade kaitse ei tohi piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise vältimiseks, vaid peab ka vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (EKo nr C-404/09: Alto Sil, p 135; EKo C-535/07: komisjon vs. Austria, p 59; EKo C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 154). Samas on Euroopa Kohus asjas nr C-399/14: Grüne Liga tehtud otsuse p-s 59 selgitanud, et ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel võetud meede ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Loodusdirektiiv ei saa seega kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale. Kolleegium rõhutab, et Euroopa Liiduga ühinedes võis Eesti endale võtta vaid proportsionaalseid ja õigusselgeid kohustusi Natura alade seisundi parandamiseks. Samuti peavad proportsionaalsed olema riigi poolt Natura alade ja veekogude seisundi parandamiseks seatud keskkonnaeesmärgid, kui need toovad kaasa põhiõiguste piiramise. (p 29)

LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei anna alust jätkuva tegevuse välistamiseks ainuüksi põhjusel, et tegevusest hoidumine oleks Natura alale või seal kaitstavale liigile kõige soodsam. Neil alustel võib tegevuse keelata üksnes siis, kui tegevus toob kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu. (p 30)

Ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina art 6 lg-st 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusegaNii jätkuva kui ka uue tegevuse puhul tuleb erandi kaalumisel arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes kaebaja tegevuse eesmärkidest. (p-d 32-33)


Kolleegium nõustub vastustajaga, et praeguses menetlusfaasis oleks ennatlik kalapääs paisutuse leevendusmeetmena välistada. Piisavaks ei saa pidada kaebaja ja Muinsuskaitseameti selgitust, et ükski kalapääs ei sobi vaidlusalusesse asukohta, sest igasugune pääs muudaks paikkonna ilmet. Muinsuskaitseseadus ei keela mistahes muutusi, vaid ainult sobimatud muutused (MuKS § 3 lg 3). Ka kultuuripärand on osa keskkonnast (KeHJS § 21). Pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on seega Keskkonnaamet. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4). (p 34)

3-3-1-82-14 PDF Riigikohus 03.03.2015

Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20) Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)


Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18) Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)


PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)


Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json