/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-1861/2 PDF Riigikohtu üldkogu 08.10.2019
Kohtunik peab kohtumenetlust juhtima ja seda ohjama, kuid peab seejuures jääma väärikaks, viisakaks ja kannatlikuks ning vältima ärritumist, seda ka pikkade ja keeruliste kohtuvaidluste puhul. (p 18)
Distsiplinaarsüüdistuse esitajat ei saa lugeda subjektiivseks seetõttu, et ta on suhelnud enne kohtuniku vastu distsiplinaarsüüdistuse koostamist selle kohtuniku peale kaebuse esitanud isikuga. Distsiplinaarsüüdistuse esitamise vajalikkuse üle otsustamisel on pädev isik kohustatud välja selgitama asjas tähtsad asjaolud. See võib nõuda täiendavat suhtlemist isikuga, kellel on kohtunikule etteheiteid. Lisaks ei mõjutaks distsiplinaarsüüdistuse esitaja suhtumine kohtunikku distsiplinaarkolleegiumi otsuse õiguspärasust. (p 17) Kohtuniku peale esitatud kaebuse saamisel kontrollib distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik, kas kaebus on põhjendatud või mitte. Kui distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik leiab, et kaebuses toodud etteheited on põhjendatud, siis esitab ta distsiplinaarsüüdistuse ning selle tõendatuse korral teeb distsiplinaarkolleegium süüdimõistva otsuse. Enne distsiplinaarkolleegiumis toimunud distsiplinaarmenetlust viis ringkonnakohtu esimees asjas läbi järelevalvemenetluse KS § 45 tähenduses. KS § 91 lõike 3 järgi võib distsiplinaarmenetluse algataja koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid ja nõuda seletusi. Seadus ei täpsusta menetlustoimingute üksikasju. Distsiplinaarasja materjalidest nähtuvalt on kohtunik enne distsiplinaarsüüdistuse esitamist esitanud ringkonnakohtu esimehele seletused. Pärast distsiplinaarsüüdistuse esitamist on kohtunik saatnud seletuse distsiplinaarkolleegiumile ning ta kuulati ära ka istungil. Seega ei ole kohtuniku õigust ärakuulamisele rikutud. Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kolleegium ei võimaldanud menetlusosalisel tutvuda kolleegiumi istungi helisalvestisega. Tal võimaldati tutvuda kolleegiumi istungi protokolliga. (p 20) Distsiplinaarmenetluse kestuse kohta vt p 21.
3-14-52077/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2019
RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)
Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast. Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11) Vt ka p 15.
Vt p 13. RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)
3-16-2498/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.04.2019
KrMS § 126^12 lg 3 järgi võib jälitustoiminguga saadud andmeid muu hulgas kasutada seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Riigikohus on kinnitanud, et teatud juhtudel võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selleks peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p-d 16–17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17) Kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 126^12 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise. (p 18) Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)
Kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 126^12 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise. (p 18)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19) Vaidlusaluses asjas pärines teave, mille MTA edastas PPA-le, jälitustoiminguna tehtud pealtkuulamisest. PPVS § 7^50 lg 1 järgi on lubatud jälitustoimingud järgmised: jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda; koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringud; teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult (vt KrMS § 126^3 lg 1). PPVS § 7^50 lg 1 ei võimalda andmeid koguda teabe salajase pealtkuulamisega (lisaks salajase pealtvaatamisega, postisaadetise varjatud läbivaatusega, politseiagendi kasutamisega ega matkimisega, vt KrMS § 126^3 lg-d 2 ja 3). Ka varem teisel ajendil kogutud jälitusteave peab olema saadud PPVS § 7^50 lg-s 1 nimetatud jälitustoiminguga, et seda oleks võimalik isiku politseiteenistusse sobivuse otsustamisel kasutada. Arvestades, et puudub täpne norm olemasolevate jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamiseks politseiteenistusse võtmise otsustamisel, ei ole praegu kehtivate normide valguses võimalik PPVS § 7^50 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada. Jälitustoimingute tulemusel saadud andmete kasutamise võimalused peavad olema selged ja piiritletud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 16). Vähetähtis ei ole ka see, et PPVS § 7^50 lg 1 rakendamine eeldab, et isik peab andma andmete kogumiseks kirjaliku nõusoleku. (p 20) KrMS § 126^12 lg-s 3 viidatud eriseaduste norme tuleks täiendada ja sellel eesmärgil ka põhjalikumalt analüüsida, tagamaks ühest küljest põhiõiguste kaitset silmas pidades normide selgus ja täpsus, kuid teisalt piisav paindlikkus, et avalikes huvides oleva sätte eesmärgi saavutamine ei muutuks võimatuks. PPVS § 7^50 lg-s 1 ette nähtud võimalus kontrollida vaid isikuankeedis esitatud teavet, et otsustada isiku sobivus politseiteenistusse, ei pruugi olla piisav KrMS § 126^12 lg 3 eesmärgi saavutamiseks, arvestades et isikuankeet ei sisalda kõiki andmeid, mida on vaja isiku teenistuste võtmise otsustamiseks. (p 23)
HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest muu hulgas siis, kui tegemist on põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Tõendi saamine HKMS § 62 lg 3 p 1 tähenduses hõlmab eelkõige riigi jälitustoiminguga teabe saamist. Jälitustoimingute tegemise alused ja kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS § 1 lg 2). Kriminaalmenetluses on jälitustoiminguga saadud teave lubatav tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 126^1 lg 4). Seega hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest. Sellise kaalutlusotsuse langetamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele (vt RKTK otsus nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 21)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks tõendina ei piisa ringkonnakohtu üldsõnalisest tõdemusest, et ei ole põhjust kahelda jälitustoimingute tegemise õiguspärasuses, kuna vastustaja väitel on kõik vajalikud eeldused selleks täidetud. Kohus hindab tõendi lubatavust, kontrollides tõendi vastavust HKMS §-s 62 toodud tingimustele. (p 21)
3-16-1709/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018
Vt p-d 19 ja 21. Vt ka RKPJK otsus asjas nr 5-17-43 ja RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 132.
Kolleegium möönab, et KRAPS § 2 lg 2 sõnastus ei pruugi vastata seadusandja algsele tahtele. Kuid seaduse selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sättele ei saa tõlgendamisega anda sätte sõnastusega risti vastupidist sisu. Sellise tõlgendusviisi laiem levik külvaks ainult õigusselgusetust. (p 19)
3-15-2526/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.02.2018
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
Eelnõu seletuskiri on küll seaduse tõlgendamisel oluline, kuid ei ole lõpptulemusena alati määrav. Seletuskiri võib, aga ei pruugi alati peegeldada seadusandja tegelikku tahet. Seletuskirja laused võivad mõnel juhul olla pelgalt näitlikud, üldistavad, kujundlikud või koguni eksitavad. Võimaluse korral tuleb lähtuda tõlgendusvariandist, mis on enam kooskõlas põhiseadusega. (p 15, vt ka p 28)
Seadus ei sätesta, et SKA on tegevteenistuspensioni määramisel seotud pensioni määramise õigusliku alusega, mis on märgitud kaitseväe teatises. Pensioni määramise õiguslikust alusest sõltub ka pensioni arvutamine. RPKS § 32 järgi määrab pensioni ja seega ka otsustab pensioni määramise õigusliku aluse üle SKA. Seega ei riku Kaitseväe teatises ebaõigesti märgitud pensioni määramise õiguslik alus kaebaja õigusi. (p 33)
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).
3-3-1-97-16 PDF Riigikohus 12.05.2017
Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-91-13). (p 10)
Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 21^1 lg-ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud nende isikute õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole PPVS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. See, et nendelt politseiametnikelt võeti juba 2010. aastal õiguspärane ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ja nende pensioni hakati indekseerima, õigustab muuhulgas nende erinevat kohtlemist võrreldes politseiametnikega, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja hiljem kehtinud palgast lähtuvalt. Erinevat kohtlemist õigustavad ka PPSV jõustumisega politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud muudatused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-16). (p 11)
3-3-1-66-16 PDF Riigikohus 09.03.2017
PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)
PPVS § 117 lg 7 formuleeringuga "politseiametniku pension, mis on määratud politseiteenistuse seaduse alusel" peetakse silmas mitte ainult politseiteenistuse seaduse alusel nii arvutatud kui ka määratud pensione, vaid ka pensione, mis on küll määratud PPVS alusel, kuid mille arvutamisel kohaldati PPVS § 100 lg 2 kohaselt politseiteenistuse seadust. Teistsugune, PPVS § 117 lg 7 grammatiline tõlgendus tähendaks seda, et seadusandja välistas PPVS § 117 lg 7 kehtestamisel PPVS § 100 lg 2 alusel arvutatud pensioni puhul mitte ainult selle ümberarvutamise, vaid ka selle indekseerimise. Lisaks ei ole PPVS § 117 pealkirjas nimetatud mitte ainult pensioni ümberarvutamist reguleeriv PPVS § 106, vaid ka pensioni arvutamist reguleeriv PPVS § 100. (p 14) Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 21^1 lg‑ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud isikute õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber. Isikud on kasutanud neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve. PPVTS § 117 lg 7 ei ole vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)
3-3-1-49-16 PDF Riigikohus 25.01.2017
Teenistusse ennistamise võimaluse puudumist ja politseipensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega. (p 22)
ATS § 90 lg 3 kohaldamisel ei saa piirduda pelgalt põhitöö numbri ja ametikoha üldiste ülesannete võrdlemisega, vaid tuleb uurida ka tööülesannete sisu ja mahu kattuvust. ATS § 90 lg 3 keelu kohaldamisel tuleb võrrelda vaidlusaluseid ametikohti, tuvastamaks, kas konkreetse ametikoha ülesanded antakse üle või mitte. Üleandmist tuleb jaatada, kui ametikohtade teenistussuhte tingimused ja ülesanded (vt ATS § 98 lg 1 p 1, lg d 2–4, PPVS § 57) olulises osas kattuvad. Juhi ametikoha puhul ei piisa üksnes analüüsimisest, mil määral täidaks ametnik teisel ametikohal endist viisi juhi ülesandeid, kuna juhi ametikohad võivad olla erineva tasemega. Üldjuhul on kõrgema taseme juhi puhul ametikoha ülesanded nt inimeste ja ressursside juhtimisel universaalsemad. Tuvastamaks, kas juhi ametikoha ülesanded antakse üle, tuleb seetõttu võrrelda mh teenistusastmeid, juhitavate struktuuriüksuste ülesannete sisu ja mahtu, alluvate hulka, juhi volitusi inimeste ja ressursside juhtimisel jms. (p 14) ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16) Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)
ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16) Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)
Koondamise tõttu teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta teenistusest vabastamise käskkirja kehtivust, mistõttu ei ole kadunud ka õiguslik alus, millest tulenevalt maksti isikule koondamishüvitist. ATS § 105 lg 5 p 1 näeb ette õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu makstud hüvitisest tasaarvestuse tegemise ainult juhul, kui ametnikul on õigus sama paragrahvi lõike 4 alusel nõuda enda teenistusse ennistamist ja see nõue rahuldatakse. ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-15) ja sellest saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-16). (p 26)
3-3-1-44-16 PDF Riigikohus 20.12.2016
1. aprillil 2013 jõustus nii uus KVTS kui ka uus avaliku teenistuse seadus. Uue kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud tegevväelaste palgakorraldus oli avaliku teenistuse reformiga sätestatud palgakorralduse üks osa ja tulenes uuest ATS-st. Erinevused pensionide suuruses ei ole tingitud üksnes sellest, et 1. aprillist 2013 oli riigil võimalik anda kaitseväelaste palkadeks rohkem raha kui enne palkade ja pensionide vähendamist. Erinevuse sügavam põhjus on seotud struktuursete erinevustega kaitseväe palgakorralduses enne ja pärast 1. aprilli 2013 ning uue regulatsiooni kehtestamise eesmärkidega. Palgatasemete senisest kõrgemad määrad kujundati eelduslikult selliselt, et nad kompenseeriksid palgakorralduses seni ette nähtud auastmetasudest loobumist. Eelduslikult hõlmavad uued palgatasemed ka suure osa varasematest lisatasudest, mida pensioni arvutmisel arvesse ei võetud. Seega ei tehtud kaitseväelaste palgakorralduses ei tehtud 2013. aastal pelgalt tehnilisi muudatusi, vaid tegemist oli oluliste struktuursete muudatustega (reformiga). Ka pensioni arvutamise aluses tehtud muudatus oli oluline struktuurne muudatus. (p-d 19, 21-24)
Isegi kui lähtuda eeldusest, et isikutel oli õiguspärane ootus, et varem määratud pensioni suurus taastatakse, ei ole sellisest õiguspärasest ootusest ei ole võimalik tuletada õiguspärast ootust saada pensioni, mida arvutatakse hoopis teistsugustel alustel, kui arvutati isikute pensione. Seadusandja on kujundanud väljateenitud aastate pensioni ja tegevteenistuspensioni arvutamiseks täiesti erineva aluse ning tegevteenistuspensioni arvutamise alus hõlmab ka neid lisatasusid, mida väljateenitud aastate pensioni arvutamisel ei võetud arvesse. Seadusandjal on suur vabadus kujundada avaliku sektori palgakorraldust ja teha palgakorralduse muutmise korral muudatusi ametipensionide arvutamise aluses. Palgakorralduse muutmine (palgareform) oleks takistatud, kui sellega kaasneks vältimatult kohustus teha suuri kulutusi teistsuguste reeglite järgi määratud ametipensionide maksmiseks. avaliku sektori palgakorralduses ei pea tagama samasugust palka või samasugustel õiguslikel alustel kindlaks määratud palka erineval ajal tehtud töö eest. Tagada tuleb, et ei oleks põhjendamatuid palgaerinevusi ning et palgad oleksid konkurentsivõimelised. Ameti­pensionidega kindlustamine teenib teistsuguseid eesmärke kui palgakorraldus. (p-d 26 ja 29)
Kohtule saab ette heita üldkogu seisukohtadest erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga. (p 25)
3-3-1-29-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)
Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15) Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)
Alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna „diskrediteeriks“). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. (p 10-11) Oluline on, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel. (p 13) Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)
Alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna „diskrediteeriks“). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. (p 10-11)
Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)
3-3-1-13-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)
Väärika käitumise nõuet võib mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. (p 20)
Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)
PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad teenistussuhetes. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12) Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)
ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. (p 29) Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)
PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole teenistussuhetes kohaldatavad. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12) Kui asutus ei koosta joobeseisundis teenistuja kohta asutuse töökorras ette nähtud vabas vormis akti, on asutus rikkunud enese kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja töölt kõrvaldamise korda. Töökorras kindlaks määratud reegleid peab järgima ka asutus. (p 14)
3-15-1342/28 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 29.09.2016
Korstnapühkijal on pädevus kontrollida ja hinnata korstna ühenduslõõride ja puhastusluukide vastavust tuleohutusnõuetele. Päästeametil puudus vajadus korstnapühkija poolt tuvastatud asjaolude ülekontrollimiseks. Kuna korstnapühkija tuvastas korstnate puhastamisel tuleohutusnõuete rikkumise, mis võib kätkeda endas võimalikku ohtu inimeste tervisele, oli Päästeametil õigus koostada kaebajale ettekirjutus rikkumise kõrvaldamiseks koos hoiatusega sunnivahendi kohaldamiseks ettekirjutuse täitmata jätmise korral.
3-2-1-155-15 PDF Riigikohus 16.12.2015
Avalik-õigusliku kohustuse sissenõudmine tsiviilkohtumenetluses ilma seaduses sätestatud volitusnormita ei ole lubatud. Vaidlusaluse õigussuhte iseloomu kindlakstegemisel tuleb lähtuda esitatud nõudest ja alusest (vt Riigikohtu 16. juuni 2011. a määrus kohtuasjas nr 3-2-4-2-11, p 11). (p 9) Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vahel. Riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe ei sarnane oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. See, et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud, ei anna alust esitada koolituskulude hüvitamise nõuet tsiviilkohtumenetluse korras. (p 10-11)
Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vahel. Riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe ei sarnane oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. See, et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud, ei anna alust esitada koolituskulude hüvitamise nõuet tsiviilkohtumenetluse korras. (p 10-11)
3-3-1-66-14 PDF Riigikohus 27.11.2014
Olemas oli kehtiv haldusakt, millega määrati PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitis. HMS § 61 lg 2 järgi haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguste lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Haldusakti, millega määrati PäästeTS § 14 lg 3 alusel hüvitis, ei ole tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pädevuse puudumise tõttu võimalik kehtetuks tunnistada ega hüvitist tagasi nõuda, hoolimata sellest, et jõus on ka praeguses asjas vaidlustamata jäetud Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 5. juuni 2012. a kokkuvõte, mille tegevusse kaasati ekspertarst ja milles leiti endiselt, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Hüvitise tagasinõudmine oleks vastuolus HMS § 67 lg ga 2. (p 28)
PäästeTS § 14 lg s 3 on sätestatud avalik-õiguslik regulatsioon ja seetõttu on selles sättes nimetatud hüvitise määramise ja maksmise üle peetav vaidlus avalik-õiguslik, sõltumata sellest, kas päästeteenistuja tegutses töölepingu alusel või riigiametnikuna. HKMS § 4 lg 1 järgi on selline vaidlus halduskohtu pädevuses. (p 20)
Kuna ei ole kinnitust leidnud, et PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise saamiseks esitatud taotluste läbivaatamisel viivitati õigusvastaselt, siis ei ole alust rahuldada ka Päästeameti vastu esitatud kaebust mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. (p 30) Ka ei võimalda RVastS § 9 lg 1 välja mõista elukvaliteedi languse tõttu tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui haldus- ja kohtumenetlusse astumine on tingitud vastustajate õigusvastasest tegevusest. (p 31)
Päästeteenistuse seadus ei sätesta kohustust tasuda hüvitise määramise ja maksmisega viivitamise eest viivist ja intressi ning kompenseerida inflatsiooni. Intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1, mis eraõiguses seostab intressi maksmise kohustuse sellise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS § ga 113 RVastS § 7 lg s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg s 1 sätestatud eeldused. Inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Kõigepealt pole see ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega. Teiseks on viivis (viivitusintress) määratud kompenseerima ka inflatsioonikadusid. (p 19)
PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21)
PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21) TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud. PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei saanud lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. (p 27)
3-3-1-22-13 PDF Riigikohus 19.06.2013
Käesolevas asjas vaidlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38 tulenevalt kujutas KVS § 27 lg-s 3 ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine endast ka distsiplinaarsüütegu. Isiku teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPVS §-des 86 ja 68 oli sätestatud samasisuline regulatsioon, kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli sellel ajal politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel. PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet KVS § 27 lg-le 3. Seetõttu ei olnud teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel distsiplinaarkaristus, vaid eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo toimepanemise korral. Seetõttu teenistusest vabastamisel etteheidetav distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud tähtaegade järgimata jätmine.
Isik vabastati teenistusest 1. aprillini 2013 kehtinud KVS § 27 lg 3 alusel. Alates 1. aprillist 2013 kehtib 6. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus, mis teenistusest vabastamise alust ei sätesta. Isiku teenistusest vabastamist KVS 27 lg 3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest teenistusest vabastamise alust. Kohus peab lähtuma kehtivast seadusest ning seaduse muutumine kohtumenetluse ajal ei too tingimata kaasa teenistusse ennistamist. 1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal, kuigi uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise nõudeõigust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).
Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel kujutab endast teenistusest vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel enne väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooniga, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud.
3-3-1-92-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
TTTS § 6 lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 on selged ja üheselt mõistetavad normid, mille keeleline tõlgendamine ei anna Töötukassale kaalumisruumi. Isiku astumisel avalikku teenistusse on isiku töötuna arveloleku lõpetamise eeldused täidetud. Töötukassal puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks eraldi reguleerida reservväelaste õppekogunemisele siirduvate töötute töötuna arveloleku jätkamise küsimust ega näha ette lühiajalise teenistuse puhuks töötuna arveloleku peatumise võimalust.
Avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Reservväelasele makstakse õppekogunemisest osavõtu aja eest tema ametikohale vastavat kaadrikaitseväelase palgataseme keskmist ja auastmetasu. Kaitseliidu tegevliikmel, kes on kutsutud kaitseväe reservväelastega ühisele õppekogunemisele, on õigus saada hüvitust reservväelastega võrdses ulatuses. Kuigi Kaitseliidu seaduses kasutatakse mõistet "hüvitus", ei erine Kaitseliidu liikmele makstav tasu olemuselt ülejäänud reservväelastele makstavast tasust. Kuna õppekogunemisel viibiva ja tasu saava isiku kohta puudub sotsiaalmaksu seaduses eriregulatsiooni, siis tuleb reservväelasele makstavat tasu käsitada palgana või palgaga võrdsustatud tasuna. Seega on reservväelase õppekogunemisel viibimine avalik teenistus, sest tegemist on palgalise tegevusega, mis on ATS § 4 lg 1 järgi üks avaliku teenistuse olemuslikke tunnuseid.
Kui töötuna arvelolek on lõpetatud isiku avalikku teenistusse asumise tõttu, kuulub kohaldamisele TTTS § 33 p 4. Isiku puhul, kelle töötuna arvelolek on lõpetatud, ei ole kohaldatavad töötutoetuse maksmise peatamise alused. Töötuna arveloleku lõppemist või tööturutoetuse saamise õiguse lõppemist tingivatest asjaoludest mitteteatamine ei ole töötuna arveloleku ega töötutoetuse maksmise lõpetamise aluseks. Tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral on Töötukassal võimalus nõuda tagasi alusetult makstud summad.
3-3-1-46-09 PDF Riigikohus 17.06.2009
Seadusandja on nii kuni 1. detsembrini 2000 kehtinud täitevametnike teenistusmäärustikuga kui ka kehtiva VangS § 114 p-ga 2 kehtestanud nõude, et vanglateenistusse asuv isik ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud teo eest ja paneb vanglale kohustuse seda nõuet järgida. Ka avaliku teenistuse seadus eristab teenistusse võtmise nõuete kehtestamisel mõisteid "karistatud" ja "karistatus", välistades juurdepääsu avalikku teenistusse isikule, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest ning isikule, keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest. Vangistuse täideviimise eesmärke ja vanglateenistuse eripära arvestades on vanglateenistusse võtmiseks üldisest avalikust teenistusest rangemate nõuete kehtestamine põhjendatud ja eesmärgipärane. Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti. Riigikohtu 16.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-53-06 järeldub, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui akti andmist otsustav isik on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus tööandja kasutab karistusregistri arhiivi andmeid, mida KarRS § 22 lg 1 alusel on selleks õigustatud isikud saanud muul eesmärgil (vt ka Riigikohtu 10.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-56-03 p-e 18 ja 19 ning 11.10.2001 otsust asjas nr 3-4-1-7-01).
Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti.
3-3-1-10-09 PDF Riigikohus 30.04.2009
Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele.
Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele.
3-3-1-8-09 PDF Riigikohus 13.04.2009
Käesoleval juhul ei oleks saanud välisriigis õppimist lugeda erandlikuks asjaoluks KVTS § 41 lg 5 p 3 (4. augustil 2006 kehtinud redaktsioonis) mõttes, kuid mitme teguri kokkulangemise tulemusel võis see siiski ajapikenduse andmise üle otsustamisel muutuda erandlikuks asjaoluks. Üheks teguriks oli KVTS § 55 lg 4 regulatsioon, mille kohaselt õppeasutuses õppivale isikule säilitati õppekoht teenistuse ajaks. Selleks, et otsustada taotluse üle ajapikenduse saamiseks erandlikel asjaoludel, oleks tulnud välja uurida, kas õppekoht välisriigis säilitatakse või ei säilitata.

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json