/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-14-52077/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2019
RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)
Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast. Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11) Vt ka p 15.
Vt p 13. RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)
3-15-2526/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.02.2018
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
Eelnõu seletuskiri on küll seaduse tõlgendamisel oluline, kuid ei ole lõpptulemusena alati määrav. Seletuskiri võib, aga ei pruugi alati peegeldada seadusandja tegelikku tahet. Seletuskirja laused võivad mõnel juhul olla pelgalt näitlikud, üldistavad, kujundlikud või koguni eksitavad. Võimaluse korral tuleb lähtuda tõlgendusvariandist, mis on enam kooskõlas põhiseadusega. (p 15, vt ka p 28)
Seadus ei sätesta, et SKA on tegevteenistuspensioni määramisel seotud pensioni määramise õigusliku alusega, mis on märgitud kaitseväe teatises. Pensioni määramise õiguslikust alusest sõltub ka pensioni arvutamine. RPKS § 32 järgi määrab pensioni ja seega ka otsustab pensioni määramise õigusliku aluse üle SKA. Seega ei riku Kaitseväe teatises ebaõigesti märgitud pensioni määramise õiguslik alus kaebaja õigusi. (p 33)
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
3-3-1-44-16 PDF Riigikohus 20.12.2016
1. aprillil 2013 jõustus nii uus KVTS kui ka uus avaliku teenistuse seadus. Uue kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud tegevväelaste palgakorraldus oli avaliku teenistuse reformiga sätestatud palgakorralduse üks osa ja tulenes uuest ATS-st. Erinevused pensionide suuruses ei ole tingitud üksnes sellest, et 1. aprillist 2013 oli riigil võimalik anda kaitseväelaste palkadeks rohkem raha kui enne palkade ja pensionide vähendamist. Erinevuse sügavam põhjus on seotud struktuursete erinevustega kaitseväe palgakorralduses enne ja pärast 1. aprilli 2013 ning uue regulatsiooni kehtestamise eesmärkidega. Palgatasemete senisest kõrgemad määrad kujundati eelduslikult selliselt, et nad kompenseeriksid palgakorralduses seni ette nähtud auastmetasudest loobumist. Eelduslikult hõlmavad uued palgatasemed ka suure osa varasematest lisatasudest, mida pensioni arvutmisel arvesse ei võetud. Seega ei tehtud kaitseväelaste palgakorralduses ei tehtud 2013. aastal pelgalt tehnilisi muudatusi, vaid tegemist oli oluliste struktuursete muudatustega (reformiga). Ka pensioni arvutamise aluses tehtud muudatus oli oluline struktuurne muudatus. (p-d 19, 21-24)
Isegi kui lähtuda eeldusest, et isikutel oli õiguspärane ootus, et varem määratud pensioni suurus taastatakse, ei ole sellisest õiguspärasest ootusest ei ole võimalik tuletada õiguspärast ootust saada pensioni, mida arvutatakse hoopis teistsugustel alustel, kui arvutati isikute pensione. Seadusandja on kujundanud väljateenitud aastate pensioni ja tegevteenistuspensioni arvutamiseks täiesti erineva aluse ning tegevteenistuspensioni arvutamise alus hõlmab ka neid lisatasusid, mida väljateenitud aastate pensioni arvutamisel ei võetud arvesse. Seadusandjal on suur vabadus kujundada avaliku sektori palgakorraldust ja teha palgakorralduse muutmise korral muudatusi ametipensionide arvutamise aluses. Palgakorralduse muutmine (palgareform) oleks takistatud, kui sellega kaasneks vältimatult kohustus teha suuri kulutusi teistsuguste reeglite järgi määratud ametipensionide maksmiseks. avaliku sektori palgakorralduses ei pea tagama samasugust palka või samasugustel õiguslikel alustel kindlaks määratud palka erineval ajal tehtud töö eest. Tagada tuleb, et ei oleks põhjendamatuid palgaerinevusi ning et palgad oleksid konkurentsivõimelised. Ameti­pensionidega kindlustamine teenib teistsuguseid eesmärke kui palgakorraldus. (p-d 26 ja 29)
Kohtule saab ette heita üldkogu seisukohtadest erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga. (p 25)
3-3-1-92-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
TTTS § 6 lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 on selged ja üheselt mõistetavad normid, mille keeleline tõlgendamine ei anna Töötukassale kaalumisruumi. Isiku astumisel avalikku teenistusse on isiku töötuna arveloleku lõpetamise eeldused täidetud. Töötukassal puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks eraldi reguleerida reservväelaste õppekogunemisele siirduvate töötute töötuna arveloleku jätkamise küsimust ega näha ette lühiajalise teenistuse puhuks töötuna arveloleku peatumise võimalust.
Avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Reservväelasele makstakse õppekogunemisest osavõtu aja eest tema ametikohale vastavat kaadrikaitseväelase palgataseme keskmist ja auastmetasu. Kaitseliidu tegevliikmel, kes on kutsutud kaitseväe reservväelastega ühisele õppekogunemisele, on õigus saada hüvitust reservväelastega võrdses ulatuses. Kuigi Kaitseliidu seaduses kasutatakse mõistet "hüvitus", ei erine Kaitseliidu liikmele makstav tasu olemuselt ülejäänud reservväelastele makstavast tasust. Kuna õppekogunemisel viibiva ja tasu saava isiku kohta puudub sotsiaalmaksu seaduses eriregulatsiooni, siis tuleb reservväelasele makstavat tasu käsitada palgana või palgaga võrdsustatud tasuna. Seega on reservväelase õppekogunemisel viibimine avalik teenistus, sest tegemist on palgalise tegevusega, mis on ATS § 4 lg 1 järgi üks avaliku teenistuse olemuslikke tunnuseid.
Kui töötuna arvelolek on lõpetatud isiku avalikku teenistusse asumise tõttu, kuulub kohaldamisele TTTS § 33 p 4. Isiku puhul, kelle töötuna arvelolek on lõpetatud, ei ole kohaldatavad töötutoetuse maksmise peatamise alused. Töötuna arveloleku lõppemist või tööturutoetuse saamise õiguse lõppemist tingivatest asjaoludest mitteteatamine ei ole töötuna arveloleku ega töötutoetuse maksmise lõpetamise aluseks. Tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral on Töötukassal võimalus nõuda tagasi alusetult makstud summad.
3-3-1-8-09 PDF Riigikohus 13.04.2009
Käesoleval juhul ei oleks saanud välisriigis õppimist lugeda erandlikuks asjaoluks KVTS § 41 lg 5 p 3 (4. augustil 2006 kehtinud redaktsioonis) mõttes, kuid mitme teguri kokkulangemise tulemusel võis see siiski ajapikenduse andmise üle otsustamisel muutuda erandlikuks asjaoluks. Üheks teguriks oli KVTS § 55 lg 4 regulatsioon, mille kohaselt õppeasutuses õppivale isikule säilitati õppekoht teenistuse ajaks. Selleks, et otsustada taotluse üle ajapikenduse saamiseks erandlikel asjaoludel, oleks tulnud välja uurida, kas õppekoht välisriigis säilitatakse või ei säilitata.
3-3-1-26-08 PDF Riigikohus 13.11.2008
Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse esinemisel.
Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.
Selles ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja 16.10.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu on ringkonnakohus õigustatud käsitlema ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi (vt Riigikohtu 03.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-6-05). HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas, sest ka kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest tühistamiskaebuseks võivad kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg. Seetõttu on ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek, mis tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta, kuid teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna, võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama.
Õnnetusjuhtumi kohta akti koostamine ei ole vaid menetlustoiming, millega tehakse kindlaks faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse. Haigekassale ei ole ravikindlustuse seaduse ega Hüvitise määramise korraga antud pädevust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümber hinnata. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga otsustatakse üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab isiku õigusi otseselt see, kuidas õnnetust käsitatakse. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.
Eesti Haigekassale saadetud teatis tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa rikkuda isiku õigusi.
KVTS § 164 lg-ga 9 ei ole kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9 sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Viidatud sätte eesmärgiks on KVTS § 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel kehtinud TTOS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.
3-3-1-24-08 PDF Riigikohus 27.05.2008
KVTS § 164 lg 1 sõnastuse järgi tekib teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase lastel, vanematel ja lesel õigus toetusele sõltumata sellest, kas neil Perekonnaseaduse järgi oli õigus saada hukkunult ülalpidamist. Teistel isikutel tekib KVTS § 164 lg 1 sõnastuse järgi õigus toetusele, kui nad olid Perekonnaseaduse alusel hukkunu ülalpidamisel. KVTS § 164 lg 1 sõnastus on sellisena selge ja ühemõtteline. Toetuste kehtestamise valdkonnas seadusandjale kuuluva ulatusliku otsustusruumi piiresse jääb KVTS § 164 lg 1 grammatilise tõlgenduse abil saadud tulemus, mille järgi hukkunud kaitseväelase täisealised lapsed saavad toetust sõltumata sellest, kas nad olid hukkunu ülalpidamisel.
3-3-1-66-07 PDF Riigikohus 15.11.2007
Kaadrikaitseväelase pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda tema personaalse teenistustasu koosseisust perioodil, mille ta on valinud pensioni arvestamise aluseks. Selle teenistustasu hulka kuuluvad need teenistustasu komponendid, mida valitud perioodil isikule maksti. Neid komponente tuleb arvesse võtta ka juhul, kui nende maksmine on lõpetatud pensioni arvutamise või ümberarvutamise ajaks. Arvesse ei saa võtta komponente, mis on sarnasel ametikohal teeninud või teeniva isiku teenistustasu hulka kuulunud mõnel muul perioodil (näiteks pensioni määramise või ümberarvutamise ajal), kuid ei kuulunud pensioni ümberarvutamist taotleva isiku enda teenistustasu hulka tema valitud perioodil. Pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda ka valitud perioodil isikul olnud auastmest ja saadud auastmetasust. Kaitseväelasele hiljem omistatud kõrgem auaste ei saa mõjutada teenistustasu ümberarvutamist. Pensioni ümberarvutamisel pole võimalik arvestada ka KVTS §-s 156 sätestatud lisatasu väljateenitud aastate eest, kui sellise lisatasu maksmine polnud ette nähtud isiku poolt pensioni arvutamise aluseks valitud ajavahemikul. Pensioni ümberarvutamiseks vajaliku teatise koostamisel tuleb lähtuda kaitseväelase auastmest tema valitud perioodil ning temale määratud ametikoha palgaastmest. Kui teenistustasu hulka, mis võetakse pensioni määramisel pensioni arvestamise aluseks, kuulub ka diferentseeritud palgaosa, siis teatisele üksnes palgamäära märkimine ilma ametipalga diferentseeritud osa näitamata ei võimalda adekvaatselt kajastada pensioni arvestamise aluseks võetavat teenistustasu.
Kaitseväelase teenistustasu komponendiks oleva ametipalgana tuleb käsitada palgamäära, mis võib seisneda konkreetselt kehtestatud summas või ka diferentseeritud rahasummas. See seisukoht tuleneb ka avaliku teenistuse seaduse § 81 lg-test 2 ja 3, millest lähtuti enne kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist ka kaitseväelaste teenistuse tasustamisel. Ametikoha auaste on vaid tunnus, mille alusel määratakse kindlaks konkreetse ametikoha palgaaste. Isikule ametipalga maksmise aluseks on tema teenistus konkreetse asutuse koosseisus oleval ametikohal. Ametikoha auaste ei ole samastatav isiku personaalse auastmega.
3-3-1-30-06 PDF Riigikohus 29.05.2006
Tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumist õppuste käigus saab teatud konkreetsetel asjaoludel käsitleda hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka juhul, kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Kui kaadrikaitseväelane pidi alluma õppustel antavatele käskudele ning tegutses selleks, et õppustel osaleda, ei ole oluline, et grupp komplekteeriti lennuklubi kaudu. Oluline on, et õppustel osalenud grupp komplekteeriti õppuste korraldaja teadmisel. See võimaldab järeldada, et kaitseväelane hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.
3-3-1-26-05 PDF Riigikohus 20.06.2005
Kaitseväe lepingulisele tegevteenistusele ei ole kohaldatav tööõiguse regulatsioon ning kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamise vormistamise käskkirjale ei laiene Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud vormistamisnõuded. Käskkirja õiguspärasust, millega tegevteenistuse lepingu lõpetamine otsustatakse, tuleb hinnata haldusaktidele üldisemalt kehtestatud vorminõudeid ja haldusõiguse üldpõhimõtteid arvestades.
Kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamist võib küll pidada karistuslikuks meetmeks, kuid mitte distsiplinaarkaristuseks distsiplinaarvastutust sätestava regulatsiooni tähenduses. Käesolevas asjas ei tähendanud kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamine sama distsiplinaarsüüteo eest teistkordset distsiplinaarkaristuse määramist. Kuigi Põhiseadus ei näe sõnaselgelt ette sõjaväelise auastme äravõtmist, hõlmab Vabariigi Presidendi PS § 78 p-st 15 tulenev pädevus ka auastmete äravõtmise, kuid see otsustus ei tohi olla aga meelevaldne. Kui auastme äravõtmisele eelnenud teenistusvahekorra lõpetamine on isiku süülise käitumise tõttu õiguspärane, ei ole käskkiri auastme äravõtmise kohta meelevaldne ega õigusvastane.
3-3-1-50-01 PDF Riigikohus 27.11.2001
HKMS § 17 on kohaldatav ainult sellistes asjades tehtud jõustunud kohtuotsuste puhul, millest on osa võtnud samad protsessiosalised. Samadeks protsessiosalisteks HKMS § 17 mõttes tuleb pidada isikuid, kes faktiliselt kohtumenetluses osalesid, samuti isikuid, keda kohtuistungile kutsuti, kuid kes seal ei viibinud. Samadeks protsessiosalisteks pole aga isikud, kes oleksid küll pidanud protsessis osalema, kuid kelle kohus on kohtumenetluse norme eirates jätnud kaasamata. Kui haldusõiguserikkumise asja kohtumenetluses, milles on jõustunud kohtuotsus, ja menetletavas haldusasjas ei ole protsessiosalised samad, ei ole halduskohus menetletava haldusasja arutamisel seotud asjaoludega, mis tuvastati kohtu poolt haldusõiguserikkumise asja arutamisel ilma ühe protsessiosalise (kannatanu) osavõtuta.
Kaitseväe tegevteenistuse lepingus sätestatud teenistusülesannetena peetakse silmas kaitseväelase kõiki teenistuskohustusi. Kaitseväeteenistust reguleerivate aktide mõttes hõlmab väärika käitumise kohustus ka üldtunnustatud kõlblusnormide järgimise. Varguse puhul on vaieldamatult tegemist üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumisega, seega kaitseväelase kohustuste hulka kuuluva väärika käitumise kohustuse rikkumisega.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json