Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
3-3-1-97-16 PDF Riigikohus 12.05.2017
Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 21^1 lg-ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud nende isikute õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole PPVS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. See, et nendelt politseiametnikelt võeti juba 2010. aastal õiguspärane ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ja nende pensioni hakati indekseerima, õigustab muuhulgas nende erinevat kohtlemist võrreldes politseiametnikega, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja hiljem kehtinud palgast lähtuvalt. Erinevat kohtlemist õigustavad ka PPSV jõustumisega politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud muudatused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-16). (p 11)
3-3-1-66-16 PDF Riigikohus 09.03.2017
PPVS § 117 lg 7 formuleeringuga "politseiametniku pension, mis on määratud politseiteenistuse seaduse alusel" peetakse silmas mitte ainult politseiteenistuse seaduse alusel nii arvutatud kui ka määratud pensione, vaid ka pensione, mis on küll määratud PPVS alusel, kuid mille arvutamisel kohaldati PPVS § 100 lg 2 kohaselt politseiteenistuse seadust. Teistsugune, PPVS § 117 lg 7 grammatiline tõlgendus tähendaks seda, et seadusandja välistas PPVS § 117 lg 7 kehtestamisel PPVS § 100 lg 2 alusel arvutatud pensioni puhul mitte ainult selle ümberarvutamise, vaid ka selle indekseerimise. Lisaks ei ole PPVS § 117 pealkirjas nimetatud mitte ainult pensioni ümberarvutamist reguleeriv PPVS § 106, vaid ka pensioni arvutamist reguleeriv PPVS § 100. (p 14) Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 21^1 lg‑ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud isikute õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber. Isikud on kasutanud neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve. PPVTS § 117 lg 7 ei ole vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)
3-3-1-49-16 PDF Riigikohus 25.01.2017
Teenistusse ennistamise võimaluse puudumist ja politseipensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega. (p 22)
3-3-1-29-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)
3-3-1-13-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)
Väärika käitumise nõuet võib mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. (p 20)
3-2-1-155-15 PDF Riigikohus 16.12.2015
Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vahel. Riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe ei sarnane oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. See, et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud, ei anna alust esitada koolituskulude hüvitamise nõuet tsiviilkohtumenetluse korras. (p 10-11)
3-3-1-22-13 PDF Riigikohus 19.06.2013
Käesolevas asjas vaidlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38 tulenevalt kujutas KVS § 27 lg-s 3 ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine endast ka distsiplinaarsüütegu. Isiku teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPVS §-des 86 ja 68 oli sätestatud samasisuline regulatsioon, kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli sellel ajal politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel. PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet KVS § 27 lg-le 3. Seetõttu ei olnud teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel distsiplinaarkaristus, vaid eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo toimepanemise korral. Seetõttu teenistusest vabastamisel etteheidetav distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud tähtaegade järgimata jätmine.
Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel kujutab endast teenistusest vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel enne väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooniga, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud.
3-3-1-10-09 PDF Riigikohus 30.04.2009
Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele.
3-3-1-83-08 PDF Riigikohus 18.12.2008
Politseiteenistuse seadus ei sätesta nõudeid, millele peab vastama distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, samuti nõudeid, millele peab vastama valitud karistus. Politseiteenistuse seadus viitab nii haldusmenetluse seadusele kui ka avaliku teenistuse seadusele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on kaalutlusvigadeta. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. ATS § 87 sätestab, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse teatud sätteid. Ametnike, sh politseiametnike suhtes kohaldamisele kuuluvateks säteteks on ka TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3.
3-3-1-65-08 PDF Riigikohus 06.11.2008
Tööandjal ei ole töölepingu peatumise ajal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu tuleb TDVS § 6 lg-t 3 mõista selliselt, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei saa edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Vastupidise tõlgenduse puhul võib distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg paratamatult lüheneda ning töötaja võib vabaneda distsiplinaarkaristusest asjaolude tõttu, mis ei sõltu tööandjast, vaid mille tekkimises võib töötaja ise süüdi olla (vt Riigikohtu 19.12.2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03). Vastavalt ATS §-le 87 tuleb ka avaliku teenistuse ja politseiteenistuse kui selle ühe alaliigi puhul distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse hindamisel lähtuda sellest seisukohast. Distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutatakse TDVS § 6 lg 1 järgi päevast, mil süüteost sai teada mis tahes ülemus, kellele töötaja tööalaselt allub, sh ka vahetu ülemus. Selle tähtaja kulgema hakkamise seisukohalt ei ole oluline, kas süüteost teadasaanud ülemusel on distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Samuti ei ole oluline, kas ülemus mõistis, et tegu on õiguserikkumisega.
3-3-1-79-06 PDF Riigikohus 20.12.2006
Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54. Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane