3-23-428/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.07.2023 |
|
HKMS § 268 lg 1 näeb ette, et hankija tegevuse peale võib esitada kaebuse oma õiguste kaitseks pakkuja, taotleja või riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja. Kaebaja ei ole vaidlusaluses hankemenetluses pakkumust esitanud ega ka avaldanud soovi osaleda selles või mõnes tulevases korraldatud jäätmeveo teenuste riigihankes. Seepärast jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et kaebajat ei saa pidada riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtjaks HKMS § 268 lg 1 tähenduses. (p 13)
Kolleegiumi hinnangul võib isikul olla hankeasjas kaebeõigus ka juhul, kui ta ei kuulu HKMS § 268 lg-s 1 nimetatud isikute hulka. Sel juhul tuleb hinnata kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 alusel. (p 15)
JäätS § 31 lg 5 esimese lause kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada pakendijäätmete liigiti kogumise tekkekohalt kokkuleppel PakS § 101 lg-s 1 nimetatud taaskasutusorganisatsiooniga, kellele tagatakse sellisel juhul osalemine pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt tema turuosaga. See säte ei kohusta KOV üksust korraldama pakendijäätmete liigiti kogumist tekkekohalt kokkuleppel taaskasutusorganisatsioonidega. (p-d 19 ja 20)
JäätS § 31 lg 5 annab KOV üksusele võimaluse kaasata pakendijäätmete kogumise korraldamise kohustuse täitmisele taaskasutusorganisatsioonid. Selle sätte eesmärk on tagada, et võimalikult palju pakendijäätmeid võetaks taaskasutusse. Kuna taaskasutusorganisatsioonile seadusega pandud ülesannete täitmine sõltub tema juurdepääsust pakendijäätmetele, tuleb JäätS § 31 lg-t 5 nii, et see säte annab taaskasutusorganisatsioonile subjektiivse õiguse nõuda, et KOV üksus, kes on otsustanud korraldada pakendijäätmete liigiti kogumist tekkekohalt, looks talle võimaluse osaleda pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt taaskasutusorganisatsiooni turuosaga. Selleks peab KOV üksus tegema taaskasutusorganisatsioonile koostööks tõsiseltvõetava ettepaneku ning asuma taaskasutusorganisatsiooni huvi korral kokkuleppe saavutamiseks läbirääkimistesse. Kuna seaduses ei ole KOV üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni vahelise kokkuleppe üksikasju täpsustatud, on KOV üksusel ettepaneku sisu üle otsustamisel ulatuslik otsustusruum. Ettepanek võib hõlmata muu hulgas pakendijäätmete üleandmise kohta, pakendijäätmete taaskasutusorganisatsioonide vahel jagamise aluseid jms. JäätS § 31 lg 5 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui KOV üksus jätab taaskasutusorganisatsiooni pakendijäätmete taaskasutamise korraldamiselt meelevaldselt kõrvale. (p-d 24 ja 25)
JäätS § 31 lg 5 ei takista KOV üksusel määrata jäätmehoolduseeskirjas pakendijäätmete kogumisviisi kindlaks juba enne taaskasutusorganisatsioonile ettepaneku tegemist, tingimusel et sel moel ei piirata taaskasutusorganisatsiooni võimalust osaleda pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel. (p 26)
Taaskasutusorganisatsiooni võimalus täita seadusest tulenevaid kohustusi pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel sõltub olulisel määral KOV üksuse otsustustest. KOV üksus korraldab jäätmehoolduse raames ka jäätmete liigiti kogumist. Selle kohustuse eesmärk on tagada jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu või muud taaskasutamist võimalikult suures ulatuses ning saavutada muu hulgas olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude täitmine (JäätS § 31 lg-d 1 ja 2). Ühtlasi määrab KOV üksus jäätmehoolduseeskirjas kindlaks pakendi ja pakendijäätmete kogumisviisid (PakS § 15 lg 1). Taaskasutusorganisatsiooni juurdepääs pakendijäätmetele võib sõltuda ka sellest, millistele jäätmeliikidele kohaldab KOV üksus korraldatud jäätmevedu. Jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega (JäätS § 66 lg 4). Kuigi JäätS § 66 lg-te 1 ja 2 kohaselt hõlmab korraldatud jäätmevedu üksnes jäätmete kogumist ja vedu, ei pruugi KOV üksus tagada taaskasutusorganisatsioonidele juurdepääsu korraldatud jäätmeveo raames kogutud pakendijäätmetele. (p 23)
Kui KOV üksus on otsustanud hõlmata pakendijäätmete tekkekohalt kogumise ja veo korraldatud jäätmeveoga, tuleks KOV üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni vahelise kokkuleppe sõlmimise võimalikkus selgitada välja enne korraldatud jäätmeveo riigihanke korraldamist, sest kokkuleppe sisu võib mõjutada jäätmeveo tingimusi (nt pakendijäätmete üleandmise kohta, mis võib omakorda mõjutada jäätmekäitluskoha kindlaksmääramist riigihanke alusdokumentides). Kolleegium on ka varem selgitanud, et korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise üle otsustab KOV üksus, mitte jäätmevedaja, ning jäätmevedajal ei teki pelgalt korraldatud jäätmeveo sätete alusel õigust jäätmete käsutamiseks. Seega ei saa KOV üksus jätta JäätS § 31 lg-s 5 nimetatud kokkuleppe sõlmimist ja kokkuleppe sisu jäätmevedaja otsustada. (p 26)
|
| 5-23-28/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.04.2023 |
|
Volikogu liikme volitused lõpevad automaatselt KOKS § 18 lõikes 1 loetletud alustel sättes nimetatud juriidilise fakti tekkimisel, mistõttu peab selle ilmnemise tuvastamine olema lihtne (vrd teised lõikes 1 nimetatud alused, nt surm, valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistamine, nimetamine teisele ametikohale). KOKS § 18 ei näe ette võimalust volikogu liikme volituste taastamiseks, kui KOKS § 18 lõike 1 punktis 3 märgitud alus ära langeb (vrd KOKS §-d 19 ja 201), vaid tegemist on range eeldusega volikogu liikme mandaadi omamiseks, mis peab olema täidetud kogu volikogu liikmeks oleku aja. (p 8)
Kui rahvastikuregistris märgitud elukohaandmed seonduvad vahetult avaliku ülesande täitmisega (vt RRS § 66 lõige 1), esineb registriandmete õigsuse vastu kaalukas avalik huvi. Sellisel juhul tuleb isikul olla tavapärasest hoolsam, et tagada enda elukohaandmete õigsus ning vastavus tegelikule olukorrale. Kohustust tagada rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsus rõhutab ka RRS § 68. (p 10)
KOKS § 18 lõige 1 punkt 3 seob volikogu liikme volituste lõppemise tema püsiva elukoha muutusega väljapoole seda valda või linna, mille volikogu liige isik on. Volikogu liikme püsiva elukoha kindlakstegemisel tuleb võtta aluseks rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmed. Sama kinnitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjepidev praktika. (p 9)
|
| 5-22-10/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.02.2023 |
|
Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)
KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)
Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)
Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)
Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)
KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)
KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)
Vt p 29.
Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)
Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)
PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)
Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)
PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)
|
| 3-20-1249/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.06.2021 |
|
Lepingust tuleneva lahkumis- ja lammutamisnõude edasilükkamise vaidlus ei ole lahendatav halduskohtumenetluse korras. Tegemist on vaidlusega pooltevahelise lepingu täitmise ja lõpetamise tingimuste üle, mis on olemuselt tsiviilõiguslik ja tuleb lahendada tsiviilkohtus (vt nt RKHKo nr 3-3-1-42-04, p-d 15 ja 18). Selles osas on põhjendatud kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, sest sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebust ei saa tagastada tervikuna, kui kaebuses on ka avalik-õiguslik nõue. (p-d 13 ja 14)
Linnavara kasutusse andmist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määrusega nr 32 kehtestatud „Linnavara kasutusse andmise kord“) ja tegemist on avalik-õigusliku menetlusega. Linnavara kasutusse andmine tuleb otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi ja võrdse kohtlemise põhimõtet (vt RKHKo nr 3-3-1-35-05, p 7). Linnavara kasutusse andmine otsustatakse haldusaktiga ja sellele järgneb kasutuslepingu sõlmimine (vt „Linnavara kasutusse andmise korra“ § 4 lg-t 2). Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning need tuleb muu menetluskorra puudumisel läbi vaadata halduskohtus (vt RKHKm nr 3-3-1-79-07, p 11). (p 14)
Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määruse nr 32 „Linnavara kasutusse andmise kord“ § 41 on kaalutlusnorm ning selle alusel vara kasutusse andmise taotluse rahuldamata jätmisel on kaebajal õigus pöörduda kohtusse, et viimane kontrolliks, kas vastustaja on sellist otsust tehes menetluskorda ja kaalumisreegleid järginud ning põhjendamiskohustuse täitnud (vt RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 23). (p 15)
Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotluses nimetatud õiguslike alustega, vaid taotluse eesmärgiga (vrd RKHKo nr 3-3-1-74-14, p 13). Haldusorgan ei saa taotluse lahendamisel piirduda taotluses märgitud sätetega. HKMS § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärane ja efektiivne haldusmenetlus eeldab, et haldusorgan ei lähtu üksnes taotleja viidatud sätetest. Haldusorgan peab leidma ja kohaldama asjaoludele ja taotleja eesmärgile vastavad sätted ning vajaduse korral paluma taotlejal asjaolusid ja seisukohti selgitada või täpsustada. (p 15)
|
| 3-19-2347/7
|
Riigikohtu erikogu |
23.04.2020 |
|
Pädeva kohtu määramist ei mõjuta asjaolu, et maakohtus ja halduskohtus ei olnud nõude esitajaks sama isik. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega, mille puhul on õigusjärglasel teatud tingimustel võimalik astuda õiguseelneja asemel menetlusse (TsMS § 210 lg 3, HKMS § 30 lg 2). Kui isik algatab õigusjärglusele tuginedes halduskohtus sama esemega kohtuasja, mille on varem maakohtus algatanud väidetav õiguseellane, on tegemist sama kohtuasjaga HKMS § 121 lg 3 mõttes. (p 13)
Pädev kohus tuleb määrata kaebuse esemest lähtudes. Nõude lahendamiseks pädev kohus ei sõltu sellest, kas väidetav õigussuhe tegelikult eksisteerib (vrd ka RKEKm 3-2-4-2-11, p 11). Riigikohtu praktikas on peetud mõnda liiki avalik-õiguslike nõuete loovutamist võimalikuks (vt nt RKTKo 3-2-1-134-12, p-d 16-19). Halduslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta puudub kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukoht. Küsimusele, kas nõude loovutamine on võimalik ja kas see on kehtiv, peab pädev kohus vastama asja sisulise lahendamise käigus. Õigusjärgluse puudumisel tuleb kaebus jätta kohtuotsusega rahuldamata. (p 14)
HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (vt ka RKHKo 3-3-1-64-03, p 12; RKTKm 3-2-1-49-04, p 15). (Vt ka p 19)
Riigikohtu praktikas on leitud, et välistatud ei ole avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused (RKHKm 3-17-1329/27, p 11). Vaidlust liiniveo avaliku teenindamise lepingu üle on tsiviilkohtumenetluses lahendatud näiteks asjas nr 3-2-1-181-14. Asjas nr 3-2-1-49-04 pidas Riigikohus ühistransporti puudutava lepingu olemuse kindlaksmääramisel oluliseks järgmisi tingimusi: bussi-liinide doteerimine kohaliku omavalitsuse poolt, kohaliku omavalitsuse õigus kontrollida lepingu täitmist, sh dokumentatsiooniga tutvumise teel, ja kehtestada sõidusoodustusi, kohaliku omavalitsuse jätkuv vastutus ühistranspordi korraldamise eest ning kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õigusliku seisundi reguleerimine (määruse p 16). (p 17)
ÜTS ega ÜTS v.r ei reguleeri, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida ATL (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 10). Samuti jätab lepingu õigusliku vormi osas vabad käed määrus (EÜ) nr 1370/2007. (p 18)
Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)
Õigus sõitja sõiduõigust kontrollida ei ole avaliku võimu volitus. See õigus on ühissõidukijuhil juba õigusaktide alusel sõltumata ATL õiguslikust vormist (ÜTS v.r § 52 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 2, ÜTS § 67 lg 1 p 2). (p 21)
Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)
|
| 3-18-1537/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.03.2020 |
|
Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)
EKS §-s 1210 on sätestatud eriregulatsioon Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) liikmete kohta, mistõttu võivad erakondade juhtimis- või kontrollorganite liikmed ERJK koosseisus otsustamisest osa võtta. ERJK ausust ja objektiivsust kõigi erakondade suhtes aitab tagada EKS § 1210 lg 2 p-s 4 sätestatud Riigikogus esindatud erakondade võrdne esindatus ERJK koosseisus ning samuti õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud esindajate ERJK koosseisu kuulumine. (p 19)
Annetamisena on võimalik käsitada ka sellist tegevust, kus juriidiline isik (sh kohalik omavalitsus) tasub erakonna liikme eest kolmandale isikule tehtud reklaamide eest, milles kujutatakse erakonna liiget eesmärgiga mõjutada valijaid ja seeläbi valimistulemusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-16, p-d 10.2 ja 11). Kuigi kaebaja ei olnud erakonna liige, vaid üksnes kandideeris selle nimekirjas, pole põhjust asuda tema puhul teistsugusele seisukohale.
Reklaami mõiste on asjakohane hindamaks, kas valimiskampaania läbiviimiseks on kasutatud avalikke vahendeid, kui kaebajale pole ette heidetud avalike vahendite kasutamist organisatoorsel eesmärgil või muul meeltega mittetajutaval viisil. (p 11)
Artikli kvalifitseerimist kaebajale antud rahaliselt hinnatavaks hüveks ei saa tingida üksnes artikli avaldamise koht, kuid artikli avaldamise koht võib kogumis olla üks asjaolu, mis peegeldab artikli avaldamise eesmärke. Kirjutise avaldamise eesmärgi hindamisel on olulised nii selle avaldamise kanal, kontekst kui ka konkreetse kirjutise sisu, sh pealkiri ja esile tõstetud tekstilõikude sisu. (p 12)
Varem avaldatud teabe taasesitamise eesmärk võib erineda algsest avaldamise eesmärgist, isegi kui teabe sisu ja esituslaad ei muutu. Sellist eesmärgi muutust ei ole reklaami mõiste piiritlemisel põhjust tähelepanuta jätta. (p 13)
Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)
Linnas ainuvõimu teostava erakonna nimekirjas kandideerivat isikut kajastava artikli ilmumine linnavalitsuse väljaantavas poliitiliselt tasakaalustamata infolehes räägib selle kasuks, et tegemist on poliitilise reklaamiga. Samuti kinnitavad artikli ilmumise kontekst, iseäranis sellele järgnenud valimised ning kaebaja kandideerimise jõuline rõhutamine, et vaidlusaluse artikli peamine eesmärk oli valijate mõjutamine. (p 16)
Aktiivse valimisagitatsiooni aja mõiste nägi seadus ette üksnes seoses poliitilise välireklaami keeluga. Samuti ei sisalda seda enam kehtiv KOVVS-i redaktsioon ning seda pole kohane kasutada valimiskampaania ajalisel määratlemisel. EKS § 121 lg 3 kohaldamisel on eeskätt oluline avaldatava teabe sisuline seos saabuvate valimistega. Sisulise seose hindamisel saab arvesse võtta ajalist distantsi saabuvatest valimistest. (p 18)
EKS §-s 1210 on sätestatud eriregulatsioon Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) liikmete kohta, mistõttu võivad erakondade juhtimis- või kontrollorganite liikmed ERJK koosseisus otsustamisest osa võtta. ERJK ausust ja objektiivsust kõigi erakondade suhtes aitab tagada EKS § 1210 lg 2 p-s 4 sätestatud Riigikogus esindatud erakondade võrdne esindatus ERJK koosseisus ning samuti õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud esindajate ERJK koosseisu kuulumine. (p 19)
EKS § 124 lg-s 1 on selgelt sätestatud kohustus tagastada keelatud annetus selle teinud isikule ning EKS § 1211 lg 1 p 2 annab ERJK-le selge pädevuse teha ettekirjutus keelatud annetuse tagastamise kohta. Kuigi mõnel juhul võib annetuse väärtuse kindlakstegemine olla keeruline, ei ole ERJK-l kaalutlusõigust nõuda tegeliku annetuse väärtusest suurema või väiksema summa tasumist. Seega on rahalise kohustuse elemendid seaduses sätestatud ja PS § 113 nõuded täidetud. (p 20)
Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)
EKS § 124 lg-s 1 on selgelt sätestatud kohustus tagastada keelatud annetus selle teinud isikule ning EKS § 1211 lg 1 p 2 annab Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile (ERJK-le) selge pädevuse teha ettekirjutus keelatud annetuse tagastamise kohta. Kuigi mõnel juhul võib annetuse väärtuse kindlakstegemine olla keeruline, ei ole ERJK-l kaalutlusõigust nõuda tegeliku annetuse väärtusest suurema või väiksema summa tasumist. Seega on rahalise kohustuse elemendid seaduses sätestatud ja PS § 113 nõuded täidetud. (p 20)
|
| 3-19-1825/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.03.2020 |
|
Kuna vaidlusalune hange korraldati kontsessioonilepingu sõlmimiseks, ei tulnud hankijal lähtuda põhjendamatult madala maksumuse kontrollimisel RHS §-s 115 sätestatust, vaid riigihanke alusdokumentidest (RHS § 16 lg 2 ja § 141 lg 1). (p 13)
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Iseenesest on Euroopa Kohtu praktika kohaselt RHS § 95 lg 4 p 4 alusel võimalik kõrvaldada ka pakkuja, kes on rikkunud konkurentsieeskirju, kusjuures rikkumine ei pea olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, vaid hankija võib rikkumise tuvastada mis tahes viisil, mida ta suudab tõendada (Euroopa Kohtu otsus asjas C-425/18: Consorzio Nazionale Servizi, p 32). Siiski on Euroopa Kohus konkurentsieeskirjade rikkumist pidanud võimalikuks kõrvaldamise aluseks eeskätt juhul, kui selle eest on karistatud rahatrahvi või rahalise karistusega (samas, p 33; otsus asjas C-470/13: Generali-Providencia Biztosító, p 35). Isegi kui rikkumine tuvastatakse, ei saa see automaatselt kaasa tuua ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamist, vaid lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (Consorzio Nazionale Servizi, p 34). Hankijal on isegi rikkumise tuvastamise korral lai kaalutlusruum. (p 20)
|
| 3-17-1909/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.12.2019 |
|
Kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ettenähtud ülesande täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta. Seega pole määravat tähtsust asjaolul, et 1.01.2003 jõustunud EhS v.r § 13 sätestas tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega hõlmanud reoveekanalisatsiooni. (p 18)
Detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või kinnistuomaniku tegevuskava. Omavalitsustes levinud praktika kehtestada detailplaneeringuid killustatult üksikute kinnistute kaupa ei tohi kahjustada kujundatava ruumilise lahenduse terviklikkust. Seepärast peab planeering määrama kindlaks kõigi tehnovõrkude asukohad, mis on tarvis paigutada planeeringualale. (p 19)
Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)
Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)
See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)
Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)
Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)
Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)
See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)
Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)
Kinnistuomanikul, kellel on detailplaneeringust tulenev õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt planeeritud kanalisatsioonitorustiku väljaehitamist, on õigus nõuda torustiku ehitamist sõltumata selle kajastamisest ÜVK arendamise kavas. ÜVK arendamise kava peab olema kooskõlas kehtivate haldusaktidega, sh detailplaneeringutega (HMS § 60 lg 2). ÜVK arendamise kava võib täpsustada detailplaneeringus määratud trassi võimalikku asukohta (PlanS § 126 lg 1 p 4). (p 26)
Kolmanda isiku omandiõigus kinnistute üle ei ole vääramatuks takistuseks kanalisatsiooni ehitamisel. Seadus sätestab tingimused, millal kinnistuomanik peab tehnovõrku enda kinnisasjal taluma, vajaduse korral võib selleks seada sundvalduse (AÕS § 1581). (p 30)
Primaarse alternatiivnõude rahuldamata jätmisel tuleks see ära märkida kohtuotsuse resolutiivosas (HKMS § 162 lg 1). (p 34)
Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlustatud ehitusload ei riku kaebaja õigusi. Isikul on õigus nõuda õigusvastase haldusakti, mis riivab tema õigusi, tühistamist, kui seadus ei kehtesta tema nõudeõigusele piirangut (RVastS § 3 lg 1). (p 35)
Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et tühistamisnõude selgesõnaline kajastamata jätmine resolutsioonis mõjutab menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotamisel tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt lähtuda kaebuse rahuldamise tegelikust proportsioonist, mitte resolutsiooni sõnastuslikest iseärasustest. (p 36)
PS §-dest 15, 24, 25, 32 ega muudest sätetest ei tulene, et menetlusosalisel, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus, peaks olema õigus nõuda menetluskulude hüvitamist. HKMS § 108 on asjassepuutuvas osas põhiseaduspärane. (p 37)
|
| 3-16-1267/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.04.2019 |
|
Ettevõtja ja avaliku võimu teostamise mõistete sisustamine konkurentsiõiguses võib erineda nende mõistete tähendusest muus kontekstis. Konkurentsiseaduse kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda EL Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-02, p 15 ja RKKK otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 12). Selleks tuleb KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel. (p 20)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)
Tegevusele, mida ei saa pidada ettevõtluseks, ei kohaldu KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 11 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 11 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.
Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 11 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 11 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.
Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 11 alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne. (23)
|
| 3-17-2890/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.04.2019 |
|
Vt p 9.
Vt asja nr 3-17-2784 annotatsioone.
|
| 3-17-2352/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.04.2019 |
|
Vt p 9.
Vt asja nr 3-17-2784 annotatsioone.
|
| 3-17-2784/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.03.2019 |
|
KOKS § 47 lg 13 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10)
NB! Seisukoha osaline muutus ja osaline täpsustus!
Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7)
Kolleegium jääb seisukoha juurde, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja omavalitsuse organi vahelised suhted teabe taotlemisel on omavalitsuse sisesuhted, millest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-04, p 14). Ka otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani sisesuhteid. Kolleegium jääb ka seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p-d 12–13). (p 8)
Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 13) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11)
Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalust takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
NB! Seisukoha osaline muutus ja osaline täpsustus!
Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7) Vrd RKHK otsus ajas nr 3-3-1-55-04, p-d 14 ja 15, ja määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p 9, ning nende lahendite annotatsioonid.
PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi. (p 9)
KOKS § 47 lg 13 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10)
Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta erinormi puudumisel kaebeõiguse laiendamist organisisestele vaidlustele. Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalusi takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Praegune vaidlus on tekkinud omavalitsusüksuse ja volikogu liikme vahelises õigussuhtes ning see õigussuhe on oma laadilt avalik-õiguslik. Selle lahendamiseks ei ole seadus ette näinud teistsugust menetluskorda. Seega ei saanud kaebust tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub selles asjas ilmselgelt kaebeõigus. (p-d 7 ja 8)
KOKS § 47 lg-tes 1 ja 13 sätestatud õigused ei ole subjektiivsed õigused, st õigused PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 mõttes. Sellised õigused annavad volikogu liikmele võimu nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid volikogusiseste õigussuhete raames. PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. (p 9)
Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 13) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11)
|
| 3-17-911/161
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.01.2019 |
|
VVS kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)
Kuna HKMS 25. peatükis menetluse lõpetamist kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimise tõttu ei käsitleta, kohalduvad üldised menetluse lõpetamise sätted. HKMS § 258 lg-s 4 on sätestatud, et kui kohus leiab, et protesti esitajal puudub protestiõigus, tagastab ta protesti või jätab selle läbi vaatamata. Kuna protestiõiguse tekkimise eelduseks oli ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusüksusele, ei ole ettepaneku esitamise tähtaja ületamise korral kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbitud, mille tagajärjeks on protesti tagastamine või läbi vaatamata jätmine. (p 19)
VVS kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 753 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)
VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 753 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 753 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)
VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 753 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. (p 26)
HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus kohtusse pöördumise tähtaja ületamise korral menetluse. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise korral aga kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt RKHK määrus nr 3-16-519/21, p 15). Teisisõnu, erinevalt kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimisest, mil menetlus võidakse lõpetada, tuleb kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaja mittejärgimisel olenevalt olukorrast kaebus kas tagastada või jätta läbi vaatamata. (p 18)
Kuna HKMS 25. peatükk ei sisalda määruskaebeõiguse osas erisätteid, tuleb HKMS § 256 lg 2 alusel lähtuda kaebuse läbi vaatamata jätmist käsitlevatest normidest. HKMS § 155 lg 5 ei anna õigust vaidlustada kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-23-15, p 13). Kui menetluse lõpetamise puhuks on HKMS § 124 lg-s 4 sätestatud erandkorras edasikaebeõigus juhul, kui menetlusosaline on seda taotlenud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse kohta sarnast sätet pole. (p 21) Asjaolule, et kaebus või protest tulnuks sisulise lahendamise asemel jätta läbi vaatamata, võib siiski tugineda ka asja edasises menetluses (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 22)
Asjakohane ei ole protesti esitaja ja kaasatud haldusorgani väide, et vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada riigi julgeoleku tagamise eesmärgist lähtudes. VVS v.r §-s 85 ette nähtud järelevalve eesmärgiks ei olnud riigi julgeoleku tagamine, vaid tegemist oli üldise järelevalvega kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse üle. Sellist üldise iseloomuga sätet ei ole põhjendatud tõlgendada vastuolus normi sõnastuse ja regulatsiooni üldise loogikaga erijuhtumi asjaoludest lähtudes. (p 28)
Kui ehitustegevus või juba valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või kui on möödunud protesti esitamise tähtaeg. Näiteks võib kõne alla tulla riiklik järelevalve ehitiste nõuetekohasuse üle EhS § 130 alusel, mida lisaks kohalikule omavalitsusele võib teatud tingimustel teostada ka Tehnilise Järelevalve Amet. Seejuures võimaldab EhS § 132 lg 3 p 1 korrakaitseorganil otsustada isegi ehitise lammutamise, kui ehitis ei vasta nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Kui vastab tõele protesti väide, et vaidlusaluste elektrituulikute käitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule, võib selline oht olla hõlmatud EhS § 132 lg 3 p-ga 1. (p 29)
|
| 3-15-3228/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.10.2018 |
|
Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)
Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)
Seejuures tuleb kaaluda kahte vastandlikku põhiõigust: õigust saada teavet kohalikult omavalitsuselt tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kohaliku omavalitsuse töötajate õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). (p 14)
Kohaliku omavalitsuse töötajate töötasude avalikustamise eesmärk on kohaliku omavalitsuse vara kasutamise läbipaistvus ja korruptsiooni vältimine (vt AvTS § 1). Asudes kohaliku omavalitsuse teenistusse töötajana, peab inimene arvestama avalikus sektoris töötamisest tingitud erisustega võrreldes erasektoriga. Nii on avalikule sektorile omased suurem avalikkuse tähelepanu, eelarvevahenditest tingituna piiratumad läbirääkimisvõimalused töötasu suuruse üle, õigusnormidest tulenevad nõuded ja piirangud tööle jms. (p 16)
Sõltumata sellest, milliseid ülesandeid kohaliku omavalitsuse töötaja täidab (vt ATS § 5 p 2, § 7 lg 4; KOKS § 35 lg 1, VVS § 43 lg-d 1 ja 2), on igal juhul vajalik kontroll lubamatutest kaalutlustest lähtuva töötaja valiku, töötasu suuruse määramise ja lisatasude maksmise ennetamiseks. Töötasu avalikkus on meede nii töötaja kui ka tööandja kontrollimiseks. Teabe isikustamata kujul väljastamise korral ei oleks see sama tõhus. (p 17)
Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)
Seadusandja seisukoht töötasude avalikkuse kohta ei ole üheselt tuvastatav AvTS-i, PalS-i ja ATS-i eelnõude menetlemise materjalidest. Lisaks on eri aegadel olnud erinevaid lähenemisi, kelle töötasu on avalik. Põhimõte, et hilisem seadus murrab varem kehtinu (AvTS jõustus 2001., TLS 2009. ja ATS 2013. aastal), koostoimes süstemaatilise tõlgendusega ei anna praegusel juhul samuti selget tõlgendusjuhist. Asjaolu, et ATS § 65 ja AvTS § 28 lg 1 p 25 näevad 1. aprillist 2013 ette ametniku palga aktiivse avalikustamise, võimaldab järeldada, et töötaja töötasu ei tule aktiivselt avalikustada veebilehel. See tõdemus ei anna vastust passiivse avaldamise, s.o teabenõude vastusena teabe väljastamise kohta. AvTS § 36 lg 1 p 9 formuleeringut „eelarvest makstud tasu“ saab valla töötajate töötasu kohta käiva teabe osas sisustada kahetiselt: isikustatult ja isikustamata kujul. Seejuures töötajate nimede aktiivset avalikustamiskohustust AvTS-i üldregulatsioon ette ei näe (vt AvTS § 28 lg 1 p 6). (p-d 12 ja 13)
Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)
|
| 3-17-2132/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.10.2018 |
|
Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)
Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).
Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)
Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).
Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)
Vabariigi Valitsuse otsus riigi eriplaneeringu algatamiseks on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3. Haldusakti andmisega päädivas menetluses tehtava menetlustoimingu peale võib esitada kaebuse kahel juhul. Esmalt olukorras, kus menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õiguseid. Teiseks olukorras, kus menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus. (p 8)
Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)
Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)
Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)
Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)
PlanS § 27 lg 2 järgi on riigi eriplaneering võimalik koostada kas riigi territooriumi või selle osa kohta. Seda, milliste kriteeriumite alusel planeeringuala kindlaks määratakse, planeerimisseaduses lähemalt ei selgitata. Märgitud on üksnes niipalju, et kui eriplaneeringu algatamiseks on esitanud taotluse mitu isikut, tuleb kaaluda ka nende taotlustes märgitud asukohti (§ 30 lg 2 teine lause). (p 12)
Planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga (vt PlanS § 28 lg 5 p 1 ja lg 1, § 30 lg 1 ja lg 2 esimene lause, §-d 32, 33, 35, § 41 lg 2; vt ka RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). See oleks vastuolus asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine. (p 14, vt ka p 13)
|
| 5-17-8/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
09.11.2017 |
|
Vallavolikogu taotlus vastab PSJKS § 7 ja KOKS § 45 lõike 5 teise lause nõuetele ning Riigikohtu praktikale ja on lubatav, sest vallavolikogu taotleb kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi sätestava õigustloova akti andmata jätmist või alternatiivselt seaduse sätte põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamist vastuolu tõttu PS § 154 lõikega 1 ning taotlus on vallavolikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud otsuse lisaks. (p 52)
Kohaliku omavalitsuse üksuste tegevuse aluspõhimõtteks on avaliku võimu ülesannete täitmine inimesele kõige lähemal seisval avaliku võimu tasandil. Hariduse andmine kohaliku omavalitsuse üksuse elanikust õpilasele kõige lähemal seisval avaliku võimu tasandil on tagatud juhul, kui see toimub omavalitsusüksuse enda kooli kaudu. Seadusandja on sisustanud PS § 37 lõike 2 esimesest lausest tulenevat kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust kohustusena tagada põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamise võimalus eelkõige omavalitsusüksuse enda munitsipaalkooli kaudu. (p-d 55, 59 ja 61)
Riik võib endale põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil võtta ka neid kohustusi, mis ei tulene sõnaselgelt põhiseadusest. Kui seadusandja on otsustanud, et teise omavalitsusüksuse munitsipaalüldhariduskooli rahastamisel osalemise kohustus on kohalikul omavalitsusel ka selliste õpilaste puhul, kellele on tagatud võimalus saada haridust nende elukohaks oleva omavalitsusüksuse koolis, on tegemist kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise kohustuse panemist käsitada riikliku kohustusena. (p 67)
Kui riik kohustab kohalikke omavalitsusi kandma teise omavalitsusüksuse üldhariduskoolide tegevuskulud olukorras, kus kohalikud omavalitsused suudavad oma munitsipaalkoolides kõigile õigustatud isikutele pakkuda koolikoha, võib tekkida olukord, kus nõrgestatakse kohalike omavalitsuste võimet täita nende põhiülesannet. See aga võib ohustada PS § 37 lõikes 1 sätestatud hariduspõhiõigust. Selline olukord ei vastaks PS § 37 lõike 2 esimese lause eesmärgile ega mõttele. (p 68)
Kohaliku omavalitsuse üksus peab kehtiva õigusliku regulatsiooni kohaselt tasuma teise kohaliku omavalitsuse üksuse kooli tegevuskulude eest kohalike ülesannete täitmiseks ette nähtud rahaliste vahendite arvelt. PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. Riiklike kohustustega seotud kulude katmine peab olema õiguslikult sätestatud. PS § 154 lõike 1 ja lõike 2 teise lausega on vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele PGS § 83 lõikega 1 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, kui kohaliku omavalitsuse üksus on taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimaluse õppida oma munitsipaalkoolis (p-d 69 ja 71)
|
| 5-17-17/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.10.2017 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 62)
Määruse seletuskirjas pole mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele põhjendatud ühesuguse põhjalikkusega. Tegemist pole kolleegiumi hinnangul seaduse nõuete rikkumisega, sest seadus ei nõua, et liitumisel peaks olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele kõigi omavalitsusüksuste jaoks. Samuti ei saa pidada seaduse nõuete rikkumiseks asjaolu, et Vabariigi Valitsus opereerib seletuskirjas oletustega ega kasuta positiivse mõju põhjendamiseks kindlat kõneviisi. Vabariigi Valitsuse hinnang liitumise mõjudele on tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka liituvate omavalitsusüksuste tegevusest. HRS § 9 lõikest 9 tulenevalt võis kohaliku omavalitsuse üksus Vabariigi Valitsuse ettepanekuga mittenõustumise korral esitada negatiivse põhjendatud arvamuse, mille põhjenduste kaalukust pidi Vabariigi Valitsus hindama. Seega tulenes omavalitsusüksuse põhjendamiskohustus seadusest (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p-d 71 ja 74-75; RKPJKo nr 5-17-22/10 p-d 69 ja 72-73; RKPJKo nr 5-17-23/10 p-d 70 ja 73-74). Vabariigi Valitsuse kaalutlused Emmaste ja Pühalepa valla ühendamiseks nähtuvad seletuskirjast ning asjaolu, et määruse seletuskiri ei olnud taotlejatele enne 30. juunit 2017 kättesaadav, ei anna alust kahtluseks, et neist kaalutlustest vaidlusaluse määruse andmisel ei lähtutud. (p-d 84 ja 85)
Vastuseks taotlejate seisukohale, et Vabariigi Valitsus on Emmaste valda ja Pühalepa valda kohelnud meelevaldselt ebavõrdselt, märgib kolleegium, et seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Samuti ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks pidada seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p 96; RKPJKo nr 5-17-22/10 p 93; RKPJKo nr 5-17-23/10 p 91). (p 89)
Kolleegium leiab, et Emmaste Vallavolikogule ja Pühalepa Vallavolikogule oli kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamusega pidi Vabariigi Valitsus arvestama HRS § 9 lõikest 9 tulenevalt, kuid negatiivne arvamus ei toonud automaatselt kaasa menetluse lõpetamist. Kolleegium nõustub Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et omavalitsusüksuste elanike küsitluse tulemused ei ole haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel siduvad ning siduvuse nõue ei tulene ka PS §-st 158 (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 136). (p 88)
|
| 5-17-18/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.10.2017 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 46)
Kolleegiumi hinnangul ei ole määrav asjaolu, et määruse seletuskirjas pole mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele põhjendatud ühesuguse põhjalikkusega, kuna ka seadus ei nõua, et liitumisel peaks olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele kõigi omavalitsusüksuste jaoks. Samuti ei saa pidada seaduse nõuete rikkumiseks seda, et Vabariigi Valitsus opereerib seletuskirjas oletustega ega kasuta positiivse mõju põhjendamiseks kindlat kõneviisi. Vabariigi Valitsuse hinnang liitumise mõjudele on tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka liituvate omavalitsusüksuste tegevusest. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamuse saamisel pidi Vabariigi Valitsus hindama, kas arvamuses esitatud põhjendused on piisavalt kaalukad menetluse lõpetamiseks, seega oli ka omavalitsusüksusel seadusest tulenev põhjendamiskohustus (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p-d 71 ja 74-75; RKPJKo nr 5-17-22/10 p-d 69 ja 72-73; RKPJKo nr 5-17-23/10 p-d 70 ja 73-74). Vabariigi Valitsuse kaalutlused Tõstamaa valla ühendamiseks nähtuvad seletuskirjast ning asjaolu, et määruse seletuskiri ei olnud taotlejale enne 30. juunit 2017 kättesaadav, ei anna alust kahtluseks, et neist kaalutlustest vaidlusaluse määruse andmisel ei lähtutud. (p-d 62 ja 63)
Vastuseks taotleja seisukohale, et Vabariigi Valitsus on Tõstamaa valda kohelnud meelevaldselt ebavõrdselt, märgib kolleegium, et seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Samuti ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks pidada seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p 96; RKPJKo nr 5-17-22/10 p 93; RKPJKo nr 5-17-23/10 p 91). (p 67)
Kolleegium leiab, et Tõstamaa Vallavolikogule oli kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamusega pidi Vabariigi Valitsus arvestama HRS § 9 lõikest 9 tulenevalt, kuid negatiivne arvamus ei toonud automaatselt kaasa menetluse lõpetamist. Kolleegium nõustub Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et omavalitsusüksuste elanike küsitluse tulemused ei ole haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel siduvad ning siduvuse nõue ei tulene ka PS §-st 158 (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 136). (p 66)
|
| 5-17-20/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.10.2017 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 47)
Kolleegium märgib, et Vabariigi Valitsus hindas Mikitamäe valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel Värska ja Meremäe valla ning Luhamaa nulgaga ühinemise mõjusid ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele ja põhjendas, kuidas ühinemine aitab saavutada haldusreformi eesmärke. Vabariigi Valitsus hindas ka Mikitamäe Vallavolikogu põhjendusi ühinemise negatiivse mõju kohta ja leidis, et need ei kaalu üles ühinemisega saavutatavat kasu haldusreformi eesmärgi saavutamisele. Kolleegiumi hinnangul olid Vabariigi Valitsuse kaalutlused Mikitamäe valla haldusterritoriaalse korralduse muutmisel asjakohased ning piisavad, et põhjendada tehtud otsustust. ( p 72)
Kolleegium möönab, et määruse nr 125 seletuskirjas pole mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele põhjendatud ühesuguse põhjalikkusega, samuti on seletuskirja väited kohati üldised ja oletuslikud. Seda ei saa aga pidada seaduse nõuete rikkumiseks, kuna seadus ei nõua, et ühinemisel peaks olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele, samuti on Vabariigi Valitsuse hinnang ühinemise mõjudele tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka ühinevate omavalitsusüksuste tegevusest. Seejuures tuleb arvestada, et ka omavalitsusüksusel oli HRS § 9 lõikest 9 tulenev põhjendamiskohustus negatiivse arvamuse esitamisel (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p-d 71 ja 74-75; RKPJKo nr 5-17-22/10 p-d 69 ja 72-73; RKPJKo nr 5-17-23/10 p-d 70 ja 73-74). Kolleegium rõhutab, et kohus ei saa Vabariigi Valitsuse asemel hinnata seda, kas mõni teine Mikitamäe valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise võimalus tooks kaasa positiivsema mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele või oleks otstarbekam haldusreformi eesmärgi saavutamiseks (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p 75; RKPJKo nr 5-17-22/10 p 72; RKPJKo nr 5-17-23/10 p 74). Kolleegiumi arvates ei anna asjaolu, et määruse nr 125 seletuskiri ei olnud taotlejale enne 13. juulit 2017 kättesaadav, alust kahtluseks, et valitsus ei lähtunud Mikitamäe valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel seletuskirjas esitatud kaalutlustest. (p-d 73-75)
Vastuseks taotleja seisukohale, et Vabariigi Valitsus on Mikitamäe valda kohelnud meelevaldselt ebavõrdselt, märgib kolleegium, et seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Samuti ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks pidada seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt RKPJKo nr 5-17-21/10 p 96; RKPJKo nr 5-17-22/10 p 93; RKPJKo nr 5-17-23/10 p 91). (p 78)
Kolleegium leiab, et taotlejale oli kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamusega pidi Vabariigi Valitsus arvestama HRS § 9 lõikest 9 tulenevalt, kuid negatiivne arvamus ei toonud automaatselt kaasa menetluse lõpetamist. Omavalitsusüksuse elanike küsitluse tulemused ei ole haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel siduvad ning siduvuse nõue ei tulene ka PS §-st 158 (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 136). (p 77)
|
| 5-17-24/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.10.2017 |
|
Kolleegiumi hinnangul olid Vabariigi Valitsuse kaalutlused Padise ja Vasalemma valla haldusterritoriaalse korralduse muutmisel asjakohased ning piisavad, et põhjendada tehtud otsustust. Valitsuse kaalutlusi ja põhjendusi ei muuda asjakohatuks ka see, et ettepaneku sisu menetluse jooksul muutus ning ära jäi esialgu planeeritud ühinemine Keila linnaga. Kolleegium rõhutab, et ei hinda praeguses kohtuasjas seda, kas mõni muu võimalus Padise ja Vasalemma valla haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks oleks olnud otstarbekam haldusreformi eesmärgi saavutamiseks või toonud kaasa positiivsema mõju ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele. (p 70)
Vabariigi Valitsuse kaalutlused Padise ja Vasalemma valla haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks nähtuvad määruse seletuskirjast, milles valitsus käsitles ka volikogude negatiivsetes arvamustes esitatud põhjendusi ning selgitas, miks need ei olnud menetluse lõpetamiseks piisavalt kaalukad. Asjaolu, et määruse seletuskirjas pole mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele põhjendatud ühesuguse põhjalikkusega, ei ole määrav, kuna ka seadus ei nõua, et liitumisel peaks olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele kõigi omavalitsusüksuste jaoks. Kolleegium möönab, et määruse seletuskirja väited on kohati üldised ja oletuslikud. Seda ei saa aga pidada seaduse nõuete rikkumiseks, kuna Vabariigi Valitsuse hinnang ühinemise mõjudele on tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka ühinevate omavalitsusüksuste tegevusest. Omavalitsusüksuse negatiivse arvamuse saamisel pidi Vabariigi Valitsus hindama seda, kas arvamuses esitatud põhjendused on piisavalt kaalukad menetluse lõpetamiseks, seega oli ka omavalitsusüksusel seadusest tulenev põhjendamiskohustus. Asjaolu, et määruse seletuskiri ei olnud taotlejale enne 15. juulit 2017 kättesaadav, ei anna alust kahtluseks, et valitsus ei ole määruse seletuskirjas esitanud oma tegelikke kaalutlusi. (p-d 71 ja 72)
Vastuseks taotlejate seisukohale, et Vabariigi Valitsus on valdasid kohelnud meelevaldselt ebavõrdselt, märgib kolleegium, et seaduse nõuetega kooskõlas olev omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine ainuüksi põhjusel, et Vabariigi Valitsus otsustab jätta mõne teise omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata. Samuti ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks pidada seda, kui riik ei korda võimalikku viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul. (p 75)
Kolleegium leiab, et taotlejatele oli kooskõlas PS §-ga 158 tagatud ärakuulamisõigus ja võimalus avaldada menetluses arvamust valla haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmise kohta. Vabariigi Valitsus arvestas kooskõlas HRS § 9 lõike 2 ja lõike 9 nõuetega taotlejate negatiivsete arvamustega, kuid negatiivne arvamus ei toonud automaatselt kaasa menetluse lõpetamist. Omavalitsusüksuste elanike küsitluse tulemused ei ole haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel siduvad ning siduvuse nõue ei tulene ka PS §-st 158 (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 136). Kolleegium selgitab, et seadus ei nõua asjaomase omavalitsusüksuse arvamuse uut ärakuulamist ega omavalitsusüksuse elanike arvamuse väljaselgitamist juhul, kui valitsus lõpetab HRS § 9 lõike 9 punkti 1 alusel menetluse mõne ettepanekuga hõlmatud omavalitsusüksuse suhtes. (p 74)
Riigikohtu praktika kohaselt on Riigikohus pädev läbi vaatama selliseid PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09 p 44). Kohaliku omavalitsuse volikogu peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumiseks hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle ja see otsus tuleb vastu võtta volikogu koosseisu häälteenamusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõike 5 teine lause) (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-16 p 81). (p 48)
|
Facebook
Twitter