Kohtulahendite liigitus

Kokku: 68| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-16-1267/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1^1 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1^1 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest. Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
3-17-2890/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.04.2019
3-17-2352/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.04.2019
3-17-2784/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.03.2019
KOKS § 47 lg-tes 1 ja 1^3 sätestatud õigused ei ole subjektiivsed õigused, st õigused PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 mõttes. Sellised õigused annavad volikogu liikmele võimu nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid volikogusiseste õigussuhete raames. PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. (p 9) Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 1^3) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11)
KOKS § 47 lg 1^3 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10)
Praktika osaline muutus ja osaline täpsustus! Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7) Kolleegium jääb seisukoha juurde, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja omavalitsuse organi vahelised suhted teabe taotlemisel on omavalitsuse sisesuhted, millest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-04, p 14). Ka otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani sisesuhteid. Kolleegium jääb ka seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p-d 12–13). (p 8) Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 1^3) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11) Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalust takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
3-17-911/161 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.01.2019
VVS kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17) Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26) VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26) VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
3-15-3228/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2018
Seadusandja seisukoht töötasude avalikkuse kohta ei ole üheselt tuvastatav AvTS-i, PalS-i ja ATS-i eelnõude menetlemise materjalidest. Lisaks on eri aegadel olnud erinevaid lähenemisi, kelle töötasu on avalik. Põhimõte, et hilisem seadus murrab varem kehtinu (AvTS jõustus 2001., TLS 2009. ja ATS 2013. aastal), koostoimes süstemaatilise tõlgendusega ei anna praegusel juhul samuti selget tõlgendusjuhist. Asjaolu, et ATS § 65 ja AvTS § 28 lg 1 p 25 näevad 1. aprillist 2013 ette ametniku palga aktiivse avalikustamise, võimaldab järeldada, et töötaja töötasu ei tule aktiivselt avalikustada veebilehel. See tõdemus ei anna vastust passiivse avaldamise, s.o teabenõude vastusena teabe väljastamise kohta. AvTS § 36 lg 1 p 9 formuleeringut „eelarvest makstud tasu“ saab valla töötajate töötasu kohta käiva teabe osas sisustada kahetiselt: isikustatult ja isikustamata kujul. Seejuures töötajate nimede aktiivset avalikustamiskohustust AvTS-i üldregulatsioon ette ei näe (vt AvTS § 28 lg 1 p 6). (p-d 12 ja 13) Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)
3-17-2132/17 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2018
Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)
3-4-1-16-16 PDF Riigikohus 31.03.2017
PGS § 49 lg 3 esimese lause järgi tuleb iga haridusliku erivajadusega õpilase puhul eraldi otsustada, kas tema õpet on võimalik korraldada elukohajärgses koolis või mitte. Sellise otsuse saab langetada pärast seda, kui õpilasele on määratud elukohajärgne kool ja nõustamiskomisjon on tema õppe korraldamise kohta soovituse andnud. Sellest ei saa aga järeldada, et KOV ei tohi üldaktiga kindlaks määrata, millistes tema haldusterritooriumil asuvates koolides milliseid nõustamiskomisjoni soovitatud meetmeid rakendatakse. Seda eelkõige põhjusel, et PGS § 49 lg 3 esimene lause ei täpsusta, kes, kuidas ja millistest kriteeriumitest lähtudes peab kindlaks tegema, kas elukohajärgses koolis on võimalik korraldada õpilase hariduslikust erivajadusest tulenevat õpet. PGS § 49 lg 3 esimeses lauses on selgelt määratletud normi õiguslik tagajärg – KOV kohustus –, kuid normi teokoosseisu elemendid on suuresti määratlemata. Seetõttu võib KOV PGS § 10 lg 1 alusel elukohajärgse kooli määramise tingimusi ja korda kehtestades ise määratleda ka PGS § 49 lg 3 kohaldamise eeldused. (p 36)
3-3-1-79-16 PDF Riigikohus 01.03.2017
Varem LKS-st ja praegu KeÜS-st tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Kuigi KOV peab planeerimismenetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-16). Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab KOV otsustama, kas vastuväited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. KOV-l tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (PlanS § 4 lg 2 p 6). (p 22)
3-3-1-48-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50) Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54) PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
3-1-1-96-16 PDF Riigikohus 25.11.2016
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)
3-4-1-12-16 PDF Riigikohus 24.11.2016
Isiku, kelle volikogu liikme volitused on peatatud tema tähtaegse avalduse alusel, volikogu liikme volitusi ei saa taastada enne tema volituste peatamise avalduses märgitud tähtaja saabumist (vt ka RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-03). (p 25)
3-3-1-50-16 PDF Riigikohus 10.11.2016
Olukorras, kus tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et reklaamiga mõjustakse valijaid hääletama kindla kandidaadi poolt, ei saa omistada määravat tähtsust asjaolule, et reklaami võidi kasutada ka KOV teavituskampaania tegemise eesmärgil. Valimiskampaania tegemisel tuleb tagada kõigi kandidaatide võrdne kohtlemine. KOV volikogu valimiste kampaanias ei või asetada üht kandidaati avalike vahendite arvel soodsamasse olukorda, kui on seda teised kandidaadid. Vastasel korral mõjutatakse valimistulemusi kandidaadile soodsas suunas. Lisaks tekitaks see ohu, et avalikke vahendeid hakataksegi kasutama valimiskampaania teostamiseks teavituskampaania sildi all. (p 20)
3-3-1-7-16 PDF Riigikohus 09.06.2016
Reklaamimaksu objekt on määratletud RekS-ga ja ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega (p-d 10 ja 14)
3-3-1-74-15 PDF Riigikohus 20.04.2016
Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17) Konkurentsisituatsioonis, kus ühte ja sama eesmärki soovivad saavutada mitu isikut ning seda on võimalik saavutada vaid ühel, on teatud juhtudel kaotanud isikul kaebeõigus toetuse jagamise vaidlustamiseks (vt nt RKHK 11. oktoobri 2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kaebeõigus saab isikul olla üksnes siis, kui isik väidab konkursil selliste normide rikkumist, mis avalike huvide kõrval kaitsevad ka isiku õigust korraldusele ja menetlusele. (p 24)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16) TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 on siduvad riigieelarve kujundamisel ega ole suunatud kohalikele omavalitsustele. TeeS § 16 lg 4 on pädevusnorm, mis määrab kindlaks Vabariigi Valitsuse pädevuse eelarveliste vahendite jaotamisel. Seadus ei sätesta, et teatud osa riigieelarves teehoiuks ette nähtud rahast tuleb jaotada kohalike omavalitsuste vahel. Jaotamise võimalikkus sõltub sellest, kas riigieelarves vastav summa eraldatakse või mitte. TeeS § 16 lg-st 4 ei tulene kohustust jaotada toetust kõigile omavalitsusüksustele võrdselt või võrdsete kriteeriumite alusel. (p 22)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16) Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)
3-3-1-67-15 PDF Riigikohus 11.04.2016
KOKS § 54^1 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sõnaga "võib" antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata, ning sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada. Hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. (p 41) Vallavanemana tegelikult töötatud aja arvesse võtmata jätmine võib KOKS § 54^1 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitise määramisel kaasa tuua kaalutlusvea, hoolimata sellest, et ka rohkem kui kaheksa aastat ametis olnud vallavanemale lubab see säte hüvitiseks määrata kahe kuu ametipalga. (p 52)
3-3-1-38-15 PDF Riigikohus 17.02.2016
Omavalitsusüksusele peab olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 14)
Riigil on PS § 154 lg 2 kohaselt õigus panna seadusega kohalikule omavalitsusele kohustusi. EraKS §-s 22^2 sätestatud kohustus on üks sellistest kohalikule omavalitsusele pandud riiklikest kohustustest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14). Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS § 154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. (p 13)
3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)
3-3-1-43-15 PDF Riigikohus 03.09.2015
HKTS § 9 kohaselt on KOV ülesande üleandmiseks ning seega haldusülesande täitmise pädevuse tekkimiseks vajalik nii volikogu otsus kui ka haldusleping. Haldusülesande nõuetekohaseks üleandmiseks ei piisa vaid põhimõttelisest volitusest. Seaduslikkuse ja puudutatud isikute õiguste tagamiseks on mh tarvis kindlaks määrata ka volituse piirid ja kasutamise tingimused, ülesande rahastamine ning järelevalve. Need küsimused peab sätestama just haldusleping (HKTS § 10). Nii volikogu otsus kui ka haldusleping peavad haldusülesande täitmise ajaks olema jõustunud. (p 18)
3-3-1-84-14 PDF Riigikohus 21.05.2015
Omavalitsusüksus ei saa PS § 154 lg 2 teise lause alusel vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist. PS § 154 lg 2 teine lause on käsitatav kitsalt kohaliku omavalitsuse finantstagatisena, mille eesmärk ei ole võimaldada kohalikel omavalitsustel sekkuda riigielu küsimuste lahendamisse. Kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 14) Kuigi Riigikogu ei ole kehtestanud seadusega normi, mis näeks ette kohalikele omavalitsustele raha eraldamise, ei takista see raha eraldamiseks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-26-14 seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4). Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)

Kokku: 68| Näitan: 1 - 20