/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1267/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019
Ettevõtja ja avaliku võimu teostamise mõistete sisustamine konkurentsiõiguses võib erineda nende mõistete tähendusest muus kontekstis. Konkurentsiseaduse kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda EL Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-02, p 15 ja RKKK otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 12). Selleks tuleb KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel. (p 20)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21) Tegevusele, mida ei saa pidada ettevõtluseks, ei kohaldu KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1^1 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1^1 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest. Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1^1 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1^1 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest. Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22) Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 1^1 alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne. (23)
3-4-1-16-16 PDF Riigikohus 31.03.2017
PGS § 49 lg 3 esimese lause järgi tuleb iga haridusliku erivajadusega õpilase puhul eraldi otsustada, kas tema õpet on võimalik korraldada elukohajärgses koolis või mitte. Sellise otsuse saab langetada pärast seda, kui õpilasele on määratud elukohajärgne kool ja nõustamiskomisjon on tema õppe korraldamise kohta soovituse andnud. Sellest ei saa aga järeldada, et KOV ei tohi üldaktiga kindlaks määrata, millistes tema haldusterritooriumil asuvates koolides milliseid nõustamiskomisjoni soovitatud meetmeid rakendatakse. Seda eelkõige põhjusel, et PGS § 49 lg 3 esimene lause ei täpsusta, kes, kuidas ja millistest kriteeriumitest lähtudes peab kindlaks tegema, kas elukohajärgses koolis on võimalik korraldada õpilase hariduslikust erivajadusest tulenevat õpet. PGS § 49 lg 3 esimeses lauses on selgelt määratletud normi õiguslik tagajärg – KOV kohustus –, kuid normi teokoosseisu elemendid on suuresti määratlemata. Seetõttu võib KOV PGS § 10 lg 1 alusel elukohajärgse kooli määramise tingimusi ja korda kehtestades ise määratleda ka PGS § 49 lg 3 kohaldamise eeldused. (p 36)
3-3-1-79-16 PDF Riigikohus 01.03.2017
Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga – kui haldusorganil ei olnud kaebuse esitamise ajal kohustust taotletav toiming sooritada, ei olnud ta õigusvastaselt tegevusetu; kui aga kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09; RKHK otsused asjades nr 3-3-1-77-09, ja 3-3-1-13-13). (p 20)
Varem LKS-st ja praegu KeÜS-st tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Kuigi KOV peab planeerimismenetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-16). Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab KOV otsustama, kas vastuväited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. KOV-l tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (PlanS § 4 lg 2 p 6). (p 22)
Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks see, et seda pole nimetatud üldplaneeringus esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Üldplaneeringu kehtestamine ei muuda samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks (PlanS v.r § 24 lg 6). Tegevusetusega ei saa detailplaneeringut kui haldusakti kehtetuks tunnistada, haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tuleb anda iseseisev haldusakt. (p 16) See, et detailplaneeringu kaust ei ole KOV-s säilinud, ei muuda detailplaneeringut kehtetuks. Haldusakt ei muutu kehtetuks, kui tema originaal on kaduma läinud või hävinud. Seni, kuni haldusakti sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Kaotatud haldusaktile tuginemiseks peab selle sisu aga olema tõendatud. (p 17)
3-3-1-74-15 PDF Riigikohus 20.04.2016
Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17) Konkurentsisituatsioonis, kus ühte ja sama eesmärki soovivad saavutada mitu isikut ning seda on võimalik saavutada vaid ühel, on teatud juhtudel kaotanud isikul kaebeõigus toetuse jagamise vaidlustamiseks (vt nt RKHK 11. oktoobri 2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kaebeõigus saab isikul olla üksnes siis, kui isik väidab konkursil selliste normide rikkumist, mis avalike huvide kõrval kaitsevad ka isiku õigust korraldusele ja menetlusele. (p 24)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16) TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 on siduvad riigieelarve kujundamisel ega ole suunatud kohalikele omavalitsustele. TeeS § 16 lg 4 on pädevusnorm, mis määrab kindlaks Vabariigi Valitsuse pädevuse eelarveliste vahendite jaotamisel. Seadus ei sätesta, et teatud osa riigieelarves teehoiuks ette nähtud rahast tuleb jaotada kohalike omavalitsuste vahel. Jaotamise võimalikkus sõltub sellest, kas riigieelarves vastav summa eraldatakse või mitte. TeeS § 16 lg-st 4 ei tulene kohustust jaotada toetust kõigile omavalitsusüksustele võrdselt või võrdsete kriteeriumite alusel. (p 22)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16) Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)
3-3-1-38-15 PDF Riigikohus 17.02.2016
PGS § 2 lg 4 määratleb hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi ülesandena. PGS § 2 lg 4 ei käsitle samas hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud eraüldhariduskoolide finantseerimise küsimusi. Asjaolust, et PGS § 2 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena. (p 12) EraKS § 22^2 lg 1 on vaatamata PGS § 2 lg-le 4 kohaldatav ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppele suunatud eraüldhariduskoolide puhul. Kuivõrd EraKS §-s 22^2 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus on jätkuvalt seadusjõus, on eraüldhariduskoolidel ka õigus esitada sellest sättest tulenev nõue kooli tegevuskulude katmiseks vahetult kohalike omavalitsuste, mitte aga riigi vastu. (p 13)
Omavalitsusüksusele peab olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 14)
Riigil on PS § 154 lg 2 kohaselt õigus panna seadusega kohalikule omavalitsusele kohustusi. EraKS §-s 22^2 sätestatud kohustus on üks sellistest kohalikule omavalitsusele pandud riiklikest kohustustest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14). Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS § 154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. (p 13)
3-3-1-43-15 PDF Riigikohus 03.09.2015
Enne 7. jaanuari 2015 kehtinud JäätS § 66 lg 1^1 võimaldas jäätmeveo korraldada selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ. Sellisel juhul lasus jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus kohaliku omavalitsuse üksusel või viimase volitatud MTÜ-l. Kuna Riigikohus peatas 25. septembri 2014. a määrusega ajas nr 3-4-1-34-14 jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kehtis JäätS § 66 lg 1^1 hanketeadete esitamise ajal (s.o 6. jaanuaril 2015). (p-d 12.1 ja 12.4)
Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu (455 SE) seletuskirjast nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli luua olukord, et kui hange korraldatud jäätmevedaja leidmiseks oli alanud JäätS § 66 lg 1^1 kehtivuse ajal, tuli see riigihankemenetlus viia lõpuni selle menetluse alguse ajal kehtinud õiguse kohaselt. Seda tõlgendust ei kummuta asjaolu, et seadusandja nimetas JäätS §‑s 136^8 muudatuse jõustumise algselt kavandatud kuupäeva 1. oktoober 2014. JäätS § 66 lg 1^1 kohaldamine oli seatud sõltuvusse just seaduse muudatuse jõustumisest, mitte 1. oktoobri 2014 saabumisest. Riigikohus peatas PSJKS § 12 alusel jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise, mistõttu teisenes ka JäätS §‑s 136^8 sisalduv seaduse jõustumist täpsustav rakendusnorm. Seadusandja oma­korda ei välistanud jäätmeseaduse muutmise seaduse peatamise järel JäätS § 66 lg 1^1 kohaldamist pärast 1. oktoobrit 2014 algatatud riigihankemenetluste puhul. Sellises õiguslikus olukorras ei ole JäätS § 136^8 ega seadusandja eesmärgiga vastuolus, kui 6. jaanuariks 2015 algatatud riigihanke­menetlused viiakse lõpuni JäätS § 66 lg‑t 1^1 rakendades. (p 13.3-13.4)
Halduslepingu nõuetekohane avaldamata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, vaid sellisel juhul leping ei kehti, kuna ta on jõustumata. Haldusleping on tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse (HMS § 103). (p 16)
HKTS § 9 kohaselt on KOV ülesande üleandmiseks ning seega haldusülesande täitmise pädevuse tekkimiseks vajalik nii volikogu otsus kui ka haldusleping. Haldusülesande nõuetekohaseks üleandmiseks ei piisa vaid põhimõttelisest volitusest. Seaduslikkuse ja puudutatud isikute õiguste tagamiseks on mh tarvis kindlaks määrata ka volituse piirid ja kasutamise tingimused, ülesande rahastamine ning järelevalve. Need küsimused peab sätestama just haldusleping (HKTS § 10). Nii volikogu otsus kui ka haldusleping peavad haldusülesande täitmise ajaks olema jõustunud. (p 18)
Piiritlemata arvu juhtumeid reguleerivateks halduslepinguteks tuleb lugeda halduslepingud, mis oma üldistusastmelt on sarnased üldaktide ehk õigustloovate aktidega (seaduste ja määrustega). Individuaalse või konkreetse iseloomuga halduslepingud on seevastu sarnased haldusaktidega ja liigituvad üksikjuhtumit reguleerivateks halduslepinguteks HMS § 95 teise lause tähenduses. (p 23)
Konkreetsele isikule avaliku ülesande delegeerimine on individuaalse iseloomuga regulatsioon, sõltumata sellest, kas ülesannet täidetakse üks kord või pikema aja jooksul ning ühe, mõne või paljude kolmandate isikute suhtes. Avaliku ülesande delegeerimisel on üldakti iseloom vaid siis, kui volitus antakse üldiste tunnuste abil kirjeldatud isikutele (hüpoteetiliselt nt juhul, kui mõnd ülesannet volitataks täitma kõiki KOV osalusega MTÜ-sid). (p 24)
Kui halduslepingud on sõlmitud üksikjuhtumite reguleerimiseks, ei puutu HMS § 101 lg 4 asjasse ning juhinduda tuleb HMS § 101 lg‑st 1. (p 26)
3-3-1-73-14 PDF Riigikohus 21.01.2015
Vaidlus alusetu rikastumise üle VÕS § 1042 alusel ei ole avalik-õiguslik, sest VÕS § 1042 kohaldamisel ei oma tähtsust, kas kulutused on tehtud mõne avalik- või eraõigusliku kohustuse täitmiseks. Niisugune vaidlus põhineks eraõiguse normidel, mistõttu ei kuulu selle lahendamine halduskohtu pädevusse. (17)
Kuigi kohalikul omavalitsusel on EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse hüvitamise kokkulepe puudub. (p 15)
EhS §-ga 13 sarnase sisuga planeerimis- ja ehitusseaduse §-st 47 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine ning tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-04, p 11). Ka kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada väljaehitamine saab tuleneda ainult kokkuleppest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-04, p 12). Kokkuleppe sõlmimine kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu taotleja vahel EhS §-s 13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks ei ole välistatud ka pärast planeeringu algatamist (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14). (p 13) Kuigi kohalikul omavalitsusel on sättest tulenev kohustus tagada teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse hüvitamise kokkulepe puudub. (p 15)
Ehitusseaduse § 13 eesmärk on kaalukas avalik huvi kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol, tagamaks kohaliku omavalitsuse territooriumil tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse ning elanike ohutuse (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-06, p d 25–26). Seega ei ole sätte eesmärk kaitsta arendaja huve. Kokkuleppe puudumise korral võib ka arendaja eeldada, et kohalik omavalitsus tagab tee ja välisvalgustuse väljaehitamise. Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise staadiumis ei ole kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu taotleja jõudnud kokkuleppele ning kohalik omavalitsus ei ole taotlejale edastatud kirjalikus seisukohas märkinud, et taotleja kannab vajalikud kulutused, tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14). (p 12)
Põhjendatud huvi vastustaja kohustuse tuvastamiseks ei saa tunnustada olukorras, kus isikul puudub alus eeldada, et haldusorgan oma kohustust eitab – sel juhul puudub vajadus lahendada küsimus kohtus. Kaebeõigus pidi olemas olema kaebuse esitamise ajal (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-8-14 (p 12) ja 3-3-1-65-11 (p 15)).(18)
3-3-1-68-14 PDF Riigikohus 15.01.2015
JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14). Tegemist on KOV ühe tuumikfunktsiooniga (KoKS § 6 lg 1). Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-14). Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei hõlma õigust sellele, et riik või KOV üksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike ülesannete delegeerimisega. Ettevõtlusvabadusega ei tagata üldjuhul ettevõtjale turuosa (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-13). (p 19)
JäätS § 70 esimesest lausest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete töötlemise üksikasjade üle KOV üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki JäätS võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti. JäätS oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva vastutuse. (p 15) Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5, mis reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Õige ei ole seisukoht, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid. Ükski JäätS säte ei anna jäätmevedajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist. (p 16) Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja kuidas on KOV üksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse. JäätS kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud JäätS § 67 lg 1 nägi ette, et jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Seadusandja ei ole JäätS-s sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätmekäitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, halduskoostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui KOV annab aga jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja riigihangete seadus. (p 29) KOV üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See tähendab, et KOV üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete edasise töötleja vahelise õigussuhte. (p 30) Kui KOV üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigusaktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09: Komisjon/Saksamaa, p 17). (p 30) Kui KOV üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätmeveo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega (kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse rahuldamiseks. (p 31)
Pakkumise esitamisega näitab pakkuja üles oma huvi hanke vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest. Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamisnõude võib esitada ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks. (p 12)
Kui apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi ka halduskohtus, ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla suuremad kui halduskohtus (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-13). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud hankedokument. Seetõttu on põhjendatud väljamõistetavate õigusabikulude vähendamine. (p 33)
3-3-1-94-08 PDF Riigikohus 09.03.2009
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises. Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises. Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28). Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
3-3-1-46-03 PDF Riigikohus 19.04.2004
Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Sama seadustiku § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel.
Kuigi vallavalitsus tugines sellele, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, kuna sellega eraldati talle toetusfondist vähem raha, kui oleks olnud vajalik tema põhiseaduslike ülesannete täitmiseks, ei ole ta kohtumenetluse käigus nimetanud ühtegi seadusest tulenevat ülesannet, mis rahapuudusel täitmata oleks jäänud. Ka kohtud ei ole tuvastanud, et valla ülesanded oleksid jäänud rahapuuduse tõttu täitmata. Seega ei ole tuvastatud, et vaidlustatud haldusakt rikuks valla õigust piisavatele rahalistele vahenditele.
Põhiseaduse § 154 järgi jagunevad kohalike omavalitsuste ülesanded olemuslikult omavalitsuslikeks ülesanneteks ja riiklikeks kohustusteks. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse PS § 154 lg 2 teise lause kohaselt riigieelarvest. Nimetatud sätte täitmise seisukohast on oluline, kas kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem tervikuna tagab selle, et kohalike omavalitsuste üksused saavad riigilt piisavalt rahalisi vahendeid. Kuna olemuslikult omavalitsuslike ülesannete ja seadusega kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustuste piiritlemine on ebaselge, võib konkreetse aasta riigieelarves ettenähtud toetusfondi kaudu ning vajadusel konkreetse aasta riigieelarvest täiendavate rahaliste vahendite andmine kohalikele omavalitsustele olla piisav PS § 154 lg-s 2 sätestatu täitmiseks.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json