/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-74-15 PDF Riigikohus 20.04.2016
Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17) Konkurentsisituatsioonis, kus ühte ja sama eesmärki soovivad saavutada mitu isikut ning seda on võimalik saavutada vaid ühel, on teatud juhtudel kaotanud isikul kaebeõigus toetuse jagamise vaidlustamiseks (vt nt RKHK 11. oktoobri 2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kaebeõigus saab isikul olla üksnes siis, kui isik väidab konkursil selliste normide rikkumist, mis avalike huvide kõrval kaitsevad ka isiku õigust korraldusele ja menetlusele. (p 24)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16) TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 on siduvad riigieelarve kujundamisel ega ole suunatud kohalikele omavalitsustele. TeeS § 16 lg 4 on pädevusnorm, mis määrab kindlaks Vabariigi Valitsuse pädevuse eelarveliste vahendite jaotamisel. Seadus ei sätesta, et teatud osa riigieelarves teehoiuks ette nähtud rahast tuleb jaotada kohalike omavalitsuste vahel. Jaotamise võimalikkus sõltub sellest, kas riigieelarves vastav summa eraldatakse või mitte. TeeS § 16 lg-st 4 ei tulene kohustust jaotada toetust kõigile omavalitsusüksustele võrdselt või võrdsete kriteeriumite alusel. (p 22)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16) Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)
3-3-1-38-15 PDF Riigikohus 17.02.2016
PGS § 2 lg 4 määratleb hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi ülesandena. PGS § 2 lg 4 ei käsitle samas hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud eraüldhariduskoolide finantseerimise küsimusi. Asjaolust, et PGS § 2 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena. (p 12) EraKS § 22^2 lg 1 on vaatamata PGS § 2 lg-le 4 kohaldatav ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppele suunatud eraüldhariduskoolide puhul. Kuivõrd EraKS §-s 22^2 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus on jätkuvalt seadusjõus, on eraüldhariduskoolidel ka õigus esitada sellest sättest tulenev nõue kooli tegevuskulude katmiseks vahetult kohalike omavalitsuste, mitte aga riigi vastu. (p 13)
Omavalitsusüksusele peab olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 14)
Riigil on PS § 154 lg 2 kohaselt õigus panna seadusega kohalikule omavalitsusele kohustusi. EraKS §-s 22^2 sätestatud kohustus on üks sellistest kohalikule omavalitsusele pandud riiklikest kohustustest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14). Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS § 154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. (p 13)
3-3-1-84-14 PDF Riigikohus 21.05.2015
Omavalitsusüksus ei saa PS § 154 lg 2 teise lause alusel vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist. PS § 154 lg 2 teine lause on käsitatav kitsalt kohaliku omavalitsuse finantstagatisena, mille eesmärk ei ole võimaldada kohalikel omavalitsustel sekkuda riigielu küsimuste lahendamisse. Kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 14) Kuigi Riigikogu ei ole kehtestanud seadusega normi, mis näeks ette kohalikele omavalitsustele raha eraldamise, ei takista see raha eraldamiseks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-26-14 seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4). Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)
Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)
3-3-1-41-13 PDF Riigikohus 16.01.2014
Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada teise haldusorgani haldusakti või toimingu peale kaebuse kahel alusel: 1) akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi või 2) akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku oma¬valitsuse üksuse ülesannete täitmist (vt HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 11) . Kui Keskkonnaamet on keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, tuleb omavalitsuse kaebeõiguse kindlakstegemiseks hinnata, kas keeldumine sai takistada või oluliselt raskendada omavalitsuse ülesannete ja kohustuste täitmist. Kohaliku omavalitsuse pädevuses oleva ruumilise planeerimise kaudu täidab omavalitsus talle pandud arenguga seonduvaid sisulisi ülesandeid. Kaebeõiguse tuvastamiseks tuleb igal konkreetsel juhul hinnata menetletava planeeringu seotust kohaliku omavalitsuse poolt realiseeritavate ja kaitstavate konkreetsete avalike huvidega. Planeeritava maa-ala kuulumine eraõiguslikule isikule ei välista planeerimismenetluse korraldamise ja planeeringu kehtestamise seost kohalikule omavalitsusele põhiseadusega ja seadustega pandud või tema põhiülesannetega kooskõlas olevate ülesannete täitmisega. Teise haldusorgani keelduva otsustuse tegelikku mõju kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisele saab ammendavalt hinnata asja sisulisel arutamisel. Kaebeõiguse tuvastamisel asja menetlusse võtmise otsustamisel on eelkõige võimalik kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamine on asjaoludest lähtuvalt piisavalt tõenäoline või mitte.
ohaliku omavalitsuse üksus saab esitada teise haldusorgani haldusakti või toimingu peale kaebuse kahel alusel: 1) akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi või 2) akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku oma¬valitsuse üksuse ülesannete täitmist (vt HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 11). Kui Keskkonnaamet on keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, tuleb omavalitsuse kaebeõiguse kindlakstegemiseks hinnata, kas keeldumine sai takistada või oluliselt raskendada omavalitsuse ülesannete ja kohustuste täitmist. Kohaliku omavalitsuse pädevuses oleva ruumilise planeerimise kaudu täidab omavalitsus talle pandud arenguga seonduvaid sisulisi ülesandeid. Kaebeõiguse tuvastamiseks tuleb igal konkreetsel juhul hinnata menetletava planeeringu seotust kohaliku omavalitsuse poolt realiseeritavate ja kaitstavate konkreetsete avalike huvidega. Planeeritava maa-ala kuulumine eraõiguslikule isikule ei välista planeerimismenetluse korraldamise ja planeeringu kehtestamise seost kohalikule omavalitsusele põhiseadusega ja seadustega pandud või tema põhiülesannetega kooskõlas olevate ülesannete täitmisega. Teise haldusorgani keelduva otsustuse tegelikku mõju kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisele saab ammendavalt hinnata asja sisulisel arutamisel. Kaebeõiguse tuvastamisel asja menetlusse võtmise otsustamisel on eelkõige võimalik kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamine on asjaoludest lähtuvalt piisavalt tõenäoline või mitte.
3-3-1-62-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
Kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas asub vallale kuuluv kinnistu ning vald leiab, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad tema õigusi. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb vaadelda koostoimes HKMS § 44 lg-ga 4, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Valla kaebeõigus on põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
Kohtupraktika kohaselt on kaebajal kohustus tuua kaebuses välja selle alus (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Kui halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2), on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav, siis peab kohtul selgitama välja kaebaja tegeliku tahte (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).
Kohtupraktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt selgitama välja kaebaja eesmärgi kohtusse pöördumisel ning tulenevalt selgitamiskohustusest juhtima tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14). Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt määrus nr 3-3-1-80-05, p 8). Selgitamiskohustuse täitmine võib olla vajalik ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses n-ö nõrgema menetlusosalise suhtes. Seetõttu ei ole selgitamiskohustus välistatud kaebajaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse puhul. Selgitamiskohustust ei ole, kui esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Kui kohalik omavalitsus osaleb kohtumenetluses kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa seda pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks. Kohtupraktikas ei välistata täiendava õigusabi vajadust ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, mistõttu tuleb kohtutel hinnata, kas menetlusosaliseks oleva kohaliku omavalitsuse või muu avaliku võimu kandja puhul tuleb selgitamiskohustust täita.
Kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus jätma kaebuse käiguta ning andma tähtaja kaebuste kõrvaldamiseks (HKMS § 120 lg 3). Kõrvaldatavate puuduste korral ei saa kaebust tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kõrvaldatavate puuduste korral kaebuse tagastamisel ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata on tegemist halduskohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
3-3-1-81-10 PDF Riigikohus 27.01.2011
Omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise küsimuse otsustab üldjuhul vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus, kes selle otsuse ettevalmistamisel kontrollima, kas ei esine asjaolusid, mis ORAS § 12 lõike 3 punktide 3-5 ja 7 ning lõike 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist. ORAS § 12 lg 3 punktiga 5 on kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimuse otsustamiseks erimenetlus, kus kohaliku omavalitsuse volikogul on Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamise õigus. Nimetatud säte hõlmab ühtlasi Vabariigi Valitsuse kohustuse vaadata kohaliku omavalitsuse volikogu taotlus läbi õiguspäraselt ning teha kaalutletud ja motiveeritud otsustus. Kui Vabariigi Valitsus otsustab rahuldada ORAS § 12 lg 3 punkti 5 alusel tehtud kohaliku omavalitsuse ettepaneku mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara, siis välistab see asjaolu vara tagastamise. ORAS § 18 lg 1 kolmandast lausest ja sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kohalik omavalitsus, kellele on tehinguga võõrandatud õigusvastaselt võõrandatud vara, on nimetatud vara suhtes kohustatud subjektiks. Teistsuguse lähenemise korral oleks ORAS § 18 lg-s 2 nimetatud kohustus sisutühi. Samuti sätestata ORAS § 12 lg-s 3, et ORAS § 18 lg 1 kolmanda lause järgi kohaliku omavalitsuse omandisse läinud vara ei kuulu tagastamisele.
ORAS § 12 lg 3 punktiga 5 on kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimuse otsustamiseks erimenetlus, kus kohaliku omavalitsuse volikogul on Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamise õigus. ORAS § 12 lg 3 punkt 5 annab kohalikule omavalitsusele subjektiivse õiguse kaitsta enda huve ja õigusi seoses vara mittetagastamisega. Linnavolikogu ettepanek õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamiseks esitatakse sel eesmärgil, et vara jääks edaspidi kohaliku omavalitsuse omandisse kohaliku omavalitsuse ülesannete paremaks täitmiseks. Põhiseadusest tuleneva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus on põhiseadusega kaitstud õigus ning sellel on põhiseaduslikud tagatised. Kohaliku omavalitsuse kohtukaebeõigus tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest.
Arvestades kohalike elanike huve ja vajadusi, tuleb eelduslikult kohaliku elu küsimuseks lugeda ka kultuurialase tegevuse korraldamist, sh kultuuriürituste organiseerimist ja kultuuriobjektide (rahvamajade, kultuurimajade jms) ülalpidamist. See on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja kohustus ning enesekorraldusõiguse osa. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus on põhiseadusega kaitstud õigus, tal on põhiseaduslikud tagatised ehk garantiid. Põhiseaduslik garantii tähendab õigussubjektsuse garantiid (tagada kohaliku omavalitsuse koht terviklikus avaliku halduse organisatsioonis), institutsiooni garantiid (tagada kohaliku omavalitsuse kui iseseisva ja omal vastutusel korraldaja õiguse institutsiooniline säilitamine) ja subjektiivse õigusliku seisundi garantiid (tagada kohalikule omavalitsusele tema garantii kohtulik kaitse).
3-3-1-22-09 PDF Riigikohus 25.05.2009
MS
Kohalikule omavalitsusele peab olema tagatud võimalus halduskohtus selliste haldusaktide vaidlustamiseks, millega võidakse rikkuda talle põhiseaduse §-st 154, PlanS § 4 lg-st 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1 tulenevat oma territooriumi ruumilise planeerimise õigust.
Metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalne lubatud lageraie pindala ei anna metsaomanikule õigust nimetatud ulatuses raie teostamiseks. Metsaomanik saab raie teostamise õiguse alles pärast lubava märkega metsateatise saamist keskkonnateenistuselt. Keskkonnateenistus peab metsateatisele märke tegemisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest, sh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saa lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus. Seda ka juhul, kui kavandatav mahult õigusaktidega vastuolus olev raie ei ületa metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalset lubatud lageraie pindala. Keskkonnateenistus ei saa metsateatise menetlemisel lubada raiet suuremas ulatuses metsamajandamiskava kehtestamise otsuses sätestatud maksimaalsest lubatud raiepindalast. Kohaliku omavalitsuse planeerimisõigust rikuks keskkonnateenistuse otsus metsateatisele lubava märke tegemise kohta, millega isikule antaks õigus raie teostamiseks valla kehtestatud planeeringutes sätestatud piiranguid ületavas ulatuses.
3-3-1-25-08 PDF Riigikohus 19.06.2008
Maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel ei saa viidata abstraktselt avalikele huvidele ning eeldada nende suuremat kaalukust võrreldes erahuvidega. Nii kaalutlusotsuse tegemisel kui selle motiveerimisel tuleb selgelt välja tuua, milles konkreetsel juhul avalik huvi seisneb ning millist kaalu omab see võrreldes isikute huviga maa tagastamiseks. Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10). Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.
Kuigi halduskohtu pädevuses on vaadata läbi kohaliku omavalitsuse üksuse kaebus maa riigi omandisse jätmise otsuse peale, ei tähenda see, et maa riigi omandisse jätmise otsus piirab alati kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi. Nagu iga teinegi kaebaja peab kohaliku omavalitsuse üksus põhjendama kohtusse pöördumisel, kuidas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi. Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes. Kohalikul omavalitsusel on kaebeõigus ka otsuste suhtes, mis võiks oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 p-i 16). Kaevandamine üleriigilise tähtsusega maardlas on eelduslikult olulist keskkonnamõju omav tegevus. Kaevandamise üle ei otsustata aga maa riigi omandisse jätmise menetluses.
Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).
3-3-1-86-06 PDF Riigikohus 28.02.2007
Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem. Varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele 4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse. Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.
Haldusakti andmise taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. Kohtul tuleb vaidluse puhul hinnata, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik.
Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb. Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Kohaliku omavalitsuse üksuse organ ei ole käsitatav asjast huvitatud üldsusena või üldsuse esindajana Århusi konventsiooni art 2 lg 5 tähenduses. Vallavalitsust tuleb konventsiooni tähenduses pidada avaliku võimu organiks (art 2 lg 2 p "a" - piirkonna või muu tasandi valitsus), seda isegi antud olukorras, kus otsustuspädevus on Keskkonnaministeeriumil (või Vabariigi Valitsusel) ning vallavalitsus osaleb menetluses arvamuse andmise õigusega haldusorganina (HMS § 11 lg 1 p 4).
Keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on arvestada suurt hulka erinevaid huvisid, pürgides nende tasakaalustamise poole, et leida konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus. Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Valdkonna eripärast tulenevalt peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb. Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Enamasti ei ole neis asjades võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus. Kaebeõigust omav isik peab omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust menetluse põhinõuete täitmisel. Haldusmenetluse alustamise vaidlustamine on põhjendatud siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane.
Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Seetõttu peab olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
3-3-1-78-05 PDF Riigikohus 15.03.2006
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektid saavad maa riigi omandisse jätmist vaidlustada nende õigusi puudutavas osas. Kohaliku omavalitsuse üksusel samal alusel kaebeõigus puudub, kuna ta ei saa enda huvi põhjendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide huviga. Kuna aga seadus annab kohalikule omavalitsusele maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi ning maa riigi omandisse jätmine võib neid rikkuda, saab kohalik omavalitsus seda vaidlustada. Kui maa riigi omandisse jätmine kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi ei riku, jääb kaebus rahuldamata.
Maareformi seadusest ja Maa riigi omandisse jätmise korrast tulenevalt on maa sihtotstarbe määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Maa riigi omandisse jätmise menetluses on maa sihtotstarbe määramine reguleeritud kohaliku elu küsimuse otsustamisena. Maa sihtotstarbe määramisel ei ole kohalik omavalitsus allutatud riigi järelevalvele. Riik ei saa anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu. Riik saab määrata riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarbe, kui kohalik omavalitsus selles küsimuses arvamust ei anna. Kui aga riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe määramine on seotud riigi ülekaalukate avalike huvidega, ei tohiks kohaliku omavalitsuse pädevus selles küsimuses välistada riigi seaduslikul alusel sekkumist. Selline sekkumine saab toimuda kohases menetluses ning kaaludes riigi ja kohaliku omavalitsuse huve.
Maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi on erand tulenevalt nimetatud sätte koostoimest MaaRS §-ga 2. Juhtumid, mille puhul maa jäetakse riigi omandisse on sätestatud MaaRS § 31 lg-s 1. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (MaaRS § 6 lg 2 p 4). Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma sellekohases menetluses arvestades haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve. Maa riigi omandisse jätmist saab vaidlustada. Maa riigi omandisse jätmise vaidlustamise võimalus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektil tema õigusi puudutavas osas. Samuti on vaidlustamise võimalus kohalikul omavalitsusel, kuna maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda seadusega kohalikule omavalitsusele antud subjektiivseid õigusi maareformi käigus.
3-3-1-80-04 PDF Riigikohus 16.12.2004
MKS
HMS
Halduskohtusse saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks pöörduda üksnes õigusvõimeline isik. Isiku mõiste defineerimisel tuleb lähtuda Tsiviilseadustiku üldosa seadusest, kui HKMS ei defineeri isiku mõistet teisti. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega saab linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna esitada halduskohtusse kaebusi linna kõikide asutuste maksuvõlgade vaidlustamiseks. MKS § 6 kui spetsiifiline maksuõiguslik erinorm ei laienda asutuse osalist õigusvõimet, vaid piirdub ainult Maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste rakendusalaga. Muudes õigussuhetes jääb õiguse subjektiks kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õigusliku juriidilise isikuna.
Kui haldusorgan vaatab menetlusosalise korduva taotluse läbi ja annab välja uue haldusakti või muudab varasemat, siis tuleb HKMS § 9 lõikes 2 sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaega arvutada alates viimase haldusakti kättetoimetamisest menetlusosalisele.
Tulenevalt uurimispõhimõttest peab halduskohus tõlgendama kaebaja taotlust ning selgitama välja kaebaja tegeliku tahte. Kui kaebaja esitab mitu eraldi taotlusena vormistatud nõuet, mis kattuvad või on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, siis tuleb taotlusi vaadelda ühe taotlusena.
3-3-1-16-01 PDF Riigikohus 10.04.2001
Isiku õiguste väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga kohtuasja ettevalmistamisel või eelmenetluses.
HKMS § 7 lg 3 viitab erandlikule seadusest tulenevale kaebeõigusele, seega peab vastavast seadusest ilmnema selgelt seadusandja tahe lubada ühendusel oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. KOKS §-st 62 lg 1 p 3 ei tulene omavalitsusüksuste liidu õigus pöörduda oma liikmete huvides halduskohtusse. HKMS § 7 lg 3 alusel esitatakse kaebus teise isiku huvides, kuid enda nimel. Teise isiku huve kaitsev isik on halduskohtumenetluses ise protsessiosaliseks.
Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi vaheline vaidlus riigieelarvest valdade ja linnade eelarvete toetusfondi määratud rahasummade jaotuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kuna riigieelarve kirjed eelarveaasta tulude ja kulude kohta on üksiknormid, ei ole üldakt ka riigieelarve kirjeid konkretiseeriv määrus, ning vastav vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.
3-3-1-28-97 PDF Riigikohus 17.10.1997
HKS §-s 5 lg. 1 sätestatud kaebeõigus on füüsiliste ja juriidiliste isikute õigus. HKS §-s 5 nimetatud juhtudel on see õigus ka teistel subjektidel. Kohus peab kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 1, 4 ja 10 ning § 85 lg. 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab riigi huve maakonnas maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja kellel on õigus pöörduda riigi huvides halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.
Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 1, 4 ja 10 ning § 85 lg. 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab riigi huve maakonnas maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja kellel on õigus pöörduda riigi huvides halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.
Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üle. KOKS § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus vastu võtta üksikaktidena otsuseid ja valitsusel anda korraldusi. Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata pealkirjale.
Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üle. KOKS § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus vastu võtta üksikaktidena otsuseid ja valitsusel anda korraldusi. Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata pealkirjale.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json