/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-478/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
Põhimõtteliselt on võimalik veepoliitika raamdirektiivist tuleneva pinnavee hea seisundi saavutamise kohustuse täitmise eesmärgil keelduda isikule vee erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lg 10 p 3 alusel, sest sellel eesmärgil on kohustuse, mitte pelgalt programmiline iseloom (Euroopa Kohtu otsus asjas C-461/13: Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, p-d 43 ja 51). Kõigil õigusaktides sätestatud keskkonnaeesmärkidel ei pruugi olla jäigalt siduvat iseloomu ning sel juhul on eesmärki võimalik arvesse võtta erikasutusloa kohta kaalutlusotsuse tegemisel. Niisuguses olukorras võib loa andmisest keeldumine kõne alla tulla VeeS § 9 lg 10 p 1 alusel ja selles sättes ettenähtud tingimustel. Kuigi direktiivist ja VeeS §-st 3^5 tulenev kohustus parandada veekogude seisundit on otseselt pandud riigile, on riigil võimalus keelduda erikasutuse lubamisest, kui see takistab kõnealuse kohustuse täitmist. Tegemist ei ole aga absoluutse, vaid kaalumist võimaldava loa andmisest keeldumise alusega. VeeS § 3^5 lg-te 1 ja 2 puhul lubab VeeS § 3^10 lg 1 teatud tingimustel seada seaduses sätestatust leebema eesmärgi eriti halvas seisundis või inimtegevusest mõjutatud veekogumite puhul. Leebemad keskkonnaeesmärgid ja nende põhjendused esitatakse VeeS § 3^10 lg 3 kohaselt veemajanduskavas ning need vaadatakse uuesti läbi veemajanduskava ajakohastamise käigus (vt ka veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 5). Lisaks annab VeeS § 3^12 lg 1 erandlikel juhtudel võimaluse ülekaalukast avalikust huvist lähtudes mitte arvestada veekogumi seisundi halvenemist või selle hea seisundi mittesaavutamist mh pinnaveekogumi füüsiliste omaduste uute muutuste tõttu (vt ka veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 7). Seega on põhimõtteliselt võimalik teha erand seatud eesmärgi saavutamise kohustusest (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades C-461/13: Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, p 50, ja C-529/15: Gert Folk, p 31). (p 25)
Keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Seejuures peab arendajale antav tähtaeg olema piisav, arvestades KMH mahtu ja keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid. Keskkonnaloa andja antud tähtajaks KMH aruande esitamata jätmisel on loa andjal alus jätta taotlus läbi vaatamata. (p-d 13 ja 16) Seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH menetluse läbiviimist. Seda lähenemist toetab lisaks HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetele keskkonnamõju hindamise eesmärk. KeHJS v.r § 3^1 järgi on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ja kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. KMH nõue teatud tegevuste puhul on ettevaatuspõhimõtte (KeÜS § 11) ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-392/96: komisjon vs. Iirimaa, p 62). Juhul kui taotlust pole nagunii võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt pole vajadust ka KMH järele. Seda järeldust ei väära KeHJS v.r § 24 lg 1, mis näeb ette otsustaja kohustuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestada KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid ebasoodsa keskkonnamõju vältimise või vähendamise meetmeid. Säte saab puudutada vaid olukordi, kus KMH on läbi viidud, ega reguleeri neid juhtumeid, kus loa andmisest keeldutakse KMH-d algatamata. (p 20) Vee erikasutusloa puhul annavad aluse loa andmisest keeldumiseks väljaspool KeHJS regulatsiooni VeeS § 9 lg 10 p-d 1–4. Kui Keskkonnaametile on juba ilma KMH-d läbi viimata selge, et esineb mõni selles sättes nimetatud loa andmisest keeldumise alustest, ei ole KMH korraldamine eesmärgipärane. KMH on vaid üks võimalik info kogumise viis keskkonnaloa menetluses, mis on teatud juhtudel küll kohustuslik eeldus loa andmiseks, kuid arendajal pole õigust nõuda võimalust korraldada KMH, selleks et vältida loa andmisest keeldumist. (p 22)
Keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Seejuures peab arendajale antav tähtaeg olema piisav, arvestades KMH mahtu ja keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid. Keskkonnaloa andja antud tähtajaks KMH aruande esitamata jätmisel on loa andjal alus jätta taotlus läbi vaatamata. (p-d 13 ja 16) Paisutamine on loakohustuslik tegevus. VeeS § 17^1 lg 4 ei reguleeri paisutuse likvideerimise juhtumeid ammendavalt. Vee erikasutusloa olemasolu korral on võimalik see kehtetuks tunnistada muu hulgas siis, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Seda enam on paisutuse likvideerimine keskkonnaohu vältimiseks võimalik loata paisutamise korral. Kui luba pole, on tegemist õigusliku aluseta paisutamisega, mis sisuliselt tähendab korrarikkumist KorS § 5 lg 1 mõttes. Sellises olukorras saab Keskkonnainspektsioon teha paisutuse likvideerimise ettekirjutuse VeeS § 39^4 lg 2 ning KorS § 28 lg 1 alusel. Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. Keskkonnaametil on võimalus anda vee erikasutusloa menetluse ajaks ajutiselt luba osa taotletavate tegevuste elluviimiseks (KeÜS § 56), sh näiteks olemasoleva paisutuse säilitamiseks. (p 17) Vee erikasutusloa puhul annavad aluse loa andmisest keeldumiseks väljaspool KeHJS regulatsiooni VeeS § 9 lg 10 p-d 1–4. Kui Keskkonnaametile on juba ilma KMH-d läbi viimata selge, et esineb mõni selles sättes nimetatud loa andmisest keeldumise alustest, ei ole KMH korraldamine eesmärgipärane. KMH on vaid üks võimalik info kogumise viis keskkonnaloa menetluses, mis on teatud juhtudel küll kohustuslik eeldus loa andmiseks, kuid arendajal pole õigust nõuda võimalust korraldada KMH, selleks et vältida loa andmisest keeldumist. (p 22)
Paisutamine on loakohustuslik tegevus. VeeS § 17^1 lg 4 ei reguleeri paisutuse likvideerimise juhtumeid ammendavalt. Vee erikasutusloa olemasolu korral on võimalik see kehtetuks tunnistada muu hulgas siis, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Seda enam on paisutuse likvideerimine keskkonnaohu vältimiseks võimalik loata paisutamise korral. Kui luba pole, on tegemist õigusliku aluseta paisutamisega, mis sisuliselt tähendab korrarikkumist KorS § 5 lg 1 mõttes. Sellises olukorras saab Keskkonnainspektsioon teha paisutuse likvideerimise ettekirjutuse VeeS § 39^4 lg 2 ning KorS § 28 lg 1 alusel. Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. Keskkonnaametil on võimalus anda vee erikasutusloa menetluse ajaks ajutiselt luba osa taotletavate tegevuste elluviimiseks (KeÜS § 56), sh näiteks olemasoleva paisutuse säilitamiseks. (p 17)
Seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH (keskonnamõju hindamise) menetluse läbiviimist. Seda lähenemist toetab lisaks HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetele keskkonnamõju hindamise eesmärk. KeHJS v.r § 3^1 järgi on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. KMH nõue teatud tegevuste puhul on ettevaatuspõhimõtte (KeÜS § 11) ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-392/96: komisjon vs. Iirimaa, p 62). Juhul kui taotlust pole nagunii võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt pole vajadust ka KMH järele. Seda järeldust ei väära KeHJS v.r § 24 lg 1, mis näeb ette otsustaja kohustuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestada KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid ebasoodsa keskkonnamõju vältimise või vähendamise meetmeid. Säte saab puudutada vaid olukordi, kus KMH on läbi viidud, ega reguleeri neid juhtumeid, kus loa andmisest keeldutakse KMH-d algatamata. (p 20)
Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. (p 17)
3-16-1472/92 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2018
Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus seda ette ei näe. EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ja füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada. (p 15) Kuigi KeÜS § 30 lg st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ja tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele, sh piiriülese keskkonnamõjude hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise nõuetele. (p 17)
Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus seda ette ei näe. EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ja füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada. (p 15)
Kuigi KeÜS § 30 lg st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ja tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele, sh piiriülese keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõjude strateegilise hindamise nõuetele. (p 17)
Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eesmärk on selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud. Mõju tuleks arvestada juba „raamistiku“ loomisel tulevase olulise keskkonnamõjuga projektide jaoks, kui tehakse strateegilisi valikuid. KSH ülesanne on kumulatiivsete ja laiahaardeliste mõjude väljaselgitamine varakult, tagades järgmiste põhimõtete realiseerimise: keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte, lõimimispõhimõte, ettevaatuspõhimõte ja vältimispõhimõte. (p 22) KSH toimub planeerimismenetlusega paralleelselt ning võimaldab välja selgitatava teabe jooksvat arvessevõtmist planeeringulahenduse väljatöötamisel. Seega peaks KSH mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja leevendusmeetmete väljapakkumisega. (p 23) Otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav keskkonnamõju hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ja jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. Nn reastamise põhimõte ei tähenda, et keskkonnamõju hindamine (KMH) saaks asendada KSH-d või et KSH raames võiks jätta hindamata need mõjud, mille hindamine on just KSH ülesanne. KMH-l ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid (vt C-295/10, Valčiukienė jt, p-d 59 ja 60; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 65; C-160/17, Thybaut jt, p 64). Kui KMH puhul on üldjuhul keskseks küsimuseks, kuidas konkreetset arendustegevust teoks teha, siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada strateegilisi valikuid (C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 63; C-160/17, Thybaut jt, p 62). Ka dokumendi abstraktne olemus ei vabasta KSH direktiivi nõuetele vastava KSH tegemise kohustusest, kui dokument on kava või programm direktiivi mõttes (vt normatiivakti näitel C-290/15, D’Oultremont jt, p 52; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 60). Seejuures on oluline takistada KSH direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmise võimalike strateegiate kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii KSH direktiivi kasulikku mõju (C-290/15, D’Oultremont jt, p 48; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 55; C-160/17, Thybaut jt, p 55). (p 24) KSH aruanne peab sisaldama „põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata otsustamise erinevatel tasanditel“ (KSH direktiivi art 5 lg 2). Viide „olemasolevatele teadmistele ja hindamismeetoditele“ (vt ka KeHJS v.r § 40 lg 3 p 1) ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega, vaid viitab hindamise ajal mõistlikult kättesaadavatele, sh uute uuringutega kogutavatele teaduslikele andmetele. Vastasel korral ei saavutataks KSH direktiivi eesmärki tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Teave eeltoodud sätte mõttes hõlmab nt teavet kavandatava tegevuse ja mõjutatava keskkonna kohta, samas piirkonnas paralleelselt toimuvate ja kavandatavate tegevuste kohta jne. Euroopa Kohus on KMH-d puudutavas kohtupraktikas rõhutanud, et on oluline selgitada välja erinevate projektide kuhjuv ehk kumuleeruv keskkonnamõju, kusjuures see kohustus ei piirdu ainult samalaadiliste projektidega (nt C-404/09, komisjon vs. Hispaania, p 80; C-531/13, Marktgemeinde Straβwalchen jt, p-d 43–47; C-141/14, komisjon vs. Bulgaaria, p-d 95–96). KSH direktiivi lisa I allmärkusest 1 ja KeHJS v.r § 40 lg 4 p-st 6 tulenevalt kehtib see ka KSH kohta. Samuti on oluline välja selgitada mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala. (p 25) KSH raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja KSH ülesanded täitmata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele näeb seadus selle koostamisel ette KSH kohustuse. Põhjendatud pole väide, et täpsemat mõjuhindamist takistas määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel. Riikliku tasandi (maakonna)planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad. (p 28) Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. KSH ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29) KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ja hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30) Geograafiliselt ja mõjult laiaulatuslike kumulatiivsete mõjude hindamist eeldavate uuringute tegemine on KSH, mitte üksikute üksnes piiratud alal asuvate tuuleparkide KMH ülesanne. Viimase vaatlusobjekt piirdub eeskätt konkreetse(te) ehitis(t)ega ja toimub pärast strateegilise valiku tegemist. Kõnealune teave tuleks välja selgitada võimalikult varases arendustegevuse staadiumis KSH käigus. Isegi kui hilisemates loamenetlustes on võimalik keskkonnakaalutlustele tuginedes keelduda loa andmisest, ei õigusta see mereplaneeringu kehtestamist tegevuse eelisarendamiseks, mille puhul pole teada, kas seda põhimõtteliselt üldse teha tohib. Seega tulnuks kirjeldatud teave välja selgitada mereplaneeringu KSH raames ning uuringute tulemusena väljaselgitatav keskkonnateave integreerida mereplaneeringu lahendusse. (p 31) Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33) Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülese KSH menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)
Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29) KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ning hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30) Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33)
Natura eelhindamisest ilmnes, et kavandatav tegevus võib mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ja seda nii meres kui maismaal. Seega on KeHJS v.r § 45 lg-ga 2 vastuolus planeeringu kehtestamine ilma, et algatataks Natura hindamine ja selgitataks välja KeHJS v.r § 45 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetus. Natura hindamine tuleb alati algatada ja läbi viia, kui on olemas ala olulise mõjutamise võimalus või oht, st võttes arvesse ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja -tingimusi, ei saa objektiivsete asjaolude alusel välistada, et kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 34 ja seal viidatud praktika). Seejuures on vajadusel nõutav kava või projekti alast väljapoole ulatuva mõju (st antud juhul merekaablite paigaldamise ja käitamise mõju maismaa elupaikadele) hindamine (C-142/16, komisjon vs. Saksamaa, p 29). (p 41) Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tähendab asjakohane hindamine seda, et „selle valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju asjaomase ala kaitse-eesmärkidele“. Hinnangus „ei tohi olla lünki ja selles peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta“. (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 38 ja seal viidatud praktika; C-441/17, komisjon vs. Poola, p-d 113–114.) (p 42) Euroopa Kohus on rõhutanud, et elupaikade direktiivi art 6 lg 3 mõttes nõusoleku kavale või projektile võib anda üksnes juhul, kui ala kaitsestaatus jääb soodsaks, st püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega, mille kaitse-eesmärk õigustas selle ala kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu direktiivi tähenduses. Püsiva negatiivse mõju puudumine ala terviklikkusele tähendab seda, et teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises (C-441/17, komisjon vs. Poola, p d 115–121 ja seal viidatud praktika.) (p 43)
Kuigi planeeringut ei tühistata täies ulatuses, on selle osaline tühistamine kooskõlas kassatsioonkaebuse eesmärkidega, mistõttu ei ole põhjendatud HKMS § 108 lg-st 2 lähtudes jätta osa menetluskulusid kassaatori kanda. Vastustaja ja kolmanda isiku kulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8) vaatamata asjaolule, et füüsilistest isikutest kaebajate kaebus jääb rahuldamata. Nende kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge. Vaidlusaluse planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöördumist ei saa pidada pahatahtlikuks või kaebeõiguse kuritarvitamiseks. Samuti arvestab kolleegium sellega, et menetluskulude väljamõistmise ohul ei või olla keskkonnavaidlustes heidutavat mõju (C-260/11, Edwards ja Pallikaropoulos, p 35; C-470/16, North East Pylon Pressure Campaing ja Sheehy, p 65). Kaebajate arv ei saanud märkimisväärselt mõjutada ka kolmanda isiku kulude suurust. (p 54)
Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülene keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on Espoo konventsiooni KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)
3-3-1-74-16 PDF Riigikohus 24.05.2017
KeÜS § 11 näeb ettevaatuspõhimõtte kohaldamise alusena eelkõige keskkonnariski olemasolu, st olukorda, kus on võimalik vähendamist vajav keskkonnahäiring. Seega eeldab ka ettevaatusprintsiibi kohaldamine keskkonnahäiringu või selle piisava tõenäosuse tuvastamist. Mõjupiirkonna määramine saab tugineda konkreetsetele arvutustele, mõõtmistele, aga ka teaduse ja praktika seisukohtadele. Samas on paljudel juhtudel tegemist siiski n-ö prognoosotsusega, mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks. (p 21)
VeeS § 17 lg 1 kohast nõusolekut on paisutamist kavandaval isikul vaja juhul, kui maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, vara (maa) puhul on tuvastatav KeÜS § 3 lg 1 tähenduses paisjärve rajamisest tingitud keskkonnahäiring. Veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmisel peab haldusorgan VeeS § 17 lg s 1 nimetatud asjaoludel kontrollima sellise nõusoleku olemasolu. (p 18) Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, saab paisutamisega mõjutatud isikute ringi reaalselt määrata vee erikasutusluba väljastav haldusorgan, st Keskkonnaamet paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu. Kuigi eriregulatsiooni ei ole, peab haldusorgan sellise mõjupiirkonna määramisel lähtuma uurimispõhimõttest ning tõendamismenetluse reeglitest. Kui Keskkonnaamet tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS § 17 lg-t 1. (p 20)
3-3-1-72-15 PDF Riigikohus 21.03.2016
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33^3). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kui isik tegutseb loa omamise nõuet eirates, määrab tasu Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega ning loata tegutsejalt deklaratsiooni esitamist ei nõuta. Selle eriregulatsiooni kehtestamisel ei saanud seadusandja tahteks olla ilma loata tegutsevatele isikutele lühema keskkonnatasu määramise aegumistähtaja kohaldumine kui loa alusel tegutsevatele isikutele kohalduv tähtaeg. Nii deklaratsiooni esitamisega hilinenud isikutele, deklaratsioonis valeandmeid esitanud isikutele kui ka loa omamise kohustust rikkunud isikutele keskkonnatasu määramisele kohaldub seega ühtne kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. (p 14)
Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33^3). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Sama aegumistähtaeg kohaldub ka juhul, kui isik tegutseb ilma loata ja keskkonnatasu määrab Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega. (p 14) Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19) Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui tasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on ka karistuslik iseloom, kuid selle põhieesmärgiks on siiski selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (vt RKHK 17. märtsi 2005 otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9 ja 13). (p 24-15) Kui kõrgendatud tasumäära kohaldati põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevuse eest, millele hiljem ka luba anti, on kõrgendatud määra nõudmise eesmärgiks eelkõige isiku suunamine keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnakahju kompenseerimine. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib rikkuda isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja isiku süüd. (p 26)
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-44-09 PDF Riigikohus 18.11.2009
Kuna esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lähtuvalt asjaoludest ja vajadusest lahendada kiiresti, siis on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või tühistada, kui kohtumenetluse kestel on muutunud esialgse õiguskaitse rakendamise või rakendamata jätmise aluseks olnud asjaolud, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosus, kaebaja ja kolmanda isiku õiguste riive intensiivsus ning avalik huvi, kaebuse perspektiivikus.
Kuna esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lähtuvalt asjaoludest ja vajadusest lahendada kiiresti, siis on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või tühistada, kui kohtumenetluse kestel on muutunud esialgse õiguskaitse rakendamise või rakendamata jätmise aluseks olnud asjaolud, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosus, kaebaja ja kolmanda isiku õiguste riive intensiivsus ning avalik huvi, kaebuse perspektiivikus. Käesoleval juhul ei ole prügiteenuse hind selliseks kriteeriumiks, mis iseenesest tingiks kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamise. Paljude eraisikute kattuv huvi maksta prügiteenuse eest võimalikult väikest hinda ei muuda seda huvi sedavõrd kaalukaks, et olla iseseisvaks aluseks rakendatud õiguskaitse tühistamiseks. Lisaks teenuse hinnale tuleb analüüsida kohtumenetluse kestel muutunud esialgse õiguskaitse rakendamise või rakendamata jätmise aluseks olnud asjaolusid, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosust, kaebaja ja kolmanda isiku õiguste riive intensiivsust ning avalikku huvi, kaebuse perspektiivikust. Kuna esialgse õiguskaitse tühistamise taotluses ei väideta, et prügivedu puuduks üldse, siis ei ole tõenäoline puhtuse ja korrashoiu, isikute tervise või looduskeskkonna ohtu sattumine. Samas aga on piisavalt tõenäoline, et esialgse õiguskaitse tühistamise korral sõlmiksid linnavalitsus ja prügiveo teostaja halduslepingu, mis võib kaasa tuua täiendava kohtuvaidluse.
Jäätmeseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et JäätS §-s 66 sätestatud jäätmeveo teenustasu määramise alused määratakse "saastaja maksab" põhimõttest lähtuvalt. Õigusriikliku seadusreservatsiooni nõude kohaselt ei saa ristsubsideerimise keeldu tuletada "saastaja maksab" põhimõttest, kuna nimetatud mõistete sisu, maht, ulatus ja reguleerimisalad ei kattu. Ristsubsideerimise keelu korral sekkub riik või kohaliku omavalitsuse üksus ettevõtte tegevusse ning keelab teatud käitumise majandus- ja kutsetegevuses, näiteks ühe kaubaturu kahjumi katmise teise kaubaturu kasumi arvelt. "Saastaja maksab" põhimõtte kohaselt peab jäätmevaldaja kandma jäätmete kõrvaldamise kulud. Näiteks on subsideerimise keelamine sõnaselgelt sätestatud ühistranspordiseaduse § 13 lg-s 1 või elektrituruseaduse § 58 lg-s 1.
3-3-1-86-06 PDF Riigikohus 28.02.2007
Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem. Varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele 4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse. Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.
Haldusakti andmise taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. Kohtul tuleb vaidluse puhul hinnata, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik.
Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb. Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Kohaliku omavalitsuse üksuse organ ei ole käsitatav asjast huvitatud üldsusena või üldsuse esindajana Århusi konventsiooni art 2 lg 5 tähenduses. Vallavalitsust tuleb konventsiooni tähenduses pidada avaliku võimu organiks (art 2 lg 2 p "a" - piirkonna või muu tasandi valitsus), seda isegi antud olukorras, kus otsustuspädevus on Keskkonnaministeeriumil (või Vabariigi Valitsusel) ning vallavalitsus osaleb menetluses arvamuse andmise õigusega haldusorganina (HMS § 11 lg 1 p 4).
Keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on arvestada suurt hulka erinevaid huvisid, pürgides nende tasakaalustamise poole, et leida konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus. Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Valdkonna eripärast tulenevalt peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb. Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Enamasti ei ole neis asjades võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus. Kaebeõigust omav isik peab omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust menetluse põhinõuete täitmisel. Haldusmenetluse alustamise vaidlustamine on põhjendatud siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane.
Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Seetõttu peab olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
3-3-1-3-05 PDF Riigikohus 17.03.2005
Äriühing, kes on tegelenud kütuse veoga väga pikka aega, peab tundma ilmastikuoludest johtuda võivaid ohte naftatoodete transportimisel ja kasutama abinõusid lekke kiireks avastamiseks ning reostuse ärahoidmiseks või kiireks likvideerimiseks.
Saastetasu määramisel ei ole tegemist tsiviilõigusliku kahju nõudega. Seda kinnitab ka SaasteTS § 2 lg 5, mis sätestab selgesõnaliselt, et saastetasu maksmine ei vabasta saasteaineid või jäätmeid keskkonda viinud isikut keskkonna saastamisega kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamisest. Kuigi SaasteTS § 22 lg 2 näeb ette, et tähtajaks maksmata saastetasu nõutakse saastajalt sisse Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, ei mõjuta ka see säte saastetasu olemust. Erandlikel juhtudel võib saastetasul olla ka karistuslik iseloom. SaasteTS § 23 lg-s 1on sätestatud, et saasteainete või jäätmete lubatust suuremas koguses või loata keskkonda viimisel arvutatakse saastetasu kõrgendatud määra järgi. Saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem, sest saasteained võivad sattuda keskkonda ettenägematus koguses ja kohas ning saastuse mõju keskkonnale on sedavõrd prognoosimatum. Seetõttu on saasteainete loata keskkonda viimisel saastetasu kõrgendatud määra rakendamine proportsionaalne. Üksikjuhtumil saab aga saastetasu kõrgendatud määra kohaldamine olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json