Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jaht

JahiS § 18 lg 5 alusel Ametlikes Teadaannetes avaldatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise teates oli küll viidatud veebilehtedele, kus on võimalik tutvuda jahipiirkonna piiride ja loa endaga, kuid teates ei olnud mingit infot selle kohta, mis jahipiirkonnast on jutt. Kuigi JahiS § 16 lg 2 ei kohaldu JahiS § 18 lg 5 alusel avaldatavatele teadetele, viitab selles esitatud andmestik sellele, millist teavet pidas seadusandja jahipiirkonna kasutusõigust puudutavate teadete puhul oluliseks. Jahipiirkonna nimetus on ilmselgelt kasutusõiguse loa määrav element ning ei ole mingit põhjust jätta seda teavet välja loa pikendamise teatest. Konkreetses piirkonnas tegutsevatelt jahimeestelt ei saa eeldada enda igaks juhuks kursis hoidmist kogu maakonna jahipiirkondade kasutusõigustega. Isegi kui pidada põhjendatuks nõuda kaebajalt MTÜ-na AT-st vastavasisuliste teadete tellimist oma e-postile, ei saanuks ta sellise teksti põhjal aru, kas tegemist on talle huvipakkuva teatega. (p 17)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jaht

JahiS § 25 lg 2 kohaselt on lepinguta jahipidamine keelatud järgmisel neljal juhul, kui sellist keeldu ei välista ega piira mõni JahiS § 25 lg s 3 loetletud erand: 1) jahti peetakse kinnisasjal, mille omanik on keelanud sellel maatükil jahti pidada (selliseks keeluks piisab ka kohapeal teatavaks tehtud suulisest tahteavaldusest); 2) jahti peetakse kinnisasjal, mis on piiratud või tähistatud; 3) jahti peetakse vähem kui 200 meetri kaugusel mõnest kinnisasjal asuvast hoonest või 4) jahti peetakse ajavahemikus päikeseloojangust päikesetõusuni. Osutatud neli keeldu on alternatiivsed. (p-d 15–16)

JahiS § 25 lg 2 eesmärk on lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja kodurahu häirimise vältimine. (p 17)

Uluki tulistamisel jahitulirelvast (lasu tegemisel) tuleb jahipidamise kohana JahiS § 25 lg 2 mõttes käsitada lisaks 1) kinnisasjale, kust kütitavat looma tulistatakse, ja 2) kinnisasjale, millel paikneb lasu sihtmärk või kuhu lask reaalselt jõuab, ka 3) kinnisasja, mida tulistatud laskemoona trajektoor liikumisel relvast kuni jahiulukini või viimase arvatava asukohani ületab.

JahiS § 25 lg 3 p 2 järgi ei või maaomanik küll keelata jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist, kuid samas ei anna osutatud säte jahipidajale õigust minna maaomanikku teavitamata tema hoonele lähemale kui 200 meetrit. (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jaht

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja jahiseaduse viidatud sätete süstemaatiline tõlgendamise tulemusena saab jõuda järeldusele, et keeld pidada jahti mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest on üldine ja JahiS § 25 lg-s 3 kirjeldatud olukorrad sellest erandit ei kujuta. JahiS § 25 lg 3 kohaselt ei või maaomanik keelata kinnisasjalt jahisaaduse äraviimist (p 1), jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist (p 2) ega jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud korra kohaselt (p 3). Loetletud juhtudel õigustavad maaomaniku õiguste piiramist erinevad eesmärgid, nt liigikaitse või loomade humaanne kohtlemine. Need eesmärgid on aga saavutatavad, kooskõlastades jahipidamisel hoonele lähemale kui 200 meetrit mineku enne maaomanikuga. Üksnes selline kooskõlastamine aitab tõhusalt vältida ohtu kõrvalistele isikutele, omandile ja kodurahule. Seetõttu tuleb jahti ette valmistades ja jahti pidades välistada vajadus minna hoonetele lähemale kui 200 meetrit. Kui aga 200 meetri piiri ületamine osutub mõne JahiS § 25 lg-s 3 loetletud olukorra tõttu vältimatult vajalikuks, tuleb sellest teavitada maaomanikku ning nendel seaduses nimetatud juhtudel ei või maaomanik oma maatükil viibimist keelata. (p 12)

JahiS § 41 lg 1 p-le 2 kohustab tegema suuruluki haavamise korral viivitamatult märke jahiloale. Juhul, kui 24 tunni jooksul haavatud suurulukit ei tabata, siis lõpetatakse JahiS § 41 lg 1 p 2 alusel jahiloa kehtivus märkega, et haavatud ulukit ei leitud. Jahijuhataja on kohustatud korraldama jahti viisil, mis tagab võimaluse veenduda lasu tulemuses ning tegema looma haavamise kohta viivitamatult märke jahiloale. Alles sellise märke järel saab rääkida haavatud suurulukist jahiseaduse tähenduses. Kui jahiloal ei ole märget suuruluki haavamise kohta, siis ei ole ka tegemist JahiS § 25 lg 3 p s 2 kirjeldatud olukorraga. (p 14)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jaht

JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida suurulukijahi korraldamiseks moodustatud jahipiirkonnas (vt JahiS § 5, JahiS eelnõu 351 SE seletuskirja lk 6) jahipidamiseks maaomanikega lepingud. Üldjuhul tohib siiski päikesetõusust päikeseloojanguni jahti pidada ka nendel kinnistutel, mille omanikuga lepingut sõlmitud ei ole. Jahti ei või pidada üksnes kinnistutel, millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (JahiS § 25 lg 2).

Lisaks võib maaomanik oma kinnistu jahipidamiseks kasutamist reguleerida sellele piirdeid rajades või seda tähistades (JahiS § 25 lg 2). Nimetatud norm haakub KeÜS igaüheõiguste normidega, mille kohaselt võib igaüks eeldada luba viibida võõral maal (v.a õuemaa), kui maaomanik pole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste sealviibimist (KeÜS § 32 lg 2) (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 18).

Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3).

Lisaks eeltoodule võib omanik alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega. (p-d 10 ja 11)

JahiS § 6 p-s 1 on sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4).

JahiS seletuskirjas on maaomanike väikeulukijahi korraldamise õigust selgitatud sellega, et seaduses eristatakse suur- ja väikeulukite küttimise põhimõtteid, mh ei moodustata väikeulukite küttimiseks jahipiirkondi. Maaomanikele on antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi (vt seletuskirja lk-d 3 ja 5). (p 13)

JahiS § 6 p 1 (maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukite jahti) on erinorm JahiS § 13 suhtes (jahiseltsi õigus korraldada jahipiirkonnas jahti). Maaomaniku korraldusõigus on seejuures piiratud tema kinnisasjaga ja üksnes väikeulukijahiga. Maaomanikul on ka õigus seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (JahiS § 6 p 3). JahiS § 6 p 3 annab maaomanikule võimaluse ka jahiseltsi korraldatava jahi tingimustes kaasa rääkida.

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele takistusi, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (JahiS § 43, § 44 lg 1, lg 5 p-d 1 ja 8). Seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida jahiseltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)

Kolleegiumi tõlgendus ei suurenda ohtu, et väikeulukeid kütitakse liiga palju. Väikeulukite küttimismahu otsustab oma kinnisasja piires maaomanik. Üksnes juhul, kui maaomanik pole piiranguid seadnud, otsustab küttimismahu jahiselts (JahiS § 22 lg 3). Ei ole põhjust arvata, et väikeulukeid kütitaks vähem juhul, kui maaomanik lubab oma kinnistul lisaks enda korraldatavale jahile ka jahiseltsi korraldatavat jahti. (p 17)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jaht

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8)

Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis oli valdkonna eest vastutava ministri otsustada, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9)

Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11)

Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)