3-22-1389/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2024 |
|
Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)
Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)
Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)
|
| 3-21-1266/42
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2023 |
|
Ei saa olla mõistlikku kahtlust, et lindude pesitsusajal toimuv lageraie toob suurema või väiksema kindlusega kaasa pesade ja munade hävitamise, samuti koorunud linnupoegade hukkumise ning lindude häirimise, kui on alust lähtuda sellest, et linnud pesitsevad metsaeraldisel arvestataval hulgal. (p 24)
Kui pesitsusaegsete raiekeeldude tõttu poleks metsa pika aja vältel võimalik üldse või majanduslikult tasuval viisil puidutoorme saamiseks raiuda, võib tegemist olla tõsise kahjuga metsale kui majandusressursile. Kaebajad on sisuliselt esitanud väite, et niisugune kahju võib neil tekkida, kui mitmel aastal järjest ei ole võimalik ettevõtte jaoks vajalikul ajal metsa raiuda. Ennekõike tuleks sellise võimaliku kahjuna vaadelda raiekõlbuliku metsa väärtust ja selle müügist saamata jäävat tulu, sh tagasi teenimata jäävaid investeeringuid, samuti harvendusraiega tekkivat majanduslikku lisaväärtust. (p 30)
Kehtiv metsateatis ega selle kõrvaltingimuste puudumine ei välista ettekirjutuse tegemist LKS § 55 lg st 61 tulenevate keeldude jõustamiseks. Raieluba ei anna reservatsioonideta õigust metsa raiuda. LKS § 55 lg t 61 tuleb järgida ka metsateatise kehtivusajal. Ekslik on väide, et sellega on metsa majandajale peale pandud ornitoloogiliste uuringute kohustus. Majandaja peab lindude kahjustamist vältima niivõrd, kui see on talle mõistlikult ettenähtav. Ka siis, kui Keskkonnaamet oleks ekslikult jätnud vajaliku kõrvaltingimuse LKS § 55 lg 61 tagamiseks raieloale lisamata (vt RKHKo nr 3-21-979/44, p 26), ei vabasta see metsa majandajat seadusest tulenevate nõuete täitmisest. (p 38)
Lindude kahjustamist ei ole võimalik ega vajalik vältida ühetaoliselt kogu riigi territooriumil. On loomulik, et metsades kui looduslikes elupaikades on kaitsetase kõrgem kui intensiivse inimtegevusega kujundatud aladel nagu põllud ja niidud, samuti kaitseväe õppepolügoonid (p 42)
Lindude kahjustamise ohu hindamine on prognoosotsus. LKS § 55 lg st 61 tulenevate keeldude jõustamiseks LoKS § 7 lg 1 p s 3 sätestatud ettekirjutuse abil piisab olukorrast, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus kahjustatakse kaitstavat õigushüve (vrd keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5; KorS § 5 lg 2). Ohu kindlakstegemiseks ei ole tarvis tõendada linnupesade paiknemist eraldisel otseste tõenditega. Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega võib pesitsuse kohta teha järeldusi ka kaudselt, üldiste ornitoloogiliste teadmiste ning teadlaskonnas üldiselt tunnustatud meetodite abil. Pole ebaratsionaalne metsa tüübile ja ka mõne isendi tuvastamisele tuginedes pesitsemist lindude pesitsusajal jaatada, isegi kui metsa majandaja mingil hetkel vaatlust tehes linde ei märganud. (p 25)
Väheste mitteharuldaste lindude kahjustamise võimalus on keskkonnarisk, mida tuleb kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega vähendada (KeÜS § 4, § 11 lg 1). (p 26)
Keskkonnaamet ei ole halduspraktika muutmisega rikkunud kaebajate õiguspärast ootust. Halduspraktika, eriti kui tagantjärele peaks ilmnema, et see oli õigusvastane, ei saa luua piiramatult kaitstavat usaldust sarnase haldustegevuse jätkumiseks tulevikus. Praegusel juhul ei saa Keskkonnaameti praktika muutumist pidada meelevaldseks. Selle peamiseks ajendiks oli Euroopa Kohtu otsus asjas Skydda Skogen. (p 39)
|
| 3-21-552/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.12.2023 |
|
Metsateatiste registreerimisel (raieks loa andmisel) kaitsealal peab Keskkonnaamet lähtuma kaitse-eeskirjas sedastatud kaitse-eesmärkidest ja järgima keskkonnaõiguse põhimõtteid. Seega on raie lubamine Keskkonnaameti poolt kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. (p 16)
Kuigi kanakulli pesapuu on oluline, tuleb looduskaitsealal asuvat kanakulli kui kaitsealuse liigi elupaika kaitsta tervikuna. Elupaik ei koosne pelgalt pesapuu(de)st, vaid ka sellise ulatusega metsamassiivist, mis tagab kanakulli elutegevuseks vajaliku pesametsa säilimise ja häirimise vältimise. Seejuures ei sõltu elupaik kinnistu piiridest. Sobivate elupaikade hävimine on kanakulli jaoks suurim ohutegur ja nende säilimine oluline kanakulli arvukuse tõstmiseks. (p 18)
Eristada tuleb termineid „püsielupaik“, mis on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, ning „elupaik“. Viimast seadus küll kasutab, aga ei defineeri. Keskkonnaamet on selgitanud, et „elupaik“ on kanakulli puhul samaväärne terminiga „pesapaik“ ning elupaik on „pesitsusterritooriumi“ oluline osa. (p d 18.1 ja 18.4)
Kui raieks loa andmise menetluses ilmneb asjaolude pinnalt, et keskkonnaregistri andmed on väärad, tuleb registriandmed parandada ja otsuse tegemisel lähtuda õigetest andmetest. Metsateatiste registreerimise ajal kehtinud KeRS § 6 lg 1 ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimisel. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). Kaalutlusõiguse teostamisel ja ohtude prognoosimisel saab haldusorgan arvestada vaid nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Kui olulised andmed ei jõudnud haldusorganini tema enda menetlusvea tõttu, ei vabanda asjaolu mitteteadmine puudulikku otsust. (p-d 21–21.1)
Korrakohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada pelka telefonikõnet, kus kaebajat teavitatakse üks päev enne metsateatiste registreerimisest keeldumist tema jaoks varem mitte teada olnud asjaolust, et tema kinnistul on kanakulli elupaik ning et sellest tulenevalt jäävad metsateatised registreerimata. Selline ärakuulamine võis kanda küll kaebajale antavast haldusaktist etteteatamise eesmärki, kuid ei jätnud mõistlikku ajaakent piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks. Seda eriti olukorras, kus keeldumise põhjus oli kaebaja jaoks üllatuslik. Ärakuulamine ei eelda alati, et isikule esitatakse enne haldusakti eelnõu tutvumiseks, kuid isikul peab ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema siiski piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda. Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavad täiendavad andmed. Viimati öeldu eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist. (p 22.1)
Kuigi kinnistuomanikule on keskkonnaregistri kanded nähtavad, peab tal olema ajend, et registriga tutvuda. Isik võib vastasel juhul heas usus astuda samme, mida ta võimalikest tulevastest piirangutest teades ei astuks. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul oluline, et kinnistuomanikke teavitataks, kui kinnistul leitakse ja kantakse registrisse kaitsealuse liigi elupaik. Selline teavitussüsteem on võimalik luua mh automatiseerituna, saates omanikule näiteks e-kirja. (p 22.2)
Kohus ei ole õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel, seotud ühegi teise isiku seisukohtadega ning õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol. See tõdemus kehtib ka loodusteaduslike asjaolude puhul, sh kui kohtul tuleb hinnata, milline mõju on kavandataval raiel kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamisele ja elupaikade kaitsele. (p 23.5)
|
| 3-21-1203/58
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2023 |
|
HKMS § 44 lg-s 4 käsitletud õiguste kaitseks võib olla põhjendatud kaasata riiki ka kolmanda isikuna. Metsateatise registreeringu õiguspärasuse üle käivas vaidluses ei ole aga tegemist omandivaidlusega. Samuti ei tulene riigile kui metsaomanikule kohtus kaitstavat õigust metsaseadusest (sh ei hõlma eraisikuga võrdsustatud kohtusse pöördumise õigust MS § 43 lg 7). Vaidluse ese puudutab küll RMK ülesandeid (riigimetsa majandamine), kuid selliseks olukorraks on HKMS-s ette nähtud haldusorgani kaasamine arvamuse andmiseks (HKMS § 24 lg 1 p 2), mitte kolmanda isikuna. (p 4.2)
Kolmanda isiku kaasamise eesmärk on kaitsta põhiseaduse § 24 teisest lausest tulenevat igaühe õigust olla oma kohtuasja arutamise juures ja seda põhiõigust RMK-l kui riigitulundusasutusel ei ole. Seetõttu ei tule RMK-le tagada ka erametsaomanikuga samaväärset õigust vastustajaga samal poolel kaebajale vastu vaielda. (p 4.3)
HKMS § 44 lg-s 4 käsitletud õiguste kaitseks võib olla põhjendatud kaasata riiki ka kolmanda isikuna. Metsateatise registreeringu õiguspärasuse üle käivas vaidluses ei ole aga tegemist omandivaidlusega. Samuti ei tulene riigile kui metsaomanikule kohtus kaitstavat õigust metsaseadusest (sh ei hõlma eraisikuga võrdsustatud kohtusse pöördumise õigust MS § 43 lg 7). Juhul kui Keskkonnaamet oleks vaidlusaluste metsateatiste registreerimisest keeldunud, ei oleks RMK-l HKMS § 44 lg-st 4 tulenevat kaebeõigust, vaid sarnaselt asjas nr 3-20-2402 selgitatuga oleks alust kaebus tagastada, kuna selle lahendamiseks on teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1, vt RKHKm nr 3-20-2402/47 p-d 21–22). Vaidluse ese puudutab küll RMK ülesandeid (riigimetsa majandamine, MS § 48 lg 1 ja lg 2 p 1), kuid selliseks olukorraks on HKMS-s ette nähtud haldusorgani kaasamine arvamuse andmiseks (HKMS § 24 lg 1 p 2), mitte kolmanda isikuna. (p 4.2)
Ka kaasatud haldusorganina saab RMK kaebusele vastuväiteid esitada põhjusel, et metsateatised olid vajalikud tema seadus- ja põhikirjajärgsete ülesannete täitmiseks. Samuti saab ja tuleb enda antud haldusaktide (raielubade) õiguspärasuse kasuks argumenteerida Keskkonnaametil, kes esindab vaidluses samuti riiki. Kolmanda isiku kaasamise eesmärk on kaitsta põhiseaduse § 24 teisest lausest tulenevat igaühe õigust olla oma kohtuasja arutamise juures ja seda põhiõigust RMK-l kui riigitulundusasutusel ei ole. Seetõttu ei tule RMK-le tagada ka erametsaomanikuga samaväärset õigust vastustajaga samal poolel kaebajale vastu vaielda. (p 4.3)
|
| 3-20-1310/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2022 |
|
Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu KOV territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis võimaldab paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja vajadustele. (p 17)
Krundi sihtotstarbe muutmise eelduseks ei ole kinnistuomaniku nõusolek. Katastriüksuse sihtotstarbe määramise pädevus on KOV-l kas detailplaneeringu menetluses (PlanS § 126 lg 4 p 1 ja lg 5 ning MaaKatS § 18 lg 1 p 2) või detailplaneeringu kohustuseta aladel üldplaneeringu alusel eraldi menetluses (MaaKatS § 18 lg 1 p 1), kusjuures ükski seadusesäte ei nõua muutmisele kinnistuomaniku heakskiitu. Kinnistuomaniku soov oma kinnistut kindlal viisil kasutada on kahtlemata üks huvidest, mida KOV peab sihtotstarvet määrates kaaluma. Olukorras aga, kus kehtiva üldplaneeringuga on juba määratud alale teistsugune maakasutuse juhtotstarve, on see oluline avaliku huvi väljendus, mida detailplaneeringu menetluses arvestada. Juhul kui maaomanik ei ole nõus üldplaneeringuga määratud juhtotstarbega, on tal võimalik üldplaneeringut selles osas vaidlustada. (p 20)
Kinnistu kuulumine rohevõrgustikku ei tingi maatulundusmaa sihtotstarbe muutmist. Praegusel juhul kasvab vaidlusalusel maal mets. MS § 16 kohaselt on metsa majandamine metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse. Sealhulgas ei tähenda metsa kasvatamise mõistega hõlmatud raie ainult lageraiet, mis takistaks metsamaa edasist kasutamist puhkeotstarbel või rohevõrgustiku funktsioonis vähemalt lähiaastatel, vaid ka teisi raieliike, mis võimaldavad metsa osalist säilitamist (MS § 28 lg 4). Näiteks on üks metsa majandamise viisidest valikraie, mida tehakse püsimetsana majandamise eesmärgil (MS § 28 lg 8). Maatulundusmaa omanikul ei ole automaatselt õigust teha metsas lageraiet, vaid tema tegevust piiravad paratamatult erinevad õigusaktid, sh planeeringud. Vastuolu planeeringuga võib olla metsateatise registreerimisest keeldumise aluseks (MS § 41 lg 8). (p 21)
KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab KOV üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. PlanS § 126 lg 1 p 10 seab kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamise DP ülesandeks. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama (RKHKo nr 3-3-1-79-16, p 22). Samuti on PlanS § 126 lg 1 p 17 järgi üks detailplaneeringu ülesannetest servituutide seadmise vajaduse märkimine. Selleks, et tagada juurdepääs kallasrajale mõlemast otsast, tulnuks detailplaneeringu menetluse käigus ette näha vähemalt võimalik lahendus juurdepääsu probleemile, näiteks servituudi vajaduse märkimisega vastavalt PlanS § 126 lg 1 p-le 17 või eelkokkuleppe sõlmimise teel naaberkinnistu omanikuga. Vajaduse korral tulnuks planeeringuala laiendada selliselt, et oleks võimalik välja töötada terviklahendus (vt ka PlanS § 124 lg 2). Detailplaneeringuala ei peaks piirduma ühe kinnistuga, eriti kui sellega muudetakse üldplaneeringus kindlaks määratud ulatuslikumate objektide (nt rohekoridori) lahendusi. (p 23)
PlanS § 6 p 17 defineerib rohevõrgustiku kui eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosneva süsteemi, mis koosneb tugialast ja tugialasid ühendavatest rohekoridoridest. Haljasaladel on eriti tiheasustusalade läheduses oluline roll ümbruskonna elanikele aktiivse puhkuse võimaldamisel. See ei ole aga rohevõrgustiku ala ja eriti rohekoridori ainus funktsioon. Kolleegium ei näe põhjust mitte nõustuda, et rohevõrgustiku säilimise ja planeerimise olulisemad eesmärgid on elurikkuse kaitse ja säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine ning rohemajanduse, sh puhkemajanduse edendamine. Selleks, et rohevõrgustik täidaks oma ülesandeid, on vaja, et selle struktuurid oleksid planeeritud sidusalt, st et tugialad oleksid koridoridega ühendatud ühtseks tervikuks, kusjuures veelgi olulisem on, et rohevõrgustiku struktuurid toimiksid liikide ja populatsioonide jaoks sidusalt funktsioneeriva elupaikade ja liikumisteede võrgustikuna – see aitab vähendada liikide elupaikade killustatust. Rohekoridoride kui rohevõrgustiku elemendi funktsioon on tagada rohevõrgustiku sidusus, vähendada elupaikade hävimise ja killustumise mõju elustikule. Seega, isegi kui möönda haljastu puhul esmase (kuid mitte ainsa) funktsioonina kasutust puhke-eesmärkidel, ei saa sellist eesmärki omistada rohekoridorile, mille põhifunktsioon on tagada, et looma- ja linnuliikide populatsioonid ei killustuks, vaid isenditel oleks võimalik erinevate rohevõrgustiku alade vahel liikuda. (p 26)
Kõrgema tasandi planeeringuga terviklikult kujundatud rohevõrgustiku tõhusust ei tohi ohtu seada selle tükkhaaval muutmisega detailplaneeringu tasandi, st väiksemale alale fokusseeritud otsustega. Tulenevalt keskkonna säästmise põhimõttest ja igaühe kohustusest (põhiseaduse §-d 5 ja 53) peab rohevõrgustiku ebasoodne mõjutamine olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 27)
Rohevõrgustiku alal tuleb elurikkuse kaitset pidada oluliseks eesmärgiks. Ka rohevõrgustiku toimimise ebasoodsaks mõjutamiseks üksnes lokaalselt tuleb KOV-l näidata, millised muud olulised huvid selle mõju üles kaaluvad. Seejuures ei saa kaalukaks pidada kinnistuomaniku erahuvi elamuarenduseks, kui maa kasutust sellisel viisil piirasid juba enne kinnistu omandamist kehtinud ÜP ning rohevõrgustiku TP. (p 29)
PlanS § 130 lg 1 esimene lause lubab planeerimisalase tegevuse korraldajal sõlmida detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga halduslepingu planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks. Seda ei ole lubatud teha mh juhul, kui soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut (PlanS § 130 lg 2 p 2). (p 31)
Ka olukorras, kus sõlmitakse PlanS § 130 lg 1 esimese lause järgne leping planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks, peab menetlust juhtiv ja korraldav roll jääma KOV-le. Asjaolu, et mõningates avalikku huvi intensiivsemalt riivavates olukordades nagu üldplaneeringu muutmine on halduslepingu sõlmimine täielikult keelatud isegi KOV korraldavat rolli arvesse võttes, näitab, et seadusandja on pidanud oluliseks KOV rolli täiendavat suurendamist planeeringu koostamisel. On selge, et kui KOV on ise planeeringu koostaja või selle tellija, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui detailplaneeringu tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu just talle kõige soodsama planeeringulahenduse kehtestamisest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-12-07, p 18). Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses tuleb avalikke huve ning üldplaneeringujärgset vallaülest terviklahendust tavapärasest tugevamalt arvesse võtta. Seega on sellises menetluses arendaja roll planeeringu koostaja või koostamise tellijana keelatud. (p 33)
HKMS § 109 lg te 2 ja 5 järgi on väljamõistetavad kulud, mille kaebajate asemel kandis mittetulundusühing. Kaebajad on esitanud kokkuleppe, millega nad on kohustunud kulud hüvitama kuni selles ulatuses, milles kohus vastustajalt menetluskulud välja mõistab (vt ka RKHKo nr 3-3-1-35-13, p 30). (p 37.1)
Põhjendamatuks tuleb lugeda bürookulu, mida kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt ei hüvitata (vt nt RKHKo nr 3-3-1-51-15, p 15). (p 37.2)
|
| 3-22-348/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2022 |
|
Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. Kõigi metsateatiste kõigile huvitatud keskkonnaorganisatsioonidele kättetoimetamine ei aitaks kaasa kaebeõiguse tõhusamale teostamisele. (p 12)
Metsaregister ei ole loodud kasutajasõbralikuks otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt teavet näiteks kaitsealustele aladele, nende lähedusse või rohevõrgustiku aladele antud raielubade kohta. Ennast selle toimimisega kurssi viinud isikule põhimõtteliselt sellise info kättesaamist võimaldava WFS‑teenuse oluliseks puuduseks on see, et teenus ei võimalda tellida teavitusi. (p 14)
Olukorras, kus raielubade kaebetähtaeg ei hakka keskkonnaorganisatsioonide jaoks enamasti kulgema mitte teatiste metsaregistris registreerimisest, vaid HKMS § 46 lg‑s 7 sätestatud reegli järgi, ei pruugi olla raiest huvitatud isikute õiguskindlus tõhusalt kaitstud. Kui seadusandja soovib selles olukorras korda luua ning tagada, et keskkonnaorganisatsioonid tegutseksid raielubade vaidlustamisel kiiremini, on tal võimalik kehtestada eriregulatsioon raielubade avaliku teatavaks tegemise kohta. Et selline regulatsioon ei tooks endaga kaasa keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist, peaks sellega koos käima raielubasid puudutava info senisest parem kättesaadavus. (p 16)
Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus tuleneb Århusi konventsiooni art 9 lg‑st 3 ning KeÜS §‑dest 30 ja 31. Konventsiooni art 9 lg‑s 3 ette nähtud kaebeõiguse eesmärk on võimaldada tagada tõhus keskkonnakaitse (EKo C‑240/09, p 46). Kaebeõigus ei ole seejuures piiratud üksnes otsustega, millel on keskkonnale rasked tagajärjed (EKo C‑873/19, p 73). (p 8)
Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (HMS § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)
Haldusakti avalikult teatavaks tegemisest tuleb eristada teabe avaldamist. Avaliku tegevuse käigus loodav teave on eelduslikult avalik (AvTS § 4). Teave metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise kohta (vt MS § 9 lg 1) on lisaks ka keskkonnateave, mille tõhusa avalikustamise nõue tuleneb KeÜS § 26 lõikest 2. (p 11)
Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. (p 12)
HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte. Nõue, et kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest, teenib eesmärki tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). HKMS § 46 lg‑st 1 kui üldnormist tuleb lähtuda ka keskkonnaorganisatsioonide kaebuste puhul. (p 9)
Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)
|
| 3-20-286/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.10.2021 |
|
HKMS § 37 lg 2 p 3 järgi võib keelamiskaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist. HKMS § 45 lg 1 piirab keelamiskaebuse esitamise kolme kumulatiivse eeldusega: on põhjust arvata, et 1) vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, 2) haldusakt või toiming rikub kaebaja õigusi ning 3) õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel, s.o õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (vt. RKHKm nr 3-17-1398/36, p 12). Kohus ei tuvasta keelamiskaebuse kui ennetava kaebuse lahendamisel õiguslikult siduvalt, kas vastustaja rikub (või on rikkunud) isiku õigusi. Selline sedastus võib olla vaid argument, mille põhjal hinnata tulevikus toimuva võimaliku rikkumise tõenäosust. (p-d 11-12)
Kaebaja peab taluma üksnes avaliku võimu õiguspärase tegevusega tekitatud häiringuid. Kui tegevusel puudub seaduslik alus, siis on ka sellega kaasnev häiring õigusvastane. (p 15)
Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2015. a korraldus nr 282 on ühtlasi Vabariigi Valitsuse luba korraldada riigimetsas alalist väljaõpet MS § 36 lg 1 p 2 ja lg 2 mõttes. MS § 36 lg 1 p 2 sõnastusest ega ka metsaseaduse eelnõu ettevalmistavatest materjalidest ei nähtu, et punktis 2 sätestatud alus kohalduks või oleks kavandatud kohalduma vaid juhul, kui väljaõpet tehakse sellises riigimetsas, mis ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisel. (p 15.2)
MaaKatS § 2 p 9 järgi on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg 1 p 1 sätestab, et linna- või vallavalitsus määrab ehitisteta katastriüksusele sihtotstarbe maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Sama seaduse § 181 lg 7 p 3 kohaselt on riigikaitsemaa riigikaitse otstarbel kasutatav maa, sealhulgas harjutusväljaku maa. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus on asutanud harjutusvälja, riigikaitsealased ehitised puuduvad (vastavate planeerimis- ja ehitusmenetluste lõpetamiseni), maa tegelik kasutus on riigikaitseline ning ka üldplaneeringu järgi on tegu riigikaitse harjutusväljaga, ei saa pelgalt katastriüksuse sihtotstarbest tuletada riigimetsa riigikaitse eesmärgil alalise kasutuse õigusvastasust. (p 15.3)
KKS § 53 lg 1 järgi on Kaitseväe territoorium alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium. Kaitseväe territoorium on ühtlasi Kaitseväe julgeolekuala (KKS § 50 p 1). Kaitseväe territooriumi eriliigiks on harjutusväli, millel kehtib samuti julgeolekuala režiim, kuid teatud eranditega. Esiteks, kui julgeolekualal üldiselt ei tohi viibida ilma Kaitseväe loata (KKS § 52 lg 1), siis harjutusväljal ei või kõrvaline isik viibida üksnes Kaitseväe üksuste taktikaliste harjutuste, õppuste, laskmiste, lõhketööde või relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetuste läbiviimise ajal (KKS § 53 lg 2). Teiseks on ette nähtud erinormid harjutusvälja tähistamiseks (KKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. a. määruse nr 14 „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“ § 7, RelvS § 85 lg 5 alusel antud kaitseministri 28. detsembri 2010. a määrus nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“). Kuna harjutusväli on asutatud, laieneb sellele juurdepääsu ja seal liikumise kohta ka KKS § 53 lg 2 õiguslik režiim. (p 16.1)
AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaselt ei kuulu välisõhus leviva müra hulka riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. See säte kohaldub vaid juhul, kui riigikaitselist tegevust korraldatakse maa-alal õiguslikul alusel. AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaldamine ei eelda samas alati, et maal oleks riigikaitseline sihtotstarve. See võib olla ka muu, kui maal toimuv on juhuslik. Seega on lubatud korraldada Eesti eri paigus õppusi ja tekitada sellega müra normtasemeid ületavat müra, kui õppused on ajutised. Küll lasub vastustajatel jätkuvalt üldine kohustus järgida oma tegevustes ettevaatuspõhimõtet ja vähendada võimalikult suurel määral mürahäiringut (KeÜS § 3 lg 1, § 4 ja § 11 lg 1). (p 16.2)
|
| 5-21-3/11
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
15.06.2021 |
|
Määruse nr 242 mõne sätte kehtetuks tunnistamise korral võib tekkida õigusselgusetu olukord, mistõttu võib määruse §-de 71 ja 72 põhiseadusvastasuse korral tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada (vt RKÜK 25.01.2018, nr 2-15-17249/49, p-d 61-63). (p 30)
Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 32)
Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (vrd RKHKo 12.11.2018, nr 3-16-812/61, p 13). Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)
Kui kinnisasjale lisatud piirangud ei välista selle valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, siis ei ole võimalik käsitleda piirangute kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lõike 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lõike 2 teise lause mõttes. (p-d 35-39)
Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)
Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09 p 61; RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 49-50). Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab.
Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (vrd RVastS § 16 lg 2 p 1). (p 40)
Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole vähemalt mitte alati ja ka praegusel juhul põhiseadusvastane määrata hüvitis määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. (p 48)
Kuna omandikitsenduste hüvitis ei pea olema täielik, ei pea see praegusel juhul katma saamata jäävat tulu, mida isik oleks võinud teenida pelgalt tänu metsamaterjali kokkuostuhindade tõusule (vrd RKHKo 05.03.2021, nr 3-16-245/91, p-d 24-26).
Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)
Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)
Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. LKS § 30 ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd LKS § 29 loodusreservaadi kohta). (p 36)
Metsa raiumine eeldab metsateatise registreerimist Keskkonnaametis (MS § 41 lõige 81). Kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil kohustus teatise registreerimisest keelduda ning sel juhul on raie välistatud (MS § 41 lõiked 8 ja 14). Kui raie toob kaasa väike-konnakotka häirimise, ei saa seda lubada (LKS § 55 lg 6 ja lg 61 p 2 ning MS § 41 lg 8). Kui sihtkaitsevööndi laiendamist põhjendati kotkapesa kaitsega, siis võib eeldada, et raiumine võib kotka elupaika mõjutada. (p 38)
|
| 3-18-1442/115
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.04.2021 |
|
Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt RKHKo nr 3-3-1-44-10, p 15; RKHKm nr 3-3-1-29-13, p 17; RKHKo nr 3-3-1-42-14, p 12; RKHKo nr 3-3-1-85-15, p 13). (p 16)
LennS § 601 lg 2 p 2 sõnastusest selle koostoimes LennS § 34 lg-ga 1 ja § 341 lg-ga 1 võib järeldada, et see säte ei reguleeri järelevalve tegemist lubatust kõrgema metsa või muu puittaimestiku kõrvaldamise kohustuse üle väljaspool lennuvälja territooriumi. Transpordiameti (Lennuameti) pädevust teha riiklikku järelevalvet eelnimetatud nõuete täitmise üle väljaspool lennuvälja territooriumi ei tulene ka muudest LennS § 601 lg 2 sätetest. Seda ei ole antud LennS-i 9.1. peatükis ette nähtud normidega ka muude LennS-i alusel riiklikku järelevalvet tegevate korrakaitseorganite pädevusse. (p 19)
Kolleegiumi hinnangul ei tähenda Transpordiameti (Lennuameti) LennS-i 91. peatükis sätestatud järelevalvevõimaluse puudumine olukorras, kus lennuvälja kaitsevööndis kasvav mets takistab lennuliikluse ohutuse tagamiseks vajalikku nähtavust ega taga takistustevaba piirangupinda, õiguslikku lünka lennuohtude tõrjumise ja korrarikkumiste kõrvaldamise süsteemis. LennS-i regulatsioon moodustab terviku ja lennuohutust tagavad normid ei pea olema koondatud üksnes LennS-i 91. peatükki ega olema rakendatavad üksnes riikliku järelevalve menetluse kaudu LennS § 601 tähenduses.
Kui õigustloov akt näeb ette muud normid ohtude tõrjumiseks või korrarikkumiste kõrvaldamiseks lennuvälja lähiümbruses, siis ei ole tegemist lüngaga, mida tuleks täita KorS § 6 lg-s 2 sätestatud üldkorrakaitseorgani pädevusega. KorS § 6 lg 2 eesmärgiks on reguleerida korrakaitseorganite tegevust üksnes olukorras, kus avalikku korda ähvardav oht või korrarikkumine jääks pädevuslünga tõttu kõrvaldamata (vt KorS-i eelnõu (49 SE, Riigikogu XII koosseis) seletuskiri, lk-d 8 ja 26). (p 20)
Lennuvälja lähiümbrus koosneb LennS § 341 lg 3 kohaselt takistuste piirangupindade kogumist ja lennuvälja kaitsevööndist. Lennuvälja kaitsevööndis asuva ja lennuliiklust ohustava metsa ning muu puittaimestiku kõrvaldamist reguleeriv menetlus on ette nähtud LennS § 352 lg-tes 5-7. Neist tuleneb, et kui kaitsevööndis asuva kinnisasja omanik keeldub lennuliiklust ohustava metsa raadamiseks nõusolekut taotlemast ja metsa raadamast, samuti juhul, kui lennuliikluse ohutuse tagamiseks vajalikku nähtavust takistab muu puittaimestik, on lennuvälja omanikul või käitajal õigus pöörduda seisukoha saamiseks Transpordiameti (Lennuameti) poole. Sama käib ka selle kohta, kui kinnisasja omanik keeldub muud puittaimestikku raiumast. Kui Transpordiamet (Lennuamet) peab metsa raadamist lennuliikluse ohutuse tagamiseks vajalikuks, on Transpordiametil (Lennuametil) õigus nõuda kinnisasja asukohajärgselt keskkonnateenistuselt metsa raadamiseks nõusoleku andmist lennuvälja omanikule või käitajale. Kui Transpordiameti (Lennuameti) hinnangul on muu puittaimestik vaja lennuliikluse ohutuse tagamiseks likvideerida, on lennuvälja omanikul õigus seda teha ning kaitsevööndis asuva kinnisasja omanik saab lennuvälja omanikult või käitajalt nõuda varalise kahju hüvitamist. (p 21)
LennS § 352 lg-tes 5-7 sätestatud menetlus kaotaks mõtte, kui Transpordiamet (Lennuamet) saaks kohustada kinnisasja omanikku või lennuvälja käitajat metsa või muud puittaimestikku raiuma ka LennS § 601 lg 2 p 2 alusel toimuvas riikliku järelevalve menetluses. (p 22)
Raadamisena tuleb mõista LennS § 352 tähenduses iga raiet, mida tehakse lennuvälja kaitsevööndile kehtestatud nõuete täitmise eesmärgil. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et LennS §-s 352 nimetatud raiet ei tehta mitte maa, vaid selle kohal asuva õhuruumi kasutamise tagamiseks. (p 23)
LennS § 601 lg 2 p 2 laiendava tõlgendamise vajadust ei tulene ka asjaolust, et LennS § 352 lg 5 kohaselt algatab menetluse metsa või muu puittaimestiku likvideerimiseks lennuvälja käitaja oma pöördumisega Transpordiameti (Lennuameti) poole. Käitaja tegevusetuse korral ei jää oht lennuliiklusele kõrvaldamata. LennS § 36 lg 1 kohaselt peab lennuväljal olema kehtiv sertifikaat, mis kinnitab selle vastavust õhusõidukite ohutu käitamise nõuetele. Sertifikaadi juurde kuuluvad lennuvälja käitamistingimused. Kui kaitsevööndis kasvav mets või muu puittaimestik on lubatust kõrgem, siis mõjutab see ka õhusõidukite ohutu käitamise võimalust lennuvälja territooriumil. LennS § 342 lg-te 1 ja 3 koosmõjust tuleneb, et kui lennuvälja lähiümbruses, sh lennuvälja kaitsevööndis, asuv lennutakistus avaldab mõju ohutule lennuliiklusele või lennujuhtimis- ja raadionavigatsiooniseadmete tööle, seab Transpordiamet (Lennuamet) piirangud lennuvälja käitamistingimustele ja võib nõuda lennuvälja käitajalt lennutakistuse markeerimist või valgustamist 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisa 14 peatükis 6 kehtestatud nõuete kohaselt. (p 24)
Transpordiametil (Lennuametil) on võimalik piirata lennuliiklust ohustaval juhul lennuvälja käitamistingimusi, lennuvälja sertifikaat peatada või see kehtetuks tunnistada. Transpordiameti (Lennuameti) pädevus teha riiklikku järelevalvet sertifikaadi käitamistingimuste järgimise üle tuleneb LennS § 601 lg 2 p-st 2. Transpordiamet on kohustatud tegema järelevalvet sertifikaadi ja käitamistingimuste nõuete järgimise üle ka omal algatusel.
Kui lennuvälja käitaja soovib, et lennuvälja kaitsevööndis asuva metsa või muu puittaimestiku kõrgusest tingitud käitamistingimuste piirangud lõpetataks, on tal võimalik pöörduda kinnisasja omaniku poole. Kui viimasega kokkulepet ei saavutata, võib käitaja pöörduda LennS § 352 lg 5 alusel Transpordiameti (Lennuameti) poole seisukoha saamiseks. (p 25)
Järeldusi Transpordiameti (Lennuameti) riikliku järelevalve pädevuse ulatuse kohta ei saa automaatselt laiendada järelevalve tegemisele muude LennS-ist tulenevate nõuete täitmise üle, sh järelevalve tegemisele lennuvälja kaitsevööndis keelatud tegevuste üle LennS 352 lg 3 mõttes. (p 26)
Kui Transpordiamet (Lennuamet) peab metsa raadamist lennuliikluse ohutuse tagamiseks vajalikuks, on Transpordiametil (Lennuametil) õigus nõuda kinnisasja asukohajärgselt keskkonnateenistuselt metsa raadamiseks nõusoleku andmist lennuvälja omanikule või käitajale. Kui Transpordiameti (Lennuameti) hinnangul on muu puittaimestik vaja lennuliikluse ohutuse tagamiseks likvideerida, on lennuvälja omanikul õigus seda teha ning kaitsevööndis asuva kinnisasja omanik saab lennuvälja omanikult või käitajalt nõuda varalise kahju hüvitamist. (p 21)
Raadamisena tuleb mõista LennS § 352 tähenduses iga raiet, mida tehakse lennuvälja kaitsevööndile kehtestatud nõuete täitmise eesmärgil. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et LennS §-s 352 nimetatud raiet ei tehta mitte maa, vaid selle kohal asuva õhuruumi kasutamise tagamiseks. (p 23)
|
| 3-20-605/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2020 |
|
Vaidlustatud metsateatised kaotavad EÕK kohaldamise korral suure tõenäosusega kehtivuse enne ringkonnakohtu otsuse jõustumist (vt metsaseaduse § 41 lg 13), mistõttu raietööde tegemiseks peavad kolmandad isikud esitama uued metsateatised. Kui puudub vastupidine info, võib eeldada, et kaebuse rahuldamata jätmise korral ei oleks uute metsateatiste heakskiitmisele takistusi ning uute teatiste esitamine ei põhjusta kolmandatele isikutele märkimisväärset koormust. (p 16)
Harvendusraied metsise (teise kaitsekategooria ohustatud liik) elupaigas võivad minna vastuollu LKS isendikaitse sätetega, mistõttu räägib looduskaitseline avalik huvi raiete peatamiseks EÕK kohaldamise kasuks. Raiete teoks tegemise kasuks räägib vastassuunaline avalik huvi riigimetsa hooldada ja teenida riigile tulu. Kui see avalik huvi ei saa raie edasilükkamisel oluliselt kahjustada, prevaleerib looduskaitseline avalik huvi. (p 17)
EÕK taotlus vaadatakse läbi lihtmenetluses (HKMS § 252 lg 2), mille raames tuleb järgida halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid (HKMS § 134 lg 1). St menetlusosalistele tuleb tagada tõhus ja võrdne võimalus esitada oma seisukohti (HKMS § 2 lg 6) ning kohtulahend peab olema põhjendatud (HKMS § 157 lg 1 ja § 178 lg 3). (p 13)
Olukorras, kus kahjuliku tagajärje saabumist ei ole alust pidada väga vähetõenäoliseks, tuleb EÕK taotlust lahendades arvestada ka kaebuse eduväljavaateid ja kaaluda asjassepuutuvaid huve. (p 14)
Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad EÕK taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu (RKHKm 3-3-1-19-17, p 15). Väiteid, mille kohaselt lähevad raied LKS isendikaitse sätetega vastuollu, ei ole põhjust pidada ilmselgelt alusetuteks ja põhjendamatuteks. (p 15)
|
| 3-20-580/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.10.2020 |
|
Nii Keskkonnaameti otsus keelduda metsateatise registreerimisest kui ka otsus raie registreerida on haldusaktid (vt HMS § 51 lg 1). Seega saab kohtult nõuda metsateatiste tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1). (p 9)
Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab Keskkonnaamet elektroonilises vormis haldusakti. (p 9)
Efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse tagamiseks on oluline, et Keskkonnaamet teeks otsuse metsateatis heaks kiita õigel ajal ja nõuetekohaselt teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele isikutele. Kohtumenetluses saab kohus tasakaalustada ajakriitilises olukorras kaebaja ja raiest huvitatud isiku õigusi EÕK kohaldamist kaaludes. (p 13)
Nii Keskkonnaameti otsus keelduda metsateatise registreerimisest kui ka otsus raie registreerida on haldusaktid (vt HMS § 51 lg 1). Seega saab kohtult nõuda metsateatiste tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1). (p 9)
Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab Keskkonnaamet elektroonilises vormis haldusakti. (p 9)
Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3), kuid täitmata ei või jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulisi nõudeid, sh haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise kohustust (HMS § 57). Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et selliseid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita. (p 9)
Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3), kuid täitmata ei või jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulisi nõudeid, sh haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise kohustust (HMS § 57). Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et selliseid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita. (p 9)
Kehtivusaja möödumise tõttu kehtetuks muutunud haldusakti peale esitatud tühistamiskaebust on põhjust menetleda juhul, kui sellel säilib mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning haldusorganil, kohtul või kolmandatel isikutel on võimalik tugineda selle varasemale kehtivusele. Kohtul pole alust lahendada kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõuet üksnes juhul, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti „ületühistamine“ ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (RKHKo 3-3-1-44-14, p-d 10 ja 11 ning 3-3-1-41-11, p-d 10-12). (p 11)
Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. (p 12)
Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. (p 12)
|
| 3-3-1-22-09
|
Riigikohus |
25.05.2009 |
|
Kohalikule omavalitsusele peab olema tagatud võimalus halduskohtus selliste haldusaktide vaidlustamiseks, millega võidakse rikkuda talle põhiseaduse §-st 154, PlanS § 4 lg-st 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1 tulenevat oma territooriumi ruumilise planeerimise õigust.
Metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalne lubatud lageraie pindala ei anna metsaomanikule õigust nimetatud ulatuses raie teostamiseks. Metsaomanik saab raie teostamise õiguse alles pärast lubava märkega metsateatise saamist keskkonnateenistuselt. Keskkonnateenistus peab metsateatisele märke tegemisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest, sh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saa lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus. Seda ka juhul, kui kavandatav mahult õigusaktidega vastuolus olev raie ei ületa metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalset lubatud lageraie pindala. Keskkonnateenistus ei saa metsateatise menetlemisel lubada raiet suuremas ulatuses metsamajandamiskava kehtestamise otsuses sätestatud maksimaalsest lubatud raiepindalast. Kohaliku omavalitsuse planeerimisõigust rikuks keskkonnateenistuse otsus metsateatisele lubava märke tegemise kohta, millega isikule antaks õigus raie teostamiseks valla kehtestatud planeeringutes sätestatud piiranguid ületavas ulatuses.
|
Facebook
Twitter