Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-17-563/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2019
Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)
3-3-1-67-16 PDF Riigikohus 10.05.2017
2013. aastal laienesid KeTS § 13 lg‑d 1 ja 2 ka olukorrale, kus riigieelarvesse laekunud tasu summa muutus mingil põhjusel pärast KeTS-is sätestatud protsenti järgides tehtud ülekannet KOV üksuse eelarvesse. MKS § 3 lg 4 ja KeTS § 33^1 lg 1 nägid (näevad ka praegu) ette, et saastetasule, vee erikasutusõiguse tasule ja maavara kaevandamisõiguse tasule rakendatakse MKS-s maksu kohta sätestatut, kui KeTS-s ei ole sätestatud teisiti. MKS § 106 lg 5 sätestab, et enammakstud summa tagastatakse selle maksu laekumise kohast. Seega, näiteks kui riigil tuli enammakstud keskkonnatasu tasu maksjale tagastada, kaeti tagastamisele kuuluv enammakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel samas proportsioonis, nagu toimus algselt laekunud keskkonnatasu jagamine. (p 10) KOV üksus ei tegutse keskkonnatasu saamisel avaliku võimu kandjana, vaid „isikuna" RVastS § 22 lg 3 tähenduses. KOV üksuse õiguslik positsioon suhtes Eesti Vabariigiga on samasugune kui eraõiguslikul isikul, kellele riik on kohustatud maksma rahalist toetust või hüvitist. Niivõrd, kuivõrd avalikus õiguses ei ole sätestatud teisiti, on kohaldatavad VÕS sätted alusetu rikastumise kohta, muu hulgas ka usalduse kaitset tagav § 1033, ning eraõiguses ette nähtud menetluskord. Avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. KeTS ei sisalda erinorme, mis annaksid MTA-le õiguse tasaarvestada ülekantavat ja tagastatavat keskkonnatasu. Samuti ei anna KeTS ega MKS MTA-le õigust määrata KOV üksuse poolt tagastamisele kuuluvat keskkonnatasu eraldist haldusaktiga. (p 11-12)
3-3-1-26-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
MaaPS § 25^1 lg-s 1 sätestatud põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 miljonit tonni piirab kaevandatava põlevkivi üleriigilist summaarset kogust kõigi loaomanike peale kokku. Maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär seevastu on igale konkreetsele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale maavara kogusele (MaaPS § 26 lg 3). MaaPS § 26 lg-s 5^1 reguleeritud kaevandada lubatud aastamäär aga on sisuliselt igale kaevandamisloa või lubade omanikule määratud osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. Kaevandada lubatud aastamäära eesmärk on tagada, et sõltumata lubadele märgitud lubatud maksimaalsetest aastamääradest ei ületataks kõigi loaomanike peale kokku põlevkivi kaevandamisel 20 miljoni tonni piiri. (p 23) MaaPS § 34 lg 1 p 6 koosmõjus MaaPS §-ga 25^1 ja Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirjaga nr 1319 välistab uute põlevkivi kaevandamise lubade väljastamise olukorras, kus ükski käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal kehtinud kaevandamisluba ei ole kehtivust kaotanud. MaaPS § 34 lg 1 p 6 lähtub keeldumise alusena lubades fikseeritud lubatud maksimaalsete aastamäärade summast, mitte käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandada lubatud aastamäärade summast. Seega võimaldab säte loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärad endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamisluba on kaotanud kehtivuse ja selle tulemusena jääb kõigile põlevkivi kaevandamise lubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa alla MaaPS §-s 25^1 ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära. (p d 28–29) Ükski MaaPS § 42 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa muutmise alustest ei võimalda luba muuta põhjusel, et loaomaniku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa on väiksem kui talle MaaPS § 26 lg 5^1 või § 42 lg 3 alusel määratud kaevandada lubatud aastamäär. Aluse sellises olukorras kaevandada lubatud aastamäärade muutmiseks annab aga MaaPS § 26 lg 5^1 teine lause. Tingimus, et kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär, tähendab, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära, tuleb tema kaevandada lubatud aastamäära vähendada. Vastasel korral ei ole tagatud MaaPS-s sätestatud piirangu järgimine. Seega, kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisele on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. (p 30) MaaPS § 34 lg 1 p 6 välistab kaevandamisloa andmise, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud lubatud maksimaalsed aastamäärad ületavad põlevkivi aastast kaevandamismäära või kui loa andmise korral see ületataks. Seega ei võimalda säte kaevandamisluba anda olukorras, kus lõppema hakkav kaevandamisluba, mille asendamiseks uut luba taotletakse, veel kehtib. Sellest teeb erandi üksnes MaaPS § 30^1 lg 2. (p 34) MaaPS § 30^1 lg 1 ei käsitle üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. Sätte eesmärgiks on tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegelevatele ettevõtetele, kusjuures silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist. (p 35) MaaPS § 30^1 lg t 2 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 6 ja §-ga 25^1 tuleb tõlgendada selliselt, et kaevandamisloa lõppemisel ei saa uut luba alati anda sama lubatud maksimaalse aastamääraga nagu kehtivuse kaotanud luba. Uue loa andmise tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ületada temale määratud kaevandada lubatud aastamäära. Kaevandada lubatud aastamäärade näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 miljoni tonni piiri järgimine ilma kehtivaid lubatud maksimaalseid aastamäärasid muutmata. Uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa § s 25^1 sätestatud põlevkivi aastast kaevandamismäära. Suurem paindlikkus kaevandamislubade kasutamisel ei ole piisavalt kaalukas eesmärk, mis õigustaks teistsugust tõlgendust. MaaPS § 1 lg 1 seab eesmärgi tagada lisaks maapõue kasutamise majanduslikule otstarbekusele ka selle keskkonnasäästlikkus. Sama põhimõtet väljendavad MaaPS § 34 lg 1 p-d 7 ja 12, millest tuleneb, et kui mõne maavaravaru kaevandamist alustatakse, tuleks see ammendada, mitte eelistada kaevandamisel uusi, majanduslikult soodsamalt kaevandatavaid maavaravarusid. Uue kaevandamisloa andmine selliselt, et see jätab isiku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa endiselt oluliselt suuremaks tema kaevandada lubatud aastamäärast, soodustab aga viimast. (p 38) Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25^1 piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)
3-3-1-25-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirja nr 1319 toime ei ole ammendunud, igale kaevandajale määratud kaevandada lubatud aastamäär kehtib ja on kantud kõigile kehtivatele kaevandamislubadele. Seetõttu seob käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäär Keskkonnaministeeriumi mh uute kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade üle otsustamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 38). (p 14) Täiendav alus käskkirja nr 1319 muutmiseks tuleneb MaaPS § 26 lg 5^1 teisest lausest, mille kohaselt võib kaevandada lubatud aastamäär olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 30). Käskkirja tuleks seega muuta juhul, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. (p 15)
3-3-1-31-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14) Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22) Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24) Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-8-15 PDF Riigikohus 13.05.2015
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse (üleriigilise tähtsusega maardlas kaevandamine) kavandamisel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed. (p 18)
3-3-1-67-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27) Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26) Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
3-3-1-15-14 PDF Riigikohus 24.04.2014
MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13) MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)
3-3-1-35-13 PDF Riigikohus 15.10.2013
MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, mistõttu ei muuda kaevandamist välistav planeering kaevandamisluba õigusvastaseks. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ega asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada. Kaevandamisluba ei muuda tühiseks toodangu väljaveotee asukohta määrava punkti olemasolu, kuna selline punkt iseenesest ei anna luba tee rajamiseks. Väljaveotee projekt tuleb kooskõlastada Maanteeametiga. Isikuid võib eksitada olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe. Sellisel juhul võib kaevandamisloaga tutvujale võib jääda mulje, justkui kaevandamistegevusele täiendavaid takistusi ei oleks, kuigi tegelikkuses võib planeeringu muutmise vajadus tuua kaasa olulise viivituse ning on võimalik, et kaevandamisluba ei õnnestugi realiseerida. Sellises olukorras tuleks kaevandamisloa andmisel lisada selgitus, et esineb vajadus planeeringu muutmiseks.
3-3-1-63-12 PDF Riigikohus 11.02.2013
3-3-1-38-10 PDF Riigikohus 10.06.2010
MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 (p-d 29 ja 33) ei teosta Vabariigi Valitsus MaaPS § 20 lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Kui kohalik omavalitsus lähtub nõusoleku andmise üle otsustamisel omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, siis Vabariigi Valitsus hindab seda, kas riigi huvi kaalub üles kohaliku omavalitsuse poolt väljatoodud põhjused loa mitteandmiseks. Arvestades asjaolu, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane