/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-563/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2019
LKS § 43 kohaselt on kohaliku tasandi looduskaitse eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse. LKS eelnõu 279 SE (2004) seletuskirjas on selgitatud, et maastike ja nende üksikute elementide kaitse alla võtmine kohalikul tasandil võimaldab väärtustada alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik ja mis ei pruugi olla otseselt klassikalise looduskaitse või muinsuskaitse objektid. Näiteks on toodud kultuurmaastikud koos piirkonnale omase asustusviisi, arhitektuuri, põllumajandustavade, teedevõrgu ja looduslike elementidega või üksikud maastikuelemendid, mis kogu Eestit arvestades ei pruugi olla silmapaistvad, kuid on kohalikul tasandil olulised kas kultuuriajaloolises, esteetilises või mistahes muus mõttes (lk 30). (p 8) Seega ei ole kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. Kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. (p 9) Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka eksperdi hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. (p-d 11.2, 12.1) Luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Seejuures on LKS § 7 lg 1 kohaselt lubatav tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine. (p 12.3)
KOV on kaitse alla võtmise otsuse tegemisel aga ekslikult tuginenud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks moodustatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvad loodusalad, milleks on riikliku tasandi kaitse alla võetud hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad või kaitstavad looduse üksikobjektid (LKS § 69 lg 2). Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise eesmärgiks ei saa seega olla Eesti riigile loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmine. (p 12.3)
Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)
Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. (p 9)
KOV on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses. (p 12.3)
KOV-il on võimalik uuesti kaaluda, kas küla lähiümbrus on vaja kohaliku kaitse alla võtta. Kui KOV otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. 1.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 10^1, milles on sätestatud kohustus kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui KOV otsustab küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 10^1. (p 13)
3-3-1-67-16 PDF Riigikohus 10.05.2017
KOV üksus ei tegutse keskkonnatasu saamisel avaliku võimu kandjana, vaid „isikuna" RVastS § 22 lg 3 tähenduses. KOV üksuse õiguslik positsioon suhtes Eesti Vabariigiga on samasugune kui eraõiguslikul isikul, kellele riik on kohustatud maksma rahalist toetust või hüvitist. Niivõrd, kuivõrd avalikus õiguses ei ole sätestatud teisiti, on kohaldatavad VÕS sätted alusetu rikastumise kohta, muu hulgas ka usalduse kaitset tagav § 1033, ning eraõiguses ette nähtud menetluskord. Avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. KeTS ei sisalda erinorme, mis annaksid MTA-le õiguse tasaarvestada ülekantavat ja tagastatavat keskkonnatasu. Samuti ei anna KeTS ega MKS MTA-le õigust määrata KOV üksuse poolt tagastamisele kuuluvat keskkonnatasu eraldist haldusaktiga. (p 11-12)
2013. aastal laienesid KeTS § 13 lg‑d 1 ja 2 ka olukorrale, kus riigieelarvesse laekunud tasu summa muutus mingil põhjusel pärast KeTS-is sätestatud protsenti järgides tehtud ülekannet KOV üksuse eelarvesse. MKS § 3 lg 4 ja KeTS § 33^1 lg 1 nägid (näevad ka praegu) ette, et saastetasule, vee erikasutusõiguse tasule ja maavara kaevandamisõiguse tasule rakendatakse MKS-s maksu kohta sätestatut, kui KeTS-s ei ole sätestatud teisiti. MKS § 106 lg 5 sätestab, et enammakstud summa tagastatakse selle maksu laekumise kohast. Seega, näiteks kui riigil tuli enammakstud keskkonnatasu tasu maksjale tagastada, kaeti tagastamisele kuuluv enammakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel samas proportsioonis, nagu toimus algselt laekunud keskkonnatasu jagamine. (p 10) KOV üksus ei tegutse keskkonnatasu saamisel avaliku võimu kandjana, vaid „isikuna" RVastS § 22 lg 3 tähenduses. KOV üksuse õiguslik positsioon suhtes Eesti Vabariigiga on samasugune kui eraõiguslikul isikul, kellele riik on kohustatud maksma rahalist toetust või hüvitist. Niivõrd, kuivõrd avalikus õiguses ei ole sätestatud teisiti, on kohaldatavad VÕS sätted alusetu rikastumise kohta, muu hulgas ka usalduse kaitset tagav § 1033, ning eraõiguses ette nähtud menetluskord. Avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. KeTS ei sisalda erinorme, mis annaksid MTA-le õiguse tasaarvestada ülekantavat ja tagastatavat keskkonnatasu. Samuti ei anna KeTS ega MKS MTA-le õigust määrata KOV üksuse poolt tagastamisele kuuluvat keskkonnatasu eraldist haldusaktiga. (p 11-12)
3-3-1-26-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
Kuna kaevandamislubade andmine on Keskkonnaministeeriumi seadusest tulenev ülesanne ning KKM-i töötajad pidid olema võimelised teda ise esindama, ei saa õigusabikulusid pidada vajalikuks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). (p 50)
MaaPS § 25^1 lg-s 1 sätestatud põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 miljonit tonni piirab kaevandatava põlevkivi üleriigilist summaarset kogust kõigi loaomanike peale kokku. Maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär seevastu on igale konkreetsele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale maavara kogusele (MaaPS § 26 lg 3). MaaPS § 26 lg-s 5^1 reguleeritud kaevandada lubatud aastamäär aga on sisuliselt igale kaevandamisloa või lubade omanikule määratud osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. Kaevandada lubatud aastamäära eesmärk on tagada, et sõltumata lubadele märgitud lubatud maksimaalsetest aastamääradest ei ületataks kõigi loaomanike peale kokku põlevkivi kaevandamisel 20 miljoni tonni piiri. (p 23) MaaPS § 34 lg 1 p 6 koosmõjus MaaPS §-ga 25^1 ja Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirjaga nr 1319 välistab uute põlevkivi kaevandamise lubade väljastamise olukorras, kus ükski käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal kehtinud kaevandamisluba ei ole kehtivust kaotanud. MaaPS § 34 lg 1 p 6 lähtub keeldumise alusena lubades fikseeritud lubatud maksimaalsete aastamäärade summast, mitte käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandada lubatud aastamäärade summast. Seega võimaldab säte loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärad endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamisluba on kaotanud kehtivuse ja selle tulemusena jääb kõigile põlevkivi kaevandamise lubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa alla MaaPS §-s 25^1 ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära. (p d 28–29) Ükski MaaPS § 42 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa muutmise alustest ei võimalda luba muuta põhjusel, et loaomaniku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa on väiksem kui talle MaaPS § 26 lg 5^1 või § 42 lg 3 alusel määratud kaevandada lubatud aastamäär. Aluse sellises olukorras kaevandada lubatud aastamäärade muutmiseks annab aga MaaPS § 26 lg 5^1 teine lause. Tingimus, et kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär, tähendab, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära, tuleb tema kaevandada lubatud aastamäära vähendada. Vastasel korral ei ole tagatud MaaPS-s sätestatud piirangu järgimine. Seega, kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisele on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. (p 30) MaaPS § 34 lg 1 p 6 välistab kaevandamisloa andmise, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud lubatud maksimaalsed aastamäärad ületavad põlevkivi aastast kaevandamismäära või kui loa andmise korral see ületataks. Seega ei võimalda säte kaevandamisluba anda olukorras, kus lõppema hakkav kaevandamisluba, mille asendamiseks uut luba taotletakse, veel kehtib. Sellest teeb erandi üksnes MaaPS § 30^1 lg 2. (p 34) MaaPS § 30^1 lg 1 ei käsitle üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. Sätte eesmärgiks on tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegelevatele ettevõtetele, kusjuures silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist. (p 35) MaaPS § 30^1 lg t 2 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 6 ja §-ga 25^1 tuleb tõlgendada selliselt, et kaevandamisloa lõppemisel ei saa uut luba alati anda sama lubatud maksimaalse aastamääraga nagu kehtivuse kaotanud luba. Uue loa andmise tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ületada temale määratud kaevandada lubatud aastamäära. Kaevandada lubatud aastamäärade näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 miljoni tonni piiri järgimine ilma kehtivaid lubatud maksimaalseid aastamäärasid muutmata. Uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa § s 25^1 sätestatud põlevkivi aastast kaevandamismäära. Suurem paindlikkus kaevandamislubade kasutamisel ei ole piisavalt kaalukas eesmärk, mis õigustaks teistsugust tõlgendust. MaaPS § 1 lg 1 seab eesmärgi tagada lisaks maapõue kasutamise majanduslikule otstarbekusele ka selle keskkonnasäästlikkus. Sama põhimõtet väljendavad MaaPS § 34 lg 1 p-d 7 ja 12, millest tuleneb, et kui mõne maavaravaru kaevandamist alustatakse, tuleks see ammendada, mitte eelistada kaevandamisel uusi, majanduslikult soodsamalt kaevandatavaid maavaravarusid. Uue kaevandamisloa andmine selliselt, et see jätab isiku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa endiselt oluliselt suuremaks tema kaevandada lubatud aastamäärast, soodustab aga viimast. (p 38) Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25^1 piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)
Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25^1 piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)
3-3-1-25-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
Kaevandamislubade andmine ja muutmine on Keskkonnaministeeriumi seadusest tulenev ülesanne ning KKM õigusabikulud ei ole vajalikud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). (p 18)
Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirja nr 1319 toime ei ole ammendunud, igale kaevandajale määratud kaevandada lubatud aastamäär kehtib ja on kantud kõigile kehtivatele kaevandamislubadele. Seetõttu seob käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäär Keskkonnaministeeriumi mh uute kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade üle otsustamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 38). (p 14) Täiendav alus käskkirja nr 1319 muutmiseks tuleneb MaaPS § 26 lg 5^1 teisest lausest, mille kohaselt võib kaevandada lubatud aastamäär olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 30). Käskkirja tuleks seega muuta juhul, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. (p 15)
3-3-1-31-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24) KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25) Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)
KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14) Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22) Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24) Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-8-15 PDF Riigikohus 13.05.2015
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse (üleriigilise tähtsusega maardlas kaevandamine) kavandamisel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed. (p 18)
Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Ka puutumuse alusel esitatud kaebus peab siiski tuginema kaebaja olulisele huvile. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. (p d 15–16) (Vt ka 3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-87-11) Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19) KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20) KeÜS § 23 lg 2 puutumuse määratlus on asjakohane üksnes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis ja konkreetselt eelnimetatud subjektiivse õiguse määratlemisel ega ole kohaldatav varasema kohtupraktika alusel menetletavates kohtuasjades, kus puutumuse kategooriale kaebeõiguse alusena on kohtupraktikas antud keskkonnaseadustiku üldosa seadusest erinev sisu. (p 23)
Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19) KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)
3-3-1-67-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20) KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21) Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga. Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27) Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26) Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
3-3-1-35-13 PDF Riigikohus 15.10.2013
Kohtupraktikas on leitud, et iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teisele dokumendile viite tegemisel peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 15 ja 3-3-1-87-08, p 18). Seda seisukohta ei muudeta. Kui haldusaktis on küll peamiselt korratud varasemates dokumentides esitatud põhjendusi, kuid ei ole tehtud üldist viidet neile, vaid on esitatud ka asjakohased argumendid ning viidatud konkreetselt, millistele dokumentidele on haldusakti andmisel tuginetud, siis sellisel juhul on esitatud motiivide põhjal võimalik järeldada, millistel põhjustel on haldusakt antud.
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu keskkonnaasjades tagab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega ning kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13). Kuna keskkonnamõju hindamise käigus on Keskkonnaamet rikkunud keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamist puudutavat imperatiivset seaduse sätet (KeHJS § 22 lg 5 p 2), siis ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune. Seetõttu tuleb haldusakt tühistada.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Keskkonnaameti korraldus, millega anti kaevandamisluba, ei ole tühine, kuigi kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe. Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul.
Peale üldplaneeringu kehtestamist on metsaseadus muutunud ning seetõttu kasutab üldplaneering vananenud mõistet "kaitsemets". Kolleegiumi hinnangul ei saa ainult seetõttu väita, et nüüdseks puuduvad alal igasugused piirangud. Üldplaneering on siiani kehtiv ning kaevandamiseks on seda vaja muuta. Vaidlusaluse maa sihtotstarbeks on maatulundusmaa, kuid selleks tuleks määrata mäetööstusmaa, mida saab teha vaid üldplaneeringu või detailplaneeringuga.
Keskkonnamõju hindamine ei ole eraldi¬seisev menetlus, vaid see leiab aset kaevandamisloa menetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt KeHJS § 2 lg 1). Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel. Sõltumata sellest, kas kaebajal oli KMH läbiviimise ajal õigusvõime või on see tekkinud hiljem, on tal õigus kaevandamisloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet, mis hõlmab õigust viidata asjaolule, et teabe kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu. Oluliste menetlusvigade puhul ei saa kindlalt väita, et hoolimata rikkumistest on kogu vajalik teave kogutud. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega, kuid kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13). KeHJS § 22 lg 5 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb aruanne uuesti avalikustada KeHJS §-des 16 ja 17 sätestatud korras. Nimetatud säte on imperatiivne ega anna kaalutlusruumi. Kui keskkonnateenistus oli jätnud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata, tuli aruanne uuesti avalikustada. Avalikustamise kohustuse täitmata jätmise korral ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune.
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust ( määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11; otsused kohtuasjades nr 3-3-1-17-11, p 18) ja nr 3-3-1-29-12, p 29). Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Kuigi TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus ei reguleeri õigusabikulude väljamõistmist haldusasjades, ei ole kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud mõista halduskohtumenetluses lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on võimalik tsiviilasjades.
Kaebaja eest on osa menetluskulusid tasunud vald, kellele kaebaja peab lepingu kohaselt hüvitama tema poolt tasutud rahasummad kuni selles ulatuses, milles vastustajalt kaebaja menetlusulud välja mõistetakse. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kohtupraktikas on õigusabikulu väljamõistmist sellises situatsioonis peetud põhjendatuks, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud, ning on tuvastatud, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 31,nr 3-3-1-23-10, p 18 ja nr 3-3-1-28-03 p 9). Seetõttu ei takista osa kulude tasumine valla poolt käesolevas asjas menetluskulude vastustajalt väljamõistmist.
HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Ka HKMS v.r § 92 lg 1 oli sama sisuga nagu HKMS § 108 lg 1. Käesoleval juhul rahuldas kohus kaebuse, mistõttu menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama sätestas HKMS v.r § 92 lg 7.
MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, mistõttu ei muuda kaevandamist välistav planeering kaevandamisluba õigusvastaseks. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ega asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada. Kaevandamisluba ei muuda tühiseks toodangu väljaveotee asukohta määrava punkti olemasolu, kuna selline punkt iseenesest ei anna luba tee rajamiseks. Väljaveotee projekt tuleb kooskõlastada Maanteeametiga. Isikuid võib eksitada olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe. Sellisel juhul võib kaevandamisloaga tutvujale võib jääda mulje, justkui kaevandamistegevusele täiendavaid takistusi ei oleks, kuigi tegelikkuses võib planeeringu muutmise vajadus tuua kaasa olulise viivituse ning on võimalik, et kaevandamisluba ei õnnestugi realiseerida. Sellises olukorras tuleks kaevandamisloa andmisel lisada selgitus, et esineb vajadus planeeringu muutmiseks.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json