https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-23-3/14 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.06.2023

Kolleegium ei näe võrreldavate isikugruppide erinevaks kohtlemiseks mõistlikku põhjust, mistõttu ei ole tähendust ka küsimusel, kas erinev kohtlemine oli juhuslik või seadusandja soovitud. Tähendust ei ole ka sellel, et LKS § 20 lõikes 1 sätestatud maa riigile võõrandamise võimalus ei pruugi olla soodustus, mille kehtestamiseks on riik põhiseaduse järgi kohustatud. Ehkki seadusandjal on majandus- ja sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamisel avar otsustusruum, ei tohi ta sarnases olukorras olevaid isikuid ilmselgelt asjakohatul või põhjendamatul viisil erinevalt kohelda ka selliste hüvede või soodustuste puhul, mille andmist põhiseadus ei nõua. Kui sarnases olukorras olevate isikute erinevaks kohtlemiseks pole võimalik näha ühtki mõistlikku põhjust, on tegemist ilmselgelt asjakohatu ebavõrdse kohtlemisega. (p 49)

5-21-3/11 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 15.06.2021

Määruse nr 242 mõne sätte kehtetuks tunnistamise korral võib tekkida õigusselgusetu olukord, mistõttu võib määruse §-de 71 ja 72 põhiseadusvastasuse korral tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada (vt RKÜK 25.01.2018, nr 2-15-17249/49, p-d 61-63). (p 30)


Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 32)

Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (vrd RKHKo 12.11.2018, nr 3-16-812/61, p 13). Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)

Kui kinnisasjale lisatud piirangud ei välista selle valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, siis ei ole võimalik käsitleda piirangute kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lõike 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lõike 2 teise lause mõttes. (p-d 35-39)

Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)


Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09 p 61; RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 49-50). Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab.

Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (vrd RVastS § 16 lg 2 p 1). (p 40)

Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole vähemalt mitte alati ja ka praegusel juhul põhiseadusvastane määrata hüvitis määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. (p 48)


Kuna omandikitsenduste hüvitis ei pea olema täielik, ei pea see praegusel juhul katma saamata jäävat tulu, mida isik oleks võinud teenida pelgalt tänu metsamaterjali kokkuostuhindade tõusule (vrd RKHKo 05.03.2021, nr 3-16-245/91, p-d 24-26).


Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)


Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)

Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. LKS § 30 ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd LKS § 29 loodusreservaadi kohta). (p 36)

Metsa raiumine eeldab metsateatise registreerimist Keskkonnaametis (MS § 41 lõige 81). Kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil kohustus teatise registreerimisest keelduda ning sel juhul on raie välistatud (MS § 41 lõiked 8 ja 14). Kui raie toob kaasa väike-konnakotka häirimise, ei saa seda lubada (LKS § 55 lg 6 ja lg 61 p 2 ning MS § 41 lg 8). Kui sihtkaitsevööndi laiendamist põhjendati kotkapesa kaitsega, siis võib eeldada, et raiumine võib kotka elupaika mõjutada. (p 38)

3-16-245/91 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2021

Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et LKS § 10 lg 1 alusel antaval määrusel, millega Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse- või hoiualana kaitse alla, on vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele. Sellisel määrusel on seetõttu materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (vt RKHKo nr 3-3-1-85-10, p 20). (p 16)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel. (p 19)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


Detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. (p 24)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)


Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast ei näinud seadus kaebaja olukorras ette kohest hüvitist (vrd PS § 32 teine lause). (p 26)


Kuivõrd kaebaja oli kindlaks määranud alternatiivsete nõuete läbivaatamise järjekorra, siis oleks nende nõuete rahuldamata jätmine pidanud kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 1). Alternatiivsete nõuete rahuldamata jätmist ei tule resolutsioonis kajastada juhul, kui kohus rahuldab järjekorras eespool oleva nõude ega lahenda seetõttu järjekorras tagapool olevaid nõudeid. Kui järjekorras eespool olevate nõuete rahuldamata jätmine kajastub kohtuotsuse resolutsioonis, saab kaebaja kasutada efektiivselt edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5). Järjekorras tagapool asuva alternatiivse nõude rahuldamise korral rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult (RKHKo nr 3-18-830/23, p 12). (p 34)

3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018

Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13)

LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)

LKS § 20 lg 11 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 11 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14)

LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 11 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 11 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16)

Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17)

Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18)

Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)


LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)


Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json