/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1267/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019
Ettevõtja ja avaliku võimu teostamise mõistete sisustamine konkurentsiõiguses võib erineda nende mõistete tähendusest muus kontekstis. Konkurentsiseaduse kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda EL Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-02, p 15 ja RKKK otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 12). Selleks tuleb KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel. (p 20)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21) Tegevusele, mida ei saa pidada ettevõtluseks, ei kohaldu KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1^1 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1^1 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest. Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1^1 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1^1 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest. Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22) Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 1^1 alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne. (23)
3-15-934/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.12.2018
Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16) Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 11^1 lg 1^1, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 11^1 lg 1^1 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 11^1 lg-l 1^1 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 11^1 lg 1^1 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19) PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 1^1 ja § 11^1 lg 1^1 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23) Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24) 19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 11^1 lg 1^1 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 11^1 lg 1^1 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25) Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11^1 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)
Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 11^1 lg 1^1, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 11^1 lg 1^1 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 11^1 lg-l 1^1 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 11^1 lg 1^1 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19) Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22) Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11^1 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)
Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)
PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 1^1 ja § 11^1 lg 1^1 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)
Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24) 19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 11^1 lg 1^1 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 11^1 lg 1^1 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)
Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)
Taaskasutusorganisatsiooni (TKO) veebilehel avaldatud aktsiisimaksja kohustuste üleandmise leping ei ole tüüptingimustega leping, mis tuleks VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. PakAS § 11^1 lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad (p 10).
3-17-1410/77 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.11.2018
RHS v.r § 117 lg 2^1 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15)
RHS v.r § 117 lg 2^1 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15) Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18) Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord. Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord. Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Vastustaja tugines edasikaebetähtaja ennistamise taotluses asjaolule, et ringkonnakohus eksitas teda edasikaebetähtaja ja -korra selgitamisel. Kolleegium ei pea seda praegusel juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 mõttes, mis annaks alust kaebetähtaja ennistamiseks. Olukorras, kus vastustaja ise tugineb kassatsioonkaebuses argumendile, et tegu on hankeasjaga, ei saanud ringkonnakohtu vaidlustamisviide teda eksitada, sest ta oli eksitusest teadlik. Menetlusosalisel tuleb oma väidetes ja toimingutes olla järjekindel. Vastustaja on avaliku sektori hankija ning ta kasutas kassatsiooniastmes kvalifitseeritud õigusabi. Hankeasjade erimenetluse normid (sh lühikesed tähtajad) on loodud vaidluse kiireks ja tõhusaks lahendamiseks, et seeläbi tagada riigihanke korraldamise üldpõhimõtete tegelik elluviimine. (p 17)
Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18)
Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 19.2)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord. Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2) Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)
3-16-313/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.01.2018
Jäätmeseaduse eesmärgiks oli teha korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuslikuks tiheasustusaladel otse seadusest tulenevalt. Seejuures nähtub normide ja seletuskirja koostoimes tõlgendusest, et suvila (nagu ka elu- ja äriruumi) omanik loetakse automaatselt liitunuks korraldatud jäätmeveoga suvila (või elu- või äriruumi) asukohajärgses kohalikus omavalitsuses ning seda sõltumata sellest, kus on omaniku tegelik elukoht või registrijärgne aadress. Vastupidisel juhul ei oleks saavutatav seaduse eesmärk. Tulenevalt JäätS § 69 lg 1 esimesest lausest loetakse jäätmevaldaja liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas. See säte ei tähenda, et kohalik omavalitsus peab enne jäätmevaldaja jäätmeveoga liitunuks lugemist kontrollima, kas jäätmevaldaja elab või tegutseb asjaomasel kinnistul. JäätS § 69 lg 1 esimest lauset rakendatakse koos lõikega 4. Nende sätete koostoimest tuleneb, et kohalik omavalitsus võib jäätmeveo korraldamisel eeldada, et elamuomanik elab kinnistul, kuid omanikul on võimalik tõendada vastupidist ning taotleda enda vabastamist korraldatud jäätmeveoga liitumisest. (p 11) Jäätmeseaduse sätetest koosmõjus seaduseelnõu seletuskirjaga järeldub, et isiku väitel, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse teavituskirjad korraldatud jäätmeveoteenusega liitumisest temani ei jõudnud, ei ole liitumise seisukohast tähtsust. 16. juunil 2010 vastu võetud "Jäätmeseaduse, maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse" eelnõu (700 SE) seletuskirjas märgitu kohaselt loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitunuks, kui kohalik omavalitsus on jäätmeveo korraldanud ning jäätmevaldaja on saanud jäätmeveoteenuse kohaliku omavalitsuse määratud miinimumpaketi ulatuses. Kuna kaebaja oli kõigi vaidlusaluste kinnistute puhul jäätmevaldaja, saab ta ka kohaliku omavalitsuse poolt teavitamata jätmisel või teavitamisega hilinemisel lugeda seaduse alusel korraldatud jäätmeveoga liitunuks alates 1. juunist 2013, mil äriühingul tekkis kohaliku omavalitsusega sõlmitud korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessiooni lepingu alusel õigus osutada kohaliku omavalitsuse territooriumil jäätmeveoteenust. (p 13) Nii jäätmeseadusest kui ka selle eelnõu (105 SE) seletuskirjast ning jäätmeseaduse muudatustest tuleneb seadusandja tahe hõlmata kohaliku omavalitsuse territooriumil korraldatud jäätmekäitlusega kohustuslikult võimalikult suur hulk isikuid. Nende vabastamine korraldatud jäätmekäitlusega liitumisest on erandlik ja saab põhineda seadusest tuleneval alusel (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 51). Kohalikul omavalitsusel puudub seaduse alusel võimalus vabastada isikut tagasiulatuvalt korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Tulenevalt JäätS § 69 lõikes 4 sätestatust on liitumisest vabastamine võimalik vaid erandkorras ning lähtudes JäätS § 69 lõikest 4^2 on kohalikul omavalitsusel eelneva kontrolli kohustus. (p 14)
3-3-1-61-16 PDF Riigikohus 16.06.2017
Põlevkivi kaevandamisel tekkiv aheraine on üldjuhul kaevandamisjääde, mis tuleb ladestada jäätmehoidlas. Samas on põlevkivi tootmise käigus võimalik aherainet töödelda ehitusmaterjali nõuetele vastavaks ehituskillustikuks. Aine või eseme kasutamise kindluse hindamiseks ei ole rangeid õiguslikke kriteeriume ning lähtuda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest kogumis. Kasutamise kindlusele viitavateks asjaoludeks on kohtupraktikale tugineva juhendmaterjali "Guidance on the interpretation of key provisions of Directive 2008/98/EC on waste" kohaselt muu hulgas lepingu olemasolu materjali tootja ja edasise kasutaja vahel (vt nt C-113/12, p 53), rahaline tulu materjali tootjale (samas, p‑d 57–59; C-188/07, p 46; C-194/05, p 52; C-9/00, p 37), stabiilse turu olemasolu, tõendus, et materjal täidab turul olevatele toodetele esitatavaid tehnilisi nõudeid (C-113/12, p 59; C-188/07, p 47). Kasutuse kindluse puudumisele viitavad aga turu puudumine, materjali osaline kasutamine ja ülejääva osa kõrvaldamine (sellisel juhul tuleks materjal juba esialgu lugeda jäätmeteks; vt nt C-9/00, p‑d 40 ja 44) ning tõik, et jäätmevaldaja jaoks on rahaline tulu vaid sümboolne võrreldes jäätmetöötluse kuludega (C-113/12, p 59). (p 14-16) Kaevandamisjäätmete ja kõrvalsaaduste eristamine igal konkreetsel juhul saab tugineda kehtiva õiguse, sh JäätS § 2^2 lg 1 tõlgendamisele. Samas eeldab see kõigi asjassepuutuvate tegurite arvesse võtmist. Kuigi otsustusõigus on riigivõimul Keskkonnaameti kaudu, on küsimuse komplekssust arvestades põhjendatud Euroopa Komisjoni koostatud juhendmaterjali seisukoht, et lahendused tuleks leida eelkõige pädeva riigiorgani ja ettevõtja koostöös. (p 21)
3-1-1-94-16 PDF Riigikohus 21.12.2016
Vaatamata JäätS § 119^2 lg-s 5 sisalduvale jälitustoimingu keelule kontrolltehingu puhul, mis viitaks justkui nende kahe olemuslikule erinevusele, ei saa eitada kontrolltehingu ja kuriteo matkimise kui jälitustoimingu olulist sarnasust. Kuriteo matkimisele allutatud süüteod jäävad olemuslikult peaaegu alati katsestaadiumisse, sest toimuv on jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12; RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 14). Kontrolltehing on nii nagu kuriteo matkiminegi üheselt ja selgelt seda tegeva ametiisiku kontrolli all. Seetõttu ka kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod üldjuhul katsestaadiumisse. (p 17-18)
Jäätmete määratlemisel JäätS § 2 tähenduses on oluline lähtuda eelkõige valdaja tegevusest ja äraviskamise mõistest. Lugemaks vallasasja jäätmeks, on oluline arvestada nii seda, mida valdaja vallasasjaga teeb, kui ka seda, mida ta kavatseb vallasasjaga teha. Jäätmete mõiste sisustamisel ei ole vallasasja kasutuskõlblikkusel ja väärtusel määravat tähtsust. (p-d 10-12)
3-3-1-43-15 PDF Riigikohus 03.09.2015
Enne 7. jaanuari 2015 kehtinud JäätS § 66 lg 1^1 võimaldas jäätmeveo korraldada selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ. Sellisel juhul lasus jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus kohaliku omavalitsuse üksusel või viimase volitatud MTÜ-l. Kuna Riigikohus peatas 25. septembri 2014. a määrusega ajas nr 3-4-1-34-14 jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kehtis JäätS § 66 lg 1^1 hanketeadete esitamise ajal (s.o 6. jaanuaril 2015). (p-d 12.1 ja 12.4)
Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu (455 SE) seletuskirjast nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli luua olukord, et kui hange korraldatud jäätmevedaja leidmiseks oli alanud JäätS § 66 lg 1^1 kehtivuse ajal, tuli see riigihankemenetlus viia lõpuni selle menetluse alguse ajal kehtinud õiguse kohaselt. Seda tõlgendust ei kummuta asjaolu, et seadusandja nimetas JäätS §‑s 136^8 muudatuse jõustumise algselt kavandatud kuupäeva 1. oktoober 2014. JäätS § 66 lg 1^1 kohaldamine oli seatud sõltuvusse just seaduse muudatuse jõustumisest, mitte 1. oktoobri 2014 saabumisest. Riigikohus peatas PSJKS § 12 alusel jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise, mistõttu teisenes ka JäätS §‑s 136^8 sisalduv seaduse jõustumist täpsustav rakendusnorm. Seadusandja oma­korda ei välistanud jäätmeseaduse muutmise seaduse peatamise järel JäätS § 66 lg 1^1 kohaldamist pärast 1. oktoobrit 2014 algatatud riigihankemenetluste puhul. Sellises õiguslikus olukorras ei ole JäätS § 136^8 ega seadusandja eesmärgiga vastuolus, kui 6. jaanuariks 2015 algatatud riigihanke­menetlused viiakse lõpuni JäätS § 66 lg‑t 1^1 rakendades. (p 13.3-13.4)
Halduslepingu nõuetekohane avaldamata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, vaid sellisel juhul leping ei kehti, kuna ta on jõustumata. Haldusleping on tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse (HMS § 103). (p 16)
HKTS § 9 kohaselt on KOV ülesande üleandmiseks ning seega haldusülesande täitmise pädevuse tekkimiseks vajalik nii volikogu otsus kui ka haldusleping. Haldusülesande nõuetekohaseks üleandmiseks ei piisa vaid põhimõttelisest volitusest. Seaduslikkuse ja puudutatud isikute õiguste tagamiseks on mh tarvis kindlaks määrata ka volituse piirid ja kasutamise tingimused, ülesande rahastamine ning järelevalve. Need küsimused peab sätestama just haldusleping (HKTS § 10). Nii volikogu otsus kui ka haldusleping peavad haldusülesande täitmise ajaks olema jõustunud. (p 18)
Piiritlemata arvu juhtumeid reguleerivateks halduslepinguteks tuleb lugeda halduslepingud, mis oma üldistusastmelt on sarnased üldaktide ehk õigustloovate aktidega (seaduste ja määrustega). Individuaalse või konkreetse iseloomuga halduslepingud on seevastu sarnased haldusaktidega ja liigituvad üksikjuhtumit reguleerivateks halduslepinguteks HMS § 95 teise lause tähenduses. (p 23)
Konkreetsele isikule avaliku ülesande delegeerimine on individuaalse iseloomuga regulatsioon, sõltumata sellest, kas ülesannet täidetakse üks kord või pikema aja jooksul ning ühe, mõne või paljude kolmandate isikute suhtes. Avaliku ülesande delegeerimisel on üldakti iseloom vaid siis, kui volitus antakse üldiste tunnuste abil kirjeldatud isikutele (hüpoteetiliselt nt juhul, kui mõnd ülesannet volitataks täitma kõiki KOV osalusega MTÜ-sid). (p 24)
Kui halduslepingud on sõlmitud üksikjuhtumite reguleerimiseks, ei puutu HMS § 101 lg 4 asjasse ning juhinduda tuleb HMS § 101 lg‑st 1. (p 26)
3-3-1-68-14 PDF Riigikohus 15.01.2015
JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14). Tegemist on KOV ühe tuumikfunktsiooniga (KoKS § 6 lg 1). Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-14). Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei hõlma õigust sellele, et riik või KOV üksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike ülesannete delegeerimisega. Ettevõtlusvabadusega ei tagata üldjuhul ettevõtjale turuosa (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-13). (p 19)
JäätS § 70 esimesest lausest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete töötlemise üksikasjade üle KOV üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki JäätS võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti. JäätS oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva vastutuse. (p 15) Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5, mis reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Õige ei ole seisukoht, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid. Ükski JäätS säte ei anna jäätmevedajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist. (p 16) Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja kuidas on KOV üksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse. JäätS kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud JäätS § 67 lg 1 nägi ette, et jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Seadusandja ei ole JäätS-s sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätmekäitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, halduskoostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui KOV annab aga jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja riigihangete seadus. (p 29) KOV üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See tähendab, et KOV üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete edasise töötleja vahelise õigussuhte. (p 30) Kui KOV üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigusaktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09: Komisjon/Saksamaa, p 17). (p 30) Kui KOV üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätmeveo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega (kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse rahuldamiseks. (p 31)
Pakkumise esitamisega näitab pakkuja üles oma huvi hanke vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest. Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamisnõude võib esitada ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks. (p 12)
Kui apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi ka halduskohtus, ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla suuremad kui halduskohtus (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-13). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud hankedokument. Seetõttu on põhjendatud väljamõistetavate õigusabikulude vähendamine. (p 33)
3-3-1-31-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
Hankija peab tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning kohtlema kõiki isikuid võrdselt ja neid mitte diskrimineerima. Kontsessioonilepinguid sõlmivad ametiasutused peavad järgima läbipaistvuskohustust, mille sisuks on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele adekvaatsel tasemel avalikustatuse tagamine, mis avab teenuste kontsessioonilepingu sõlmimise konkurentsile ning võimaldab kontrollida kontsessiooni andmise erapooletust. Teenuste kontsessioonilepingu põhiklauslite oluline muutmine võib tuua kaasa vajaduse sõlmida uus kontsessioonileping ning seda juhul, kui muudatused erinevad algsetest oluliselt ja sellest võib järeldada poolte soovi sõlmida lepingu oluliste tingimuste kohta uus kokkulepe. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetest tulenevalt peab hankija olema hankemenetluses avaldatud tingimustega seotud kuni hankelepingu täitmise lõpuni. Kui hankija soovib säilitada võimaluse pärast pakkumise võitja väljaselgitamist hanke tingimusi muuta, tuleb selline võimalus koos vastavate detailsete reeglitega pakkumiskutse dokumentides selgesõnaliselt ette näha.
Kohtul ei ole vajadust igas kohtuasjas eraldi analüüsida kaebeõiguse olemasolu. Kui kaebeõiguse üle vaidlus puudub ja kaebeõiguse olemasolu on ilmselge, puudub vajadus kaebeõigusel kohtuotsuses peatuda. Kui kohtuasjas on esitatud väide kaebeõiguse puudumise kohta ning halduskohus on jätnud sellel alusel kaebus rahuldamata, siis on tegemist menetlusnormi rikkumisega kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ta esitatud väitega ja halduskohtu põhjendustega ei nõustu.
Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetest tulenevalt peab hankija olema hankemenetluses avaldatud tingimustega seotud kuni hankelepingu täitmise lõpuni. Hankija poolt hiljem tehtud otsused võivad otseselt mõjutada pakkumuse tegemist ja osalejate võrdseid võimalusi. Ka pärast hankelepingu sõlmimist võib pakkumisel osalenud konkurent esitada kaebuse kohtusse pakkumise võitjale suunatud otsuste tühistamiseks ja seda konkursi esemeks olnud ainuõiguse kehtivuse lõpuni. Kaebeõigus ei piirdu üksnes isikutega, kes on konkursil pakkumuse esitanud. Kohtusse pöördumise õigus võib olla ka isikul, kes pakkumust ei esitanud, kuid oleks pakkumisel osalenud juhul, kui hanke- või kontsessioonilepingusse muudatusega sissetoodud tingimused olnuks ette nähtud esialgses pakkumismenetluses.
Alates 1. jaanuarist 2011 kehtiva jäätmeseaduse redaktsiooni järgi kohaldatakse korraldatud jäätmeveo teenuse tellimisele riigihangete seaduses teenuste kontsessiooni kohta sätestatut. Kuid ka enne 1. jaanuari 2011 oli korraldatud jäätmeveo puhul olemuslikult tegemist teenuste kontsessiooniga.
3-3-1-6-11 PDF Riigikohus 01.06.2011
Jäätmeseadus ei sisalda jäätmekäitluskohtadele esitatavate tingimuste ja jäätmelubade kohta selliseid erisätteid, mis arvestaksid kodanikualgatuse kampaania "Teeme ära 2008" iseloomu ja ulatust prügi ning jäätmete kogumisel. Hoolimata sellest ei saa jäätmeseaduse sätete eesmärgipärasel tõlgendamisel jõuda järeldusele, et kogutud jäätmete vaheladustamisjaama territooriumil tegutsenud isik on saastaja JäätS § 128 tähenduses. Jäätmeseaduse § 128 lg 2 saab kohaldada isiku suhtes, kes on jäätmed ebaseaduslikult keskkonda viinud. Keskkonnaministeerium, kes korraldab jäätmemajandust, kehtestas kampaania "Teeme ära 2008" raames Harjumaal ebaseaduslikult ladestatud prügi koristamiseks lihtsustatud menetlusega riigihanke lähteülesande, milles oli pakutavaks tööks kogutava ebaseadusliku prügi nõuetekohane käitlemine eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse. Parima pakkumise teinud äriühinguga sõlmis Keskkonnaministeerium töövõtulepingu. Äriühingul oli mõistlik alus eeldada, et kokkulepitud tegevused on õiguspärased ega too kaasa sanktsioone.
3-3-1-87-10 PDF Riigikohus 14.03.2011
Määratlemata õigusmõisted on üldjuhul sätestatud üldaktides. Erandjuhtudel on võimalik määratlemata õigusmõistete kasutamine ka halduse üksikaktides, tagamaks haldusorganile paindlikumat tegutsemisruumi. Sellisel juhul peab haldusorgan määratlemata õigusmõistet sisustama vastustes järelepärimistele või lõplikus haldusaktis. Korraldatud jäätmeveo konkurssidel on pakkumise kutse dokumentides kasutatud määratlemata õigusmõistete sisustamisel asjakohane lähtuda jäätmeseaduse regulatsioonist ja selle eesmärgist ning kuni 1. jaanuarini 2011 eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korrast (1. jaanuarist 2011 riigihangete seadusest).
Halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes lähtutakse tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. Kassatsiooni korras edasikaebamise kord on reguleeritud HKMS §-s 52, seetõttu pole asjakohane tuginemine tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavale normile.
Pakkumise kutse dokumentides tuleb määrata kindlaks olulised tingimused, millele pakkumised peavad vastama. Jäätmeseaduse § 66 lg 2 ja eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korra § 15 ei kohusta selgesõnaliselt korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentides jäätmete mahukaalu määrama. Pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks ja pakkumiste omavahelise võrreldavuse saavutamiseks on mahukaalu määramine pakkumise kutse dokumentides siiski üldjuhul vajalik. Jäätmete mahukaal mõjutab otseselt hinna kujundamist, siis on tegemist sellise tingimusega, mis tuleks pakkumiste adekvaatse hindamise saavutamiseks kehtestada kõikidele potentsiaalsetele pakkujatele samas suuruses. Pakkumise vastavuse hindamiseks on ladestustasu. Kui kogumistasu ületab ladestustasu ja jätab ruumi transpordi- ja tööjõukuludele, siis ei saa pidada pakutud hinda põhjendamatult madalaks. Kaebuse esitanud isikul lasub tõendamiskoormis tõendamaks, et vaidlustatud pakkumises märgitud hind on liiga madal või hinna kujundamisel kasutatud mahukaal ei vasta tegelikkusele.
Korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentide (PKD) tingimused ning neile konkursi korraldaja poolt antud selgitused, sh määratlemata õigusmõiste sisustamine, moodustavad ühtse terviku. Pakkumise kutse dokumente, mis on eelhaldusaktid, saab eraldi halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on hilisema haldusakti (pakkumise vastavaks ja edukaks tunnistamise otsus) õiguspärasuse kontrollimisel PKD mõistete sisustamise kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa sisustada PKD-s kasutatud määratlemata õigusmõistet haldusorganist laiemalt ega ka kontrollida mõiste sisustamise õiguspärasust ja vastavust seadustele. Korraldatud jäätmeveo konkursil pakkumiste vastavaks tunnistamise ja pakkumise edukaks tunnistamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisel saab halduskohus kontrollida üksnes pakkumiste vastavust kehtestatud PKD tingimustele, võttes aluseks haldusorgani määratlemata õigusmõiste sisustamisel antud selgitused. Korraldatud jäätmeveo konkursil osalevatele äriühingutele, kelle igapäevaseks majandus- ja kutsetegevuseks on jäätmekäitlus, peab olema arusaadav, et mahukaalu puhul on tegemist olulise tingimusega, mis pidanuks olema PKD-s kindlaks määratud. PKD vaidlustamata jätmise tulemusena võis iga konkursil osaleja võtta pakkumise koostamisel aluseks oletatava jäätmete keskmise mahukaalu. Sellise mahukaalu tegelikkusele vastavuse kontroll kohtus on raskendatud.
3-3-1-99-09 PDF Riigikohus 14.04.2010
Pakkumise kutse dokumendid on korraldatud jäätmeveo ainuõiguse andmise konkursil HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktiks. Seni, kuni pakkumise kutse dokumente ei ole täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistatud, on need kehtivad, ja nii konkursi korraldaja kui ka pakkujad peavad pakkumise kutse dokumentides sätestatud nõuetest lähtuma.
Konkurss jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse JäätS § 67 lg 1 esimese lause kohaselt konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 25.09.2009. a määrusega nr 303 vastu võetud eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korra § 21 kohaselt peab pakkumine vastama pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele. Pakkumise kutse dokumendid on korraldatud jäätmeveo ainuõiguse andmise konkursil HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktiks. Seni, kuni pakkumise kutse dokumente ei ole täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistatud, on need kehtivad, ja nii konkursi korraldaja kui ka pakkujad peavad pakkumise kutse dokumentides sätestatud nõuetest lähtuma. Haldusakti tühistamise korral on isikul võimalik nõuda rikutud õiguste taastamist RVastS § 11 ja HKMS § 26 lg 1 alusel haldusakti tagasitäitmise korras, ehk õiguspärase olukorra taastamist. Kui see on võimatu, sest jäätmeveo korraldamise lepinguid ei ole tähtaegselt vaidlustatud ning need kehtivad, siis on tal võimalik nõuda riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamist rahas. Jäätmeveolepingu sõlmimine ja selle kehtivus ei muuda jäätmeveolepingu aluseks olevat haldusakti õiguspäraseks ning kaebaja õiguste rikkumist võimatuks. Samuti ei näe jäätmeseadus ega Vabariigi Valitsuse 25.09.2009. a määrusega nr 303 vastu võetud eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise kord ette, et jäätmeveolepingu sõlmimisel saaks kaebaja pöörduda halduskohtusse üksnes konkursi korraldaja otsuse õigusvastasuse tuvastamise kaebusega.
Jäätmeseadus defineerib üksnes jäätmevaldaja (§ 9) ja jäätmetekitaja (§ 10) mõiste, kliendi mõiste ei ole aga nende mõistete abil täpselt defineeritav. JäätS § 69 ning § 135 eesmärgiks on määratleda, keda loetakse korraldatud jäätmeveoga automaatselt liitunuks. Nimetatud normid ei reguleeri, kes on jäätmeveoteenuse kliendiks. Kliendi mõiste sisustamisel ei saa tugineda üksnes jäätmeseaduses kasutatud mõistetele, vaid tuleb arvestada ka korteriomandiseaduse ja korteriühistuseaduse regulatsioonidega.
3-3-1-88-04 PDF Riigikohus 09.03.2005
Regionaalprügila rajamine on olulise keskkonnamõjuga tegevus, millega on seotud kaalukad avalikud ja riiklikud huvid. Prügila rajamise üheks etapiks on asukohavalik. Prügila tuleb rajada kohta, kust temast lähtuv keskkonnarisk ja negatiivsed keskkonnamõjud on võimalikult väikesed. See eeldab enne detailplaneeringu koostamisele asumist mõistlike alternatiivide väljaselgitamist ja kaalumist. Kohaliku omavalitsuse organilt ei saa nõuda, et ta hindaks prügila võimalikke asukohti väljaspool omavalitsusüksuse piire. Õige asukoha väljaselgitamine peab toimuma kindlas õiguslikus korras, mis aga käesoleval ajal puudub. Küll aga peab omavalitsusorgan detailplaneeringu algatamisel ja kehtestamisel ilmutama vajalikku hoolsust ja tegema kindlaks, kas on nõuetekohaselt täidetud kõik planeeringu algatamise sisulised eeldused.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json