/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-740/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.11.2019

Suurem kulu kassatsiooniastmes on tingitud sellest, et apellatsioonkaebuse esitas vastustaja. Kassatsioonkaebuse koostamine võib nõuda rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamine. (p 26)


Vastustaja otsus jätta projekteerimistingimused kooskõlastamata ei olnud õiguspärane. Vastustaja lähtus eeldusest, et kinnistule suvila rajamine on igal juhul lubamatu, kuna kinnistu on üleni kaetud kadastike elupaigatüübiga. Kolleegium leiab aga, et suvila rajamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke. (p 12)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Natura võrgustiku abil kaitstakse selliseid elupaigatüüpe, mis on üleeuroopalises kontekstis ohustatud, st eeldatavasti nende pindala väljaspool kaitsealuseid alasid väheneb ja/või seisund halveneb. Seetõttu on oluline, et nende pindala Natura võrgustikku arvatud aladel oleks stabiilne või suureneks. Otsustades selle üle, kas elupaigatüübi pindala on stabiilne või suurenemas ja milline on elupaigatüübi seisund alal, tuleb lisaks juba toimuvatele ja alles kavandatavatele elupaigatüüpi mõjutavatele tegevustele arvestada ka ettenähtavate arengutega, mida põhjustavad erinevad antropogeensed või looduslikud protsessid (nt kliimamuutus, karjatamine või selle lakkamine, elupaigatüübi võsastumine). (p 22)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)


LKS § 32 lg-te 1 ja 2, § 3 lg 1, § 14 lg 1 p 7 ja lg 2 abil täidab Eesti riik talle Euroopa Liidu Nõukogu 21.05.1992. a direktiiviga 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv ehk elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab Natura võrgustiku alale olulist mõju kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse eesmärgile avaldab. Pädevad riigisisesed asutused saavad kavale või projektile nõusoleku anda alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju.

Seega tuleb otsustusprotsessis esmalt selgitada, kas kavandatav tegevus võib Natura alale olulist mõju avaldada (n-ö Natura eelhindamine). Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb asjakohase hindamise (n-ö Natura hindamise, mis tehakse keskkonnamõjude hindamise – KMH – menetluses) käigus välja selgitada mõju ulatus. Loodusdirektiivi järgi ei ole välistatud igasugune negatiivne mõju Natura alale, vaid negatiivne mõju ala terviklikkusele. Ala terviklikkusele avalduva mõju kindlaks tegemisel on keskne tähendus ala kaitse eesmärkidel. (p 14)

Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, KMH, peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

Arvestades Euroopa Kohtu selgitusi Waddenzee ja Białowieża metsa asjades ning proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu art 5 lg 4), on selge, et negatiivseks mõjuks asjaomase ala terviklikkusele, sh elupaigatüübi osaliseks pöördumatuks hävimiseks asjaomasel alal Sweetman jt otsuse tähenduses, ei pruugi olla kuitahes väikesel alal taimestiku asendamine ehitisega. Tegevuse negatiivset mõju ala terviklikkusele loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes saab sedastada juhul, kui negatiivne mõju elupaigatüübile või liigile on oluline. (p 18)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kavandatava tegevuse mõju olulisuse hindamiseks tuleks välja selgitada, kui suurt ala suvilaehitus kokku mõjutaks. Oluline pole seejuures üksnes suvila (ja võimaliku kõrvalhoone), vaid ka kinnistusiseste teede, suvilat teenindavate rajatiste, prügikonteinerite ja õueala alla jääv ala. Seejuures ei pruugi elupaigatüüp kogu õueala raames hävida, kui õueala kasutamiseks on võimalik seada elupaigatüübile omaste liikide säilimist tagavaid tingimusi. (p 21)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

3-17-796/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.10.2019

Kaevandamisloa kooskõlastamist otsustades peab KOV lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11). KOV otsus peab olema proportsionaalne ja langetatud kaalutlusreegleid järgides. Seejuures ei ole KOV jäigalt seotud MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise alustega. Nimetatud paragrahv puudutab loa andja võimalust loa andmisest keelduda, mitte KOV kooskõlastust. (p 10)

Kui KOV kooskõlastamisotsust mõjutavad Keskkonnaameti pädevusse kuuluvad keskkonnakaitselised kaalutlused, peab ta arvestama ameti seisukohaga, et kaevandamist võib keskkonna seisukohast lubada (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p 23). Kui KOV soovib ameti järeldust eirata, peab ta osutama selle olulistele puudustele. Praegusel juhul on küsimuseks see, kuivõrd mõjutab kaevandamine kohalike elanike võimalust saada oma kaevudest puhast joogivett. Üks omavalitsusüksuse ülesannetest on korraldada vallas veevarustust (KOKS § 6 lg 1). Piiritlemata selle ülesande ulatust, leiab kolleegium, et keskkonnakaitselised kaalutlused põimuvad praegusel juhul KOV pädevusvaldkonda kuuluva kohaliku huviga. Kaevandamine võib mõjutada KOV ülesande täitmist. Kuigi ka Keskkonnaamet peab loamenetluses kontrollima, millist mõju võib kaevandamine joogivee kvaliteedile avaldada, on kohalikul omavalitsusel oma ülesannete täitmise raames õigus anda sellele küsimusele oma hinnang, ilma et ta peaks esile tooma vigu ameti seisukohas. (p 11)

Kavandades kaevandamist nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnas, peab kaebaja leppima keskkonnaohtude vältimiseks ja keskkonnariskide vähendamiseks vajalike uuringute tegemise tõttu aeganõudvama loamenetlusega. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et I ja II ala on kantud „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja“ (keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 87). See nimekiri koostati eesmärgiga suunata kaevandamine inimtegevusest mõjutatud olulise loodusväärtuseta aladele (MaaPS eelnõu 213 SE seletuskiri, lk 30). Nimekiri ei ole koostatud kohalike kogukondade huve silmas pidades. Eelnõu 213 SE seletuskirjas on selgitatud, et nimekirja kantud alale esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel kohaldatakse kõiki õigusaktidest tulenevaid nõudeid. See, kas kaevandamine on võimalik või mitte, selgub loamenetluse käigus, mille raames tehakse ka keskkonnamõjude hindamine. (p 16)


Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju kultuuripärandile, inimese tervisele, heaolule või varale. Keskkonnahäiring on ka selline kahjulik mõju, mis ei ületa arvulist normi või pole normiga reguleeritud (KeÜS § 3 lg 1). Häiringu olulisus tehakse kindlaks konkreetset olukorda hinnates.

KeÜS § 3 lg-s 2 on loetletud olukorrad, mil tuleb eeldada olulise keskkonnahäiringu tekkimist. Tegu ei ole ammendava loeteluga, põhjendatud juhtudel võib oluliseks pidada ka selles lg-s nimetamata häiringuid. Muu hulgas tuleb olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldada keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamise korral (KeÜS § 3 lg 2 p 1). Keskkonna kvaliteedi piirväärtus on keskkonna keemilisele, füüsikalisele või bioloogilisele näitajale kehtestatud piirväärtus, mida ei tohi inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada (KeÜS § 7 lg 3). (p 12)


Sotsiaalministri 31.07.2001. a määrusega nr 82 on kehtestatud joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest (vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud redaktsioon, § 1 lg 1). Muu hulgas on määruses paika pandud vee orgaanilise aine sisaldust peegeldava keemilise hapnikuvajaduse (PHT) indikaator 5,0 mg/l O2, mida ei tohi joogivees ületada (§ 3 lg 2 ja § 6). Nimetatud indikaatori ületamine ei pruugi veel tingimata tähendada ohtu inimese tervisele, kuid toob Terviseametile kaasa kohustuse hinnata terviseriske ning töötada vajaduse korral välja abinõude programm (§ 3 lg 4). (p 13)

Mitmetes jõe piirkonna kaevudes on probleemiks kõrge PHT näitaja. Määruse nr 82 nõuded ei laiene isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest (§ 1 lg 2 p 3). Praegusel juhul on määruses nimetatud piirnorme kohati mitu korda ületav PHT näitaja ilmnenud jõe ümbruse majapidamiste isiklikes kaevudes, mille vee kvaliteedile määruse normid eeldatavasti ei kohaldu. Siiski on igati asjakohane, kui KOV võtab keskkonnahäiringu olulisust kaaludes arvesse määruses sätestatud indikaatoreid. (p 13.1)


KeÜS § 11 lg 2 kohaselt tuleb keskkonnariskiga tegevuste suhtes otsuste tegemisel selgitada välja nende tegevuste mõju keskkonnale. Menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise kohustus on sätestatud ka HMS §-s 6. Vajaduse korral tuleb haldusorganil koguda selleks tõendeid omal algatusel. Üksnes siis, kui otsustajal on piisavalt teavet, saab ta seada tingimusi, mille abil keskkonnariski võimalikult suurel määral vähendada (KeÜS § 11 lg 1). Teavet on vaja koguda ka selleks, et keelduda kooskõlastust andmast, kui see peaks osutuma vajalikuks, et vältida keskkonnaohtu (KeÜS § 10). (p 14)


Mõju, mis ei ole eraldivõetuna oluline, võib muutuda oluliseks keskkonnaseisundi haavatavuse tõttu ja/või kombineerituna teiste mõjutustega. Mõju hindamine, mida taotletav tegevus võib avaldada koostoimes teiste tegevusliikidega, on üheks keskkonnamõjude hindamise (KMH) ülesandeks (vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud KeHJS § 20 lg 1 p 6, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL, 13.12.2011, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta IV lisa, p 4 allmärkus 1).

KMH põhjal sai KOV järeldada, et kaevuvee halva kvaliteedi põhjused on komplekssed. Tehtud uuringud on näidanud, et üheks põhjuseks on turbatootmine, seda eelkõige suviti. KOV leidis selle info põhjal, et tal ei ole võimalik eelnõudele kooskõlastust anda enne, kui ta on välja selgitanud, kuidas on võimalik probleemi lahendada. Vastustaja otsustas tellida uuringu, mille käigus selgitataks välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis- ja äravoolutingimused ning põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid (mõlema vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1). Sellest ei saa järeldada, et KMH raames oleks kumulatiivset mõju puudulikult hinnatud. Lahendust joogivee probleemile ei pidanud tingimata otsima kaevandusloa KMH menetluses. Kuhjuvatel põhjustel ilmnevate keskkonnahäiringute väljaselgitamine, nende vähendamine ja vältimine eeldab erinevate huvide eest seisvate poolte koostööd, mille käigus võib olla vaja tegeleda probleemi erinevate tekkepõhjustega. (p 15)


3-3-1-8-15 PDF Riigikohus 13.05.2015

Olulise keskkonnamõjuga tegevuse (üleriigilise tähtsusega maardlas kaevandamine) kavandamisel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed. (p 18)


Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Ka puutumuse alusel esitatud kaebus peab siiski tuginema kaebaja olulisele huvile. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. (p d 15–16) (Vt ka 3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-87-11)

Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19)

KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)

KeÜS § 23 lg 2 puutumuse määratlus on asjakohane üksnes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis ja konkreetselt eelnimetatud subjektiivse õiguse määratlemisel ega ole kohaldatav varasema kohtupraktika alusel menetletavates kohtuasjades, kus puutumuse kategooriale kaebeõiguse alusena on kohtupraktikas antud keskkonnaseadustiku üldosa seadusest erinev sisu. (p 23)


Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19)

KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)

3-3-1-86-06 PDF Riigikohus 28.02.2007

Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem. Varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele 4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse.

Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.


Haldusakti andmise taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. Kohtul tuleb vaidluse puhul hinnata, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik.


Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.

Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.

Kohaliku omavalitsuse üksuse organ ei ole käsitatav asjast huvitatud üldsusena või üldsuse esindajana Århusi konventsiooni art 2 lg 5 tähenduses. Vallavalitsust tuleb konventsiooni tähenduses pidada avaliku võimu organiks (art 2 lg 2 p "a" - piirkonna või muu tasandi valitsus), seda isegi antud olukorras, kus otsustuspädevus on Keskkonnaministeeriumil (või Vabariigi Valitsusel) ning vallavalitsus osaleb menetluses arvamuse andmise õigusega haldusorganina (HMS § 11 lg 1 p 4).


Keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on arvestada suurt hulka erinevaid huvisid, pürgides nende tasakaalustamise poole, et leida konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus.

Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.

Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Valdkonna eripärast tulenevalt peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.


Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.

Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.


Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Enamasti ei ole neis asjades võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus. Kaebeõigust omav isik peab omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust menetluse põhinõuete täitmisel.

Haldusmenetluse alustamise vaidlustamine on põhjendatud siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane.


Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Seetõttu peab olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json