3-3-1-49-12
|
Riigikohus |
13.02.2013 |
|
Asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.
Vaidlusalusel juhul ei täida võrguettevõtja kommunaalmajanduse korraldamise ülesannet, kuna see ülesanne jääb linnale ka juhul, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing. Samas on kahtlemata kaugküttesüsteemi ja võrgu toimimine avalikes huvides ning võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis, mis tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses.
KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.
Piisav ei ole ka argument, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid. Majandusliku võimu kuri¬tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet ning see kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatu keeldumise korral. Kaugkütteseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh KKütS § 141 ja määruse nr 47 järgimise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet. Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige see, et Konkurentsiameti kooskõlastab soojuse piirhinna. Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud, mis rikuvad konkursil osalemisest huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on halduskohtus vaidlustatavad. Samuti on võimalik VÕS § de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses.
RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras.
RHS § 10 lg 3 põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/17 art 2 lg l 2 ning arvestada tuleb ka direktiivi põhjenduste p 25. Eri- või ainuõiguse mõistet ei saa direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi. Ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus ei pruugi alati kujutada endast eri- või ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 kohaselt ei loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab (vt preambula p 25 neljas lause).
Võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele ei laiene riigihangete seadus. Selline järeldus tuleneb KKütS § st 141 koostoimes RHS § 16 lg tega 3 ja 5 ning § 90 lg ga 8. KKütS § 141 lg d 2 ja 5 näevad ette, et sellises juhul tuleb läbi viia Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale vastav konkurss.
KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.
KKütS § 141 kehtestamisele (kehtestati 01.11.2010 koos monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega) eelnenud menetlusest ei nähtu, et sooviti soojuse ostmise lepingud või nende sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Erinevalt RHS 5. peatüki sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.
RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras. Konkurentsiseaduses käsitatakse eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.
Kaugküttevõrk võib kujutada endast olulist vahendit KonkS § 15 mõttes, kuid ainuüksi olulise vahendi valdamine ei ole võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS § des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud õiguslikku eelist.
|
| 3-3-1-27-10
|
Riigikohus |
03.11.2010 |
|
See hind, mille lõpptarbija soojusenergia eest tasub, sõltub tõepoolest sellest, millise hinnaga toodetud energia on võrguettevõtjale realiseeritud. Sellisest seosest ei tulene aga piisavat põhjendatud huvi selleks, et vaidlustada soojatootja suhtes kohaldatavaid soojusenergia piirhindu. Riigikohtu halduskolleegium on sarnaseid õigussuhteid käsitlevas 5. aprilli 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-7-10 leidnud, et soojatootja poolt vastavas võrgupiirkonnas soojuse müügi faktist ning sellega seonduvast kohustusest mitte ületada piirhinda ei muutu vastavate võlaõiguslike suhete subjektid piirhinda kooskõlastava haldusakti adressaatideks. Kolleegium jääb sellele seisukohale ka käesolevas asjas.
Piirhinna kehtestamine iseenesest ei määra tarbijale osutatava teenuse lõplikku hinda, vaid määrab üksnes selle hinna maksimaalse suuruse. Piirhinna kehtestamisest ei tulene teenuse osutajale õigust müüa teenust piirhinnaga. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning see avaldub läbi võlaõigusliku suhte.
Soojusenergia ostu-müügilepingu alusel kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes. Eraõiguslikes suhetes saab tarbija kaitsta oma õigusi, sealhulgas vaidlustada ebamõistlikku hinda, tsiviilkohtumenetluse korras.
Soojusenergia ostu-müügilepingu alusel kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes.
|
Facebook
Twitter