/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-77-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Hindamismaatriks, mille alusel PRIA määrab toetuse vähendamise ulatuse, on halduse siseeeskiri, mille PRIA võib kehtestada praktika ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks, kuid selle olemasolu ei takista konkreetse otsuse proportsionaalsuse hindamist. Kuigi halduse siseeeskiri abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseeeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduse siseeeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-81-07 (p 14)). (p 18)
Proportsionaalsuse põhimõte on ka Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Põllumajandusministri (PMM) 21.aprill 2010. a määruses nr 46 on PMM kehtestanud EL määruste alusel ja rakendamiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 lg 2 järgi on EL määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL) tuleb PMM määrus nr 46 jätta kohaldamata vastuolu korral EL õigusega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4). (p 12)
Nõuetele vastavus on defineeritud komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005 kasutatakse abi-kõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2) Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. PMM määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume. Mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust ei saa liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu nähtub Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud PMM 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asja-kohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
Nõuetele vastavus on defineeritud määruse nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse määruse nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga määruses nr 1698/2005 kasutatakse abikõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Määruse nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning määruse nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2) Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. Määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume. Kolleegiumi hinnangul ei saa mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu leidis ringkonnakohus ja nähtub ka Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud põllumajandusministri 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Pool-loodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonna-tingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asjakohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17) Proportsionaalne ei ole vähendada toetust formaalsete rikkumiste eest, mis on kontrolli käigus antud tähtaja jooksul kõrvaldatud, suuremas ulatuses kui sisuliste keskkonna- vm nõuete rikkumise eest. Ka EL määrustega sarnases ulatuses toetuste vähendamine oleks piisavalt tõhus meede, et tagada nõuete järgimine. (p 19)
3-3-1-79-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ei pruugi haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani enesekontroll (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609).
EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega. Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
Määrus on EÜ asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsuse asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101; 02.02.1977 otsuse asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsuse asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Teatud juhtudel võib olla vajalik EL määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest sanktsioonide kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). Euroopa Komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju. Nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi ning sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
3-3-1-81-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid viidatava dokumendi üheselt tuvastada. Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng. Põllumajandusministri 29. märtsi 2006. a määrusega nr 39 vastu võetud "Keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra"§ 9 lg 5, mis näeb ette ka põllu osalise niitmata jätmise korral kogu taotlus rahuldamata jätmise, on ebaproportsionaalne maaelu säästva arengu tagamise eesmärgi suhtes, mida määrustega nr 1257/1999 ja nr 817/2004 taotletakse. Sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, mistõttu sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel.
3-3-1-80-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsust liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20. juuni 2002 otsust asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsust liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002. otsust asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsust asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärgiks on tagada maaelu säästev areng.
Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsust liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20. juuni 2002 otsust asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsust liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002. otsust asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsust asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärgiks on tagada maaelu säästev areng. Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json