/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-6-09 PDF Riigikohus 15.04.2009

ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" rõhutatakse võlgniku tegutsemise heausksust. Heas usus tegutsemine tähendab muu hulgas ka seda, et ettevõtja peab ise küsima tollilt abi ja teavet.


Tolli viga võib seisneda selles, et pädevad tolliametnikud ei ole piisavalt hoolikad deklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontrollimisel, mistõttu jääb välja selgitamata, kas imporditav kaup on deklareeritud õige kaubakoodiga. Ka Euroopa Komisjoni teabedokument ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti "b" kohaldamise kohta näeb ette, et tolli veaks selle sätte tähenduses võib olla tolli poolt vastuväidete mitteesitamine pika ajavahemiku jooksul ja suures mahus esitatud ebakorrektsete tollideklaratsioonide puhul, kui deklaratsioonides esitatud andmed võimaldavad tuvastada, et need deklaratsioonid ei ole korrektsed. Mõisted "pikaajaline", "suur maht" ja "vastuväited" tuleb töödokumendi kohaselt igal konkreetsel juhul eraldi määratleda.

Kohtupraktikas (Riigikohtu 10.05. 2006 otsus asjas nr 3-3-1-66-05 ja selles osundatud Euroopa Kohtu lahendid) on rõhutatud, et vea olemasolu hindamiseks on oluline arvestada vea olemust, asjaomaste õigusnormide keerukust või lihtsust ja ajavahemikku, mille jooksul tolli ebaõige käitumine jätkus. Kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsioonide aktsepteerimisel on tolli veaks peetud olukorras, kus toll on vale koodiga deklaratsioone aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul.

Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole tähenduselt maksuotsus ning selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt ka Riigikohtu 10.05. 2006 otsus asjas nr 3-3-1-66-05). Ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest pidada tolli eksimuseks. Tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus. Selleks on oluline hinnata läbiviidud kontrolli ulatust ja eesmärki.


ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta (vt Riigikohus 10.05. 2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-66-05). ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused. Kui need tingimused on täidetud, siis tollivormistusjärgset sissenõudmist ei tehta.

3-3-1-57-06 PDF Riigikohus 23.10.2006

Tollideklaratsioonis sisalduva informatsiooni ammendavuse ja lisadokumentide kontroll peab toimuma enne deklaratsiooni aktsepteerimist. Kui toll ei jõua kõiki kahtlusi enne deklaratsiooni aktsepteerimist põhjaliku kontrolli teel kõrvaldada, võib ta nõuda Tolliseaduse § 49 lg 1 alusel tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks rahuldavat tagatist. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda aga seda, et järelkontroll ja selle tulemusena maksusumma korrigeerimine oleksid välistatud.


Hoolimata tollideklaratsiooni aktsepteerimisest on põhimõtteliselt võimalik järelkontroll. Järelarvestuskande tegemine täiendava asjaolu puudumisel ei olnud kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sõnastuse kohaselt õiguspärane. Tollil oli õigus maksusummat korrigeerida üksnes juhul, kui selleks ilmnesid täiendavad asjaolud ( vt Riigikohtu 15.03.2004 otsuseid nr nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05). Kehtiv ÜTS art 78 annab tollile märksa ulatuslikuma diskretsiooniõiguse järelkontrolli tulemusel järelkande tegemiseks. Seejuures on tollil põhjendamise kohustus, et vajadusel saaks kohtus diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida. Seega enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud õigusruumis olid järelkande tegemise alused deklarandi suhtes sätestatud soodsamalt.


Enne Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud Eesti õigust ei saa automaatselt ja konkreetsest juhtumist sõltumata tõlgendada Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt, väljudes seejuures Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste, parasjagu kehtinud lepingute (nt assotsiatsioonileping) raamidest. Siseriikliku õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlas tõlgendamine muutus õiguslikult siduvaks pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga.


3-3-1-66-05 PDF Riigikohus 10.05.2006

ÜTSRS art 199 kohaselt kohustub deklarant või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel deklaratsioonis esitama õiged andmed, tagama lisatud dokumentide ehtsuse ja kõikide kohustuste täitmise, mis on seotud kõnesolevale kaubale asjassepuutuva tolliprotseduuri kohaldamisega.


ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta. Sellise taotluse võib tagasi lükata vaid siis, kui see ei ole seotud tegelikult kavandatud impordi- või eksporditoiminguga. ÜTS art 11 lg 2 järgi antakse taotlejale teavet tasuta.


Tollipoolne õigusvastane venitamine ei vabasta deklaranti maksuotsuse täitmisest. Maksunõude ja maksukohustuse tekkimise aluseks on juriidiliste faktide kogum. EL-i õigusaktides sätestatud tähtaegade ületamine iseenesest ei takista võlgnikult tollivõlga sisse nõuda (vt Euroopa Kohtu 14.11.2002. a otsust C-112/01: SPKR, EKL 2002, lk I-10655). Tollipoolne õigusvastane venitamine võib küll viia maksunõude esitamise aegumiseni. Aegumistähtaeg on kolm aastat. Tollimaksu võib määrata pärast kolmeaastase tähtaja möödumist juhul, kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse ja kui kehtivad seadused seda lubavad.


Ühenduse tolliseadustiku preambula kohaselt tuleb tagada, et tasakaalus oleksid tollipoolsed tollialaste õigusaktide korrektse kohaldamisega seotud vajadused ja kaubandusringkondade õigus õiglasele kohtlemisele. Selleks tuleb tollile anda ulatuslikud kontrollivolitused ja kaubandusringkondadele kaebuse esitamise õigus. ÜTS art 245 kohaselt kehtestavad liikmesriigid tolli otsustele kaebuse esitamise korra rakendussätted. Eestis tuleb selles osas kohaldada Haldusmenetluse seadust, Maksukorralduse seadust ja Halduskohtumenetluse seadustikku.


ÜTSRS art 199 kohaselt kohustub deklarant või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel deklaratsioonis esitama õiged andmed, tagama lisatud dokumentide ehtsuse ja kõikide kohustuste täitmise, mis on seotud kõnesolevale kaubale asjassepuutuva tolliprotseduuri kohaldamisega.

Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole veel iseenesest maksuotsus. Selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt Euroopa Kohtu 14.05.1996 otsust C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, EKL 1996, lk I-2465 p 93; 13.11.1984. a otsuseid 98/83 ja 230/83: Van Gend & Loos ja Expeditiebedrijf Wim Bosman vs. Komisjon, EKL 1984, lk 3763, p 20; 09.0.2006 otsuse C-293/04: Beemsterboer Coldstore Services,p-i 33).

Proportsionaalsuse põhimõte ja ettevõtja õigus omandile ei saa takistada pädevat asutust (tolli) teha järelkontrolli. Järelkontroll ei riku proportsionaalsuse põhimõtet isegi siis, kui makse, mida nõutakse, ei ole importijal enam võimalik toodete müümisel arvestada. Tegemist on professionaalse ettevõtja riskiga, millega tal tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu otsuse C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, p-i 114). Importija ei saa toetuda ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, sest temal kui ettevõtjal on kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada oma lepingulistes suhetes riske, mis on seotud võimaliku tollipoolse järelkontrolliga (Euroopa Kohtu 9.12.1999 määrus C-299/98: CPL Imperial,EKL 1999, lk I-8683).


Eesti aktsepteeris Euroopa Liitu astudes ühinemislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Ühinemislepinguga võeti Eesti õiguskorda üle kogu Euroopa Liidus kehtiv õigustik (acquis communautaire), sealhulgas Ühenduse tolliseadustik. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusele kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti põhiseadust ja teisi õigustloovaid akte, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. See põhimõte puudutab ka Põhiseaduse § 113 kohaldamist Euroopa Liidu õiguse kontekstis.


Euroopa ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks selles valdkonnas, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu 12.07.1989. otsuse 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, p-i 19; 26.11.1998. a otsuse C-370/96: Covita vs. Kreeka, EKL 1998, lk I-711, p-i 26; 11.10.2001 määrust C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511). Alates avaldamise päevast ei saa keegi toetuda asjaolule, et ta ei teadnud näiteks vastava maksu olemasolust (vt Euroopa Kohtu 15.05.1986. a otsuse C-160/84: Kavallas, EKL 1986, lk 1633,p-i 13). Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikki aastaid kestev protsess. Kõik asjakohased õigusaktid olid avaldatud kas Euroopa Liidu Teatajas või Eesti Riigi Teatajas.


ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-i b all märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (vt Euroopa Kohtu otsust 161/88: Binder; 16.07.1992 otsust C-187/91: Belovo, EKL 1992, lk I-04937; otsust C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood; 14.11.2002. a otsust C-251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I-10433; 03.03.2005. a otsus C-499/03P: Biegi Nahrungsmittel). Seda, kas nimetatud tingimused on täidetud, otsustab siseriiklik kohus (vt Euroopa Kohtu 12.12. 1996. a otsuse C-38/95: Ministero delle Finanze vs. Foods Import Srl, EKL 1996, lk I-06543, p-i 32).


Õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti kohustusest esitada õiged andmed. Õigusaktide avaldamine Riigi Teatajas, mis on igaühele kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt, tagab õigusaktide kättesaadavuse (vt Riigikohtu 12.09.2003 määrust nr 3-4-1-10-03 ja 02.10.2003. a otsust nr 3-4-1-13-03). Muutused õigusaktides ja nende kohaldamise praktika puudumine ei õigusta andmete ebaõiget esitamist. Seda enam, et kaupade importija eest täitis deklaratsiooni tollimaakler, kes peab omama kutsealaseid teadmisi ja kogemusi selles valdkonnas.

Euroopa ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks selles valdkonnas, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu 12.07.1989. otsuse 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, p-i 19; 26.11.1998. a otsuse C-370/96: Covita vs. Kreeka, EKL 1998, lk I-711, p-i 26; 11.10.2001 määrust C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511). Alates avaldamise päevast ei saa keegi toetuda asjaolule, et ta ei teadnud näiteks vastava maksu olemasolust (vt Euroopa Kohtu 15.05.1986. a otsuse C-160/84: Kavallas, EKL 1986, lk 1633, p-i 13).

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json