/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-71-16 PDF Riigikohus 26.05.2017
Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14) Direktiivi 2011/83 art 21 teksti saab mõista ka nii, et lepingulist tarbijat ei tohi panna olukorda, kus tema ainus mõistlik võimalus kauplejaga ühenduse võtmiseks on kõrgendatud tariifiga numbri kasutamine. Niisugune tõlgendus ei välistaks kõrgendatud tasu sissenõudmist, kui lepinguline tarbija kasutas kõrgendatud tariifiga numbrit vabast tahtest. (p 15) Direktiivi 2011/83 eesmärk ei ole välistada kallima, kuid kergesti meelde jääva lühinumbri pakkumist suhtluseks lepinguvälistes küsimustes, nt info saamiseks uute toodete või teenuste kohta või nõustamiseks väljaspool lepingus ettenähtud raame. Kui valikus on põhitariifiga telefoninumber, ei hoia kõrgema tariifiga numbri pakkumine lepingulist tarbijat tagasi abitelefoniliini kasutamisest ega ole seetõttu vastuolus direktiivi 2011/83 eesmärgiga tagada lepinguliste tarbijate kõrgetasemeline kaitse. Kõrge tarbijate kaitse ei pea tähendama kõigi valikute tegemist tarbija eest või tarbijalt valikuvõimaluse äravõtmist. Lepinguline tarbija saab teha teadliku valiku aga üksnes siis, kui teda on selgelt ja üheselt mõistetavalt teavitatud lühinumbri kõrgemast tariifist ja võimalusest kasutada selle asemel põhitariifiga numbrit. (p 16)
Direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust (Euroopa Kohtu 2. märtsi 2017. a otsus nr C-568/15, p 32). Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte. Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest. See Euroopa Kohtu otsus ei toonud selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. (p 13-14)

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json