Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-16-2231/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2018
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
3-15-1188/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.09.2017
EL õiguse ülimuslikkuse tõttu liikmesriigi õiguse suhtes ei saa riigisisese seadusega mõjutada EL õigusaktide kohaldatavust. (p 21)
3-1-1-93-16 PDF Riigikohus 17.11.2016
Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)
3-3-1-37-16 PDF Riigikohus 03.11.2016
KTKS v.r § 71 lg‑te 1 ja 2 sõnastuste võrdlemine viitab sellele, et seadusandja ei soovinud jätta Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmiseks esimeses lõikes nimetatud juhtudel kaalutlusõigust – esimese lõike sõnastus on imperatiivne, samas kui teises lõikes on kasutatud sõna "võib". Arvestades aga, et KTKS v.r § 71 lg 1 annab aluse nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt, on sätet võimalik tõlgendada ka selliselt, et selle alusel on võimalik kaaluda, kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda. Kuigi PRIA on seadnud osalise tagasinõudmise ulatuse sõltuvusse üksnes sellest, milline osa kulutustest oli mitteabikõlblik, säte sellist seost ette ei näe. Arvestades, et KTKS on kehtestatud EL õiguse elluviimiseks, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvestada ka EL õigusega ja Euroopa Kohtu praktikaga. (p 15)
3-3-1-9-16 PDF Riigikohus 29.09.2016
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
3-3-1-1-16 PDF Riigikohus 27.05.2016
VMS § 233 lg 3 ei ole vastuolus direktiivi 2003/109/EÜ nõuetega, sest vastab direktiivi art 4 sätestatud nõuetele. Eemalviibimise registreerimise ja põhjendatuse tõendamise korda ei ole direktiivis käsitletud. Määrustes esitatud andmetest ja VMS §-des 233, 256 ja 257 sätestatud tingimustest ning haldusmenetluse üldpõhimõtetest tuleb lähtuda ka eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemise taotluse esitamisel. Iga menetlustoimingut pole vaja määruses või seaduses detailselt reguleerida. Euroopa Kohtult pole vaja eelotsust küsida, sest direktiivi asjakohased sätted on selged. (p 21)
3-3-1-49-15 PDF Riigikohus 09.11.2015
HKMS § 158 lg-st 4 tulenevalt on seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. (p 11)
3-3-1-48-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
Nii ELTL art 20 lg 2 p st "b" kui ka EL põhiõiguste harta art 39 lg st 1 tuleneb teiste liikmesriikide kodanikele õigus osaleda valimistel samadel tingimustel vastava liikmesriigi kodanikega. Need sätted ei reguleeri aga seda, millised need tingimused peaksid olema. EL põhiõiguste harta art 39 lg 2 näeb ette, et Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – eeltoodud määratlus on võrdlemisi üldine ega välista valimisõiguse teatavat piiramist. EL õigus jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi liikmesriigi kodanike valimistel osalemise tingimuste seadmiseks. Selles olukorras on kohtud õigesti asunud kontrollima EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kooskõla PS-ga (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-5-08) ja PS § 123 kaudu ka EIÕK-ga. (p 15)
3-3-1-77-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Põllumajandusministri (PMM) 21.aprill 2010. a määruses nr 46 on PMM kehtestanud EL määruste alusel ja rakendamiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 lg 2 järgi on EL määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL) tuleb PMM määrus nr 46 jätta kohaldamata vastuolu korral EL õigusega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4). (p 12)
3-3-1-84-12 PDF Riigikohus 31.10.2013
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 06.11.2001 direktiivi 2001/83/EÜ art 4 lg 3 järgi on jäetud ravimihindade kindlaksmääramine liikmesriikide otsustuspädevusse. Seega on vaidluse puhul Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ üle tegemist vaidlusega siseriikliku õiguse üle. Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega tuleb siin arvestada üksnes niivõrd, et siseriiklikud normid ei diskrimineeriks teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid kohalike ettevõtjatega võrreldes ega kahjustaks Euroopa Liidu õiguse elluviimist. Kuna nimetatud määrusega kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad kehtivad kõigile hulgi- ja jaemüüjatele, kes Eestis ravimeid müüvad, siis ettevõtja päritolul põhinevat diskrimineerimist määrusest nr 36 ei nähtu.
Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel peab liikmesriigi seadusandaja aga arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate Euroopa Liidu õiguspõhimõtetega nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus. Riigisisese riigivastutusõiguse ja Euroopa Liidu õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu jätta riigisisene norm või selle vastav osa Euroopa Liidu õigusega seotud kahjuasjades kohaldamata.
3-3-1-37-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 90/314/EMÜ art 7 sõnastuse "piisavalt tõendada tagatise olemasolu" all peetakse silmas, et tagatis peab reaalselt olema olemas ning direktiivi piisavaks ülevõtmiseks ei piisa üksnes sellise õigusliku raamistiku loomisest, milles nõutakse vaid piisava tagatise olemasolu tõendamist. Art 7 peamine eesmärk on kindlustada, et reisikorraldaja maksejõuetuse või pankroti korral toimetatakse tarbija kodumaale tagasi ja tema makstud raha hüvitatakse. Direktiivi 90/314/EMÜ art 7 on Eesti õiguskorda üle võtud turismiseadusega ( praeguses asjas on kohaldatav kuni 16. maini 2010 kehtinud redaktsioonis). Nõude omada tagatist sätestas seaduse eelnimetatud redaktsiooni § 15, millega nähti ette tagatise määrad, ettevõtja kohustus tagatise suurendamiseks müügimahu kasvu korral, samuti pädevate asutuste kontrollikohustus. Arvestades Euroopa Kohtu tõlgendusi on direktiivi 90/314/EMÜ art 7 täpne, selge ja tingimusteta norm, milles väljendub üksikisiku subjektiivne õigus (reisikorraldaja maksejõuetuse korral makstud raha hüvitamine ja tarbija kodumaale tagasi toimetamine). Praeguses ajas jäi tarbijal reisikorraldaja pankrotistumisel tagatise ebapiisavuse tõttu saamata osa pakettreisi ettemaksust. Seega ei ole direktiivi art 7 eesmärki täies mahus suudetud saavutada, mistõttu direktiiv 90/314/EMÜ on Eesti õiguskorda üle võetud puudulikult.
3-3-1-37-11 PDF Riigikohus 17.06.2011
Maaelu arengu toetuste ühine õigusraamistik on sätestatud nõukogu määrusega 1698/2005, mille alusel on siseriiklikult koostatud arengukava. Põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 § 8 lg-s 6 märgitud piirangut ei ole sätestatud nõukogu määruses 1698/2005 ega ka komisjoni määrustes 1975/2006 ja 1974/2006. Ühtlasi ei ole arengukavas märgitud piiranguid, mis puudutaksid kontserni. Nõukogu määruse 1698/2005 art 5 lg 1 ja lg 7 loovad liikmesriigile aluse piiravate tingimuste kehtestamiseks, mida ei ole määruses ega selle rakendusaktides ette nähtud. Seega on ühenduse õigusega liikmesriikidele jäetud tegutsemisruum, kuid seejuures tuleb arvestada, et piirav tingimus olema kooskõlas määruse eesmärkidega ja sätetega ja vastama ühenduse õiguse üldpõhimõtetele.
3-3-1-90-10 PDF Riigikohus 09.02.2011
Direktiiv ei ole üldjuhul vahetult kohaldatav ja see tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta riigi õigusaktiga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiiv vahetult kohaldatav õigusakt, kuid selle sätetel võib olla vahetu õigusmõju, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Üksikisikud võivad neile siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tahtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud korrektselt (Euroopa Kohtu 05.10. 2004. a otsus liidetud kohtuasjas C-371/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-08835, p 103). Käesolevas asjas ei ole komisjoni direktiiv 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus Pfeiffer, p 108 ja selles viidatud kohtupraktika).
3-3-1-36-10 PDF Riigikohus 16.06.2010
EL direktiiv on otsekohaldatav, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud; 2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist; 3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud. Direktiiv 2006/69/EÜ ei olnud tähtajaks üle võetud ning kehtiv siseriiklik õigus (KMS § 12 lg 4) ei olnud selle kohaldamise ajaks direktiiviga kooskõlla viidud.Direktiivist 2006/69/EÜ tuleneb üksikisikule kaitstav õigus. Direktiivi art 1 lg 3 punktiga "b" direktiivi 77/388/EMÜ artikli 11 A-osasse lisatud lõikest 6 tulenevalt võib liikmesriik selles sättes osutatud meetmeid (turuväärtusest lähtumine) võtta ainult juhul, kui kaupu tarnitakse või teenuseid osutatakse kellelegi, kellega on liikmesriigi määratluse kohased perekondlikud või muud tihedad isiklikud sidemed, juhtimisalastest, omandi-, liikmelisus-, rahalistest või õiguslikest suhetest tulenevad sidemed.Nimetatud sätte tähenduses võib tihedateks sidemeteks lugeda ka tööandja sidemed töövõtja, töövõtja perekonna või mõne muu töövõtjale lähedase isikuga. Direktiiv annab liikmesriigile võimaluse võtta maksudest kõrvalehoidmise või maksustamise vältimise tõkestamiseks meetmeid, et tagada maksustatava väärtuse vastavus turuväärtusele. Direktiivi sõnastus jätab liikmesriigile ka valikuvõimaluse, kuidas määratleda mõiste "tihedad sidemed".
3-3-1-13-10 PDF Riigikohus 17.05.2010
ATS § 361 lg-ga 2 ja VõrdKS § 2 lg-ga 3 on täiendatud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida direktiivid otsesõnu ette ei näe. See ei ole direktiividega vastuolus, kui liikmesriik laiendab siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43 preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28).
3-3-1-57-09 PDF Riigikohus 15.10.2009
LKS
Euroopa Kohus on Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses leidnud, et liikmesriik pidi täitma EÜ Nõukogu direktiivi nr 79/409/EMÜ (nn linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenevat kohustust vältida elupaikade saastamist või kahjustamist hoolimata sellest, et ala ei olnud kantud Natura 2000 erikaitsealade võrgustikku (vt Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsust kohtuasjas nr C-355/90: Santo?a Marshes, p 22). Seega võivad direktiivist tulenevad kohustused olla teatud juhtudel kohaldatavad ka aladele, mis vastavad Natura linnualade hulka valimise teaduslikele kriteeriumidele, kuid ei ole riigi poolt erikaitsealade loetellu kantud. Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu 08.10.1987 otsuse kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p-i 9; Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuse kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p-i 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: "Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele." Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.
3-3-1-11-09 PDF Riigikohus 18.05.2009
Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p 3 on hoiatava iseloomuga, nähes üldise keskkonnanõude rikkumise eest ette piisavalt efektiivse sanktsiooni. Samas ei jäta see PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, mistõttu muutub selline haldussanktsioon ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi, ning vastavalt sellele vähendada toetust. Seetõttu tuleb määruse nr 51 § 47 p 3 jätta kohaldamata osas, milles see ei anna põhu põletamise eest sanktsiooni rakendamisel PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle. Küll aga on PRIA-l võimalik, lähtudes määruse nr 51 § 47 p 3 nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärasest tõlgendamisest, rakendada põhu põletamise keelu rikkumisel sanktsiooni. Sellisel juhul on võimalik sanktsiooni kohaldamisel arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja hoiatav (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08 p-i 22).
3-3-1-79-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega. Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
Määrus on EÜ asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsuse asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101; 02.02.1977 otsuse asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsuse asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Teatud juhtudel võib olla vajalik EL määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest sanktsioonide kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). Euroopa Komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju. Nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi ning sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
3-3-1-81-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.10.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869; 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Euroopa Liidu õiguse alusel makstava toetuse ning komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 alusel loodud sanktsiooni eesmärk on tagada maaelu säästev areng. Põllumajandusministri 29. märtsi 2006. a määrusega nr 39 vastu võetud "Keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra"§ 9 lg 5, mis näeb ette ka põllu osalise niitmata jätmise korral kogu taotlus rahuldamata jätmise, on ebaproportsionaalne maaelu säästva arengu tagamise eesmärgi suhtes, mida määrustega nr 1257/1999 ja nr 817/2004 taotletakse. Sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, mistõttu sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel.
3-3-1-80-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Põllumajandusministri 20. aprilli 2004. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra " (määrus nr 49) § 9 lg 4 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul jääb kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele. Seega on tegemist ebamõistliku takistusega ühenduse toetuse saamisel. Nimetatud säte tuleb jätta kohaldamata osas, milles see ei näe põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle (vt Euroopa Kohtu 15.07.1964 otsus asjas 6/64: Costa vs. ENEL. EKL 1964, lk 1141; Riigikohtu 19.04.2005 otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p-d 49 ja 50). Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge.

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20