Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-1-1-93-16 PDF Riigikohus 17.11.2016
Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)
3-3-1-37-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 90/314/EMÜ art 7 sõnastuse "piisavalt tõendada tagatise olemasolu" all peetakse silmas, et tagatis peab reaalselt olema olemas ning direktiivi piisavaks ülevõtmiseks ei piisa üksnes sellise õigusliku raamistiku loomisest, milles nõutakse vaid piisava tagatise olemasolu tõendamist. Art 7 peamine eesmärk on kindlustada, et reisikorraldaja maksejõuetuse või pankroti korral toimetatakse tarbija kodumaale tagasi ja tema makstud raha hüvitatakse. Direktiivi 90/314/EMÜ art 7 on Eesti õiguskorda üle võtud turismiseadusega ( praeguses asjas on kohaldatav kuni 16. maini 2010 kehtinud redaktsioonis). Nõude omada tagatist sätestas seaduse eelnimetatud redaktsiooni § 15, millega nähti ette tagatise määrad, ettevõtja kohustus tagatise suurendamiseks müügimahu kasvu korral, samuti pädevate asutuste kontrollikohustus. Arvestades Euroopa Kohtu tõlgendusi on direktiivi 90/314/EMÜ art 7 täpne, selge ja tingimusteta norm, milles väljendub üksikisiku subjektiivne õigus (reisikorraldaja maksejõuetuse korral makstud raha hüvitamine ja tarbija kodumaale tagasi toimetamine). Praeguses ajas jäi tarbijal reisikorraldaja pankrotistumisel tagatise ebapiisavuse tõttu saamata osa pakettreisi ettemaksust. Seega ei ole direktiivi art 7 eesmärki täies mahus suudetud saavutada, mistõttu direktiiv 90/314/EMÜ on Eesti õiguskorda üle võetud puudulikult.
3-3-1-37-11 PDF Riigikohus 17.06.2011
Maaelu arengu toetuste ühine õigusraamistik on sätestatud nõukogu määrusega 1698/2005, mille alusel on siseriiklikult koostatud arengukava. Põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 § 8 lg-s 6 märgitud piirangut ei ole sätestatud nõukogu määruses 1698/2005 ega ka komisjoni määrustes 1975/2006 ja 1974/2006. Ühtlasi ei ole arengukavas märgitud piiranguid, mis puudutaksid kontserni. Nõukogu määruse 1698/2005 art 5 lg 1 ja lg 7 loovad liikmesriigile aluse piiravate tingimuste kehtestamiseks, mida ei ole määruses ega selle rakendusaktides ette nähtud. Seega on ühenduse õigusega liikmesriikidele jäetud tegutsemisruum, kuid seejuures tuleb arvestada, et piirav tingimus olema kooskõlas määruse eesmärkidega ja sätetega ja vastama ühenduse õiguse üldpõhimõtetele.
3-3-1-13-10 PDF Riigikohus 17.05.2010
ATS § 361 lg-ga 2 ja VõrdKS § 2 lg-ga 3 on täiendatud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida direktiivid otsesõnu ette ei näe. See ei ole direktiividega vastuolus, kui liikmesriik laiendab siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43 preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28).
3-3-1-79-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega. Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
3-3-1-74-05 PDF Riigikohus 25.04.2006
EL-i määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsus 39/72 ja 02.02 1977. otsus 50/76). Mõnel juhul võib siiski olla vajalik määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte, et määrata kindlaks EL-i õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL-i määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Kuid ka seejuures ei tohi EL-i määrust rakendav liikmesriigi õigus olla vastuolus EL-i õigusega ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL-i määruses sätestatud volitusnormi ulatusele.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane