/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-9-16 PDF Riigikohus 29.09.2016
EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
3-3-1-90-10 PDF Riigikohus 09.02.2011
Direktiiv ei ole üldjuhul vahetult kohaldatav ja see tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta riigi õigusaktiga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiiv vahetult kohaldatav õigusakt, kuid selle sätetel võib olla vahetu õigusmõju, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Üksikisikud võivad neile siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tahtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud korrektselt (Euroopa Kohtu 05.10. 2004. a otsus liidetud kohtuasjas C-371/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-08835, p 103). Käesolevas asjas ei ole komisjoni direktiiv 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus Pfeiffer, p 108 ja selles viidatud kohtupraktika).
Põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsuse asjas nr 3-3-1-63-10 p-i 31). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
3-3-1-36-10 PDF Riigikohus 16.06.2010
Käibemaksuseadus pole küll sõnaselgelt sätestanud maksuvabastust isikliku kasutusõiguse juhtudeks, kuid võrdlusest kasutusvaldusega, mis KMS § 16 lg 2 p 2 esimese lause kohaselt on maksuvaba, saab järeldada, et ka isikliku kasutusõiguse puhul kohaldatakse maksuvabastust. Juhtudel, kus isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, ei ole sisuliselt põhjendatud käibemaksuga maksustamise seisukohast erinev lähenemine kasutusõiguse ja isikliku kasutusvalduse seadmise juhtudele. Riigikohtu praktikas on korduvalt osutatud vajadusele arvestada maksustamisel tehingu majanduslikku olemust ja sisu. Samasugune lähenemine on põhjendatud ka asjaõiguslike instituutide olemuse hindamisel maksustamise aspektist.
Käesolevas asjas oli käibe tekkimise ajaks (28. juuli 2008) saabunud direktiivi 2006/69/EÜ ülevõtmise tähtpäev, kuid Eestis jõustusid asjakohased õigusnormid alles 1. jaanuarist 2009. Seega polnud mitteseotud isikute vahelise tehingu puhul käibemaksu määramisel Euroopa Liidu õigusega kooskõlas mitteoleva KMS § 12 lg 4 kohaldamine õiguspärane. KMS § 12 lg 4 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega ulatuses, mis võimaldas tehinguväärtuse korrigeerimist mitteseotud isikute vaheliste tehingute puhul ning tuleb selles osas jätta kohaldamata.
EL direktiiv on otsekohaldatav, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud; 2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist; 3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud. Direktiiv 2006/69/EÜ ei olnud tähtajaks üle võetud ning kehtiv siseriiklik õigus (KMS § 12 lg 4) ei olnud selle kohaldamise ajaks direktiiviga kooskõlla viidud.Direktiivist 2006/69/EÜ tuleneb üksikisikule kaitstav õigus. Direktiivi art 1 lg 3 punktiga "b" direktiivi 77/388/EMÜ artikli 11 A-osasse lisatud lõikest 6 tulenevalt võib liikmesriik selles sättes osutatud meetmeid (turuväärtusest lähtumine) võtta ainult juhul, kui kaupu tarnitakse või teenuseid osutatakse kellelegi, kellega on liikmesriigi määratluse kohased perekondlikud või muud tihedad isiklikud sidemed, juhtimisalastest, omandi-, liikmelisus-, rahalistest või õiguslikest suhetest tulenevad sidemed.Nimetatud sätte tähenduses võib tihedateks sidemeteks lugeda ka tööandja sidemed töövõtja, töövõtja perekonna või mõne muu töövõtjale lähedase isikuga. Direktiiv annab liikmesriigile võimaluse võtta maksudest kõrvalehoidmise või maksustamise vältimise tõkestamiseks meetmeid, et tagada maksustatava väärtuse vastavus turuväärtusele. Direktiivi sõnastus jätab liikmesriigile ka valikuvõimaluse, kuidas määratleda mõiste "tihedad sidemed".
Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamisega hilinemisel jäetakse taotletud menetluskulud välja mõistmata.
3-3-1-57-09 PDF Riigikohus 15.10.2009
LKS
Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist. Kui aga menetlus algab ilma nõuetekohase ekspertiisita ning ka menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.
Euroopa Kohus on Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses leidnud, et liikmesriik pidi täitma EÜ Nõukogu direktiivi nr 79/409/EMÜ (nn linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenevat kohustust vältida elupaikade saastamist või kahjustamist hoolimata sellest, et ala ei olnud kantud Natura 2000 erikaitsealade võrgustikku (vt Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsust kohtuasjas nr C-355/90: Santo?a Marshes, p 22). Seega võivad direktiivist tulenevad kohustused olla teatud juhtudel kohaldatavad ka aladele, mis vastavad Natura linnualade hulka valimise teaduslikele kriteeriumidele, kuid ei ole riigi poolt erikaitsealade loetellu kantud. Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu 08.10.1987 otsuse kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p-i 9; Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuse kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p-i 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: "Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele." Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.
3-3-1-79-08 PDF Riigikohus 11.02.2009
Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ei pruugi haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani enesekontroll (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609).
EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega. Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
Määrus on EÜ asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsuse asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101; 02.02.1977 otsuse asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsuse asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Teatud juhtudel võib olla vajalik EL määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest sanktsioonide kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). Euroopa Komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju. Nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi ning sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
3-3-1-33-07 PDF Riigikohus 20.09.2007
Telekommunikatsiooniseadus kaotas kehtivuse alates 1. jaanuarist 2005. aastal seoses elektroonilise side seaduse jõustumisega. Ei nimetatud seadus ega selle rakendussätted tee selgesõnalist viidet TKS § 51 edasise kehtivuse osas. Nimetatud sätte kohaldatavus ei tulene otseselt ka ESS §-st 192. Koormav haldusakt, sh ettekirjutus peab aga rajanema kehtivale õiguslikule alusele. Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas.
Madala hinna, sealhulgas TKS § 54 lg 4 p 1 tähenduses allahindluse rakendamine pole iseendast välistatud nii telekommunikatsiooniseaduse kui ka seda asendava kehtiva elektroonilise side seaduse kontekstis. Ettevõtjat saab kohustada hoiduma konkurentide turule sisenemise takistamisest või konkurentsi piiramisest ülemäära madalate hindadega. TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan ning konkurentsi kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud. Samas peab järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan, s.o Sideamet. Samas peab käskkirja ja ettekirjutuse andmise eelduseks olev järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel ning põhjendatud ja proportsionaalsete mõjutusvahendite valikul on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
Olulise turujõuga ettevõtja kohustused, millele osundab ESS § 192, võivad tuleneda nii õigustloovast aktist kui ka selle alusel antud haldusaktist. Euroopa Liidu regulatsioonide kontekstis kehtestatakse konkreetsete olulise või märkimisväärse turujõuga ettevõtete kohustused kehtiva õiguse alusel reeglina haldusaktidega, mis tagab selliste kohustuste seadmise põhjendatuse ja proportsionaalsuse. Piirangute ja kohustuste individuaalse seadmise nõue sisaldub ka elektroonilise side seaduse §-s 54.
Olulise turujõuga ettevõtjate suhtes kohaldatavad Euroopa Liidu õigusaktid ei ole otsekohaldatavad, vaid kehtestavad nõudeid ja ülesandeid vastava valdkonna reguleerimiseks liikmesriikidele. Nõue, et telekommunikatsiooni (elektroonilise side) sektori ettevõtjad ei takistaks teiste ettevõtjate turuletulekut ega piiraks konkurentsi ülimadalate hindadega, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi 2002/22/EÜ art 17 lg 2 kohaselt võivad märkimisväärset turujõudu omavale ettevõtjale seatavad kohustused hõlmata muuhulgas sellist nõuet. Elektroonilise side valdkonnas on üldiseks õiguslikuks nõudeks vastavate teenuste hindade läbipaistvus ja orienteeritus kuludele (kulupõhisus). Teenuse hinna kuludele orienteerituse põhimõte on läbivalt sätestatud Euroopa Liidu vastavates õigusaktides.
3-3-1-90-06 PDF Riigikohus 12.02.2007
KMS
KMS § 29 lg 5 (alates 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud redaktsioonis) on rakendatav vaid sellisele kaubale, mida maksukohustuslane enne võõrandamist ise oma majandustegevuses ei kasutanud. Nimetatud sätte kohaldamisel võib tekkida käibemaksu kumuleerumine, mida tuleks vältida, sest see moonutab konkurentsi ning on vastuolus ühetaolise maksustamise ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. Seetõttu on vajalik Käibemaksuseadust tõlgendada selliselt, et kumulatsiooni ei tekiks. Kui Käibemaksuseaduses puudub konkreetne säte, mis kumulatsiooni väldiks, võib kõne alla tulla Euroopa Ühenduse Nõukogu Kuuenda Direktiivi (77/388/EMÜ) otsekohaldamine. Enne käibemaksukohustuslasena registreerimist soetatud kaupade võõrandamisele nendel juhtudel, mis ei ole hõlmatud KMS § 29 lõikega 5, s.t mille puhul ei ole ette nähtud sisendkäibemaksu mahaarvamist kauba võõrandamise kuul, on võimalik tulenevalt kuuenda direktiivi 20 lõikest 6, art 24 lõikest 5 ja art 13 osa B preambulast laiendada direktiivi art 13 osa B punktis c sätestatud maksuvabastust.
Kui Käibemaksuseaduses puudub konkreetne säte, mis väldiks käibemaksu kumulatsiooni, võib kõne alla tulla Euroopa Ühenduse Nõukogu Kuuenda Direktiivi (77/388/EMÜ) otsekohaldamine. Enne käibemaksukohustuslasena registreerimist soetatud kaupade võõrandamisele nendel juhtudel, mis ei ole hõlmatud KMS § 29 lõikega 5, s.t mille puhul ei ole ette nähtud sisendkäibemaksu mahaarvamist kauba võõrandamise kuul, on võimalik tulenevalt kuuenda direktiivi 20 lõikest 6, art 24 lõikest 5 ja art 13 osa B preambulast laiendada direktiivi art 13 osa B punktis c sätestatud maksuvabastust.
3-3-1-33-06 PDF Riigikohus 05.10.2006
Kui see on asjalahendamiseks oluline, tuleb selgitada, kas Eestis loodud süsteempõllumajandustoodete üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks vastab Euroopa Liidu õigusele ja aitab selle eesmärke võimalikult õiglaselt ja õiguspäraselt, tõhusalt ja proportsionaalselt ellu viia. Selleks tuleb analüüsida vastavate Euroopa Komisjoni määruste olemust ja tähendust Eesti õigusele. Samuti Eestis vastava regulatsiooni kehtestamise vajadust ja vastuvõtmise ajastust ning selle vastavust Euroopa Liidu õigusele.
Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 ei tulene otseselt Euroopa Liidu õigusest ega arvesta konkreetse käitleja tegevuse eripäraga, mida nõuab Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punkt c ja Euroopa regulatsiooni eesmärk. Kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu Euroopa Liidu ühisturule tervikuna. Kuna EL õigus on vastuolu korral siseriikliku õigusega ülimuslik (vt Euroopa Kohtu 15.06.1964 otsust kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL, EKL 1964, lk 1141), siis tuleb vastuolu tõttu EL-i õigusega ÜLTS § 6 lg 1 jätta kohaldamata. Üleliigse laovaru tasu seaduse regulatsiooni on võimalik täiustada, korrigeerides seda paindlikumaks ja pärast täiustamist kohaldada. Paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt.
Üleliigse laovaru tasu seadus, millega kehtestati Eesti õiguses EL-iga ühinemise üleminekumeetmeid rakendavad muudatused, võeti vastu hilinemisega ja see jõustus liiga kiiresti. Üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna ning ei saa pidada õigeks, et maksukohustusi kehtestav õigusakt võetakse vastu ning avaldatakse vahetult enne selle jõustumist. Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleb võtta vastu aegsasti enne jõustumist, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks (Euroopa Kohtu 15.02.1996 otsuse kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkti 20 ja Riigikohtu 02.12.2004 otsust nr 3-4-1-20-04). Oluliste muudatuste ettenähtavus seisukohast tuleb ka analüüsida, kas kehtestatud õigusakt jäi Euroopa Liidu õigusega sätestatud piiresse või kehtestas norme, mis Euroopa Liidu õigusest ei tulenenud või polnud sellega kooskõlas. Viimasel juhul ei olnud võimalik vastavaid regulatsioone ja nende tagajärgi ette näha ning neid ei saaks õigustada ka Euroopa Liidu huvide prevaleerimine erahuvide üle. Kaalukate õiguslike muudatuste ettenähtavuse hindamisel ei saa pidada ainumääravaks seda, et nimetatud küsimuses teavitati avalikkust ja ettevõtjaid pika aja vältel ajakirjanduse kaudu pressiteadete ja artiklitega ning ka seaduseelnõu tutvustamisega.
Euroopa Liidu määruse rakendamiseks võib olla vajalik võtta vastu siseriiklikke õigusakte, kuid liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Määruse nr 1972/2003/EÜ rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti, sest määrus kohaldub otse vaid riikidele, mitte nende ettevõtjatele.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json