3-3-1-36-08
|
Riigikohus |
13.10.2008 |
|
Välistatud on, et ühenduse õigusnormides sisalduvaid kohustusi, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas liikmesriigi keeles, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil (vt Euroopa Kohtu kohtuasja C-161/06: Skoma-Lux, (EKL 2007, lk I-10841 punkti 51). Samale Euroopa Kohtu lahendile toetudes on ka Riigikohus märkinud, et õigeaegselt nõuetekohaselt avaldamata jäänud ühenduse õigusaktid ei ole kehtetud, kuid nad ei too kaasa kohustusi vastavate liikmesriikide üksikisikutele (vt Riigikohtu 07.05.2008 määrust asjas nr 3-3-1-86-07).
Eeltoodud põhimõtte kohaldamise ajalise piirangu osas märkis Euroopa Kohus asjas C-161/06, et asjaomastel liikmesriikidel puudub ühenduse õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla kõnesolevate eeskirjade alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele. Euroopa Kohtu lahendis ei täpsustatud, kas vaidlustamise all peetakse silmas vaidlustamist üleüldse või vaidlustamist sellest aspektist, et ühenduse õigus ei olnud Euroopa Liidu Teatajas liikmesriigi keeles avaldatud. Avarama võimaluse kasuks räägib Euroopa Kohtu praktika, mis puudutab teatud juhtudel ühenduse õigusest tulenevat siseriikliku haldusmenetluse uuendamist. Euroopa Kohtu 12.02.2008 otsuses kohtuasjas C-2/06: Kempter leiti, et ühenduse õigusega vastuolus oleva haldusakti puhul haldusmenetluse uuendamise korral ei nõua ühenduse õigus, et põhikohtuasja kaebuse esitaja oleks selle otsuse peale algatatud siseriiklikus kohtumenetluses tuginenud ühenduse õigusele.
Euroopa Kohtu varasematele seisukohtadele tuginedes on Riigikohus leidnud, et ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Riigikohtu 10.05.2006 otsuseid asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05). Kuna Euroopa Kohus on edaspidises praktikas väljendanud selgelt seisukohta ühenduse õigusaktide liikmesriigi keeles avaldamise olulisest tähendusest üksikisikute kohustustele, pole enam asjakohane lähtuda seisukohtadest, mida väljendati asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05. Samuti ei oma tähendust ka haldusasjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05 väljendatud põhimõte, et ühenduse õigusaktide kättesaadavus eesti keeles ei omanud tähtsust, sest isik teostas tolliformaalsusi professionaalse tollimaakleri kaudu. Selleks, et muuta võimalikuks Euroopa Liidu Teatajas ühenduse nõuetekohaselt avaldamata õigusnormidele tuginemine üksikisiku vastu, ei piisa asjaolust, et kaebaja on "rahvusvahelises kaubanduses tegutsev ettevõtja, kes on vältimatult kursis tollialaste kohustuste sisuga" (vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06 punkte 45 ja 46).
HKMS § 25 lg 3 sätestab, et kohus peab otsust tehes otsustama, millist õigusakti tuleb kohaldada. Järelikult võib ja peab kohus kindlaks tegema, milline on asja lahendamisel kohaldatav õigus. Seega tuleb kohtul otsustada ka ühenduse õiguse sätete või Euroopa Kohtu lahenditest tulenevate seisukohtade kohaldamise üle.
|
| 3-3-1-86-07
|
Riigikohus |
07.05.2008 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-85-07 annotatsiooni.
Üleliigset laovaru ja selle tasu puudutavad EL õigusaktid ei olnud Eesti ettevõtjatele Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga 1. mail 2004 ametlikult avaldatud kujul EL Teatajas eesti keeles kättesaadavad. Sellised EL õigusaktid ei saanud Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse C-161/06: Skoma-Lux kohaselt endaga kaasa tuua kohustusi ettevõtjatele, hoolimata sellest, et ettevõtjatel oli võimalus tutvuda aktide tekstiga elektrooniliselt nii eesti kui ka teiste EL liikmesriikide ametlikes keeltes. Küll aga ei oma Euroopa Kohtu nimetatud otsuses toodud käsitlus tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud nende ettevõtjate suhtes, kes on Euroopa Kohtu otsuse teatavakstegemise kuupäeva seisuga sellistele EL määrustele tuginevad liikmesriigi haldusaktid vaide- või kohtumenetluses vaidlustanud. Täpsustatud ei ole, kas silmas peetakse vaidlustamist üleüldse või vaidlustamist sellest aspektist, et EL õigus ei olnud eesti keeles EL Teatajas avaldatud. Avarama võimaluse kasuks räägib Euroopa Kohtu praktika, sest Euroopa Kohtu 12. veebruari 2008. a otsuses kohtuasjas C-2/06: Kempter leitakse, et haldusakti andmise uuesti läbi vaatamisel ei nõua EL õigus, et põhikohtuasja kaebuse esitaja oleks selle otsuse peale algatatud siseriiklikus kohtumenetluses tuginenud ühenduse õigusele.
|
| 3-3-1-66-05
|
Riigikohus |
10.05.2006 |
|
ÜTSRS art 199 kohaselt kohustub deklarant või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel deklaratsioonis esitama õiged andmed, tagama lisatud dokumentide ehtsuse ja kõikide kohustuste täitmise, mis on seotud kõnesolevale kaubale asjassepuutuva tolliprotseduuri kohaldamisega.
Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole veel iseenesest maksuotsus. Selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt Euroopa Kohtu 14.05.1996 otsust C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, EKL 1996, lk I-2465 p 93; 13.11.1984. a otsuseid 98/83 ja 230/83: Van Gend & Loos ja Expeditiebedrijf Wim Bosman vs. Komisjon, EKL 1984, lk 3763, p 20; 09.0.2006 otsuse C-293/04: Beemsterboer Coldstore Services,p-i 33).
Proportsionaalsuse põhimõte ja ettevõtja õigus omandile ei saa takistada pädevat asutust (tolli) teha järelkontrolli. Järelkontroll ei riku proportsionaalsuse põhimõtet isegi siis, kui makse, mida nõutakse, ei ole importijal enam võimalik toodete müümisel arvestada. Tegemist on professionaalse ettevõtja riskiga, millega tal tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu otsuse C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, p-i 114). Importija ei saa toetuda ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, sest temal kui ettevõtjal on kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada oma lepingulistes suhetes riske, mis on seotud võimaliku tollipoolse järelkontrolliga (Euroopa Kohtu 9.12.1999 määrus C-299/98: CPL Imperial,EKL 1999, lk I-8683).
Eesti aktsepteeris Euroopa Liitu astudes ühinemislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Ühinemislepinguga võeti Eesti õiguskorda üle kogu Euroopa Liidus kehtiv õigustik (acquis communautaire), sealhulgas Ühenduse tolliseadustik. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusele kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti põhiseadust ja teisi õigustloovaid akte, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. See põhimõte puudutab ka Põhiseaduse § 113 kohaldamist Euroopa Liidu õiguse kontekstis.
Tollipoolne õigusvastane venitamine ei vabasta deklaranti maksuotsuse täitmisest. Maksunõude ja maksukohustuse tekkimise aluseks on juriidiliste faktide kogum. EL-i õigusaktides sätestatud tähtaegade ületamine iseenesest ei takista võlgnikult tollivõlga sisse nõuda (vt Euroopa Kohtu 14.11.2002. a otsust C-112/01: SPKR, EKL 2002, lk I-10655). Tollipoolne õigusvastane venitamine võib küll viia maksunõude esitamise aegumiseni. Aegumistähtaeg on kolm aastat. Tollimaksu võib määrata pärast kolmeaastase tähtaja möödumist juhul, kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse ja kui kehtivad seadused seda lubavad.
Ühenduse tolliseadustiku preambula kohaselt tuleb tagada, et tasakaalus oleksid tollipoolsed tollialaste õigusaktide korrektse kohaldamisega seotud vajadused ja kaubandusringkondade õigus õiglasele kohtlemisele. Selleks tuleb tollile anda ulatuslikud kontrollivolitused ja kaubandusringkondadele kaebuse esitamise õigus. ÜTS art 245 kohaselt kehtestavad liikmesriigid tolli otsustele kaebuse esitamise korra rakendussätted. Eestis tuleb selles osas kohaldada Haldusmenetluse seadust, Maksukorralduse seadust ja Halduskohtumenetluse seadustikku.
ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta. Sellise taotluse võib tagasi lükata vaid siis, kui see ei ole seotud tegelikult kavandatud impordi- või eksporditoiminguga. ÜTS art 11 lg 2 järgi antakse taotlejale teavet tasuta.
ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-i b all märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (vt Euroopa Kohtu otsust 161/88: Binder; 16.07.1992 otsust C-187/91: Belovo, EKL 1992, lk I-04937; otsust C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood; 14.11.2002. a otsust C-251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I-10433; 03.03.2005. a otsus C-499/03P: Biegi Nahrungsmittel). Seda, kas nimetatud tingimused on täidetud, otsustab siseriiklik kohus (vt Euroopa Kohtu 12.12. 1996. a otsuse C-38/95: Ministero delle Finanze vs. Foods Import Srl, EKL 1996, lk I-06543, p-i 32).
Euroopa ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks selles valdkonnas, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu 12.07.1989. otsuse 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, p-i 19; 26.11.1998. a otsuse C-370/96: Covita vs. Kreeka, EKL 1998, lk I-711, p-i 26; 11.10.2001 määrust C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511). Alates avaldamise päevast ei saa keegi toetuda asjaolule, et ta ei teadnud näiteks vastava maksu olemasolust (vt Euroopa Kohtu 15.05.1986. a otsuse C-160/84: Kavallas, EKL 1986, lk 1633,p-i 13). Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikki aastaid kestev protsess. Kõik asjakohased õigusaktid olid avaldatud kas Euroopa Liidu Teatajas või Eesti Riigi Teatajas.
Õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti kohustusest esitada õiged andmed. Õigusaktide avaldamine Riigi Teatajas, mis on igaühele kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt, tagab õigusaktide kättesaadavuse (vt Riigikohtu 12.09.2003 määrust nr 3-4-1-10-03 ja 02.10.2003. a otsust nr 3-4-1-13-03). Muutused õigusaktides ja nende kohaldamise praktika puudumine ei õigusta andmete ebaõiget esitamist. Seda enam, et kaupade importija eest täitis deklaratsiooni tollimaakler, kes peab omama kutsealaseid teadmisi ja kogemusi selles valdkonnas.
Euroopa ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks selles valdkonnas, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu 12.07.1989. otsuse 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, p-i 19; 26.11.1998. a otsuse C-370/96: Covita vs. Kreeka, EKL 1998, lk I-711, p-i 26; 11.10.2001 määrust C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511). Alates avaldamise päevast ei saa keegi toetuda asjaolule, et ta ei teadnud näiteks vastava maksu olemasolust (vt Euroopa Kohtu 15.05.1986. a otsuse C-160/84: Kavallas, EKL 1986, lk 1633, p-i 13).
ÜTSRS art 199 kohaselt kohustub deklarant või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel deklaratsioonis esitama õiged andmed, tagama lisatud dokumentide ehtsuse ja kõikide kohustuste täitmise, mis on seotud kõnesolevale kaubale asjassepuutuva tolliprotseduuri kohaldamisega.
|
| 3-3-1-74-05
|
Riigikohus |
25.04.2006 |
|
HKMS § 22 lg 2 p 4 ei saa mõista selliselt, et Eesti seadusandja oleks ette näinud ja et tal oleks üldse pädevus ette näha, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamine tähendab ka EL-i teisese õiguse EÜ asutamislepingule vastavuse kontrolli, mille teostamise õigus on Euroopa Kohtul. EL-i teiseste õigusaktide Euroopa Liidu esmasele õigusele vastavuse järelevalve EL-i tasandil ei ole võrdsustatav peamiselt Riigikohtus toimuva siseriikliku õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega. Seetõttu ei ole sellises asjas HKMS § 22 lg 2 p 4 kohaldatav.
Euroopa Kohtus või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus läbivaatamisel olevat asja on võimalik mõista HKMS § 22 lg 1 p-s 3 märgitud "teise kohtuasjana" ja menetluse peatamise korral on sobivam toetuda HKMS § 22 lg 1 p-le 3.
HKMS § 22 lg 2 p 4 ei saa mõista selliselt, et Eesti seadusandja oleks ette näinud ja et tal oleks üldse pädevus ette näha, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamine tähendab ka EL-i teisese õiguse EÜ asutamislepingule vastavuse kontrolli, mille teostamise õigus on Euroopa Kohtul. EL-i teiseste õigusaktide Euroopa Liidu esmasele õigusele vastavuse järelevalve EL-i tasandil ei ole võrdsustatav peamiselt Riigikohtus toimuva siseriikliku õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega. Seetõttu ei ole sellises asjas HKMS § 22 lg 2 p 4 kohaldatav.
Euroopa Kohtus või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus läbivaatamisel olevat asja on võimalik mõista HKMS § 22 lg 1 p-s 3 märgitud "teise kohtuasjana" ja menetluse peatamise korral on sobivam toetuda HKMS § 22 lg 1 p-le 3.
Siseriiklikus õiguses puudub alus menetluse peatamiseks juhul, kui Eesti kohus soovib taotleda või peab taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. Eesti menetlusõiguses menetluse peatamist võimaldava täpse sätte puudumine ei takista aga Eesti kohtu õigust või kohustust küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL-i õiguse tõlgendamises või kehtivuses. EÜ asutamislepingus sätestab eelotsuse küsimise alused art 234, millele Eesti kohus saab menetlust peatades tugineda.
EL-i määruse tõlgendamiseks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine aitab Eesti kohtul otsustada, kas EL-i määrust rakendav Eesti õigus vastab EL-i määrusele.
Kui Eesti kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu teisese õiguse kehtivuses ning ka juhul, kui kahtlus tekib EL-i õigusakti suhtes, millel põhineb siseriiklik meede, peatab kohus asja menetluse ja küsib Euroopa Kohtult asjassepuutuva EL-i õigusakti või selle sätte kehtivuse väljaselgitamiseks eelotsust. Kui samas küsimuses on juba Euroopa Kohtule eelotsus esitatud või samas küsimuses on käimas EL-i õigusakti kehtivust selgitav menetlus, tuleb Eesti kohtul otsustada, kas menetlus peatada, ja vajadusel ka ise Euroopa Kohtult eelotsust taotleda.
Kui Eesti kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu teisese õiguse kehtivuses ning ka juhul, kui kahtlus tekib EL-i õigusakti suhtes, millel põhineb siseriiklik meede, peatab kohus asja menetluse ja küsib Euroopa Kohtult asjassepuutuva EL-i õigusakti või selle sätte kehtivuse väljaselgitamiseks eelotsust. Kui samas küsimuses on juba Euroopa Kohtule eelotsus esitatud või samas küsimuses on käimas EL-i õigusakti kehtivust selgitav menetlus, tuleb Eesti kohtul otsustada, kas menetlus peatada, ja vajadusel ka ise Euroopa Kohtult eelotsust taotleda.
Siseriiklikus õiguses puudub alus menetluse peatamiseks juhul, kui Eesti kohus soovib taotleda või peab taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. Eesti menetlusõiguses menetluse peatamist võimaldava täpse sätte puudumine ei takista aga Eesti kohtu õigust või kohustust küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL-i õiguse tõlgendamises või kehtivuses. EÜ asutamislepingus sätestab eelotsuse küsimise alused art 234, millele Eesti kohus saab menetlust peatades tugineda.
EL-i määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsus 39/72 ja 02.02 1977. otsus 50/76). Mõnel juhul võib siiski olla vajalik määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte, et määrata kindlaks EL-i õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL-i määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Kuid ka seejuures ei tohi EL-i määrust rakendav liikmesriigi õigus olla vastuolus EL-i õigusega ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL-i määruses sätestatud volitusnormi ulatusele.
Kui Eesti kohtul tekib kahtlus, kas Euroopa Liidu teisene õigusakt on vastavuses EÜ asutamislepinguga või EL ülejäänud esmase õigusega, siis ei saa kohus jätta ise EL-i õigusakti kohaldamata ega seda kehtetuks tunnistada. EL-i õigusakti kehtetuks tunnistamise õigus on üksnes Euroopa Kohtul (Euroopa Ühenduste esimese astme kohtul). EL-i õigusaktide kehtivuse üle ei saa Eesti kohtud järelevalvet teostada.
|
Facebook
Twitter