/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-5-16 PDF Riigikohus 03.05.2016
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11) Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt ka RKHK 11. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14; 28. jaanuari 2013 määrus asjas nr 3-3-1-16-12; 19. detsembri 2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06). (p 12)
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)
Olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5. Sama sätte lg 3 esimene lause sätestab lg‑s 1 osutatud tagasimaksekohustusele piirangu. Kui EMK-le oli juba taotluse menetlemise ajal teada, et taotluses nimetatud pindala erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%, pidanuks ta jätma toetuse välja maksmata. Ehkki makse oli tehtud pädeva asutuse vea tõttu ja taotleja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike, toetusraha tagasinõudmise alused siiski esinevad, sest määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimene lõik kehtib ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest. (p 15-16)
3-3-1-94-13 PDF Riigikohus 09.04.2014
Haldusorganil tuleks üldjuhul selgitada, mis on selle õiguslikuks tagajärjeks, kui halduse tegevuse adressaat jätab haldusorgani nõude täitmata (ELÜPS § 1 lg 2 ja HMS § 15 lg 2). Samas ei mõjuta selgitamiskohustuse rikkumine asja otsustamist, kui adressaat sai aru või pidi aru saama, et teda kontrollitakse ja temalt on nõutud selliste dokumentide esitamist, millest sõltub tema õigus saada toetust (HMS § 58). (p 19)
Vt annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-38-13.
Määruse nr 1122/2009 art 26 lg 2 osa „põllumajandustootja või tema esindaja takistab kohapealse kontrolli tegemist“ tuleb tõlgendada nii, et see on seotud taotleja kaasaitamiskohustusega kontrolli teostamisel. Eelduslikult on toetuse taotlejal kõige asjakohasem teave nõuetele vastavuse kohta. Selle kohustuse täitmata jätmise õiguslikuks tagajärjeks on toetusest ilmajäämine. Viide Euroopa Kohtu tõlgendusele asjas Marija Omejc vs Republika Slovenija, nr C-536/09, 16.06.2011, p 30. (p 14) Euroopa Nõukogu 19.01.2009 määrus nr 73/2009 ega Euroopa Komisjoni 30.11.2009 määrus nr 1122/2009 ei määra üheselt kindlaks, milliste nõuete ja dokumentide kontroll on käsitatav haldus- ja milline kohapealse kontrollina. Määrustest on võimalik järeldada, et kohapealse kontrolliga on hõlmatud ka vajalike dokumentide esitamise kohustus. Eelkõige kinnitab seda määruse nr 73/2009 art 22 lg 1, mille kohaselt kontrollitakse kohapealse kontrolli käigus ka seda, kas põllumajandustootja järgib toetuse saamise põhinõudeid, kohustuslikke majandamisnõudeid ning häid põllumajandus- ja kesk¬konnatingimusi. Nende nõuete järgimist ei ole võimalik hinnata üksnes visuaalselt, vaid see eeldab ka asjakohaste dokumentidega tutvumist, millest nähtuks, kas toetuse saamise nõudeid on sisuliselt järgitud. Eeldatavasti kajastab põlluraamat teavet selle kohta, kas põlde hoiti heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes (nt väetised, mürgid, lõikused) ning milline oli põllumassiiv. Kui seda teavet ei esitata, on raskendatud ka kontrollimine. (p 17) Seega saab kohapealse kontrolliga lugeda hõlmatuks ka põlluraamatute ja koolitustunnistuste kontrollimise. (p 18)
3-3-1-11-09 PDF Riigikohus 18.05.2009
Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p 3 on hoiatava iseloomuga, nähes üldise keskkonnanõude rikkumise eest ette piisavalt efektiivse sanktsiooni. Samas ei jäta see PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, mistõttu muutub selline haldussanktsioon ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi, ning vastavalt sellele vähendada toetust. Seetõttu tuleb määruse nr 51 § 47 p 3 jätta kohaldamata osas, milles see ei anna põhu põletamise eest sanktsiooni rakendamisel PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle. Küll aga on PRIA-l võimalik, lähtudes määruse nr 51 § 47 p 3 nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärasest tõlgendamisest, rakendada põhu põletamise keelu rikkumisel sanktsiooni. Sellisel juhul on võimalik sanktsiooni kohaldamisel arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja hoiatav (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08 p-i 22).
ELÜPS § 63 lg-st 1 tuleneb, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimine on järelevalve, millele tuleb kohaldada mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-s 1 sätestatud mõõtetulemuse jälgitavuse nõudeid. Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat (MõõteS § 5 lg 1). Kui on kahtlus, kas mõõtja järgis mõõtmisel mõõtemetoodikat, siis lasub PRIA-l kohustus tõendada, et GPS-mõõturiga mõõtmisel ei rikutud mõõtemetoodikat, st, et liikumiskiirus ja kaugus põllupiirist olid sellised, mis ei mõjutanud mõõtmistulemust. Kui PRIA ei suutnud tõendada, et mõõtmine teostati kooskõlas mõõtemetoodikaga, siis ei ole vaidlusaluste põldude kontrollimisel mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ja kontrollaruannetes viidatud mõõtetulemused pole tõendina usaldusväärsed.
Siseriikliku abiprogrammi (praegusel juhul analoogselt ka maaelu arengukava 2004-2006) heakskiit Euroopa komisjonilt ei tähenda, et abiprogrammist saab ühenduse õigusakt (Euroopa Kohtu 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, p 40). Maaelu arengukava ei ole ka siseriiklik õigusakt, kuna seda ei ole vastavalt õigusaktide vastuvõtmiseks ettenähtud menetlust, pädevust ja vorminõudeid järgides võtnud vastu või andnud vastav organ. Kuid see ei tähenda, et maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid ei pea pindalatoetuse taotleja arvestama. Kuna Euroopa Komisjon on maaelu arengukava heaks kiitnud ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ja põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema kord" viitavad, et taotleja peab järgima ka maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid, siis kehtivad need nõuded ka taotleja suhtes. Kuna määruse nr 51 § 47 p 3 sätestab haldussanktsiooni juhtumiks, kui taotleja on põhku põletanud, siis on juba läbi haldussanktsiooni tuletatav põhu põletamise keeld.
Nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 alusel makstava keskkonnasõbraliku tootmise toetuse eesmärgiks on tagada maaelu säästva arengu edendamine (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08, p-i 16). Absoluutne põhu põletamise keeld ei ole kooskõlas nõukogu määruse nr 1257/1999 seatud eesmärkide ja nõuetega. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p-s 3 sisalduvat haldussanktsiooni, mis on nähtud ette põhu igasuguse põletamise eest, tuleb tõlgendada ja rakendada eesmärgipäraselt ning koostoimes nõukogu määrusega nr 1257/1999. Põhu kui põllumajandusliku toodangu lisaproduktide ja jääkide kasutamine peab toimuma nõukogu määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades, st kaitstes ja parendades keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitades maastikku ja paikkonda. Eesti on tulenevalt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 põllumajandusliku tootmisviisi rakendamiseks näinud ette üldised keskkonnanõuded, mida põllumajandustootjad on kohustatud järgima. Üheks selliseks nõudeks on loomade väljas karjatamise nõue, mis küll otseselt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 ei tulene. Küll aga peab toetus, mida eelmainitud määruste alusel makstakse, edendama ka ekstensiivset karjamajandust (vt nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 p b ja komisjoni määruse nr 817/2004 art 13), mistõttu on pindalapõhise toetuse sidumine põllumajandusloomade väljas karjatamise nõudega põhimõtteliselt võimalik. Kuna põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue on täiendav nõue, peab see ühelt poolt aitama tagada loomade heaolu ning teiselt poolt vältima ülekarjatamist. Üldiste keskkonnanõuete täitmisel ei tohi tekkida olukorda, kus ühe nõude järgimiseks tuleb rikkuda teist nõuet. Määruse nr 51 § 4 lg 1 p 10 tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb arvestada nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli 31. põhjenduse ja art 22 lg-ga 2 ning komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 13. Kui kari oli põllumajandusüksusel jaotatud selliselt, et sellega välditi pinna ülekarjatamist ja alakasutamist ning vaidlust ei ole selles, et ka vabapidamislaudas oli loomade heaolu tagatud, siis on põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue täidetud.
3-3-1-64-07 PDF Riigikohus 21.02.2008
Põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registri pidamist täpsustava määrus nr 162 § 9 kohaselt on registriandmetel küll informatiivne tähendus, kuid määrus on vastu võetud EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel, mis annab selget tunnistust sellest, et ilma registrisse kandmata ei ole võimalik toetust taotleda ja saada. Seega on toetuse taotlejale määrava tähtsusega, et massiivid oleksid registris. See on eeltingimuseks EL ühise põllumajanduspoliitika seaduse järgi antava ükskõik millise toetuse taotlemiseks ja mitte ainult nende toetuste taotlemiseks, mida on juba taotletud ja varem saanud, vaid ka võimalike teiste ja uute toetuste taotlemiseks. Põllumassiivi andmete muutmine registris ja massiivi registrist täielikult kustutamine saavad iseenesest rikkuda toetuse taotleja õigusi. Kuigi määruse nr 162 § 10 lg 2 kohaselt vastutab registrile esitatud andmete õigsuse eest andmete esitaja, kannab PRIA põllumassiivi pindala andmed registrisse ilma isiku avalduseta, mistõttu võib isikul osutuda raskeks vastutada andmete õigsuse eest. Kuna vastavalt määruse nr 162 §-le 5 kehtivad registripidamisele haldusmenetluse seaduse sätted arvestades EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse erisusi, tuleb enne põllumassiivi registrist kustutamist või selle andmete parandamist tagada ärakuulamisõigus. Põllumassiivi tervikuna registrist kustutamine kui toetuse taotlejale ja senisele/võimalikule toetuse saajale oluliste negatiivsete tagajärgede tekitamine eeldab seepärast suurendatud tähelepanu menetlusnõuete järgimisel. Registrikande parandamiseks kohapealse kontrolli puhul tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 nõudeid selle kohta, millisel hooajal on kontrolli läbiviimine tulemuste tõetruuduse osas kõige otstarbekam. Kui PRIA ei ole põhjendanud, miks eelistati üht tõendit teisele, kui kontrolli tulemused on vastuolulised, siis on tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega.
Kuigi Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt, ei ole Eesti vastavat erandit kehtestanud. Selle puudumisel tuleb sama määruse art 30 kohaselt toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala. EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus teatavate piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004/EÜ art 30 lg 2 kohaselt võivad piirkondade puhul, kus teatavad iseärasused, eelkõige hekid, kraavid ja tarad, on traditsiooniliselt hea põllumajandusliku taimekasvatus- või käitamispraktika osa, liikmesriigid otsustada lugeda vastav pindala täielikult kasutatava põllu osaks tingimusel, et see ei ületa liikmesriikide määratavat kogulaiust. See laius peab vastama kõnealuses piirkonnas traditsioonilisele laiusele ega tohi ületada 2 meetrit. Pärast Euroopa Komisjoni eelnevat teavitamist võib lubada laiust, mis ületab 2 meetrit, sellist eelteavituse järgset 2 m ületamist lubab ka Euroopa Komisjoni töödokument AGRI/60363/2005. Kui sellist eelnevat teavitamist aset leidnud ei ole, siis üle 2-meetriseid kraave arvesse võtta ei saa.
Euroopa Kohtu 1. märtsi 2007. a otsuses kohtuasjas C-34/05: Schouten tõlgendatakse EL Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta artikli 12 lõike 2 punkti b ja nõukogu 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks, artikli 2 lõike 1 punkti c. Kohtu tõlgenduse kohaselt saab käsitada söödamaana deklareeritud maatükki "kasutatavana", kui esiteks on see mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks kogu kalendriaasta jooksul ja kui seda oli tegelikult võimalik kasutada vähemalt seitsme kuu jooksul selles kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist 31. märtsini, ning isegi siis, kui eelkõige ajutise üleujutuse tõttu ei asunud loomad sel maatükil pidevalt.
Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 kohaselt tuleb EL Nõukogu määruse nr 1782/2003 art-s 131 nimetatud metsana, mida söödamaa ei tohi hõlmata, mõista sellist maatükki, mida katavad puud (sh põõsad) ja mis takistab loomade söögiks (karjatamiseks) sobiva taimse alusrinde kasvu. EL Nõukogu määruse nr 1782/2003 art 132 p 3 alapunkti c järgi koosneb loomkoormuse arvutamisel arvesse võetav söödamaa vähemalt 50% ulatuses karjamaast, kusjuures karjamaa mõiste määratlevad liikmesriigid. Määratlus peab sisaldama kriteeriumi, mille kohaselt karjamaa on rohumaa, mis on vastavalt kohalikele põllumajanduslikele tootmisviisidele mõeldud veise- ja/või lambakasvatuseks. Siiski ei välista see samal aastal karjamaa segakasutust. Euroopa Komisjoni töödokumendi AGRI/60363/2005 kohaselt peab toetuskõlbulike pindalade kontrollimisel tuvastama, kas karjamaa vastab Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide siseriiklikele nõuetele. "Puid hõlmavat maatükki" tuleb mõista alana, kus puude tihedus ei tohi olla rohkem kui 50 puud ühe hektari kohta, kusjuures silmas peetakse eriti selliseid puid, mida saab kasutada puidutööstuses. Siiski võib sellestki määrast näha ette erandeid teatud liiki puude puhul (näiteks viljapuud) ja keskkonnakaitse/ökoloogilistel põhjustel. Need võimalikud erandid peab liikmesriik eelnevalt defineerima. Samal ajal toob Euroopa Komisjoni töödokument mh söödamaade ja karjamaade osas välja erisused ja selgitab, et söödamaade puhul ei ole toetuskõlbulik selline puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puu- ja/või põõsarinne takistab karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu. Puid hõlmava ala osas vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-26-07 ja 19.09.2007 otsuseid asjades nr 3-3-1-27-07 ja 3-3-1-28-07.
Massiivi heas põllumajanduslikus korras oleku hindamisel saab lähtuda Eesti maaelu arengukavast 2004-2006, mille kohaselt on üheks kontrollitavaks standardiks rohumaaviljeluse standard, mis näeb ette, et rohumaa peab olema vähemalt üks kord enne 31. juulit niidetud või peab seal olema loomi karjatatud. Sama standard on sätestatud ka põllumajandusministri 6. aprilli 2005. a määruse nr 39 "Ühtse pindalatoetuse ja põllumajanduskultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise ja menetlemise täpsem kord" § 2 lg-s 3. Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokument AGRI/60363/2005 lubab arvestada ka puude liituvust kuni 0,5; lisaks ei ole karjatamise puhul välistatud, et kui puude all kasvab loomadele söögiks sobilik rohi ja kui neid puid ei kasutata puidutööstuses, siis ei olegi liituvus ainumäärav.
Registrikande parandamiseks kohapealse kontrolli puhul tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 nõudeid selle kohta, millisel hooajal on kontrolli läbiviimine tulemuste tõetruuduse osas kõige otstarbekam. Kui PRIA ei ole põhjendanud, miks eelistati üht tõendit teisele, kui kontrolli tulemused on vastuolulised, siis on tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json