3-18-830/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2024 |
|
Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)
Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)
Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)
ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)
Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)
Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)
Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)
|
3-21-2607/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.11.2024 |
|
Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest; 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu otsus asjas C-743/19 Elme Messer Metalurgs, p 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse ka selliste riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (samas, p 52). Selliste riigisiseste õigusnormide hulka kuulub ka riigihangete korraldamist reguleeriv normistik. (p 15)
Kuigi üldjuhul ei saa välisriigi pakkujalt eeldada Eesti õigusaktide tundmist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-171/15 Connexxion Taxi Services BV, p 42), võis riigihanke korraldaja kvalifitseerimistingimust täpsustada viidetega õigusaktidele. (p 25)
Olukorras, kus edukas välisriigi pakkuja oleks igal juhul pidanud läbima kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse, ei ole hankijal keelatud saavutada kindlus, et edukaks tunnistataval pakkujal on vastav tehniline suutlikkus. Sealjuures ei oleks saanud kaebaja iseseisvalt hinnata, kas pakkuja haridus ja töökogemus on sobivad pädevustunnistuse väljastamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus sarnast pädevusklasside süsteemi teistes riikides ei ole (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-6/20 Sotsiaalministeerium, p 55). (p 26)
Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon (RKPJKm nr 5-24-7/13, p 23). Kohus ei tohi finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (RKHKm nr 3-20-2402/47, p 24), sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline (Euroopa Kohtu otsus asjas C-175/23 Obshtina Svishtov, p 36). (p 29)
Finantskorrektsioonimäära kohaldamisel tuleb mh arvesse võtta konkreetsete tööde maksumust hankelepingus, kuivõrd just need peegeldavad potentsiaalset kahju, mida ebakorrektselt korraldatud riigihange võis liidu eelarvele põhjustada. (p 29)
Struktuuritoetustega seotud sanktsioonide risk ei tohi olla nii kõrge, et heidutaks toetuste taotlemisest loobuma ja seeläbi takistaks struktuurifondide eelarve sihtotstarbelist kasutamist. (p 29)
|
5-24-7/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.09.2024 |
|
Asjaolust, et riigihalduse ministri 26. veebruari 2020. a määrusele nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) (§ 17 esimese lause kohaselt on toetuse saaja kohustatud projekti ellu viima vastavalt õigusaktidele, ei järeldu, et rakendusüksusel on õigus määruse nr 7 § 19 lg 2 alusel nõuda toetus tagasi ka siis, kui toetuse saaja rikkus riigihangete seadusest tulenevaid selliseid kohustusi, mida määruse nr 7 § 17 ei sisalda. Kui määruse andja tahteks oleks olnud, et toetuse saaja järgiks kõiki riigihangete seaduses sätestatud kohustusi, siis poleks ta määruse nr 7 §-s 17 eespool nimetatud hangete korraldamise kohustusi eraldi sõnaselgelt sätestanud ega viidanud ka määruse nr 7 § 19 lg 2 tagasinõudmise aluses just „käesolevas määruses kehtestatud“ kohustustele.
See, et toetuse saaja peab järgima lisaks määruse nr 7 §-le 17 teistest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, ei tähenda, et kõik need kohustused on ühtviisi olulised toetuse eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr 7 sõnastus ei kinnita määrusandja tahet kõiki võimalikke kohustusi ühtviisi sanktsioneerida just toetuse tagasinõudmisega.
Eespool märgitud keelelist tõlgendust toetavad ka süstemaatilised, teleoloogilised ja põhiseaduskonformsed argumendid. Riigihangete normid ei vaja tingimata täiendavat sanktsioneerimist toetuse tagasinõudmisega. Riigihangete seaduse igasuguse rikkumise korral toetuse tagasinõudmine vähemalt 10% ulatuses ei pruugiks igas olukorras tagada proportsionaalset tulemust. Riigihangete normide täiendaval sanktsioneerimisel toetuse tagasinõudmise kaudu saab olla legitiimne eesmärk, kui see aitab kaitsta spetsiifiliselt toetuste maksmisega seotud avalikke huve. Igasugune riigihangete seaduse rikkumine ei kahjusta riigi huve toetuse andjana. Riigihangete seaduse kõik normid ei teeni alati eesmärki riigi raha säästlikult kasutada, vaid võivad kulusid hoopis suurendada, kuigi on vajalikud nt konkurentide kaitseks.
Riigihangete seaduse järgimise tagamiseks on ka teisi meetmeid, nt teise pakkuja õigus riigihange vaidlustada, Rahandusministeeriumi järelevalve ning viimaks ka süüteomenetlus.
Toetuste rakendusüksustel ei pruugi olla sisulist pädevust kontrollida igakülgselt seda, kas riigihangete seaduse kõiki norme on järgitud. Määruse andja saab rakendusüksuse tegevust lihtsustada seeläbi, kui sätestab olulisemad riigihankealased kohustused määruses endas.
Määruse nr 7 § 19 lg 2 kitsa tõlgendamise kasuks räägib ka argument, et toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. Seetõttu tuleb vaieldava tõlgenduse korral eelistada õigusi vähem piiravat, s.o kitsamat tõlgendust avarama tõlgenduse asemel. (p-d 18-23)
Toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. (p 23)
|
1-20-1599/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2024 |
|
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)
Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)
|
3-20-1374/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.03.2024 |
|
Reeglis, mis nõuab toetuse taotlejalt eelmistel aastatel teatud suurusega müügitulu omatoodetud põllumajandustoodete müügist, kasutatud määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoode“ sisustamisel tuleb arvestada, et seadusandja soovis, et toetus läheks ettevõtjale, kes ise toodaks või kasvataks põllumajandustooteid. Seega juhul, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja enda toodanguga. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega tehtud/kasvatatud toodet. Äriühingu puhul oleks tegemist äriühingu juhtimisel tehtud/kasvatatud tootega. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Reegli mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse. (p 13)
Lisaks on oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused. Selle kindlakstegemiseks pole siiski vaja seada ajalisi piire toodangu saamiseks ega uurida detailselt, milline on tulu ja kulu suhe. (p 14)
Meetme määruse kohaselt peab taotleja PRIA-le esitatud avalduses näitama taotluse esitamisele vahetult eelnenud kahe majandusaasta omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja muu müügitulu toodete ja teenuste kaupa, märkides iga toote või teenuse kohta müüdud ühikute koguse ja müügitulu summa. Tootmistsüklil ei ole selle sätte mõttes tähtsust, sest müügitulu tuleb tõendada selle aasta raamatupidamises kajastatud dokumentidega. (p 16)
|
3-20-2619/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.10.2023 |
|
Kui toetuse määramisel on oluline omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja põllumajanduslik toode on defineeritud läbi Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) I lisas nimetatud toodete, siis tuleb omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu sisse arvestada ka selliste ELTL I lisas nimetatud toodete müügist saadud tulu, mille toormaterjal ei ole omatoodetud. (p 10)
|
3-20-1055/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.08.2023 |
|
STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)
Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)
Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)
Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)
Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)
EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)
Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)
Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)
Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)
Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)
Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)
|
5-23-2/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.06.2023 |
|
EL riigihanke reegleid rikkunud toetuse saajal tekkiv kohustus saadud toetus osaliselt tagasi maksta on eripärane avalik-õiguslik kohustus, millele laienevad seda eripära arvestavad nõuded. Tegemist on alusetult saadud soodustuse tagastamisega. Toetuste andmise ja kasutamise üksikasjad on suures ulatuses määratud kindlaks seadusandja volitusnormide alusel antud määrustega, mistõttu on asjakohane, et ka toetuste tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse määruse tasandil. Finantskorrektsiooni kohaldamise eesmärk ei ole õigusrikkuja karistamine, vaid alusetult saadu tagasinõudmine (vt nt EKo Elme Messer Metalurgs, punkt 64). Sellisena erineb see ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju hüvitisest kui avalik-õiguslikust rahalisest kohustusest. Samuti ei ole tegemist maksuga. Ka kahju hüvitamiseks või rikkumise heastamiseks ette nähtud kohustus võib siiski olla PS § 113 kaitsealas (vt nt RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 18). (p 64)
Proportsionaalsete finantskorrektsiooni määrade kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine ei ole riigisisese seadusandja universaalpädevuse teostamine avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise valdkonnas, vaid otseselt seotud EL õiguse rakendamisega. (p 65)
EL määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides (ELTL art 288 lg 2). Liikmesriigi poolt EL määruse ülevõtmine selle sätete riigisisesesse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt EKo C-39/72 komisjon vs. Itaalia, p 17; C-50/76 Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, p 7). Mõnel juhul võib siiski olla vaja võtta määruse rakendamiseks vastu riigisiseseid õigusakte selleks, et määrata kindlaks EL õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Sellisel juhul ei tohi EL määrust rakendav liikmesriigi õigus olla EL õigusega vastuolus ja riigisisese õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele (vt RKHKo nr 3-3-1-33-06, p 15). Määruse rakendamiseks võib liikmesriikidele teatud juhtudel ja ulatuses jääda otsustusõigus. Selle otsustusõiguse teostamisel on riik sel juhul seotud ka oma põhiseadusega, mistõttu on võimalik sellise normi põhiseaduslikkuse järelevalve (RKHKo nr 3-3-1-85-07, p 39; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 38), tingimusel et viimane ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (RKÜKo nr 5-19-29/38, p 39). (p 67)
PS § 113 on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral (RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44). PS § 3 lõikest 1 tuleneb nõue, et kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo nr 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). Samuti ei pea seadus ammendavalt sätestama kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi puudutavat regulatsiooni. Seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia piiramise seisukohalt olulised küsimused, kuid täitevvõimule võib delegeerida enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise (RKPJKo nr 3-4-1-14-08, p 34). (p 69)
Kolleegium ei nõustu lähenemisega, mille järgi ei olnud toetuse andmise protsess finantskorrektsiooni otsuse tegemise hetkel lõppenud. Toetuse andmise protsess lõppeb toetuse määramisega. (p 72)
Eesti Vabariigi põhiseadus ei sätesta ehtsa tagasiulatuva mõju absoluutset keeldu. Kuigi üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61), ei suurendata praegusel juhul kaebaja kohustusi, vaid vähendatakse talle antud EL eelarvest finantseeritavat toetust põhjusel, et ta on rikkunud selle toetuse saamiseks vajalikke tingimusi. (p 73)
Sellegipoolest võis kaebaja mõistuspäraselt eeldada, et EL riigihanke reeglite võimaliku rikkumisega kaasnevad riskid ei ole suuremad ja tagajärjed koormavamad, kui toetuse määramise ajal kehtivate õigusnormidega sätestatud. Ehkki kohaliku omavalitsuse üksus ei ole põhiõiguste kandja, peaks ka tema kui PS § 154 lõike 1 alusel autonoomne üksus saama kujundada oma tegevust pärast toetuse määramist ootuses, et isegi juhul, kui toetuse kasutamise kontrollis peaks selguma, et sellest toetusest rahastatava projekti käigus toimunud riigihanke raames on rikutud EL riigihankereegleid, kaalutakse toetuse tagasinõuet toetuse määramise ajal kehtinud normide alusel. Selline ootus on PS § s 10 sätestatud õigusriigi ja selles sisalduvast õiguskindluse põhimõttest hõlmatud ning sellest sättest tulenev tagasiulatuva mõju keeld on objektiivne õigusprintsiip, mille järgimist saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida sõltumata sellest, kas põhikohtuasja kaebajaks on eraõiguslik juriidiline isik või kohaliku omavalitsuse üksus. (p 74)
Euroopa Komisjoni suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju, ei ole liikmesriikidele õiguslikus mõttes siduvad. Tegu on üksnes komisjoni abistava iseloomuga siseaktiga (vt RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Euroopa Kohus on samuti selgitanud, et kui EL õiguse säte kohustab finantskorrektsioonide kindlaksmääramisel võtma arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju, siis eeldab see nõue mittesüstemaatilise rikkumise puhul kindlasti juhtumispõhist uurimist, mis võtab nendest kolmest kriteeriumist ühe puhul arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt EKo C-408/16 Compania Naţională de Autostrăzi şi Drumuri Naţionale din România, p-d 65–66). (p 88)
Kui rakendussätet kohaldatava finantskorrektsiooni reeglistiku kohta ei ole, kohalduvad finantskorrektsiooni tegemisel õiguse üldpõhimõtetest (õiguskindluse põhimõte, täpsemini tagasiulatuva mõju keeld) lähtudes toetustaotluse rahuldamise ajal kehtinud normid. (p 93)
|
3-20-2402/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.05.2023 |
|
Halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse. (p 22)
Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)
Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)
Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)
Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)
Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)
VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)
VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)
Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd RKHKm nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 753; vrd RKHKo nr 3-20-1717/67, p 14). (p 21)
|
3-21-54/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.05.2023 |
|
Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 näeb ette toetuse maksmata jätmise või täieliku tühistamise, kui toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata. Arvestades sätte erinevaid keeleversioone, saab „võltsitud tõendeid“ mõista kui ebaõigeid, ebaehtsaid või valesid tõendeid. Näiteks peetakse ka tsiviilkohtumenetluses võltsitud dokumenti samatähenduslikuks ebaehtsa dokumendiga. TsMS kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et eristada saab tehnilist võltsimist ning intellektuaalset võltsimist. Viimasel juhul on dokumendi koostaja kandnud dokumenti andmed, mida ta teab olevat ebaõiged. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et „intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid“ (RKKKo nr 1-16-5757/65, p 12). (p-d 13–14)
Art 35 lg 6 koosseis eeldab, et dokumendid esitati PRIA le toetuse saamiseks. See hõlmab toetuse väljamaksmise eelduseks olevaid dokumente. (p 15)
Seejuures on oluline arvesse võtta ka võltsimisega taotletud kasu. Sellisele järeldusele viib sätte sõnastus: võltsitud tõendid toetuse saamiseks. Kui PRIA-le on esitatud ebaõigeid andmeid sisaldav dokument, mille esitamist õigusnormid ette ei näe ja mis toetuse saamisel kaalu ei oma, pole tegemist võltsitud tõendiga art 35 lg 6 mõttes (vrd RKHKo nr 3-3-1-4-17, p 18). (p 16)
Kaebaja esitas PRIA-le pärast kontrollimenetluse alustamist varasemate valeandmeid sisaldanud dokumentide asemel tegelikud ehitustööde aktid ning leiab, et pärast seda, kui PRIA-le esitati tegelikult tehtud töid kajastavad aktid, oleks PRIA pidanud need arvesse võtma. See pole aga võimalik eelkõige seepärast, et komisjoni rakendusmääruse nr 809/2014 art 3 lg 2 ei võimalda maksetaotlusi pärast nende esitamist tagasi võtta, kui kohapealse kontrolli käigus on rikkumine avastatud ja isikut rikkumisest teavitatud. (p 17)
Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 ei võimalda PRIA-l kaaluda toetuse osalist tagasinõudmist. Koosmõjus määruse põhjendusega 31 ei võimalda säte kaalutlusõigust tagajärje osas: toetus tuleb täies ulatuses tagasi nõuda. Põhjendus 31 selgitab, et lähtuda tuleb hoiatavuse ja proportsionaalsuse põhimõttest ning toetuse andmisest keeldumised ja nende tühistamised tuleb liigitada vastavalt väljaselgitatud rikkumise raskusastmele, ulatusele, kestusele ja kordumisele. Põhjenduse neljas lause aga võrdsustab võltsitud tõendite esitamise ränga rikkumisega, mille puhul on ainuvõimalik tagajärg toetuse täies ulatuses tagasinõudmine. Asjaolu, et määruse andmisel on võltsitud tõendite esitamise korral juba kaalutud toimepandud rikkumise raskusastet, selgub ka art 35 lg 6 võrdlemisel teiste sama artikli lõigetega – lg-s 3 nimetatud rikkumised võimaldavad kaalumist tagajärje osas, samas kui lg 5 näeb ränga rikkumise korral sarnaselt lg-ga 6 ette toetuse täieliku tagasinõudmise. (p 19)
|
3-22-1641/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.04.2023 |
|
Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)
EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)
Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)
VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)
Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)
|
3-20-1058/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.02.2023 |
|
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 (1. juulist 2019 kuni 2. aprillini 2020 kehtinud redaktsiooni) § 4 lg 4 kohaselt peab põllumajandusmaa, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, olema niidetud või hooldatud muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse, ning niide, välja arvatud hekseldatud rohi, peab olema kokku kogutud hiljemalt 20. augustil. Kuna määruses ei ole hoolduskohustuse täitmise algusaega kindlaks määratud, võib toetuse taotleja valida, millal ta vegetatsiooniperioodi kestel hoolduskohustuse täidab. Siiski tuleb hoolduskohustuse täitmisel lähtuda meetme eesmärgist: välistada tuleb põllumajandusmaal ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta (määruse nr 32 § 3 lg 2). Seega pole hoolduskohustuse täitmiseks määrav pelgalt asjaolu, et põllumaad on kasvuperioodi jooksul hooldatud. Hoolduskohustuse saab lugeda täidetuks üksnes juhul, kui põllumaa on hooldatud seisundis ka 20. augustil. (p-d 17 ja 19)
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 § 4 lg 7 kohaselt peab põllumajandusmaa vastavus § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Säte osutab sellele, et hoolduskohustuse täitmine tuleb välja selgitada eelkõige visuaalse vaatluse käigus. Visuaalse vaatluse tulemusi saavad kinnitada kohapeal tehtud fotod. Põlluraamatu kanded on samuti asjakohaseks tõendiks. Siiski saab põlluraamatu kannete abil tõendada eelkõige põllutööde tegemist, mitte hilisemat hooldustulemust. Põlluraamatu kande ja kohapealse kontrolli käigus visuaalselt tuvastatud asjaolude vastuolu korral on kaalukamaks tõendiks visuaalse kontrolli vaatlustulemused. Olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda teha kindlat järeldust hoolduskohustuse täitmise kohta 20. augusti seisuga ega ole võimalik koguda mõistlikult ka täiendavalt tõendeid, määrab asja lahenduse tõendamiskoormus (HKMS § 59). (p 23)
|
3-18-1599/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.02.2022 |
|
Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärgid on ühelt poolt seotud toetusaluse maaga (elurikkuse säilitamine ja suurendamine, mullaviljakus ja veekvaliteet) ning teisalt ka mahepõllumajandusliku loomapidamisega (loomade heaolu ning kompensatsioon loomade kasvatamise ja mahetoidu tootmisega seotud lisakulude ja saamata jäänud tulu eest). Kuivõrd toetuse üheks eesmärgiks on kompenseerida loomade mahepõllumajanduse nõuete kohaseks kasvatamiseks tehtavaid lisakulutusi, saab eeldada, et sellised kulud peaksid tekkima taotlejal endal, st taotleja ise peaks olema loomapidaja. (p 16)
Määruse (EL) nr 640/2014 järgi on loomapidaja füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab loomade eest ajutiselt või alaliselt, sealhulgas nende vedamise ja turustamise korral (art 2 lg 1 p 19). Ühestki normist ei tulene nõue, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotleja peaks olema kantud loomapidajana põllumajandusloomade registrisse. (p-d 19 ja 21)
Taotlejal on kohustus täita kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduslikul maal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja mahepõllumajanduslike loomade puhul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid (määruse nr 53 § 11 lg 2). Selle kohustuse raames tuleb taotlejal jälgida, et mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid täidaks vajaduse korral ka looma omanik, kelle loomi peab taotleja lepingu alusel. Vastasel juhul ei pruugi olla tegu mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega, nagu näevad ette määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7, § 5 lg 4 ja § 8 lg 4. (p 22)
Kui toetusalusel maal karjatatav loom ei vasta taotleja või looma omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu mahepõllumajanduse nõuetele, rikub taotleja toetuse saamise tingimusi. See rikkumine on vahetult omistatav taotlejale, nagu näevad ette nt määruse nr (EL) 1306/2013 art 91 lg 2 ja art 97. (p 23)
|
3-18-1247/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.03.2021 |
|
PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS §-s 99 sätestatuga. (p 25)
Tasaarvestuse eelduseks VÕS tähenduses on kaks samaliigilist kohustust. (p 25.1)
Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)
PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS § s 99 sätestatuga. (p 25)
Ei Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktidest ei nähtu, et vaidlusaluse halduskaristuse täitmiseks oleks muid viise peale selle tasaarvestamise juhul, kui järgneva kolme kalendriaasta jooksul rahuldatakse mõni võlgniku toetustaotlus. Nii määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 3 kui ka rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-st 28 nähtub, et tasaarvestust tulevaste toetusmaksetega peetakse EL õiguses toetusesaajatelt toetuse tagasinõudmise ja lisakaristuse sissenõudmise peamiseks viisiks. Samuti viitab sellele rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 põhjendus 24.
Halduskaristuse rakendamine toetuse välja maksmata jätmise vormis järgmiste toetuste taotlemisel kannab ka määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduses 19 käsitletud eesmärki arvata isik toetuse saajate hulgast teatavaks ajaks välja. Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-s 28 on küll viidatud ka muude täitemeetmete võtmise võimalusele võlgade sissenõudmiseks tasaarvestuse kõrval, kuid need peavad olema ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega.
Eestis on põllumajandustoetusi puudutavate määruste rakendamise reeglid sätestatud ELÜPS-s. Muu hulgas on ELÜPS §-des 111—115 käsitletud toetuse saaja kohustust toetusraha tagasi maksta, sh sellise nõude sundtäitmist täitemenetluse seadustiku (TMS) alusel (§ 112 lg 3). Analoogilised sätted puuduvad aga halduskaristuste sissenõudmise kohta. Arvestades, et TMS § 2 lg 1 p 21 järgi on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ainult seaduses sätestatud juhul ning et seadusega ei ole ette nähtud halduskaristuse määramise otsuste sundtäidetavust TMS-s sätestatud viisil, ei ole PRIA-l ka Eesti riigisiseste seaduste alusel õigust rakendada määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19 käsitletud halduskaristuste sundtäitmiseks muud viisi kui samas määruses nimetatud tasaarvestus. (p 25.2)
Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)
|
3-15-241/75
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.03.2021 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Asjas nr C 52/14: Pfeifer tehtud Euroopa Kohtu otsuse (p 43) eestikeelne tekst ei lange kokku otsuse teiste keeleversioonide, sh saksakeelse (kohtumenetluse keel) tekstiga. Teistest keeleversioonidest nähtub ülekaalukalt vastupidine seisukoht võrreldes sellega, millest Riigikohus lähtus oma eelmises otsuses. Euroopa Kohus leidis tegelikult, et määruse 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt ei pea aegumise katkemiseks pädeva asutuse toimingud sisaldama viidet sanktsiooni määramise ega haldusmeetme võtmise võimalusele. (p 8)
Määruse 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt on aegumise katkemise eelduseks toetuse saaja teavitamine õigusrikkumise kahtlusest, mitte teavitamine mistahes kontrollist või kontrollitavatest tehingutest ega rikkumise kahtluse kontrollimine, ilma et pädev asutus oleks kahtlusest toetuse saajat teavitanud. See tõlgendus nähtub selgelt Euroopa Kohtu praktikast, iseäranis asjas nr C 278/02: Handlbauer tehtud otsuse p st 41. Euroopa Kohus asus siin seisukohale, et „teade, mis ei sisaldanud ühtki viidet piisavalt täpselt määratletud eiramiste kahtlustele“, ei saanud toetuse tagasimaksmise aegumistähtaega katkestada. Euroopa Kohus rõhutas ka liikmesriigi kohtu pädevust tuvastada, kas pädeva asutuse toimingud on käsitlenud spetsiifilisi eiramisi, et aegumine katkestada (samas, p 42). Järelikult ei piisa aegumise katkemiseks mistahes viisil uuritavate tehingute nimetamisest, vaid tehingud tuleb nimetada sellisel viisil, et oleks arusaadav, et nende puhul on tekkinud eiramise kahtlus. Teisisõnu, pädev asutus peab taotlejale eiramisega seotud juurdluse algatamise „tõepoolest“ teatavaks tegema (C 349/17: Eesti Pagar, p 126). Asjas nr C 278/02 rõhutas ka kohtujurist, et teavitamisel on oluline, et „oleks selge, et asjaomasel asutusel on kahtlused selle kindlaksmääratud tegevuse seaduslikkuse osas“ (p 81). (p 9)
STS 2007–2013 § 14 lg 2 p 2, § 22 p 8, § 23 lg te 2 ja 3 ning § 29 kohaselt pidi toetuse saaja olema valmis pidevalt mitmesugusteks kontrollideks. Need ei piirdu kaugeltki õigusrikkumise kahtluse kontrolliga. Seetõttu ei kujuta igasuguse kontrolli algatamisest teatamine endast eiramisega seotud juurdluse algatamisest teatamist. Samuti oleks õiguskindluse seisukohast aegumise katkemisel vähe kasu sellest, kui pädeval asutusel on küll endal tekkinud konkreetse rikkumise kahtlus, kuid ta ei jaga seda kahtlust taotlejaga. (p 10)
Aegumine katkeb määruse 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt vaid juhul, kui teate edastab pädev asutus. (p 11)
|
3-18-2099/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2020 |
|
Olukorras, kus halduskohus ei võtnud kaebaja mingit nõuet menetlusse ning kaebaja sellele vastu ei vaielnud, pole alama astme kohtud selle nõude kohta otsust teinud ja selle nõude esitamine kassatsioonimenetluses pole lubatav (HKMS § 211 lg 1). (p 16)
KTKS § 24 lg-s 6 kohaselt täidab kohaliku arengu strateegia rakendamisel kohalik algatusrühm määruse nr 1303/2013 artikli 34 lg-s 3 sätestatud ülesandeid, sh hindab taotlusi hindamiskriteeriumite alusel ning teeb PRIA-le ettepaneku taotluste paremusjärjestusse seadmise kohta ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise ja taotluse rahastamise suuruse kohta. Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kuigi asjakohase hindamiskriteeriumi juures võivad hinnangud konkreetse kulu tõttu erineda, peab hinnangu kujunemine olema läbipaistev ja arusaadav (määruse nr 1303/2013 art 34 lg 3 p b). (p 19)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi (vt nt 3-18-121/16, p 12). (p 23)
Esindus tähendab menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja isiku õigusnõustamine ei muuda isikut esindajaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka RKHKo 3-3-1-79-16, p 24). Viimati nimetatud olukorras ei saa advokaadibüroole makstud tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. (p 32)
|
3-18-1747/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.10.2020 |
|
Vt RKHKo 3-18-1699/25, p-d 21–22 ja 29-38. (p-d 18 ja 21)
Vt RKHKo 3-18-1699/25, p-d 29-38. (p 21)
|
3-18-121/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.10.2020 |
|
Halduskohus saab PRIA hindamisotsuste õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui hinnang on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi. (p 12, vt ka RKHKo 3-3-1-71-13, p 17)
Taotluste hindamiseks ja paremusjärjestuse loomiseks hindamiskomisjoni moodustamine on üksnes haldusorganisisene tööjaotus, millel ei ole välises õigussuhtes tähendust. Määruse nr 53 § 12 lg 2 näeb komisjonile ette vaid paremusjärjestuse ettepaneku tegemise, mistõttu on PRIA pädevuses paremusjärjestust ja seega ka komisjoni antud hindepunkte muuta. Määruse nr 53 § 12 lg 2 kohaselt on hindamiskomisjon PRIA koosseisu kuuluv kollegiaalorgan. Komisjoni tegevus on seega tervikuna omistatav PRIA-le ning PRIA vastutab täielikult komisjoni tegevuse õiguspärasuse eest (HKMS § 17 lg 2 esimene lause). (p 14)
Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)
Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)
Üldjuhul pole PRIA-l kohustust küsida taotlejalt lisaandmeid, kui ta leiab, et taotluses esitatud andmed on ebapiisavad. Kohustus küsida lisaandmeid võib tekkida eelkõige juhul, kui on ilmne, et taotleja on teinud dokumentide vormistamisel vea või regulatsioon on ebatäpne ega võimalda taotlejal aru saada, milliseid andmeid tuleb esitada. Samuti tuleb lisaandmeid küsida siis, kui PRIA kahtleb toetustaotluse vastavuses EL õiguse eesmärkidele (st kui tekib küsimus, mida esialgses taotluses ei tulnudki käsitleda). (p 22, vt ka RKHKo 3-3-1-16-14, p 23)
|
3-18-305/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.09.2020 |
|
ELÜPS § 111 lg 1 on viite-, mitte volitusnorm. PRIA-l on kohustus haldusakti märkida volitusnorm, mille alusel ta toetust tagasi nõuab. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima. (p 9)
Kaebaja ei ole toetust taotledes kohustatud üle kontrollima, kas PRIA on toetusõigusliku pindala põllumassiivide registris õigesti kindlaks määranud. Üldjuhul oleks selline nõue taotleja jaoks ka liiga koormav. (p 11.2, vt ka p-d 11-11.1)
See, milline põllumajandusmaa, sh püsirohumaa või püsikarjamaa on toetusõiguslik, tuleb Euroopa Liidu õigusega etteantud raamides määrata kindlaks liikmesriigil. Üldjuhul võib toetust anda kogu sellise põllumajandusmaa eest, mida on võimalik kasutada ja mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks (määruse nr 1307/2013 põhjendus 26, vt ka ELÜPS § 13). (p 15)
Põllumassiivi toetusõiguslikust pindalast tuleb maha arvata iga üle 0,01 ha suurune maa-ala, millel põllumajanduslik tootmine ei ole võimalik (määruse nr 22 § 5 lg 2). Seda normi tuleb kohaldada ka võsastunud või puudega kaetud alade puhul. Kui puittaimed kasvavad alal sedavõrd tihedalt, et nende all ei saa kasvada karjatamiseks sobilik rohttaimestik, on tegu alaga, millel põllumajanduslik tootmine pole võimalik (vt ka RKHKo 3-3-1-28-07, p 11). (p 16)
Põllumassiivi toetusõigusliku pindala leidmiseks tuleb üksikute puudega kaetud aladest eristada metsatukki ja võsastunud alasid, kus karjatamiseks sobiva alusrinde kasv on takistatud. Samamoodi nagu veesilmad jm maastikuelemendid tuleb ka metsatukad toetusõiguslikust pinnast välja arvata, kui need on suuremad kui 0,01 ha (määruse nr 22 § 5 lg 1), kuna tegu on alaga, millel ei ole võimalik põllumajanduslik tootmine. Piirnorm 50 puud hektari kohta (määruse nr 22 § 5 lg 5) käib aga üksikute puude kohta, mis ei moodusta 0,01 ha-st suuremaid põllumajanduslikuks tegevuseks kasutuskõlbmatuid metsatukki. Seejuures tuleb arvestada keskmist puude arvu hektari kohta tervel põllul, samuti seda, kas üksikute puudega kaetud põllul on võimalik loomi karjatada samamoodi nagu puudeta põllul samas piirkonnas (vrd RKHKo 3-3-1-28-07, p 16). (p 17.2)
Varasema õigusliku regulatsiooni alusel on Euroopa Kohus pidanud maal kasvava taimestiku tüübi määratlemisest olulisemaks seda, et põllumajandusmaa oleks tegelikult kasutatav selliseks põllumajanduslikuks tegevuseks, mis on püsikarjamaa puhul tavapärane (C 341/17: Kreeka vs. komisjon, p 54; C 61/09: Landkreis Bad Dürkheim, p 37). Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa Liidu õigusega on liikmesriikidele antud märkimisväärne otsustusruum toetusõigusliku põllumaa määratlemisel. See annab riikidele võimaluse arvestada kohalikke olusid ja traditsioone. Traditsioonilistel rannakarjamaadel kasvavaid väikseid kadakaid, mis karjatamist määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h tähenduses ei takista, ei ole alust pidada üksikuteks puudeks. (p 18, vt ka p 14, vrd RKHKo 3-3-1-64-07, p-d 20 ja 22)
|
3-18-830/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.08.2020 |
|
Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.
Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.
Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)
Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahjunõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)
HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)
Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)
Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)
Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)
Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)
Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.
Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.
Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)
Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)
Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)
Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)
Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)
Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)
|