3-21-2607/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.11.2024 |
|
Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest; 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu otsus asjas C-743/19 Elme Messer Metalurgs, p 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse ka selliste riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (samas, p 52). Selliste riigisiseste õigusnormide hulka kuulub ka riigihangete korraldamist reguleeriv normistik. (p 15)
Kuigi üldjuhul ei saa välisriigi pakkujalt eeldada Eesti õigusaktide tundmist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-171/15 Connexxion Taxi Services BV, p 42), võis riigihanke korraldaja kvalifitseerimistingimust täpsustada viidetega õigusaktidele. (p 25)
Olukorras, kus edukas välisriigi pakkuja oleks igal juhul pidanud läbima kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse, ei ole hankijal keelatud saavutada kindlus, et edukaks tunnistataval pakkujal on vastav tehniline suutlikkus. Sealjuures ei oleks saanud kaebaja iseseisvalt hinnata, kas pakkuja haridus ja töökogemus on sobivad pädevustunnistuse väljastamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus sarnast pädevusklasside süsteemi teistes riikides ei ole (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-6/20 Sotsiaalministeerium, p 55). (p 26)
Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon (RKPJKm nr 5-24-7/13, p 23). Kohus ei tohi finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (RKHKm nr 3-20-2402/47, p 24), sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline (Euroopa Kohtu otsus asjas C-175/23 Obshtina Svishtov, p 36). (p 29)
Finantskorrektsioonimäära kohaldamisel tuleb mh arvesse võtta konkreetsete tööde maksumust hankelepingus, kuivõrd just need peegeldavad potentsiaalset kahju, mida ebakorrektselt korraldatud riigihange võis liidu eelarvele põhjustada. (p 29)
Struktuuritoetustega seotud sanktsioonide risk ei tohi olla nii kõrge, et heidutaks toetuste taotlemisest loobuma ja seeläbi takistaks struktuurifondide eelarve sihtotstarbelist kasutamist. (p 29)
|
5-24-7/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.09.2024 |
|
Asjaolust, et riigihalduse ministri 26. veebruari 2020. a määrusele nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) (§ 17 esimese lause kohaselt on toetuse saaja kohustatud projekti ellu viima vastavalt õigusaktidele, ei järeldu, et rakendusüksusel on õigus määruse nr 7 § 19 lg 2 alusel nõuda toetus tagasi ka siis, kui toetuse saaja rikkus riigihangete seadusest tulenevaid selliseid kohustusi, mida määruse nr 7 § 17 ei sisalda. Kui määruse andja tahteks oleks olnud, et toetuse saaja järgiks kõiki riigihangete seaduses sätestatud kohustusi, siis poleks ta määruse nr 7 §-s 17 eespool nimetatud hangete korraldamise kohustusi eraldi sõnaselgelt sätestanud ega viidanud ka määruse nr 7 § 19 lg 2 tagasinõudmise aluses just „käesolevas määruses kehtestatud“ kohustustele.
See, et toetuse saaja peab järgima lisaks määruse nr 7 §-le 17 teistest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, ei tähenda, et kõik need kohustused on ühtviisi olulised toetuse eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr 7 sõnastus ei kinnita määrusandja tahet kõiki võimalikke kohustusi ühtviisi sanktsioneerida just toetuse tagasinõudmisega.
Eespool märgitud keelelist tõlgendust toetavad ka süstemaatilised, teleoloogilised ja põhiseaduskonformsed argumendid. Riigihangete normid ei vaja tingimata täiendavat sanktsioneerimist toetuse tagasinõudmisega. Riigihangete seaduse igasuguse rikkumise korral toetuse tagasinõudmine vähemalt 10% ulatuses ei pruugiks igas olukorras tagada proportsionaalset tulemust. Riigihangete normide täiendaval sanktsioneerimisel toetuse tagasinõudmise kaudu saab olla legitiimne eesmärk, kui see aitab kaitsta spetsiifiliselt toetuste maksmisega seotud avalikke huve. Igasugune riigihangete seaduse rikkumine ei kahjusta riigi huve toetuse andjana. Riigihangete seaduse kõik normid ei teeni alati eesmärki riigi raha säästlikult kasutada, vaid võivad kulusid hoopis suurendada, kuigi on vajalikud nt konkurentide kaitseks.
Riigihangete seaduse järgimise tagamiseks on ka teisi meetmeid, nt teise pakkuja õigus riigihange vaidlustada, Rahandusministeeriumi järelevalve ning viimaks ka süüteomenetlus.
Toetuste rakendusüksustel ei pruugi olla sisulist pädevust kontrollida igakülgselt seda, kas riigihangete seaduse kõiki norme on järgitud. Määruse andja saab rakendusüksuse tegevust lihtsustada seeläbi, kui sätestab olulisemad riigihankealased kohustused määruses endas.
Määruse nr 7 § 19 lg 2 kitsa tõlgendamise kasuks räägib ka argument, et toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. Seetõttu tuleb vaieldava tõlgenduse korral eelistada õigusi vähem piiravat, s.o kitsamat tõlgendust avarama tõlgenduse asemel. (p-d 18-23)
Toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. (p 23)
|
1-20-1599/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2024 |
|
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)
Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)
|
5-23-2/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.06.2023 |
|
EL riigihanke reegleid rikkunud toetuse saajal tekkiv kohustus saadud toetus osaliselt tagasi maksta on eripärane avalik-õiguslik kohustus, millele laienevad seda eripära arvestavad nõuded. Tegemist on alusetult saadud soodustuse tagastamisega. Toetuste andmise ja kasutamise üksikasjad on suures ulatuses määratud kindlaks seadusandja volitusnormide alusel antud määrustega, mistõttu on asjakohane, et ka toetuste tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse määruse tasandil. Finantskorrektsiooni kohaldamise eesmärk ei ole õigusrikkuja karistamine, vaid alusetult saadu tagasinõudmine (vt nt EKo Elme Messer Metalurgs, punkt 64). Sellisena erineb see ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju hüvitisest kui avalik-õiguslikust rahalisest kohustusest. Samuti ei ole tegemist maksuga. Ka kahju hüvitamiseks või rikkumise heastamiseks ette nähtud kohustus võib siiski olla PS § 113 kaitsealas (vt nt RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 18). (p 64)
Proportsionaalsete finantskorrektsiooni määrade kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine ei ole riigisisese seadusandja universaalpädevuse teostamine avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise valdkonnas, vaid otseselt seotud EL õiguse rakendamisega. (p 65)
EL määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides (ELTL art 288 lg 2). Liikmesriigi poolt EL määruse ülevõtmine selle sätete riigisisesesse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt EKo C-39/72 komisjon vs. Itaalia, p 17; C-50/76 Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, p 7). Mõnel juhul võib siiski olla vaja võtta määruse rakendamiseks vastu riigisiseseid õigusakte selleks, et määrata kindlaks EL õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Sellisel juhul ei tohi EL määrust rakendav liikmesriigi õigus olla EL õigusega vastuolus ja riigisisese õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele (vt RKHKo nr 3-3-1-33-06, p 15). Määruse rakendamiseks võib liikmesriikidele teatud juhtudel ja ulatuses jääda otsustusõigus. Selle otsustusõiguse teostamisel on riik sel juhul seotud ka oma põhiseadusega, mistõttu on võimalik sellise normi põhiseaduslikkuse järelevalve (RKHKo nr 3-3-1-85-07, p 39; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 38), tingimusel et viimane ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (RKÜKo nr 5-19-29/38, p 39). (p 67)
PS § 113 on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral (RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44). PS § 3 lõikest 1 tuleneb nõue, et kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo nr 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). Samuti ei pea seadus ammendavalt sätestama kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi puudutavat regulatsiooni. Seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia piiramise seisukohalt olulised küsimused, kuid täitevvõimule võib delegeerida enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise (RKPJKo nr 3-4-1-14-08, p 34). (p 69)
Kolleegium ei nõustu lähenemisega, mille järgi ei olnud toetuse andmise protsess finantskorrektsiooni otsuse tegemise hetkel lõppenud. Toetuse andmise protsess lõppeb toetuse määramisega. (p 72)
Eesti Vabariigi põhiseadus ei sätesta ehtsa tagasiulatuva mõju absoluutset keeldu. Kuigi üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61), ei suurendata praegusel juhul kaebaja kohustusi, vaid vähendatakse talle antud EL eelarvest finantseeritavat toetust põhjusel, et ta on rikkunud selle toetuse saamiseks vajalikke tingimusi. (p 73)
Sellegipoolest võis kaebaja mõistuspäraselt eeldada, et EL riigihanke reeglite võimaliku rikkumisega kaasnevad riskid ei ole suuremad ja tagajärjed koormavamad, kui toetuse määramise ajal kehtivate õigusnormidega sätestatud. Ehkki kohaliku omavalitsuse üksus ei ole põhiõiguste kandja, peaks ka tema kui PS § 154 lõike 1 alusel autonoomne üksus saama kujundada oma tegevust pärast toetuse määramist ootuses, et isegi juhul, kui toetuse kasutamise kontrollis peaks selguma, et sellest toetusest rahastatava projekti käigus toimunud riigihanke raames on rikutud EL riigihankereegleid, kaalutakse toetuse tagasinõuet toetuse määramise ajal kehtinud normide alusel. Selline ootus on PS § s 10 sätestatud õigusriigi ja selles sisalduvast õiguskindluse põhimõttest hõlmatud ning sellest sättest tulenev tagasiulatuva mõju keeld on objektiivne õigusprintsiip, mille järgimist saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida sõltumata sellest, kas põhikohtuasja kaebajaks on eraõiguslik juriidiline isik või kohaliku omavalitsuse üksus. (p 74)
Euroopa Komisjoni suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju, ei ole liikmesriikidele õiguslikus mõttes siduvad. Tegu on üksnes komisjoni abistava iseloomuga siseaktiga (vt RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Euroopa Kohus on samuti selgitanud, et kui EL õiguse säte kohustab finantskorrektsioonide kindlaksmääramisel võtma arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju, siis eeldab see nõue mittesüstemaatilise rikkumise puhul kindlasti juhtumispõhist uurimist, mis võtab nendest kolmest kriteeriumist ühe puhul arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt EKo C-408/16 Compania Naţională de Autostrăzi şi Drumuri Naţionale din România, p-d 65–66). (p 88)
Kui rakendussätet kohaldatava finantskorrektsiooni reeglistiku kohta ei ole, kohalduvad finantskorrektsiooni tegemisel õiguse üldpõhimõtetest (õiguskindluse põhimõte, täpsemini tagasiulatuva mõju keeld) lähtudes toetustaotluse rahuldamise ajal kehtinud normid. (p 93)
|
3-20-2402/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.05.2023 |
|
Halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse. (p 22)
Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)
Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)
Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)
Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)
Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)
VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)
VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)
Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd RKHKm nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 753; vrd RKHKo nr 3-20-1717/67, p 14). (p 21)
|
3-21-54/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.05.2023 |
|
Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 näeb ette toetuse maksmata jätmise või täieliku tühistamise, kui toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata. Arvestades sätte erinevaid keeleversioone, saab „võltsitud tõendeid“ mõista kui ebaõigeid, ebaehtsaid või valesid tõendeid. Näiteks peetakse ka tsiviilkohtumenetluses võltsitud dokumenti samatähenduslikuks ebaehtsa dokumendiga. TsMS kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et eristada saab tehnilist võltsimist ning intellektuaalset võltsimist. Viimasel juhul on dokumendi koostaja kandnud dokumenti andmed, mida ta teab olevat ebaõiged. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et „intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid“ (RKKKo nr 1-16-5757/65, p 12). (p-d 13–14)
Art 35 lg 6 koosseis eeldab, et dokumendid esitati PRIA le toetuse saamiseks. See hõlmab toetuse väljamaksmise eelduseks olevaid dokumente. (p 15)
Seejuures on oluline arvesse võtta ka võltsimisega taotletud kasu. Sellisele järeldusele viib sätte sõnastus: võltsitud tõendid toetuse saamiseks. Kui PRIA-le on esitatud ebaõigeid andmeid sisaldav dokument, mille esitamist õigusnormid ette ei näe ja mis toetuse saamisel kaalu ei oma, pole tegemist võltsitud tõendiga art 35 lg 6 mõttes (vrd RKHKo nr 3-3-1-4-17, p 18). (p 16)
Kaebaja esitas PRIA-le pärast kontrollimenetluse alustamist varasemate valeandmeid sisaldanud dokumentide asemel tegelikud ehitustööde aktid ning leiab, et pärast seda, kui PRIA-le esitati tegelikult tehtud töid kajastavad aktid, oleks PRIA pidanud need arvesse võtma. See pole aga võimalik eelkõige seepärast, et komisjoni rakendusmääruse nr 809/2014 art 3 lg 2 ei võimalda maksetaotlusi pärast nende esitamist tagasi võtta, kui kohapealse kontrolli käigus on rikkumine avastatud ja isikut rikkumisest teavitatud. (p 17)
Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 ei võimalda PRIA-l kaaluda toetuse osalist tagasinõudmist. Koosmõjus määruse põhjendusega 31 ei võimalda säte kaalutlusõigust tagajärje osas: toetus tuleb täies ulatuses tagasi nõuda. Põhjendus 31 selgitab, et lähtuda tuleb hoiatavuse ja proportsionaalsuse põhimõttest ning toetuse andmisest keeldumised ja nende tühistamised tuleb liigitada vastavalt väljaselgitatud rikkumise raskusastmele, ulatusele, kestusele ja kordumisele. Põhjenduse neljas lause aga võrdsustab võltsitud tõendite esitamise ränga rikkumisega, mille puhul on ainuvõimalik tagajärg toetuse täies ulatuses tagasinõudmine. Asjaolu, et määruse andmisel on võltsitud tõendite esitamise korral juba kaalutud toimepandud rikkumise raskusastet, selgub ka art 35 lg 6 võrdlemisel teiste sama artikli lõigetega – lg-s 3 nimetatud rikkumised võimaldavad kaalumist tagajärje osas, samas kui lg 5 näeb ränga rikkumise korral sarnaselt lg-ga 6 ette toetuse täieliku tagasinõudmise. (p 19)
|
3-18-1599/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.02.2022 |
|
Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärgid on ühelt poolt seotud toetusaluse maaga (elurikkuse säilitamine ja suurendamine, mullaviljakus ja veekvaliteet) ning teisalt ka mahepõllumajandusliku loomapidamisega (loomade heaolu ning kompensatsioon loomade kasvatamise ja mahetoidu tootmisega seotud lisakulude ja saamata jäänud tulu eest). Kuivõrd toetuse üheks eesmärgiks on kompenseerida loomade mahepõllumajanduse nõuete kohaseks kasvatamiseks tehtavaid lisakulutusi, saab eeldada, et sellised kulud peaksid tekkima taotlejal endal, st taotleja ise peaks olema loomapidaja. (p 16)
Määruse (EL) nr 640/2014 järgi on loomapidaja füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab loomade eest ajutiselt või alaliselt, sealhulgas nende vedamise ja turustamise korral (art 2 lg 1 p 19). Ühestki normist ei tulene nõue, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotleja peaks olema kantud loomapidajana põllumajandusloomade registrisse. (p-d 19 ja 21)
Taotlejal on kohustus täita kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduslikul maal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja mahepõllumajanduslike loomade puhul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid (määruse nr 53 § 11 lg 2). Selle kohustuse raames tuleb taotlejal jälgida, et mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid täidaks vajaduse korral ka looma omanik, kelle loomi peab taotleja lepingu alusel. Vastasel juhul ei pruugi olla tegu mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega, nagu näevad ette määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7, § 5 lg 4 ja § 8 lg 4. (p 22)
Kui toetusalusel maal karjatatav loom ei vasta taotleja või looma omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu mahepõllumajanduse nõuetele, rikub taotleja toetuse saamise tingimusi. See rikkumine on vahetult omistatav taotlejale, nagu näevad ette nt määruse nr (EL) 1306/2013 art 91 lg 2 ja art 97. (p 23)
|
3-18-1247/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.03.2021 |
|
PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS §-s 99 sätestatuga. (p 25)
Tasaarvestuse eelduseks VÕS tähenduses on kaks samaliigilist kohustust. (p 25.1)
Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)
PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS § s 99 sätestatuga. (p 25)
Ei Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktidest ei nähtu, et vaidlusaluse halduskaristuse täitmiseks oleks muid viise peale selle tasaarvestamise juhul, kui järgneva kolme kalendriaasta jooksul rahuldatakse mõni võlgniku toetustaotlus. Nii määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 3 kui ka rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-st 28 nähtub, et tasaarvestust tulevaste toetusmaksetega peetakse EL õiguses toetusesaajatelt toetuse tagasinõudmise ja lisakaristuse sissenõudmise peamiseks viisiks. Samuti viitab sellele rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 põhjendus 24.
Halduskaristuse rakendamine toetuse välja maksmata jätmise vormis järgmiste toetuste taotlemisel kannab ka määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduses 19 käsitletud eesmärki arvata isik toetuse saajate hulgast teatavaks ajaks välja. Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-s 28 on küll viidatud ka muude täitemeetmete võtmise võimalusele võlgade sissenõudmiseks tasaarvestuse kõrval, kuid need peavad olema ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega.
Eestis on põllumajandustoetusi puudutavate määruste rakendamise reeglid sätestatud ELÜPS-s. Muu hulgas on ELÜPS §-des 111—115 käsitletud toetuse saaja kohustust toetusraha tagasi maksta, sh sellise nõude sundtäitmist täitemenetluse seadustiku (TMS) alusel (§ 112 lg 3). Analoogilised sätted puuduvad aga halduskaristuste sissenõudmise kohta. Arvestades, et TMS § 2 lg 1 p 21 järgi on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ainult seaduses sätestatud juhul ning et seadusega ei ole ette nähtud halduskaristuse määramise otsuste sundtäidetavust TMS-s sätestatud viisil, ei ole PRIA-l ka Eesti riigisiseste seaduste alusel õigust rakendada määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19 käsitletud halduskaristuste sundtäitmiseks muud viisi kui samas määruses nimetatud tasaarvestus. (p 25.2)
Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)
|
3-15-241/75
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.03.2021 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Asjas nr C 52/14: Pfeifer tehtud Euroopa Kohtu otsuse (p 43) eestikeelne tekst ei lange kokku otsuse teiste keeleversioonide, sh saksakeelse (kohtumenetluse keel) tekstiga. Teistest keeleversioonidest nähtub ülekaalukalt vastupidine seisukoht võrreldes sellega, millest Riigikohus lähtus oma eelmises otsuses. Euroopa Kohus leidis tegelikult, et määruse 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt ei pea aegumise katkemiseks pädeva asutuse toimingud sisaldama viidet sanktsiooni määramise ega haldusmeetme võtmise võimalusele. (p 8)
Määruse 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt on aegumise katkemise eelduseks toetuse saaja teavitamine õigusrikkumise kahtlusest, mitte teavitamine mistahes kontrollist või kontrollitavatest tehingutest ega rikkumise kahtluse kontrollimine, ilma et pädev asutus oleks kahtlusest toetuse saajat teavitanud. See tõlgendus nähtub selgelt Euroopa Kohtu praktikast, iseäranis asjas nr C 278/02: Handlbauer tehtud otsuse p st 41. Euroopa Kohus asus siin seisukohale, et „teade, mis ei sisaldanud ühtki viidet piisavalt täpselt määratletud eiramiste kahtlustele“, ei saanud toetuse tagasimaksmise aegumistähtaega katkestada. Euroopa Kohus rõhutas ka liikmesriigi kohtu pädevust tuvastada, kas pädeva asutuse toimingud on käsitlenud spetsiifilisi eiramisi, et aegumine katkestada (samas, p 42). Järelikult ei piisa aegumise katkemiseks mistahes viisil uuritavate tehingute nimetamisest, vaid tehingud tuleb nimetada sellisel viisil, et oleks arusaadav, et nende puhul on tekkinud eiramise kahtlus. Teisisõnu, pädev asutus peab taotlejale eiramisega seotud juurdluse algatamise „tõepoolest“ teatavaks tegema (C 349/17: Eesti Pagar, p 126). Asjas nr C 278/02 rõhutas ka kohtujurist, et teavitamisel on oluline, et „oleks selge, et asjaomasel asutusel on kahtlused selle kindlaksmääratud tegevuse seaduslikkuse osas“ (p 81). (p 9)
STS 2007–2013 § 14 lg 2 p 2, § 22 p 8, § 23 lg te 2 ja 3 ning § 29 kohaselt pidi toetuse saaja olema valmis pidevalt mitmesugusteks kontrollideks. Need ei piirdu kaugeltki õigusrikkumise kahtluse kontrolliga. Seetõttu ei kujuta igasuguse kontrolli algatamisest teatamine endast eiramisega seotud juurdluse algatamisest teatamist. Samuti oleks õiguskindluse seisukohast aegumise katkemisel vähe kasu sellest, kui pädeval asutusel on küll endal tekkinud konkreetse rikkumise kahtlus, kuid ta ei jaga seda kahtlust taotlejaga. (p 10)
Aegumine katkeb määruse 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt vaid juhul, kui teate edastab pädev asutus. (p 11)
|
3-18-1747/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.10.2020 |
|
Vt RKHKo 3-18-1699/25, p-d 21–22 ja 29-38. (p-d 18 ja 21)
Vt RKHKo 3-18-1699/25, p-d 29-38. (p 21)
|
3-18-305/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.09.2020 |
|
ELÜPS § 111 lg 1 on viite-, mitte volitusnorm. PRIA-l on kohustus haldusakti märkida volitusnorm, mille alusel ta toetust tagasi nõuab. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima. (p 9)
Kaebaja ei ole toetust taotledes kohustatud üle kontrollima, kas PRIA on toetusõigusliku pindala põllumassiivide registris õigesti kindlaks määranud. Üldjuhul oleks selline nõue taotleja jaoks ka liiga koormav. (p 11.2, vt ka p-d 11-11.1)
See, milline põllumajandusmaa, sh püsirohumaa või püsikarjamaa on toetusõiguslik, tuleb Euroopa Liidu õigusega etteantud raamides määrata kindlaks liikmesriigil. Üldjuhul võib toetust anda kogu sellise põllumajandusmaa eest, mida on võimalik kasutada ja mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks (määruse nr 1307/2013 põhjendus 26, vt ka ELÜPS § 13). (p 15)
Põllumassiivi toetusõiguslikust pindalast tuleb maha arvata iga üle 0,01 ha suurune maa-ala, millel põllumajanduslik tootmine ei ole võimalik (määruse nr 22 § 5 lg 2). Seda normi tuleb kohaldada ka võsastunud või puudega kaetud alade puhul. Kui puittaimed kasvavad alal sedavõrd tihedalt, et nende all ei saa kasvada karjatamiseks sobilik rohttaimestik, on tegu alaga, millel põllumajanduslik tootmine pole võimalik (vt ka RKHKo 3-3-1-28-07, p 11). (p 16)
Põllumassiivi toetusõigusliku pindala leidmiseks tuleb üksikute puudega kaetud aladest eristada metsatukki ja võsastunud alasid, kus karjatamiseks sobiva alusrinde kasv on takistatud. Samamoodi nagu veesilmad jm maastikuelemendid tuleb ka metsatukad toetusõiguslikust pinnast välja arvata, kui need on suuremad kui 0,01 ha (määruse nr 22 § 5 lg 1), kuna tegu on alaga, millel ei ole võimalik põllumajanduslik tootmine. Piirnorm 50 puud hektari kohta (määruse nr 22 § 5 lg 5) käib aga üksikute puude kohta, mis ei moodusta 0,01 ha-st suuremaid põllumajanduslikuks tegevuseks kasutuskõlbmatuid metsatukki. Seejuures tuleb arvestada keskmist puude arvu hektari kohta tervel põllul, samuti seda, kas üksikute puudega kaetud põllul on võimalik loomi karjatada samamoodi nagu puudeta põllul samas piirkonnas (vrd RKHKo 3-3-1-28-07, p 16). (p 17.2)
Varasema õigusliku regulatsiooni alusel on Euroopa Kohus pidanud maal kasvava taimestiku tüübi määratlemisest olulisemaks seda, et põllumajandusmaa oleks tegelikult kasutatav selliseks põllumajanduslikuks tegevuseks, mis on püsikarjamaa puhul tavapärane (C 341/17: Kreeka vs. komisjon, p 54; C 61/09: Landkreis Bad Dürkheim, p 37). Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa Liidu õigusega on liikmesriikidele antud märkimisväärne otsustusruum toetusõigusliku põllumaa määratlemisel. See annab riikidele võimaluse arvestada kohalikke olusid ja traditsioone. Traditsioonilistel rannakarjamaadel kasvavaid väikseid kadakaid, mis karjatamist määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h tähenduses ei takista, ei ole alust pidada üksikuteks puudeks. (p 18, vt ka p 14, vrd RKHKo 3-3-1-64-07, p-d 20 ja 22)
|
3-18-1699/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2020 |
|
Määruse (EÜ) nr 1198/2006 kontekstist tulenevalt (toetusraha kasutamine peab olema meetme eesmärgiga kooskõlas ka juhul, kui objekti omandivorm ei muutu või tootmine ei lõpe) on art 56 lg 1 osades a) ja b) tegemist alternatiivsete tingimustega, nagu sarnase normi kohta märkis ka Euroopa Kohus (EKo C-580/17, p-d 45 ja 46). Sama moodi on artiklit mõistnud ka Eesti seadusandja (vt KTKS § 63 lg 2 p-i 1). (p 20)
Liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi (vrd EKo C-580/17, p 79). (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi on määrav rahastamisotsuse tegemise aeg, mitte viimase toetuseosa väljamaksmise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. (p-d 23-25)
Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 („jätkab majandustegevust alal“) ei ole kooskõlas määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatuga, sest selles artiklis ei nõuta, et toetuse saaja peab ise toetuse objekti edasi kasutama. Euroopa Kohus on sarnase sisuga artiklit tõlgendades selgitanud, et artiklist ei tulene isikliku kasutuse nõuet ning lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutus-õiguse andmine pole iseenesest käsitatav tegevuse olulise muutusena. Määrav on see, kas aset leidnud muutused mõjutavad tegevuse olemust või rakendustingimusi või annavad mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Tegevuse olemust või rakendamistingimust käsitleva tingimuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames asjakohast tegevust finantseeriti, tegevuse muutus peab olema küllaltki märkimisväärne ja tegevuse suutlikkus saavutada meetme eesmärke peab olema märkimisväärselt vähenenud (EKo C-580/17, p-d 47, 50, 54, 58). (p 26)
Ainuüksi asjaolu, et kaebaja hoonet ja selles asuvaid seadmeid kasutas teine äriühing, ei saa olla kestvustingimuse rikkumise tuvastamise aluseks. Analüüsida tuleb ka seda, kas teise äriühingu tegevus hoones tähendab meetme eesmärki arvestades tegevuse märkimisväärset muutust. (p 27)
Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole kuidagi seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. (p 27)
Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele. (p 29)
Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada. (p 31)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on käsitlenud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel (EKo C-580/17, p-d 61-62). (p 35)
Kui toimingute olemus või rakendustingimused on märkimisväärselt muutunud või toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. (p 37)
Liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi (vrd Euroopa Kohtu otsus nr C-580/17, p 79). (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi on määrav rahastamisotsuse tegemise aeg, mitte viimase toetuseosa väljamaksmise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. (p-d 23-25)
Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. (p 27)
Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele. (p 29)
Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada. (p 31)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on käsitlenud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel (EKo C-580/17, p-d 61-62). (p 35)
Kui toimingute olemus või rakendustingimused on märkimisväärselt muutunud või toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. (p 37)
|
3-15-241/62
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2019 |
|
Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks. (p 22)
Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141). (p 23)
Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lg 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lg-t 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. (p 24)
Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S. ja M.B. tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj). (p 25)
ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet. (p 26)
Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). (p 18)
Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126).
Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47). (p 20)
Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)
Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)
Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (C-349/17: Eesti Pagar, p 82). (p 15)
NB! Seisukoha muutus!
Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)
Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)
Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)
Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)
Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)
|
3-15-1188/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.10.2019 |
|
Põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p 1 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 72 lg-ga 1). (p 18)
Määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk on muu hulgas see, et PRIA saaks kontrollida, kas muudatuse tegemise korral tegevuse või investeeringuobjektiga seoses järgitakse endiselt toetuse kasutamisega seotud eeskirju, mh kestvuse nõuet. Teavitamiskohustus ei piirdu muudatustega, mida tehes minnakse tegevuse kestvuse tingimustega vastuollu, vaid muudatusest tuleb teada anda ka kahtluse korral, kas see on lubatav. Vastasel korral ei oleks PRIA ja kohaliku tegevusgrupi nõusoleku küsimisel mõtet. (p 31)
Praeguses asjas on PRIA kaebajapoolset eeskirjade eiramist tuvastades lähtunud kestvuse nõude sisustamisel ekslikult põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p-st 1, selle asemel et hinnata kaebaja käitumise vastavust nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 72 lg-le 1. See ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka määruse nr 1698/2005 mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua. (p 20)
Ka määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmine on eeskirjade eiramine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 56 mõttes. Eeskirjade eiramise mõiste hõlmab ka liikmesriigi õigusnormide rikkumist (vt analoogia korras Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavate projektidega seoses Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-260/14 ja C-261/14, Judeţul Neamţ, p 37). Tegemist ei pruugi aga olla rikkumisega, mis õigustaks toetuse tervikuna tagasinõudmist. (p 32)
Vt ka p 34.
|
3-16-567/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.12.2018 |
|
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks.
Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul. (p 11)
Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne.
Toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Positiivne muutus ei pea siiski tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus. (p 12) Määruse (EL) nr 1305/2013 üldisele eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks. (p 13)
Tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks ei piisa vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning pelgalt põhjendatud kahtluse korral ei lähe toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks. (p 14)
HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab vastustaja olema valmis tõendama vaidlustatud haldusaktis väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise. Nende asjaolude osas, mille tõendamist kohus on nõudnud kaebajalt, läheb tõendamiskoormus talle üle. (p 15)
|
3-15-2381/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.09.2018 |
|
Mittesihipäraselt kulutatud toetusraha tagasinõudmine ei ole ebaproportsionaalne ega ülemäärane ka olukorras, kus kaebaja äriplaanist taganemise tingisid objektiivsed ja ettenägematud asjaolud. Kaebajal oli kohustus saada äriplaani muutmiseks PRIA nõusolek, sest tegemist on toetusrahaga, mille kasutamine peab olema rangelt eesmärgipärane. (p 19)
Põllumajandusministri 8. juuni 2010. a määruse nr 68 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 68) asjakohastes sätetes (nt § 4 p 5 ja § 13 lg 1 p-d 3 ja 6) pole märgitud, et omatoodetud põllumajandussaadusena peaks ainuüksi käsitama saadust, mille tootmisse investeeriti või mille tootmist äriplaani kohaselt kavatseti arendada. Erandina on määruse nr 68 § 13 lg 1 p-s 9 ette nähtud nõuded piimakarjakasvatusele. Kartulikasvatus polnud sarnasel moel eelistatud valdkonnaks. (p-d 13 ja 16)
Kuna praegu pole tegemist eelnimetatud erandiga, on toetuse saaja täitnud äriplaanis võetud kohustuse ja kasutanud soetatud investeeringuobjekti sihipäraselt ka juhul, kui tema omatoodetud põllumajandussaaduste või -toodete müügitulu ei sisalda kartulikasvatusest saadud müügitulu. Määruse nr 68 seletuskirjast selgub, et toetuse eesmärgiks on eelkõige noorte ettevõtjate põllumajandusliku tegevuse alustamise ja arendamise toetamine ning 2400 euro ületamine tähendab professionaalset põllumajanduslikku tootjat. Ka määruse nr 68 seletuskirjas pole toetuse tagasinõudmise aluseid selgitades märgitud, et omatoodetud põllumajandussaadustena saab arvesse võtta üksnes äriplaanis kavandatud saadusi. Määruse nr 68 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine ei anna võimalust minna määruse tekstist kaugemale ning pidada investeeringuobjekti mittesihtotstarbeliseks kasutamiseks ja äriplaani eesmärgi eiramiseks seda, et vajalik müügitulu on saadud muude põllumajandussaaduste kui kartuli kasvatusest. (p 17)
Kuigi investeeringuobjekti sihipärase kasutamise hindamisel saab tugineda müügitulu olemasolule, ei anna kartulikasvatusest müügitulu puudumine praegusel juhul alust järeldada, et niidukeid pole sihipäraselt kasutatud. Kuna kaebaja on soetanud kaks äriplaanis kavandatud niidukit ettenähtud kahe aasta jooksul ja on neil aastatel saanud omatoodetud põllumajandussaaduste müügist tulu enam kui 2400 eurot aastas, on ta osaliselt täitnud nõuded, mis pidid olema tähtajaks täidetud. (p-d 15 ja 18)
Toetuse tagasinõudmise otsustamisel omavad tähtsust äriplaanis toetuse kasutamiseks ette nähtud tegevuste elluviimine ja nende elluviimise tähtaegsus, omatoodetud põllumajandussaaduste või -toodangu osakaal kogu müügitulus ning investeeringuobjekti sihipärane kasutamine viie aasta jooksul toetuse väljamaksmisest alates (vt ka määruse nr 68 § 13 lg 1 p 4). Investeeringute kavandatud järjekord polnud määruse nr 68 kohaselt määrav. Võttes arvesse määruse nr 68 § 3 ja määruse lisaks 1 olevat äriplaani vormi, tuleb toetatava tegevusena mõista toetuse abil vahetult kavandatud tegevusi, eristades neid investeeringu põllumajandustootmises kasutamise eesmärgist. Määruse nr 68 § 4 p 2 annab aluse seisukohaks, et äriplaanist tuleb siduvaks pidada kavandatud masinate soetamist. Kui äriplaan on osaliselt täidetud, tuleb toetuse tagasinõudmise alusena kohaldada määruse nr 68 § 13 lg 1 p 6. (p 14)
|
3-16-884/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.04.2018 |
|
Põllumajandusminister on 8. aprilli 2010. aasta määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 17 lg-t 6 sätestades kasutanud riigile komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg-ga 3 antud kaalutlusruumi, sisustanud täpsemalt selle, mida mõeldakse väiksema muutuse all põllumajandusettevõtte olukorras, ja näinud ette kohustusealuse pinna vähendamise maksimaalse lubatud määra, ilma et selle maa kohta eelmistel aastatel antud toetusi tagasi nõutaks. Samuti on määrusega ette nähtud, et toetus nõutakse tagasi üksnes lubatud vähendamise määra ületava pindala eest. Määruse nr 44 § 17 lg 6 on rangelt siduv norm ega anna PRIA-le enam kaalutlusruumi tagasinõutava toetussumma määramisel. Kui enne 2012. aasta 2. maid kohustuse võtnud toetuse saaja vähendab § 3 lg-s 3 nimetatud algse kohustuse aluse maa pindala üle 30%, nõutakse selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetus tagasi. Samamoodi kohaldatakse seda normi ka juhtudel, mil toetuse saaja kohustuseperiood on teise isiku kohustuse ülevõtmise tõttu määruse nr 44 § 10 lg 3 alusel pikenenud. (p 14)
Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaldamine ei anna ebaproportsionaalset tulemust ja on kooskõlas muude õiguspõhimõtetega (RKHK 4.12.2017 otsus asjas nr 3-15-1791). Isikul on kohustuse ülevõtmist kaaludes võimalik arvestada määruse nr 44 § 10 lg-st 3 tuleneva kohustuse pikenemisega.
Euroopa Kohtu otsustes kohtuasjades C-273/15 ja C-454/11 on analoogiliste põllumajanduse keskkonnatoetuste tagasinõudmise puhul leitud, et kui toetuse saamiseks võetakse mitmeaastane kohustus, tuleb toetuse andmise tingimusi täita tervel põllumajanduse keskkonnaprojekti perioodil ning ka ainult ühe tingimuse rikkumine toob kaasa toetuse saajate hulgast väljaarvamise ja abi tagasimaksmise. Euroopa Kohus on leidnud, et sellisel juhul ei saa asuda seisukohale, et toetuse saaja on esialgu deklareeritud pindala suhtes kohustusi täitnud, sest esineb alus tema väljaarvamiseks toetuse saajate hulgast ja toetuse andmine on muutunud seetõttu põhjendamatuks kogu toetuse ulatuses, mistõttu pole ebaproportsionaalne ka varasemate aastate eest makstud abi tagasimaksmise nõue, näiteks toetuse iga-aastase maksetaotluse esitamata jätmise korral. (p 15)
|
3-15-1188/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2017 |
|
Kui ei ole täiesti selge, milliseid EL õigusakte tuleb asja lahendamisel kohaldada, ja vaidlusalustes küsimustes puudub Euroopa Kohtu praktika, tuleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust (p-d 21 ja 28).
EL õiguse ülimuslikkuse tõttu liikmesriigi õiguse suhtes ei saa riigisisese seadusega mõjutada EL õigusaktide kohaldatavust. (p 21)
Eeskirjade eiramise mõiste hõlmab ka liikmesriigi õigusnormide rikkumist. (p 22)
|
3-3-1-96-16
|
Riigikohus |
07.06.2017 |
|
Riigihanke eeldatava maksumuse määramisel tuleb lähtuda RHS §‑des 20–24 sätestatud nõuetest. Hanke eseme piiritlemise õigus on hankijal, kuid RHS § 23 lg 1 keelab hanke osadeks jaotamise riigihanke korra või nõuete eiramise eesmärgil, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Eraldiseisva üksikhanke tuvastamisel on määravaks kriteeriumiks asjade ja teenuste funktsionaalselt koostoimimine või vajalikkus sama eesmärgi saavutamiseks. (p 16)
Leader määruse § 27 lg 1 kehtestas selgesõnalise nõude kolme hinnapakkumise võtmiseks, kui tegevuse või investeeringu käibemaksuta maksumus ületab 5000 eurot. Riigihanke korra järgimise nõue oli sätestatud viitega RHS-le, kuid ka selle nõude mõistmine ei saa piisava hoolsuse korral olla raske. Norm on piisavalt selge. Kui isik mõlemaid hinnapakkumisele kehtestatud nõudeid rikub, on toetusraha maksmine teatud ulatuses alusetu ning määratud toetus tuleb jätta välja maksmata ja väljamakstud toetus tagasi nõuda. Nõuete eiramist ei muuda olematuks see, et kulud on abikõlblikud Leader määruse § 26 lg 4 mõttes ning konkreetsete summade mittesihipärast kasutamist pole tuvastatud. (p 21)
Toetusraha osalise või täieliku tagasinõudmise võib PRIA otsustada ELÜPS § 99 lg 3 kohaselt siis, kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt. Nõukogu määruse 1290/2005 art 33 lg 1 näeb ette, et rahalise korrigeerimise aluseks on nii tahtlik eeskirjade eiramine kui ka hooletus. Rahalise korrektsiooni määramisel on PRIA-l suur kaalutlusruum, sest viidatud säte seab üksnes järgmised piirid: arvesse tuleb võtta tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Asjaolu, et isik jagas teenuste maksumuse eelarves kunstlikult selliselt, et mitte võtta hinnapakkumisi, viitab tema teadlikule ja tahtlikule tegevusele. (p-d 18, 22 ja 25)
Euroopa Komisjoni siseaktis sätestatud põhimõtted või kriteeriumid võiks PRIA aluseks võtta siis, kui isikule määratud maaelu arengu toetuse välja maksmata jätmist ja tagasinõudmist ette nägevad õigusaktid finantskorrektsiooni ette näevad. Välja maksmata jätmise või tagasinõude määra kohaldamiseks õiguslikku alust neist suunistest tuletada ei saa. Kolleegium on oma praktikas rõhutanud, et halduse sise-eeskiri on abistava iseloomuga kaalutlusõiguse ühetaolisel kohaldamisel, kuid ei tohi takistada kaalutlusõiguse teostamisel konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võtmast (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-77-14, p 18). (p 19)
|
3-16-1261/21
|
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium |
04.04.2017 |
|
Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad.
|