3-18-1699/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2020 |
|
Määruse (EÜ) nr 1198/2006 kontekstist tulenevalt (toetusraha kasutamine peab olema meetme eesmärgiga kooskõlas ka juhul, kui objekti omandivorm ei muutu või tootmine ei lõpe) on art 56 lg 1 osades a) ja b) tegemist alternatiivsete tingimustega, nagu sarnase normi kohta märkis ka Euroopa Kohus (EKo C-580/17, p-d 45 ja 46). Sama moodi on artiklit mõistnud ka Eesti seadusandja (vt KTKS § 63 lg 2 p-i 1). (p 20)
Liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi (vrd EKo C-580/17, p 79). (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi on määrav rahastamisotsuse tegemise aeg, mitte viimase toetuseosa väljamaksmise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. (p-d 23-25)
Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 („jätkab majandustegevust alal“) ei ole kooskõlas määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatuga, sest selles artiklis ei nõuta, et toetuse saaja peab ise toetuse objekti edasi kasutama. Euroopa Kohus on sarnase sisuga artiklit tõlgendades selgitanud, et artiklist ei tulene isikliku kasutuse nõuet ning lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutus-õiguse andmine pole iseenesest käsitatav tegevuse olulise muutusena. Määrav on see, kas aset leidnud muutused mõjutavad tegevuse olemust või rakendustingimusi või annavad mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Tegevuse olemust või rakendamistingimust käsitleva tingimuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames asjakohast tegevust finantseeriti, tegevuse muutus peab olema küllaltki märkimisväärne ja tegevuse suutlikkus saavutada meetme eesmärke peab olema märkimisväärselt vähenenud (EKo C-580/17, p-d 47, 50, 54, 58). (p 26)
Ainuüksi asjaolu, et kaebaja hoonet ja selles asuvaid seadmeid kasutas teine äriühing, ei saa olla kestvustingimuse rikkumise tuvastamise aluseks. Analüüsida tuleb ka seda, kas teise äriühingu tegevus hoones tähendab meetme eesmärki arvestades tegevuse märkimisväärset muutust. (p 27)
Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole kuidagi seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. (p 27)
Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele. (p 29)
Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada. (p 31)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on käsitlenud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel (EKo C-580/17, p-d 61-62). (p 35)
Kui toimingute olemus või rakendustingimused on märkimisväärselt muutunud või toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. (p 37)
Liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi (vrd Euroopa Kohtu otsus nr C-580/17, p 79). (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi on määrav rahastamisotsuse tegemise aeg, mitte viimase toetuseosa väljamaksmise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. (p 22)
Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. (p-d 23-25)
Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. (p 27)
Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele. (p 29)
Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada. (p 31)
Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on käsitlenud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel (EKo C-580/17, p-d 61-62). (p 35)
Kui toimingute olemus või rakendustingimused on märkimisväärselt muutunud või toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. (p 37)
|
3-16-567/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.12.2018 |
|
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks.
Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul. (p 11)
Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne.
Toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Positiivne muutus ei pea siiski tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus. (p 12) Määruse (EL) nr 1305/2013 üldisele eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks. (p 13)
Tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks ei piisa vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning pelgalt põhjendatud kahtluse korral ei lähe toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks. (p 14)
HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab vastustaja olema valmis tõendama vaidlustatud haldusaktis väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise. Nende asjaolude osas, mille tõendamist kohus on nõudnud kaebajalt, läheb tõendamiskoormus talle üle. (p 15)
|
3-3-1-96-16
|
Riigikohus |
07.06.2017 |
|
Riigihanke eeldatava maksumuse määramisel tuleb lähtuda RHS §‑des 20–24 sätestatud nõuetest. Hanke eseme piiritlemise õigus on hankijal, kuid RHS § 23 lg 1 keelab hanke osadeks jaotamise riigihanke korra või nõuete eiramise eesmärgil, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Eraldiseisva üksikhanke tuvastamisel on määravaks kriteeriumiks asjade ja teenuste funktsionaalselt koostoimimine või vajalikkus sama eesmärgi saavutamiseks. (p 16)
Leader määruse § 27 lg 1 kehtestas selgesõnalise nõude kolme hinnapakkumise võtmiseks, kui tegevuse või investeeringu käibemaksuta maksumus ületab 5000 eurot. Riigihanke korra järgimise nõue oli sätestatud viitega RHS-le, kuid ka selle nõude mõistmine ei saa piisava hoolsuse korral olla raske. Norm on piisavalt selge. Kui isik mõlemaid hinnapakkumisele kehtestatud nõudeid rikub, on toetusraha maksmine teatud ulatuses alusetu ning määratud toetus tuleb jätta välja maksmata ja väljamakstud toetus tagasi nõuda. Nõuete eiramist ei muuda olematuks see, et kulud on abikõlblikud Leader määruse § 26 lg 4 mõttes ning konkreetsete summade mittesihipärast kasutamist pole tuvastatud. (p 21)
Toetusraha osalise või täieliku tagasinõudmise võib PRIA otsustada ELÜPS § 99 lg 3 kohaselt siis, kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt. Nõukogu määruse 1290/2005 art 33 lg 1 näeb ette, et rahalise korrigeerimise aluseks on nii tahtlik eeskirjade eiramine kui ka hooletus. Rahalise korrektsiooni määramisel on PRIA-l suur kaalutlusruum, sest viidatud säte seab üksnes järgmised piirid: arvesse tuleb võtta tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Asjaolu, et isik jagas teenuste maksumuse eelarves kunstlikult selliselt, et mitte võtta hinnapakkumisi, viitab tema teadlikule ja tahtlikule tegevusele. (p-d 18, 22 ja 25)
Euroopa Komisjoni siseaktis sätestatud põhimõtted või kriteeriumid võiks PRIA aluseks võtta siis, kui isikule määratud maaelu arengu toetuse välja maksmata jätmist ja tagasinõudmist ette nägevad õigusaktid finantskorrektsiooni ette näevad. Välja maksmata jätmise või tagasinõude määra kohaldamiseks õiguslikku alust neist suunistest tuletada ei saa. Kolleegium on oma praktikas rõhutanud, et halduse sise-eeskiri on abistava iseloomuga kaalutlusõiguse ühetaolisel kohaldamisel, kuid ei tohi takistada kaalutlusõiguse teostamisel konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võtmast (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-77-14, p 18). (p 19)
|
3-16-1261/21
|
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium |
04.04.2017 |
|
Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad.
|
3-3-1-38-07
|
Riigikohus |
08.11.2007 |
|
EL fondidest toetuse väära jaotamise vältimiseks ei saa lugeda õiguspäraseks toetuse maksmist neile, kes on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Kahtluse korral tuleb haldusorganil olulisi asjaolusid kontrollida.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada esmalt objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ja seejärel tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569, p-d 52 ja 53; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-80-06, p 23). Ka PRIA-l tuleb kahtluse korral igas asjas eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui taotleja tegevusviisi.
Kehtiva materiaalõiguse kohaselt ei ole PRIA-l pädevust hinnata töötaja ja tööandja vahelise meretöölepingu õiguspärasust. PRIA-l tulnuks keskenduda selle kindlakstegemisele, kas ja millal isik tegelikult kalalaeval töötas. Meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine ei too kaasa meretöölepingu tühisust ega anna alust väita, et isik ei olnud laevapere liige.
Kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikke eeskirju ja korda ettenägeva Euroopa Liidu Nõukogu 17. detsembri 1999. a määruse nr 2792/1999/EÜ artikli 12 lg 3 punkti b kohaselt võib Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) rahalist abi anda individuaalse hüvitisena kaluritele. Artikli 12 lg 1 kohaselt on kalur iga isik, kelle põhitegevus on seotud kasutusel oleva kalalaeva pardal toimuva tegevusega. Eesti põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määrusega nr 99 on vastava toetuse saajate ringi piiratud, lisades täiendava nõudena, et kalur peab olema laevapere liige. Liikmesriik võib kehtestada toetuse andmiseks täiendavad kriteeriumid, kui need on esitatud programmitäiendis, mis saadetakse teadmiseks Euroopa Komisjonile (EL määruse nr 1260/1999/EÜ art 9, punkt m). Kriteeriumid peavad aga olema kooskõlas EL õiguse üldpõhimõtetega ja toetuse eesmärkidega (vt ka Riigikohtu 14.05.2007 määruse asjas nr 3-3-1-95-06, p-i 22).
|
3-3-1-80-06
|
Riigikohus |
19.12.2006 |
|
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
Konkurentsiõigusest lähtumine on struktuuritoetuse saamiseks kõlbliku ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga.
Struktuuritoetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Seega on PRIA kahtluse tekkimisel taotluse eesmärgipärasuse osas, õigustatud taotluse rahuldamise otsustamisel lähtuma ettevõtja mõiste sisustamisel toetuse piirmäära seisukohalt konkurentsiõiguse sätetest ja neid ka analüüsima ning oma otsust nende sätetega põhjendama.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
Siseriiklikul kohtul tuleb võimaliku õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada need objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i sätetes kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569). Igal juhtumil tuleb eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui ka mõistliku ettevõtja tegevusviisi, kes tegutseb vastavalt kehtivatele seadusesätetele ning äri- ja majandustavale asjassepuutuvas sektoris. Samuti tuleb tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused. Nõustuda tuleb lähenemisega, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele ( vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
|