3-18-830/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2024 |
|
Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)
Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)
Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)
ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)
Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)
Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)
Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)
|
3-20-1055/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.08.2023 |
|
STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)
Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)
Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)
Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)
Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)
EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)
Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)
Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)
Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)
Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)
Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)
|
3-21-54/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.05.2023 |
|
Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 näeb ette toetuse maksmata jätmise või täieliku tühistamise, kui toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata. Arvestades sätte erinevaid keeleversioone, saab „võltsitud tõendeid“ mõista kui ebaõigeid, ebaehtsaid või valesid tõendeid. Näiteks peetakse ka tsiviilkohtumenetluses võltsitud dokumenti samatähenduslikuks ebaehtsa dokumendiga. TsMS kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et eristada saab tehnilist võltsimist ning intellektuaalset võltsimist. Viimasel juhul on dokumendi koostaja kandnud dokumenti andmed, mida ta teab olevat ebaõiged. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et „intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid“ (RKKKo nr 1-16-5757/65, p 12). (p-d 13–14)
Art 35 lg 6 koosseis eeldab, et dokumendid esitati PRIA le toetuse saamiseks. See hõlmab toetuse väljamaksmise eelduseks olevaid dokumente. (p 15)
Seejuures on oluline arvesse võtta ka võltsimisega taotletud kasu. Sellisele järeldusele viib sätte sõnastus: võltsitud tõendid toetuse saamiseks. Kui PRIA-le on esitatud ebaõigeid andmeid sisaldav dokument, mille esitamist õigusnormid ette ei näe ja mis toetuse saamisel kaalu ei oma, pole tegemist võltsitud tõendiga art 35 lg 6 mõttes (vrd RKHKo nr 3-3-1-4-17, p 18). (p 16)
Kaebaja esitas PRIA-le pärast kontrollimenetluse alustamist varasemate valeandmeid sisaldanud dokumentide asemel tegelikud ehitustööde aktid ning leiab, et pärast seda, kui PRIA-le esitati tegelikult tehtud töid kajastavad aktid, oleks PRIA pidanud need arvesse võtma. See pole aga võimalik eelkõige seepärast, et komisjoni rakendusmääruse nr 809/2014 art 3 lg 2 ei võimalda maksetaotlusi pärast nende esitamist tagasi võtta, kui kohapealse kontrolli käigus on rikkumine avastatud ja isikut rikkumisest teavitatud. (p 17)
Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 ei võimalda PRIA-l kaaluda toetuse osalist tagasinõudmist. Koosmõjus määruse põhjendusega 31 ei võimalda säte kaalutlusõigust tagajärje osas: toetus tuleb täies ulatuses tagasi nõuda. Põhjendus 31 selgitab, et lähtuda tuleb hoiatavuse ja proportsionaalsuse põhimõttest ning toetuse andmisest keeldumised ja nende tühistamised tuleb liigitada vastavalt väljaselgitatud rikkumise raskusastmele, ulatusele, kestusele ja kordumisele. Põhjenduse neljas lause aga võrdsustab võltsitud tõendite esitamise ränga rikkumisega, mille puhul on ainuvõimalik tagajärg toetuse täies ulatuses tagasinõudmine. Asjaolu, et määruse andmisel on võltsitud tõendite esitamise korral juba kaalutud toimepandud rikkumise raskusastet, selgub ka art 35 lg 6 võrdlemisel teiste sama artikli lõigetega – lg-s 3 nimetatud rikkumised võimaldavad kaalumist tagajärje osas, samas kui lg 5 näeb ränga rikkumise korral sarnaselt lg-ga 6 ette toetuse täieliku tagasinõudmise. (p 19)
|
3-20-1058/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.02.2023 |
|
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 (1. juulist 2019 kuni 2. aprillini 2020 kehtinud redaktsiooni) § 4 lg 4 kohaselt peab põllumajandusmaa, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, olema niidetud või hooldatud muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse, ning niide, välja arvatud hekseldatud rohi, peab olema kokku kogutud hiljemalt 20. augustil. Kuna määruses ei ole hoolduskohustuse täitmise algusaega kindlaks määratud, võib toetuse taotleja valida, millal ta vegetatsiooniperioodi kestel hoolduskohustuse täidab. Siiski tuleb hoolduskohustuse täitmisel lähtuda meetme eesmärgist: välistada tuleb põllumajandusmaal ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta (määruse nr 32 § 3 lg 2). Seega pole hoolduskohustuse täitmiseks määrav pelgalt asjaolu, et põllumaad on kasvuperioodi jooksul hooldatud. Hoolduskohustuse saab lugeda täidetuks üksnes juhul, kui põllumaa on hooldatud seisundis ka 20. augustil. (p-d 17 ja 19)
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 § 4 lg 7 kohaselt peab põllumajandusmaa vastavus § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Säte osutab sellele, et hoolduskohustuse täitmine tuleb välja selgitada eelkõige visuaalse vaatluse käigus. Visuaalse vaatluse tulemusi saavad kinnitada kohapeal tehtud fotod. Põlluraamatu kanded on samuti asjakohaseks tõendiks. Siiski saab põlluraamatu kannete abil tõendada eelkõige põllutööde tegemist, mitte hilisemat hooldustulemust. Põlluraamatu kande ja kohapealse kontrolli käigus visuaalselt tuvastatud asjaolude vastuolu korral on kaalukamaks tõendiks visuaalse kontrolli vaatlustulemused. Olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda teha kindlat järeldust hoolduskohustuse täitmise kohta 20. augusti seisuga ega ole võimalik koguda mõistlikult ka täiendavalt tõendeid, määrab asja lahenduse tõendamiskoormus (HKMS § 59). (p 23)
|
3-18-2099/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2020 |
|
Olukorras, kus halduskohus ei võtnud kaebaja mingit nõuet menetlusse ning kaebaja sellele vastu ei vaielnud, pole alama astme kohtud selle nõude kohta otsust teinud ja selle nõude esitamine kassatsioonimenetluses pole lubatav (HKMS § 211 lg 1). (p 16)
KTKS § 24 lg-s 6 kohaselt täidab kohaliku arengu strateegia rakendamisel kohalik algatusrühm määruse nr 1303/2013 artikli 34 lg-s 3 sätestatud ülesandeid, sh hindab taotlusi hindamiskriteeriumite alusel ning teeb PRIA-le ettepaneku taotluste paremusjärjestusse seadmise kohta ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise ja taotluse rahastamise suuruse kohta. Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kuigi asjakohase hindamiskriteeriumi juures võivad hinnangud konkreetse kulu tõttu erineda, peab hinnangu kujunemine olema läbipaistev ja arusaadav (määruse nr 1303/2013 art 34 lg 3 p b). (p 19)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi (vt nt 3-18-121/16, p 12). (p 23)
Esindus tähendab menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja isiku õigusnõustamine ei muuda isikut esindajaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka RKHKo 3-3-1-79-16, p 24). Viimati nimetatud olukorras ei saa advokaadibüroole makstud tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. (p 32)
|
3-18-121/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.10.2020 |
|
Halduskohus saab PRIA hindamisotsuste õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui hinnang on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi. (p 12, vt ka RKHKo 3-3-1-71-13, p 17)
Taotluste hindamiseks ja paremusjärjestuse loomiseks hindamiskomisjoni moodustamine on üksnes haldusorganisisene tööjaotus, millel ei ole välises õigussuhtes tähendust. Määruse nr 53 § 12 lg 2 näeb komisjonile ette vaid paremusjärjestuse ettepaneku tegemise, mistõttu on PRIA pädevuses paremusjärjestust ja seega ka komisjoni antud hindepunkte muuta. Määruse nr 53 § 12 lg 2 kohaselt on hindamiskomisjon PRIA koosseisu kuuluv kollegiaalorgan. Komisjoni tegevus on seega tervikuna omistatav PRIA-le ning PRIA vastutab täielikult komisjoni tegevuse õiguspärasuse eest (HKMS § 17 lg 2 esimene lause). (p 14)
Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)
Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)
Üldjuhul pole PRIA-l kohustust küsida taotlejalt lisaandmeid, kui ta leiab, et taotluses esitatud andmed on ebapiisavad. Kohustus küsida lisaandmeid võib tekkida eelkõige juhul, kui on ilmne, et taotleja on teinud dokumentide vormistamisel vea või regulatsioon on ebatäpne ega võimalda taotlejal aru saada, milliseid andmeid tuleb esitada. Samuti tuleb lisaandmeid küsida siis, kui PRIA kahtleb toetustaotluse vastavuses EL õiguse eesmärkidele (st kui tekib küsimus, mida esialgses taotluses ei tulnudki käsitleda). (p 22, vt ka RKHKo 3-3-1-16-14, p 23)
|
3-18-305/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.09.2020 |
|
ELÜPS § 111 lg 1 on viite-, mitte volitusnorm. PRIA-l on kohustus haldusakti märkida volitusnorm, mille alusel ta toetust tagasi nõuab. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima. (p 9)
Kaebaja ei ole toetust taotledes kohustatud üle kontrollima, kas PRIA on toetusõigusliku pindala põllumassiivide registris õigesti kindlaks määranud. Üldjuhul oleks selline nõue taotleja jaoks ka liiga koormav. (p 11.2, vt ka p-d 11-11.1)
See, milline põllumajandusmaa, sh püsirohumaa või püsikarjamaa on toetusõiguslik, tuleb Euroopa Liidu õigusega etteantud raamides määrata kindlaks liikmesriigil. Üldjuhul võib toetust anda kogu sellise põllumajandusmaa eest, mida on võimalik kasutada ja mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks (määruse nr 1307/2013 põhjendus 26, vt ka ELÜPS § 13). (p 15)
Põllumassiivi toetusõiguslikust pindalast tuleb maha arvata iga üle 0,01 ha suurune maa-ala, millel põllumajanduslik tootmine ei ole võimalik (määruse nr 22 § 5 lg 2). Seda normi tuleb kohaldada ka võsastunud või puudega kaetud alade puhul. Kui puittaimed kasvavad alal sedavõrd tihedalt, et nende all ei saa kasvada karjatamiseks sobilik rohttaimestik, on tegu alaga, millel põllumajanduslik tootmine pole võimalik (vt ka RKHKo 3-3-1-28-07, p 11). (p 16)
Põllumassiivi toetusõigusliku pindala leidmiseks tuleb üksikute puudega kaetud aladest eristada metsatukki ja võsastunud alasid, kus karjatamiseks sobiva alusrinde kasv on takistatud. Samamoodi nagu veesilmad jm maastikuelemendid tuleb ka metsatukad toetusõiguslikust pinnast välja arvata, kui need on suuremad kui 0,01 ha (määruse nr 22 § 5 lg 1), kuna tegu on alaga, millel ei ole võimalik põllumajanduslik tootmine. Piirnorm 50 puud hektari kohta (määruse nr 22 § 5 lg 5) käib aga üksikute puude kohta, mis ei moodusta 0,01 ha-st suuremaid põllumajanduslikuks tegevuseks kasutuskõlbmatuid metsatukki. Seejuures tuleb arvestada keskmist puude arvu hektari kohta tervel põllul, samuti seda, kas üksikute puudega kaetud põllul on võimalik loomi karjatada samamoodi nagu puudeta põllul samas piirkonnas (vrd RKHKo 3-3-1-28-07, p 16). (p 17.2)
Varasema õigusliku regulatsiooni alusel on Euroopa Kohus pidanud maal kasvava taimestiku tüübi määratlemisest olulisemaks seda, et põllumajandusmaa oleks tegelikult kasutatav selliseks põllumajanduslikuks tegevuseks, mis on püsikarjamaa puhul tavapärane (C 341/17: Kreeka vs. komisjon, p 54; C 61/09: Landkreis Bad Dürkheim, p 37). Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa Liidu õigusega on liikmesriikidele antud märkimisväärne otsustusruum toetusõigusliku põllumaa määratlemisel. See annab riikidele võimaluse arvestada kohalikke olusid ja traditsioone. Traditsioonilistel rannakarjamaadel kasvavaid väikseid kadakaid, mis karjatamist määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h tähenduses ei takista, ei ole alust pidada üksikuteks puudeks. (p 18, vt ka p 14, vrd RKHKo 3-3-1-64-07, p-d 20 ja 22)
|
3-16-1634/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2020 |
|
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.
Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)
Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.
Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.
Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)
|
3-15-241/62
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2019 |
|
Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks. (p 22)
Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141). (p 23)
Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lg 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lg-t 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. (p 24)
Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S. ja M.B. tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj). (p 25)
ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet. (p 26)
Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). (p 18)
Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126).
Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47). (p 20)
Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)
Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)
Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (C-349/17: Eesti Pagar, p 82). (p 15)
NB! Seisukoha muutus!
Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)
Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)
Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)
Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)
Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)
|
3-15-103/114
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2018 |
|
PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)
Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23)
Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)
Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.
|
3-15-2980/18
|
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium |
16.11.2017 |
|
Põllumajandusministri 13.03.2015. a määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ § 2 lg 2 p-s 8 märgitud nõue on formaalne, mitte sisuline. Formaalse nõude rikkumise korral ei ole alust rääkida taotleja sisulisest mittevastavusest määruse nõuetele isegi siis, kui see on § 2 lg 2 p 8 kohaselt taotleja vastavuse üheks eelduseks.
|
3-3-1-4-17
|
Riigikohus |
22.06.2017 |
|
ELÜPS v. r § 62 lg 2 p 4 järgi teadliku valeandmete esitamise korral taotluse rahuldamata jätmiseks ei piisa üksnes tuvastamisest, et ükskõik millised taotluses esitatud andmed on ebaõiged ja isik sellest teadlik. ELÜPS v. r § 62 lg 2 p 4 tuleb tõlgendada selliselt, et andmed, mille ebaõigsus toob kaasa taotluse rahuldamata jätmise, peavad olema esitatud taotleja või taotluse õigusaktiga kehtestatud nõuetele vastavuse kohta. Igal juhul peab olema tegemist andmetega, mille esitamist taotlejalt selgesõnaliselt (ka näiteks taotluse vormis, täitmise juhendis) nõutakse. Üksnes sellisel juhul annab taotleja andmeid teadlikult ja sihikindlalt, kui esitab nõutud andmeid. Sellise tõlgenduse tingib ka asjaolu, et haldusorganil on üldjuhul vajadus ja võimekus kontrollida üksnes nende andmete õigsust, mis taotluste nõuetekohasuse kindlakstegemisel või taotluste hindamisel rolli mängivad. Kui ühel juhul erinevalt teistest hõlmab kontroll ka ebaoluliste andmete õigsust, võib tegemist olla taotlejate ebavõrdse kohtlemisega ning rikutakse taotleja õigust õiglasele menetlusele. Eriti kehtib see sellisel juhul, kui väidetavad valeandmed sisalduvad äriplaanis, mis üldiselt on prognoos. (p-d 16 ja 18)
|
3-3-1-8-16
|
Riigikohus |
09.06.2016 |
|
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 11 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise otsustamise 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise alustest teadasaamisest, ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega, vaid paneb kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sel juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). (p 13)
Abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel on kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus on välistatud, kui isik teadis või oleks hoolsuskohustuse järgimise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest. Usalduse kaitse põhimõtet ei saa rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu. (p d 31-32)
Õiguspärane ootus ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist, vaid seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda mh avaliku huviga, sh EL huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui siseriiklik asutus oleks teadlikult soovitanud isikul sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui asutus oleks taotlust rahuldades olnud rikkumisest teadlik. Põhjendatud lootusi ei saa tekkida varasematest kontrollidest kulude ja tööde abikõlbulikkuse üle, kui asutus ei tea sel ajal isiku sõlmitud lepingutest. Tõendada tuleb juhtnööride andmist just lepingute eelnevaks sõlmimiseks – sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks. (p-d 33-35) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 19.12.2019, nr 3-15-241/62, p-d 14-17)
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 11 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise otsustamise 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise alustest teadasaamisest, ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega, vaid paneb kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sel juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). (p 13)
EL finantshuvide kaitse määruse (2988/95) art-st 3 tulenev nelja-aastane aegumistähtaeg riigiabi tagasinõudmiseks algab eeskirjade eiramise hetkest ning selle järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. Kui õigusaktid ei sätesta teisiti, kohaldub HMS § 35 lg 1 p 2 ka haldusmenetlusele, mida Eesti asutus viib läbi EL õiguse alusel. (p 14)
Nelja-aastane aegumistähtaeg ei ühildu hästi 10-aastase aegumistähtajaga, mis kehtib Komisjoni poolt tehtavate riigiabi tagasinõudmise otsuste suhtes (määruse nr 659/1999 art 15 lg 1). Komisjoni otsust täites ei saa liikmesriik tugineda 4-aastasele tähtajale ja jätta kasuliku mõjuta määruse nr 659/1999 art 15 lg-t 1 kui erisätet. Kui Komisjon aga tagasinõudmise otsust teinud ei ole, määrus nr 659/1999 ei kohaldu. (p 16)
Määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 ei saa pidada selgeks ega kohtupraktikas selgitatuks küsimuses, kas see laieneb juhtumile, kus liikmesriigi asutus nõuab toetust tagasi ilma Komisjoni otsuseta. Tekkida võib vajadus küsida Euroopa Kohtult selles osas eelotsust. (p 17)
Abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel on kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus on välistatud, kui isik teadis või oleks hoolsuskohustuse järgimise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest. Usalduse kaitse põhimõtet ei saa rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu. (p d 31-32)
Määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 ei saa pidada selgeks ega kohtupraktikas selgitatuks küsimuses, kas see laieneb juhtumile, kus liikmesriigi asutus nõuab toetust tagasi ilma Komisjoni otsuseta. Tekkida võib vajadus küsida Euroopa Kohtult selles osas eelotsust. (p 17)
Siduva lepingu sõlmimine enne abitaotluse esitamist ei pruugi alati ergutavat mõju välistada. Regionaalabi suunised on halduseeskiri, mitte EL õigusakt. Kuigi ka Euroopa Kohus on lepingu sõlmimise fakti kui asjakohast kriteeriumi kinnitanud, ei ole ta välistanud võimalust, et ergutavat mõju saab tõendada ka muude kriteeriumide alusel (otsus asjas nr C-630/11 P: HGA). Kui isik ei kaota loobumise tõttu märkimisväärset rahasummat, ei pruugi lepingu sõlmimine enne abi taotlemist abi ergutavat mõju välistada. (p-d 20-22)
Õiguspärane ootus ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist, vaid seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda mh avaliku huviga, sh EL huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui siseriiklik asutus oleks teadlikult soovitanud isikul sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui asutus oleks taotlust rahuldades olnud rikkumisest teadlik. Põhjendatud lootusi ei saa tekkida varasematest kontrollidest kulude ja tööde abikõlbulikkuse üle, kui asutus ei tea sel ajal isiku sõlmitud lepingutest. Tõendada tuleb juhtnööride andmist just lepingute eelnevaks sõlmimiseks – sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks. (p-d 33-35) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 19.12.2019, nr 3-15-241/62, p-d 14-17)
|
3-3-1-5-16
|
Riigikohus |
03.05.2016 |
|
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)
Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt ka RKHK 11. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14; 28. jaanuari 2013 määrus asjas nr 3-3-1-16-12; 19. detsembri 2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06). (p 12)
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)
Olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5. Sama sätte lg 3 esimene lause sätestab lg‑s 1 osutatud tagasimaksekohustusele piirangu. Kui EMK-le oli juba taotluse menetlemise ajal teada, et taotluses nimetatud pindala erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%, pidanuks ta jätma toetuse välja maksmata. Ehkki makse oli tehtud pädeva asutuse vea tõttu ja taotleja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike, toetusraha tagasinõudmise alused siiski esinevad, sest määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimene lõik kehtib ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest. (p 15-16)
|
3-3-1-77-14
|
Riigikohus |
18.12.2014 |
|
Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Proportsionaalne ei ole vähendada toetust formaalsete rikkumiste eest, mis on kontrolli käigus antud tähtaja jooksul kõrvaldatud, suuremas ulatuses kui sisuliste keskkonna- vm nõuete rikkumise eest. Ka EL määrustega sarnases ulatuses toetuste vähendamine oleks piisavalt tõhus meede, et tagada nõuete järgimine. (p 19)
Hindamismaatriks, mille alusel PRIA määrab toetuse vähendamise ulatuse, on halduse siseeeskiri, mille PRIA võib kehtestada praktika ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks, kuid selle olemasolu ei takista konkreetse otsuse proportsionaalsuse hindamist. Kuigi halduse siseeeskiri abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseeeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduse siseeeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-81-07 (p 14)). (p 18)
Proportsionaalsuse põhimõte on ka Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Põllumajandusministri (PMM) 21.aprill 2010. a määruses nr 46 on PMM kehtestanud EL määruste alusel ja rakendamiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 lg 2 järgi on EL määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL) tuleb PMM määrus nr 46 jätta kohaldamata vastuolu korral EL õigusega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4). (p 12)
Nõuetele vastavus on defineeritud komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005 kasutatakse abi-kõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2)
Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. PMM määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume.
Mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust ei saa liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu nähtub Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud PMM 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asja-kohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
Nõuetele vastavus on defineeritud määruse nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse määruse nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga määruses nr 1698/2005 kasutatakse abikõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Määruse nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning määruse nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2)
Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. Määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume.
Kolleegiumi hinnangul ei saa mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu leidis ringkonnakohus ja nähtub ka Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud põllumajandusministri 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Pool-loodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonna-tingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asjakohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
|
3-3-1-16-14
|
Riigikohus |
10.04.2014 |
|
Toetuse määramise menetlus on kaheastmeline ning taotluste nõuetekohasuse kontroll ja taotluste hindamine paremusjärjestuse koostamiseks eraldi menetlusetapid, kus lähtutakse erinevatest kriteeriumidest. ELÜPS § 60 lg 4 sätestab: "Maaelu arengu toetuse taotluse hindamise kriteeriumid ja taotluse hindamise korra, sealhulgas taotluse eelistamise võimalused, kehtestab põllumajandusminister määrusega. [...] Taotluse hindamise kriteeriumid ja hindamise korra võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta." Seega on seadusega antud põllumajandusministrile volitus kehtestada hindamiskriteeriumid, millest lähtuvalt oleks võimalik seada kõik nõuetele vastavad taotlused paremusjärjestusse. Põhjendamatu ei ole investeeringu innovaatilisuse seadmine üheks eelistuseks, mille põhjal taotlusi paremusjärjestusse seada. Innovaatiliste investeeringute soodustamine on "Eesti maaelu arengukava 2007–2013" järgi üks alameetme 1.6.1 spetsiifilistest eesmärkidest (lk 123). Samuti seab uute tehnoloogiate ja innovatsiooni kasutuselevõtmise investeeringutoetuste eesmärgiks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (preambula p-d 21 ja 23; art 4 lg 1 (a)).
Kui põllumajandusministri 27. 07.2010 määrus nr 85 "Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" §-des 3–5 sätestatud nõuetele mittevastavad taotlused jäetakse igal juhul rahuldamata (ELÜPS § 62 lg 2 p 1; määruse nr 85 § 11 lg 7), siis mõne määruse lisas 4 esitatud kriteeriumi mittetäitmine ei pruugi kaasa tuua taotluse rahuldamata jätmist. Sel juhul sõltub taotluse rahuldamine toetatava tegevuse rahastamise eelarve mahust, taotluste hulgast ning taotluse kohast hindamistulemuste alusel koostatud paremusjärjestuses (ELÜPS § 60 lg 5; määruse nr 85 § 13 lg d 1 ja 2). (p 28)
Arvestades ELÜPS §-de 59–62 alusel toimuva menetluse iseloomu (taotlejate rohkus, menetluse formaliseeritus, taotluste kollegiaalne hindamine), samuti asjaolu, et taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele, puudub PRIA-l üldjuhul kohustus küsida taotlejatelt lisaandmeid, kui taotluses esitatud andmed on PRIA hinnangul ebapiisavad. Kohustus võib tekkida eelkõige juhul, kui on ilmne, et pakkuja on teinud dokumentide vormistamisel vea (vt ELÜPS § 59 lg 4). Samuti võib sellist kohustust õigustada regulatsiooni ebatäpsus, mis ei võimalda taotlejal aru saada, milliseid andmeid on vaja esitada. Lisaks on Riigikohus varasemas praktikas (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-06) leidnud, et PRIA peab taotlejalt küsima täiendavaid andmeid, kui ta kahtleb toetustaotluse vastavuses EL õiguse eesmärkidele (st kui tekib küsimus, mida esialgses taotluses ei tulnudki käsitleda). (p 23)
RKHK otsuse mõte asjas nr 3-3-1-93-06 on, et käskkiri on piisavalt põhjendatud, kui see kajastab rahaliste vahendite puudumist kõigi taotluste rahuldamiseks, taotleja punktisummat, kohta paremusjärjestuses ja seda, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Seda tõlgendust toetab RKHK otsus asjas nr 3-3-1-77-12 (p-d 16–18), kus kolleegium põhjendas piiratud põhjendamiskohustust sellega, et taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks komisjoni töö ebamõistlikult keeruliseks. Kuigi selline menetluskord muudab PRIA otsuse vaidlustamise keerulisemaks, leevendab probleemi toetuse taotleja kohustus esitada enne kohtusse pöördumist vaie (ELÜPS § 98 lg 1). Vaideotsuses tuleb vaidlusaluste hindepunktide andmata jätmist sisuliselt põhjendada, nagu seda on praeguses asjas ka tehtud (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-30-09, p 15). (p 18)
Ekslik on seisukoht, et praegune asi erineb RKHK asjast nr 3-3-1-77-12, kuna viidatud asjas oli toetuse määramise menetlus kaheastmeline, siin aga üheastmeline. Ka praegusel juhul nägid nii seadus kui ka seda täpsustav põllumajandusministri 27. 07.2010 määrus nr 85 "Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" eraldi menetlusetappidena ette taotluste nõuetelevastavuse kontrollimise ning hindamismenetluse ja paremusjärjestuse koostamise. (p 19)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-93-06.
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-77-12.
HKMS § 158 lg 1 esimesest lausest tulenevalt kohaldab kohus õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest. Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-52-11, p 15, ja 3-3-1-53-11, p 18). (p 14)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-52-11.
Kuigi hinnanguliste otsuste kohtulik kontroll on piiratud, ei ole selliste otsuste sisulise õiguspärasuse kontroll täielikult välistatud. "Komisjoni liikmetele on jäetud hindepunktide andmisel ulatuslik hindamisruum. Sellega kaasneb kohtuliku kontrolli ahenemine. [...] Kohtul on võimalik komisjoni liikme antud hindepunktide õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega sedavõrd tõsises vastuolus, et vastuolu on selge ilma põhjendustetagi." (RKHK otsused asjas nr 3-3-1-77-12, p 18, ja nr 3-3-1-71-13, p 18). Seega võib kohus tuvastada hindamise sisulise õigusvastasuse juhul, kui antud punktid on ilmselges vastuolus hindamiskriteeriumide ja juhtumi asjaoludega. (p 26)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-71-13.
|
3-3-1-94-13
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Määruse nr 1122/2009 art 26 lg 2 osa „põllumajandustootja või tema esindaja takistab kohapealse kontrolli tegemist“ tuleb tõlgendada nii, et see on seotud taotleja kaasaitamiskohustusega kontrolli teostamisel. Eelduslikult on toetuse taotlejal kõige asjakohasem teave nõuetele vastavuse kohta. Selle kohustuse täitmata jätmise õiguslikuks tagajärjeks on toetusest ilmajäämine. Viide Euroopa Kohtu tõlgendusele asjas Marija Omejc vs Republika Slovenija, nr C-536/09, 16.06.2011, p 30. (p 14)
Euroopa Nõukogu 19.01.2009 määrus nr 73/2009 ega Euroopa Komisjoni 30.11.2009 määrus nr 1122/2009 ei määra üheselt kindlaks, milliste nõuete ja dokumentide kontroll on käsitatav haldus- ja milline kohapealse kontrollina. Määrustest on võimalik järeldada, et kohapealse kontrolliga on hõlmatud ka vajalike dokumentide esitamise kohustus. Eelkõige kinnitab seda määruse nr 73/2009 art 22 lg 1, mille kohaselt kontrollitakse kohapealse kontrolli käigus ka seda, kas põllumajandustootja järgib toetuse saamise põhinõudeid, kohustuslikke majandamisnõudeid ning häid põllumajandus- ja kesk¬konnatingimusi. Nende nõuete järgimist ei ole võimalik hinnata üksnes visuaalselt, vaid see eeldab ka asjakohaste dokumentidega tutvumist, millest nähtuks, kas toetuse saamise nõudeid on sisuliselt järgitud. Eeldatavasti kajastab põlluraamat teavet selle kohta, kas põlde hoiti heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes (nt väetised, mürgid, lõikused) ning milline oli põllumassiiv. Kui seda teavet ei esitata, on raskendatud ka kontrollimine. (p 17) Seega saab kohapealse kontrolliga lugeda hõlmatuks ka põlluraamatute ja koolitustunnistuste kontrollimise. (p 18)
Haldusorganil tuleks üldjuhul selgitada, mis on selle õiguslikuks tagajärjeks, kui halduse tegevuse adressaat jätab haldusorgani nõude täitmata (ELÜPS § 1 lg 2 ja HMS § 15 lg 2). Samas ei mõjuta selgitamiskohustuse rikkumine asja otsustamist, kui adressaat sai aru või pidi aru saama, et teda kontrollitakse ja temalt on nõutud selliste dokumentide esitamist, millest sõltub tema õigus saada toetust (HMS § 58). (p 19)
Vt annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-38-13.
|
3-3-1-71-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnangulistes otsustes märkida hindamisel määratud punktide summa, koht paremusjärjestuses ja see, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Halduskohus saab hinnanguliste otsuste vaidlustamisel nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise kohta (vt otsus asjas nr 3-3-1-93-06, p 15; otsus asjas nr 3-3-1-77-12 , p 18; otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 12). Kohtul on võimalik hindamise õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega nii selgelt vastuolus, et see on ilmne põhjendustetagi.
Kaebuse õigeksvõtt eeldab, et et vastustaja nõustuks sellega, et kaebus mingis osas rahuldatakse. Kui vastustaja nõustub küll mingi kaebuses sisalduva väitega, kuid leiab, et kaebus tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata, siis ei ole tegemist õigeksvõtuga.
Halduskohtumenetluses kohaldatakse kohtuotsuse suhtes muuhulgas TsMS § s 447 sätestatud vigade parandamise reegleid. Otsust on võimalik parandada üksnes juhul, kui selles esinevad kirja- ja arvutusvigadega sarnased tehnilist laadi ebatäpsused. Muudatused ei tohi isikutele kaasa tuua uusi õiguslikke tagajärgi (vt ka määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-12, p 61; määrus kohtuasjas nr 3-2-1-86-10, p d 16 ja 17). Määrusega ei ole võimalik parandada olulist eksimust, millest sõltub otseselt kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine.
Kohus parandab vead kohtuotsuses määrusega, seega tuleb ka otsuse parandamise taotluse rahuldamata jätmine otsustada määrusega (vt ka HKMS § 178 lg 1).
Kohus parandab vead kohtuotsuses määrusega, seega tuleb ka otsuse parandamise taotluse rahuldamata jätmine otsustada määrusega (vt TsMS § 447 lg 2 ja HKMS § 178 lg 1). Asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määruse, mille peale ei saa seadusest tulenevalt edasi kaevata, võib teha selleks pädev kohtuametnik (HKMS § 12 lg 1). Kuna otsuse parandamise määruse peale saab esitada määruskaebuse ning tegemist ei ole korraldava määrusega, ei ole saa kohtuotsuses vea parandamise taotluse lahendamist anda kohtuametniku pädevusse.
Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnangulistes otsustes märkida hindamisel määratud punktide summa, koht paremusjärjestuses ja see, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Halduskohus saab hinnanguliste otsuste vaidlustamisel nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise kohta (vt otsus asjas nr 3-3-1-93-06, p 15; otsus asjas nr 3-3-1-77-12 , p 18; otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 12). Kohtul on võimalik hindamise õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega nii selgelt vastuolus, et see on ilmne põhjendustetagi.
|
3-3-1-77-12
|
Riigikohus |
04.04.2013 |
|
Põllumajandusministri 10.10.2007 määruse nr 122 "Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 11 lg 3 sätestab külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse taotluste hindamiskomisjon moodustamise ning § 12 nõuded hindamiskomisjoni koosseisule. Määrus nr 122 ei välista, et hindamiskomisjoni moodustamisel nimetatakse mõni komisjoni liige ühtlasi komisjoni sekretäriks. Kuna sekretär on komisjoni liige, siis laienevad talle samad taandamise alused, mis teiste komisjoni liikmete puhul. Sekretäri arvamine komisjoni liikmete hulka ei riku ka nõuet, et komisjon peab olema paarituarvuline. Asendusliige saab komisjoni töös osaleda vaid põhiliikme puudumisel, seetõttu ei mõjuta komisjoni tööd see, mitu asendusliiget on komisjoni koosseisu määratud.
Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse taotluse menetluses peab maavanem kinnitama komisjoni ettepaneku, milles puuduvad taotluste hinnetele antavad sisulised põhjendused, sest paremusjärjestus kujuneb komisjoni iga liikme poolt antud hindepunktide liitmise teel (Põllumajandusministri 10.10.2007 määruse nr 122 § 17 lg d 1 ja 2). Ka komisjon ise ei saa ettepaneku koostamisel hääletamise teel või muul viisil muuta taotlustele antud punkte hindamiskriteeriumite lõikes või punktide kogusummat.
Varasemas kohtupraktikas (asjas nr 3-3-1-93-06) on leitud, et toetuse andmise keeldumise käskkirjas oleks PRIA-l tulnud näidata isikule hindamisel määratud punktide summa, koha paremusjärjestuses ja see, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Määruse nr 122 järgi toimuva hindamismenetluse eripära tõttu ei ole maavanemal võimalik ära näidata, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldatakse, sest selle otsuse teeb PRIA kinnitatud paremusjärjestuse alusel järgmises menetlusetapis.
Menetluse eripära arvestades on põhjendatud komisjoni liikmetele jäetud ulatuslik hindamisruum hindepunktide andmisel ning sellega kaasnev kohtuliku kontrolli ahenemine. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks komisjoni töö ebamõistlikult keeruliseks.
|
3-3-1-11-09
|
Riigikohus |
18.05.2009 |
|
Siseriikliku abiprogrammi (praegusel juhul analoogselt ka maaelu arengukava 2004-2006) heakskiit Euroopa komisjonilt ei tähenda, et abiprogrammist saab ühenduse õigusakt (Euroopa Kohtu 19.09.2002 otsus asjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, p 40). Maaelu arengukava ei ole ka siseriiklik õigusakt, kuna seda ei ole vastavalt õigusaktide vastuvõtmiseks ettenähtud menetlust, pädevust ja vorminõudeid järgides võtnud vastu või andnud vastav organ. Kuid see ei tähenda, et maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid ei pea pindalatoetuse taotleja arvestama. Kuna Euroopa Komisjon on maaelu arengukava heaks kiitnud ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ja põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema kord" viitavad, et taotleja peab järgima ka maaelu arengukavas sisalduvaid nõudeid, siis kehtivad need nõuded ka taotleja suhtes. Kuna määruse nr 51 § 47 p 3 sätestab haldussanktsiooni juhtumiks, kui taotleja on põhku põletanud, siis on juba läbi haldussanktsiooni tuletatav põhu põletamise keeld.
Nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 alusel makstava keskkonnasõbraliku tootmise toetuse eesmärgiks on tagada maaelu säästva arengu edendamine (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08, p-i 16). Absoluutne põhu põletamise keeld ei ole kooskõlas nõukogu määruse nr 1257/1999 seatud eesmärkide ja nõuetega. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p-s 3 sisalduvat haldussanktsiooni, mis on nähtud ette põhu igasuguse põletamise eest, tuleb tõlgendada ja rakendada eesmärgipäraselt ning koostoimes nõukogu määrusega nr 1257/1999. Põhu kui põllumajandusliku toodangu lisaproduktide ja jääkide kasutamine peab toimuma nõukogu määruse nr 1257/1999 eesmärke silmas pidades, st kaitstes ja parendades keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitades maastikku ja paikkonda.
Eesti on tulenevalt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 põllumajandusliku tootmisviisi rakendamiseks näinud ette üldised keskkonnanõuded, mida põllumajandustootjad on kohustatud järgima. Üheks selliseks nõudeks on loomade väljas karjatamise nõue, mis küll otseselt nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja komisjoni määrusest nr 817/2004 ei tulene. Küll aga peab toetus, mida eelmainitud määruste alusel makstakse, edendama ka ekstensiivset karjamajandust (vt nõukogu määruse nr 1257/1999 art 22 p b ja komisjoni määruse nr 817/2004 art 13), mistõttu on pindalapõhise toetuse sidumine põllumajandusloomade väljas karjatamise nõudega põhimõtteliselt võimalik. Kuna põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue on täiendav nõue, peab see ühelt poolt aitama tagada loomade heaolu ning teiselt poolt vältima ülekarjatamist. Üldiste keskkonnanõuete täitmisel ei tohi tekkida olukorda, kus ühe nõude järgimiseks tuleb rikkuda teist nõuet. Määruse nr 51 § 4 lg 1 p 10 tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb arvestada nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli 31. põhjenduse ja art 22 lg-ga 2 ning komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 13.
Kui kari oli põllumajandusüksusel jaotatud selliselt, et sellega välditi pinna ülekarjatamist ja alakasutamist ning vaidlust ei ole selles, et ka vabapidamislaudas oli loomade heaolu tagatud, siis on põllumajandusloomade väljas karjatamise nõue täidetud.
Põllumajandusministri 20.04.2004. a määrusega nr 51 vastu võetud "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemate nõuete ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsema korra" § 47 p 3 on hoiatava iseloomuga, nähes üldise keskkonnanõude rikkumise eest ette piisavalt efektiivse sanktsiooni. Samas ei jäta see PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, mistõttu muutub selline haldussanktsioon ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi, ning vastavalt sellele vähendada toetust. Seetõttu tuleb määruse nr 51 § 47 p 3 jätta kohaldamata osas, milles see ei anna põhu põletamise eest sanktsiooni rakendamisel PRIA-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle. Küll aga on PRIA-l võimalik, lähtudes määruse nr 51 § 47 p 3 nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärasest tõlgendamisest, rakendada põhu põletamise keelu rikkumisel sanktsiooni. Sellisel juhul on võimalik sanktsiooni kohaldamisel arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja hoiatav (vt Riigikohtu 11.02.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-79-08 p-i 22).
ELÜPS § 63 lg-st 1 tuleneb, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimine on järelevalve, millele tuleb kohaldada mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-s 1 sätestatud mõõtetulemuse jälgitavuse nõudeid. Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat (MõõteS § 5 lg 1). Kui on kahtlus, kas mõõtja järgis mõõtmisel mõõtemetoodikat, siis lasub PRIA-l kohustus tõendada, et GPS-mõõturiga mõõtmisel ei rikutud mõõtemetoodikat, st, et liikumiskiirus ja kaugus põllupiirist olid sellised, mis ei mõjutanud mõõtmistulemust. Kui PRIA ei suutnud tõendada, et mõõtmine teostati kooskõlas mõõtemetoodikaga, siis ei ole vaidlusaluste põldude kontrollimisel mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ja kontrollaruannetes viidatud mõõtetulemused pole tõendina usaldusväärsed.
|