Kohtulahendite liigitus

Kokku: 90| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
3-16-1195/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.03.2019
Enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Vastustaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning graafiku järgi viibis ta hoolduslehel oma vabal ajal. Kui kaebaja oleks hoolduslehel viibitud ajal töötanud, poleks tal RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt olnud õigust hüvitist saada. PäästeTS § 20^1 lg 3 kohaselt tasustatakse vaid väljaspool tööaega tehtud erakorraline ületunnitöö. Seega ei saanud kaebaja sama ajavahemiku eest palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist. (p 9) Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12) Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.
Vt p 12. Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.
Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)
3-15-1879/57 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018
Seadustes eristatakse tähtaja kulgemise peatumist ja tähtaja kulgemise peatamist: tähtaja kulgemise peatumine toimub automaatselt, samas kui tähtaja kulgemise peatamine eeldab vastavasisulist otsustust. ATS § 77 lg-s 2 on sätestatud kaks õigusnormi. ATS § 77 lg-s 2 sätestatud lause esimeses osas kasutatakse sõnastust „tähtaja kulgemine peatub ajaks“, mis laieneb grammatiliselt ka lause teises osas nimetatud juhtumile, mil paralleelselt distsiplinaarmenetlusega toimub teine menetlus, näiteks väärteomenetlus, kriminaalmenetlus või maksumenetlus. ATS § 77 lg 2 mõistmisel ei saa aga lähtuda pelgalt sätte ühest sõnastusviisist, mis on kollisioonis sama sätte teise sõnastusviisiga. (p-d 20 ja 21) Tähtaja kulgemise peatumiseks on vaja otsustust, millega tuvastatakse, et teise menetluse käigus hinnatavatel asjaoludel on või võib olla tähtsust distsiplinaarmenetluses. Otsustust on vaja ka selleks, et määrata selgelt kindlaks ajavahemik, mil tähtaja kulgemine on peatunud. Nimelt ei sätesta ATS § 77 lg 2, et tähtaja kulgemine peatub kogu teise menetluse läbiviimise ajaks. Otsustuse olemasolu peab olema isikule, kelle suhtes see tehakse, teada ning otsustuse olemasolu ja tegemise aeg peab olema hõlpsasti kontrollitav. Sellise otsustuse saab teha distsiplinaarkaristuse määramise õigusega isik käskkirja või korralduse teel. Tähtaja kulgemise peatamise otsustus, nagu ka distsiplinaarmenetluse algatamine, on menetlustoiming, mis ei määra kindlaks menetluses tehtava sisulise otsustuse lõpptulemust. (p-d 21 ja 23, vt ka p 22)
Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses saab lisaks distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajale (ATS § 72 lg 3) ära näidata ka kuuekuulise tähtaja peatumise, kui distsiplinaarmenetluse algatamisel on alust arvata, et teises menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Praktilisem on aga teha see otsustus siis, kui distsiplinaarsüüteos kahtlustatav ametnik on pärast seda, kui distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri või korraldus on talle kätte toimetatud, ATS § 73 lg 3 alusel ära kuulatud. Sel juhul tuleks muuta distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses menetluse läbiviimise tähtaega, peatades selle kulgemise näiteks teises menetluses tehtud otsuse jõustumiseni. Kui menetluse peatamist eeldavad asjaolud ilmnevad või langevad ära distsiplinaarmenetluse hilisemas staadiumis, siis tuleks distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja või korraldust samuti muuta. Käskkirja või korralduse muutmisega saab ka taastada tähtaja kulgemise selleks, et distsiplinaarsüüteos kahtlustava ametniku suhtes saaks teha ATS-is sätestatud menetlustoiminguid (vt nt ATS § 73 lg 7, vrd RKHK otsus asjas nr 3-15-325, p-d 19.5 ja 20). Karistuse saab määrata pärast seda, kui tähtaja kulgemine on taastatud. (p 23)
3-16-113/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2018
Olukorras, kus ametniku toime pandud distsiplinaarsüüteost oli teadlik tema vahetu juht, keda karistati samuti analoogse teo eest distsiplinaarkorras, ei ole ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgema hakkamist õige seostada päevaga, mil rikkumisest sai teada vahetu juht, kes oli rikkumisega seotud. ATS § 77 lg-t 1 tuleb seepärast tõlgendada selliselt, et selles sätestatud tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil rikkumisest sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, kuid kes ei ole rikkumisega seotud. Seejuures ei saa teadmist järeldada pelgalt järelevalvekohustusest. (p 11)
Avalikus teenistuses toime pandud rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 13). Teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest ei olnud proportsionaalne. Kolleegium võtab sh arvesse, et ametniku teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas asutuses nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka asutuse juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Eeltoodud asjaolud soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et ametnik pani rikkumised toime asutuse juhi alluvana ja sellise tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. (p 16, vt ka p 15)
Teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest ei olnud proportsionaalne. Kolleegium võtab sh arvesse, et ametniku teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas asutuses nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka asutuse juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Eeltoodud asjaolud soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et ametnik pani rikkumised toime asutuse juhi alluvana ja sellise tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. (p 16)
Distsiplinaarkaristusest vabanemiseks (vt ATS § 75 lg 3) on oluline järgida õigusvastase korralduse täitmisest keeldumise korda. Kui korraldus on vastuolus õigusaktidega, siis on ametnikul kohustus keelduda selle täitmisest (ATS § 54 lg 1 p 1) ja teavitada viivitamata õigusvastasest korraldusest selle andjat ja tema vahetut juhti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, nt e-kirja vahendusel. Kui õigusvastast korraldust korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis on ametnikul vaatamata korralduse õigusvastasusele kohustus korraldus täita. Kui aga ametnik kahtleb jätkuvalt korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest (ATS § 54 lg 4 teine lause). Distsiplinaarvastutus on välistatud mitte üksnes ATS § 54 lg 4 teises lauses nimetatud juhul, vaid ka ATS § 54 lg 4 esimeses lauses nimetatud juhul, kui ametnik ei saanud aru ega pidanudki aru saama selle sätte alusel antud korralduse õigusvastasusest. (p 13)
3-15-2221/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018
Kolleegiumi senise praktika järgi tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada ka siis, kui süütegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, langeb kohtuliku kontrolli käigus ära üks süütegu (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-09, p 9, ja nr 3-3-1-76-12, p 18). Teist liiki haldusasjade lahendamisel on kolleegium olnud kaalutlusvigade tagajärgede suhtes teistsugusel seisukohal kui distsiplinaarasjade lahendamisel, omistades määrava tähenduse asjakohatute argumentide hulgale ja tähendusele kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-12, p 12, ja nr 3-3-1-37-15, p 20). (p-d 11–12) Kolleegium peab õigeks ühtlustada kohtupraktikat ja lähtuda viimasest seisukohast ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade puhul. Kolleegium muudab oma seisukohta, mis kujundati asjades nr 3-3-1-10-09 ja nr 3-3-1-76-12. Kolleegium asub seisukohale, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse. (p 13)
Kuna ametnik on enne karistuse määramist ATS § 73 lg 7 nõuete kohaselt ära kuulatud, siis ei saa ATS § 72 lg-s 3 ja § 73 lg-s 3 nimetatud kohustuste rikkumine haldusorgani poolt tuua kaasa karistuse määramise käskkirja õigusvastasust. (p 16)
Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri langeb põhjendustelt kokku distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja et karistuse määramise käskkirjas on ametniku mahukat arvamust ja vastuväiteid refereeritud napilt, et anna alust järelduseks, et nendega karistamisel ei arvestatud ning et karistuse määramine oli õigusvastane just ametniku väidete käskkirjas esitamata ja analüüsimata jätmise tõttu. (p 17)
3-16-340/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.03.2018
Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. See võimaldab koondataval kontrollida, kas ametiasutus on püüdnud koondamist vältida, ja nimetada ametikohad, mis koondatava arvates on talle sobivad. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05, p 15). Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu koondatavale esitamata jätmine iseenesest ei too kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivaid vabu ametikohti ei olnud. (p 14) ATS § 90 lg 7 kohustab ametiasutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte aga nõudma ametnikult sooritust (vrd PPVS § 39 lg 1) või saama temalt nõusolekut (vrd PPVS §-d 42 ja 45^1). Seetõttu ei pea PPA koondatavale ametnikule pakkuma politseiametniku ametikohta. (p 15)
Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. See võimaldab koondataval kontrollida, kas ametiasutus on püüdnud koondamist vältida, ja nimetada ametikohad, mis koondatava arvates on talle sobivad. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05, p 15). Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu koondatavale esitamata jätmine iseenesest ei too kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivaid vabu ametikohti ei olnud. (p 14) ATS § 90 lg 7 kohustab ametiasutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte aga nõudma ametnikult sooritust (vrd PPVS § 39 lg 1) või saama temalt nõusolekut (vrd PPVS §-d 42 ja 45^1). Seetõttu ei pea PPA koondatavale ametnikule pakkuma politseiametniku ametikohta. (p 15)
3-16-1376/32 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 16.01.2018
Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määrusega nr 12 kehtestatud kord näeb vanglateenistuse ametnikule ette täiendavad ametisse sobivuse, s.h teenistusse võtmise nõuded, mida ei ole VangS §-des 113-114 märgitud. (p 14)
3-15-325/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2017
ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad. (p 14.1., vt ka p-d 15.1.–15.2. ja 16) Distsiplinaarkaristust on keelatud määrata (distsiplinaarvõimu teostada) mitte üksnes ajal, mil ATS § 77 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad on möödunud, vaid ka ajal, mil distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine on peatunud (ATS § 77 lg 2). (p 14.2, vt ka p 11) Distsiplinaarvõimu ei saa ametniku suhtes teostada ajal, mil tema avaliku võimu teostamise õigus on ATS § 83 alusel peatunud. (p 15.3) Mõlemal õigussuhte poolel võib olla raskendatud või lausa võimatu avaliku võimu teostamise peatamisel teha menetlustoiminguid. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ja selle kulgemise peatumine ATS § 83 punktides 1 kuni 5 ning 7 ja 8 nimetatud ajaks kaitsevad rohkem ametnikku kui õigussuhte nõrgemat poolt, vabastades ta distsiplinaarmenetluses osalemisest ajal, mil tema õiguste kasutamine on eelduslikult takistatud või raskendatud. Sellisena võtab tähtaja peatumise regulatsioon ametnikult hilisemates vaidlustes vajaduse tõendada, et ta osales menetluses, omamata piisavaid võimalusi esitada enda kaitseks väiteid ja hankida tõendeid. (p 19.3) Karistuse määramine ajal, mil ametnikul oli enda õigusi distsiplinaarmenetluses raske kaitsta ja seetõttu ka enda õiguste rikkumist hiljem kohtus raske tõendada, võib tekitada ametnikule eelduslikult raskemaid tagajärgi kui need, mis võivad tekkida avalik-õiguslikele tööandjatele (kohalikule omavalitsusele või riigile) süüteos süüdi oleva, kuid ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja peatumise ajal ATS § 87 alusel ametniku enda algatusel teenistusest vabastatud ametniku karistamata jätmisel. Selline teenistusest vabastamine ei välista hilisemat kahjunõuet isiku vastu ja tema süü tõendamist kahjunõude menetlemisel (vt ATS § 75 lg 10 esimene lause). (p 19.4) ATS § 82 lg 2 kohaldamisel on distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud ametnik distsiplinaarmenetluse toiminguteks kättesaadav. (p 21)
3-3-1-49-16 PDF Riigikohus 25.01.2017
ATS § 90 lg 3 kohaldamisel ei saa piirduda pelgalt põhitöö numbri ja ametikoha üldiste ülesannete võrdlemisega, vaid tuleb uurida ka tööülesannete sisu ja mahu kattuvust. ATS § 90 lg 3 keelu kohaldamisel tuleb võrrelda vaidlusaluseid ametikohti, tuvastamaks, kas konkreetse ametikoha ülesanded antakse üle või mitte. Üleandmist tuleb jaatada, kui ametikohtade teenistussuhte tingimused ja ülesanded (vt ATS § 98 lg 1 p 1, lg d 2–4, PPVS § 57) olulises osas kattuvad. Juhi ametikoha puhul ei piisa üksnes analüüsimisest, mil määral täidaks ametnik teisel ametikohal endist viisi juhi ülesandeid, kuna juhi ametikohad võivad olla erineva tasemega. Üldjuhul on kõrgema taseme juhi puhul ametikoha ülesanded nt inimeste ja ressursside juhtimisel universaalsemad. Tuvastamaks, kas juhi ametikoha ülesanded antakse üle, tuleb seetõttu võrrelda mh teenistusastmeid, juhitavate struktuuriüksuste ülesannete sisu ja mahtu, alluvate hulka, juhi volitusi inimeste ja ressursside juhtimisel jms. (p 14) ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16) Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)
ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16) Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)
Koondamise tõttu teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta teenistusest vabastamise käskkirja kehtivust, mistõttu ei ole kadunud ka õiguslik alus, millest tulenevalt maksti isikule koondamishüvitist. ATS § 105 lg 5 p 1 näeb ette õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu makstud hüvitisest tasaarvestuse tegemise ainult juhul, kui ametnikul on õigus sama paragrahvi lõike 4 alusel nõuda enda teenistusse ennistamist ja see nõue rahuldatakse. ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-15) ja sellest saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-16). (p 26)
3-3-1-29-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)
Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15) Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)
Alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna „diskrediteeriks“). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. (p 10-11) Oluline on, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel. (p 13) Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)
Alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna „diskrediteeriks“). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. (p 10-11)
Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)
3-3-1-13-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
Väärika käitumise nõuet võib mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. (p 20)
Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)
PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad teenistussuhetes. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12) Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)
ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. (p 29) Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)
PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole teenistussuhetes kohaldatavad. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12) Kui asutus ei koosta joobeseisundis teenistuja kohta asutuse töökorras ette nähtud vabas vormis akti, on asutus rikkunud enese kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja töölt kõrvaldamise korda. Töökorras kindlaks määratud reegleid peab järgima ka asutus. (p 14)
3-3-1-83-15 PDF Riigikohus 19.04.2016
ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt ka RKHK 20. jaanuari 2011 otsus asjas nr 3-3-1-74-10; 31. jaanuari 2000 otsus asjas nr 3-3-1-51-99; 24. oktoobri 2000 otsus asjas nr 3-3-1-45-00). (p 13)
3-3-1-77-15 PDF Riigikohus 08.03.2016
Teenistusse ennistamise korral on õiguspärane arvata teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstavast tasust maha ka koondamishüvitis (vt ka RKHK 1. novembri 1999 määrus haldusasjas nr 3-3-1-41-99 ja RKHK 4. aprilli 2006 otsus asjas nr 3-3-1-13-06, p 23 avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise kohta). (p 14) Kehtiva ATS § 105 lg 5 lg-d 1 ja 3 lubavad teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstavast tasust maha arvata hüvitise, mida maksti õigusvastaselt vabastamise tõttu, ja teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Teenistusse ennistamise korral sunnitult teenistusest puudutud aja eest makstavast tasust ei saanud ega saa ka praegu maha arvata kompensatsiooni kasutamata jäänud puhkuse eest ja välja teenitud palka (vt ka RKHK 8. märtsi 2012 otsus asjas nr 3-3-1-85-11). (p 15) Töötuskindlustushüvitist ei ole alust ATS v.r § 131 lg 1 alusel välja mõistetavast hüvitisest maha arvata. (p 16) Teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamaksmisele kuuluvast tasust on mahaarvamisi võimalik teha teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu ulatuses. Osas, milles alusetult välja makstud koondamishüvitis ületab teenistusest sunnitult puudutud aja eest saadavat tasu pärast lubatavaid mahaarvamisi, tuleb teenistusse ennistatud ametnik lugeda alusetult rikastunuks ning ametiasutus võib nõuda vastava summa tagastamist RVastS § 22 lg 3 alusel eraõiguses sätestatud alustel ja korras. ATS v.r § 135 lg 1 alusel makstavast tasust saab teha mahaarvamisi vaid selle ajavahemiku ulatuses, mil isik sai tasu teise tööandja juures töötamise eest (vt ka RKHK 8. märtsi 2012 otsus asjas nr 3-3-1-85-11). (p 17)
3-3-1-4-15 PDF Riigikohus 25.03.2015
1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS vr) § 12 lg 2 p s 4 sätestati, et AvTS, välja arvatud § d 1–4, 6, 9, 10, 40–43, 76, 153–156 ja 159, ei laiene kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele. Kuna ATS vr § 12 lg 2 p s 4 ei viidatud sama seaduse § 57 lg le 2, milles sätestatakse ametniku riikliku vanaduspensioni suurendamine, siis on üheselt selge, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks oleku aja eest riiklikku vanaduspensioni ATS vr § 57 lg 2 alusel ei suurendata. Samas viitas ATS vr § 12 lg 2 p 4 sama seaduse § 153 lg 1 p le 1, mille järgi arvatakse teenistusstaaži hulka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg. Seega on üheselt selge ka see, et teenistusstaaži hulka on volikogu liikmel õigus arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg. (p 17) Avalikus teenistuses on kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aja arvamisel teenistus¬staaži hulka praktiline tähtsus vaid juhul, kui isik on asunud teenistusse ametnikuna, sest teenistusstaaži pikkusest sõltus ATS vr § 131 lg 1 järgi koondamisel ametnikule makstava hüvitise suurus ja kehtiva ATS § 101 lg 1 järgi sõltub teenistusstaaži pikkusest ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamise aeg. Kehtivas õiguses on teenistusstaaži arvutamine kindlaks määratud ATS § s 107. Riikliku pensionikindlustuse suhetes ei ole AvTS-l, mis võimaldab arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aega teenistusstaaži hulka, iseseisvat praktilist tähtsust, sest riiklikus pensionikindlustuses on oluline, et isikul oleks pensionistaaž (vt RPKS § 27 lg 2, § 28 lg 1, § 30). On võimalik, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesannete täitmise eest on isikule tehtud väljamakseid, mis annavad alust arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg pensionistaaži hulka. (p 18)
3-3-1-66-14 PDF Riigikohus 27.11.2014
PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21) TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud. PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei saanud lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. (p 27)
3-3-1-58-14 PDF Riigikohus 18.11.2014
Kolleegium kinnitas asjas nr 3-3-1-85-11, p 10, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on olemuselt tegemist hüvitisega tekitatud kahju eest (vt ka halduskolleegiumi 2. novembri 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-52-10, p 23). See ei muuda aga asjaolu, et samal ajal on tegemist tasuga, mis oleks tulnud teenistujale maksta, kui ta oleks olnud ametis. (p 16)
3-3-1-31-14 PDF Riigikohus 18.09.2014
ATS v.r § 182 lg-e 1 kohaldamisel tuleb lähtuda nõudest, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal (1. jaanuaril 1996) teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistada nimetamise alusel teenitusse võetuks tagasiulatuvalt, alates 1. jaanuarist 1996. Avalik teenistussuhe ei saanud ATS v.r § 163 lg 1 järgi tekkida vaikimisi. Selleks pidi asutus korraldama atesteerimise, andma käskkirja ning ametnik pidi andma ATS v.r § 28 ja § 163 lg 3 järgi ametivande. Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a määrus nr 97 ei sätestanud erandit ATS v.r § 182 lg-s 1 sätestatud avalikku teenistusse vormistamise klauslist.
3-3-1-22-13 PDF Riigikohus 19.06.2013
Isik vabastati teenistusest 1. aprillini 2013 kehtinud KVS § 27 lg 3 alusel. Alates 1. aprillist 2013 kehtib 6. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus, mis teenistusest vabastamise alust ei sätesta. Isiku teenistusest vabastamist KVS 27 lg 3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest teenistusest vabastamise alust. Kohus peab lähtuma kehtivast seadusest ning seaduse muutumine kohtumenetluse ajal ei too tingimata kaasa teenistusse ennistamist. 1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal, kuigi uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise nõudeõigust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).
3-3-1-76-12 PDF Riigikohus 15.05.2013
Kohtupraktikas on leitud, et distsiplinaarkaristuse määramise menetluses on ametnikul õigus olla ära kuulatud ning talle peab olema piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab ta saama esitada küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Isikule peab olema ka selge, millise sisuga haldusakt ja millistel peamistel põhjustel võidakse välja (otsus nr 3-3-1-82-03, p 17, otsus nr 3-3-1-72-10, p 17, otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Kui isik vaid aimab kavandatava koormava haldusakti sisu, siis sellest korrektseks ärakuulamiseks ei piisa (vrd otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Isiku ärakuulamisõigusele vastab haldusorgani kohustus isik ära kuulata, mille üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine. Isik tuleb ära kuulata, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt teda koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus määratakse. Kohtupraktika ühtlustamise korras märgib Riigikohus, et ära-kuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa soodsama haldusakti andmist. Ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isikut õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks isiku väidetes toodud asjaolud anda alust teistsuguse haldusakti andmist.
Seadus tagab distsiplinaarsüüteo menetluses isikule karistusõigusele omase kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni (otsus nr 3-3-1-38-09, p 11). Distsiplinaarmenetlusele laienevad ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab põhjendama, kuidas ta on tõendite alusel jõudnud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.
3-3-1-14-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
Maksusaladust sisaldava dokumendi edastamisega isikule, kellel polnud õigust sellist teavet saada, rikkus ametnik maksusaladuse hoidmise kohustust. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse valikul kaaluda karistuse vastavust süüteo raskusele, toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-35-02, p 12). Iga üksikjuhtumit tuleb käsitada unikaalsena, arvestada rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluda ning käskkirjast peavad nähtuma ka põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, p 13, otsus asjas nr 3-3-1-74-03, p 11, nr 3-3-1-46-12, p 27). Distsiplinaarmenetluse läbiviimisega seoses on korduvalt selgitatud, et lähtuda tuleb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 22).
Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistuse valik on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus. Distsiplinaarkaristused loetles ATS v.r § 85 lg 1 ning kui tegemist oli jämeda rikkumisega, siis andis ATS v.r § 118 lg 2 võimaluse kohaldada teenistusest vabastamist ka juhul, kui ametnikul ei olnud kehtivat distsiplinaarkaristust. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamine ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise, sh näiteks teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, p 13, otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-09, p 14, otsus haldusasjas nr 3-3-1-96-10, p 12). Kui mingi tegu määratletakse jämeda rikkumisena, ei vabasta see ikkagi distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Eelnevalt viidatud kohtupraktika valguses tuleb TDVS § 8 lgst 1 lähtuvalt arvestada selles loetletud asjaolusid.
01.04.2013 jõustunud ATS ei näe üldreeglina õigusvastase teenistusest vabastamise korral õiguskaitsevahendina ette teenistusse ennistamist (erand ATS § 105 lg s 4). Siiski ei välista kehtiv õigus, sh uue ATS-i rakendussätted seni kehtinud avaliku teenistuse seaduse alusel esitatud nõude rahuldamist. Teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise tõttu teenistusse ennistamisel isikul on õigus saada ATS v.r. § 135 lg 1 alusel tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtupraktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11, p 14) on võimalik arvata sel alusel makstavast hüvitisest maha tasu, mille isik on teenistusest sunnitult puudutud ajal omandanud oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. Selle sätte alusel tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist (otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11, p 19). Summa kindlaksmääramisel tuleks eelistada, et seda teeks kohus, kellel on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks, kuid HKMS § 167 lg st 1 tulenevalt on võimalik rahasumma kindlaksmääramise kohustuse panemine ka haldusorganile (otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11, p 22).

Kokku: 90| Näitan: 1 - 20