1-24-244/85
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.01.2026 |
|
Politseiteenistusse võtmise ega SKA-le esitatud staažiarvestuse õigsust KarS § 209 mõttes ei välista ka isiku kohene tähtajaline üleviimine KLK-sse ja hiljem MTA-sse. PPVS § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib politseiametniku tema nõusolekul nimetada mh valitsusasutuse ametikohale, mis eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust, kuid ei ole politseiametniku ametikoht. Nii KLK (kaitseväe struktuuriüksus) kui ka MTA on Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 39 kohaselt valitsusasutused. (p 40)
PPVS § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib politseiametniku tema nõusolekul nimetada mh valitsusasutuse ametikohale, mis eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust, kuid ei ole politseiametniku ametikoht.
ATS § 33 lg 1 ei laiene politseiametnike tähtajalisele üleviimisele. Õigusliku aluse politseiametnike tähtajaliseks üleviimiseks näeb ette PPVS § 63 lg 1, mis on ATS § 33 lg 1 kohaldatavust välistav erisus PPVS § 1 lg 6 mõttes. (p 40)
PPVS § 63 lg 1 ei sea ametniku üleviimist sõltuvusse mingist konkreetsest eesmärgist.
PPVS § 63 lg 1 üldist mõtet silmas pidades on nõutav, et PPA arvestaks politseiametniku lähetamise üle otsustades ka riigi, mitte üksnes lähetatava ametniku huve. Nii võib politseiametniku lähetamine olla põhjendatud isegi juhul, kui sellel on PPA kui lähetava asutuse (PPVS § 63 lg 2) tegevusele negatiivne mõju, ent lähetatava ametniku tööpanus vastuvõtvas asutuses (PPVS § 63 lg 3) on riigi kui terviku seisukohalt vähemalt sama oluline. (p 41)
Politseiametniku PPVS § 63 lg 1 alusel teisele ametikohale nimetamise korral peatub PPVS § 65 lg 1 kohaselt tema avaliku võimu teostamise õigus (ATS § 82 lg 1), kuid ta on jätkuvalt politseiametnik, kellele üldjuhul laieneb politseiametnikule kohalduv regulatsioon (PPVS § 671 lg 1). (p 42)
Seaduses pole keeldu lähetada politseiametnik vastuvõtvasse asutusse alates politseiteenistuse esimesest päevast. Samuti ei välista seadus võimalust võtta politseiteenistusse inimene, kes on juba vastuvõtva asutuse teenistuses ja kes lähetatakse sinna kohe tagasi. (p 43)
PPVS § 63 lg 1 kohaldamine võib olla eesmärgipärane isegi siis, kui lähetataval politseiametnikul ei ole algusest peale kavatsust politseiasutusse tagasi tulla ja PPA lähetust vormistades teab seda. (p 48)
Panus, mille politseiametnik annab PPVS § 63 lg-s 1 nimetatud ametikohal, võib riigi jaoks olla samaväärne tööga, mida ta teeks politseiametniku ametikohal. Järelikult ei ole välistatud ka võimalus käsitada vastuvõtvas asutuses tehtavat tööd kohase vastusooritusena õiguse eest saada politseipensioni. (p 46)
Seaduses sätestatud politseipensioni määramise tingimused ei ole järjekindlad. Enamasti ei tee seadus vahet, millises osas on politseipensioniks nõutav staaž välja teenitud politseiametniku ametikohal ja millises ulatuses lähetatuna PPVS § 63 lg 1 alusel teise asutusse. (p 52)
Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21 lg 2). (p 60)
|
| 1-23-7274/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.11.2025 |
|
Avaliku sektori asutus ei saa maksta ametnikule lahkumishüvitist ilma seadusliku aluseta ning varasem praktika, eelarve olemasolu või haldusorganite kokkulepped ei loo sellist alust. (p-d 57-59)
Avaliku teenistuse neutraalsuse põhimõttest tuleneb kohustus kaitsta ametnikke poliitilistel põhjustel või eriarvamuste tõttu teenistusest vabastamise eest. Avaliku võimu kandja võib teenistussuhet lõpetada üksnes seadusest sätestatud alustel. Seetõttu on keelatud maksed, mille eesmärk on ametniku nõusoleku ostmine teenistusest vabastamiseks ilma seadusliku aluseta, isegi juhul, kui see tundub teenivat avalikku huvi (p-d 64 ja 65)
Vallaametnikele seadusliku aluseta lahkumishüvitise määramist tuleb käsitleda KarS § 201 tähenduses ebaseadusliku varalise kasu pööramisena kolmandate isikute kasuks. (p 77)
Vallavanema ameti vastu võtnud inimene peab teadma, et ametnikele ei tohi määrata rahasummasid oma äranägemisel. KarS § 39 lg 1 alusel ei välista vastutust see, et vallavanem pidas hüvitise maksmist lubatavaks, isegi kui ta tugines alluvate arvamusele või varasemale praktikale. (p-d 84-86)
Süüdistuse teokirjeldusest peab selgelt ilmuma, millist kuriteokoosseisu väidetavalt toime pandi. Kui konkreetne teo aspekt süüdistuses ei kajastu, ei ole võimalik menetlusnõuete järgimisel kontrollida selle teo toimepanemist. (p 92)
|
| 1-21-5728/128
|
Riigikohtu üldkogu |
02.05.2025 |
|
Valla ülesannete (eeskätt KOKS § 6) täitmine ning vallaelanike vajadustest ja huvidest lähtuv kohaliku elu korraldamine ei sea esiplaanile majanduslikku kasu. Samuti on omavalitsusorganite liikmetel, sh vallavanemal, lubatud valla nimel tegutsedes võtta majanduslikke riske, kui need lähtuvad avalikust huvist ega ole selgelt põhjendamatud ega ülemäärased. Omavalitsusüksuse varalised otsused põhinevad sageli poliitilistel valikutel, mille tegemisel on omavalitsusorganitel avar otsustusruum. Niisugune otsustusruum pole siiski piiramatu. Omavalitsusüksus on seotud seadustega (PS § 154 lg 1 ja KOKS § 3 p 3), sh kohustusega korraldada avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel (KOKS § 3 p 7) ja minimeerida eesmärkide saavutamiseks tehtavaid kulutusi (KOKS § 48 lg 31 p 1) ning tagada nende tõhusus ja mõjusus (KOKS § 48 lg 31 p d 2 ja 3). Kohaliku omavalitsuse autonoomia ei tohi muutuda kattevarjuks avaliku raha kuritarvitamisele. (p 51)
Nii võib omavalitsusorganile või selle liikmele ette heita seda, kui ta vähendab omavalitsusüksuse vara eesmärgil või viisil, mida ei saa mõistlikult õigustada omavalitsusüksuse ülesannete täitmise ega vallaelanike vajaduste ja huvidega. Samuti võib omavalitsusorgani või selle liikme tegevus olla õigusvastane, kui valla kulu ja selle eest saadud hüve on põhjendamatult tasakaalust väljas. Võõrandades valla või linna vara, mille (tõenäoline) sihtotstarve on majandustegevus, peab omavalitsusorgan üldjuhul aluseks võtma turutingimused ja müüma vara võimalikult kõrge hinnaga. Vältida tuleb ka müügihinna laekumata jäämise riski. Raha saamise kõrval muude müügieesmärkide (nt turismi arendamine, tööhõive) korral tuleb need enne tehingut paika panna ja kohelda kõiki võimalikke lepingupartnereid võrdselt). (p 52)
Kahjuhüvitise suuruse määramisel on analoogia korras kohaldatav RVastS § 13, s.o vallavanema varalist vastutust valla ees on võimalik piirata samadel alustel nagu avaliku võimu kandja vastutust avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. (p 54)
Hoolas ja valla huvidest lähtuv vallavanem ei müü vallale kuuluvat olulise väärtusega eset isikule, kellel pole ostuhinna tasumiseks vara. Iseäranis ei sõlmi ta aga müügilepingut tingimustel, mille kohaselt läheb müügiese kohe ostja omandisse, kuid ostuhinna tasumiseks on pikk tähtaeg ja valla müügihinna tasumise nõue on tagamata. Samuti on osaühingu osa võõrandamisel eelduslikult müüja huve kahjustav ostja ühepoolne ja tingimusteta tagasimüügiõigus olukorras, kus puudub igasugune tagatis müügieseme väärtuse säilimiseks ja ostja ei pea tagasimüügi korral müügieseme väärtuse vähenemist müüjale hüvitama. (p 56)
Vallavolikogu on vallavalitsuse (sh vallavanema) suhtes kõrgem ehk muu pädev organ TsÜS § 37 lg 1 teise lause tähenduses. Juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneb selle sätte alusel vastutusest aga üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei vabasta juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest enda kohustuste rikkumise eest. (p 62)
Volikogu ei saa legitimeerida vallavanema tegevust, mis on ilmses vastuolus vallavanema kohustuste ja valla varaliste huvidega. TsÜS § 37 lg 1 teise lause mõttega oleks vastuolus see, kui juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneks vastutusest pelgalt sel moel, et ta nõutaks kõrgemalt organilt enda kohustuste rikkumist lubava otsuse. Kõrgemalseisva organi otsusel võib siiski olla kahju põhjustanud juhtorgani liikme tegevust osaliselt või täielikult legitimeeriv toime, kui juriidilise isiku huvide kahjustamine ei ole ilmne. (p 63)
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka faktidega, mis tuvastatakse süüdistatava süüküsimust lahendades. (p 73)
Valla varaliste huvide järgimise kohustusest lähtuv keeld müüa vara ebakindla maksevõimega ostjale, andes müügieseme tagatiseta üle enne müügihinna tasumist, teenib eesmärki vältida müügihinna laekumata jäämist. Niisamuti on KOFS § 37 lg 2 järgne piirang mõeldud ära hoidma muu hulgas laenu tagastamata jätmise riski. (p 80)
Vallavanema vastu ATS § 80 lg te 1 ja 3 järgset nõuet esitada ei saa. Üheski seaduses ei ole ATS § 2 lg 3 p 10 järgi nõutavat erialust, kohaldamaks ATS § 80 valla- või linnavalitsuse liikme suhtes. (p 39)
ATS § 2 lg st 3 ei järeldu, et selles loetletud ametiisikud, sh valla- ja linnavalitsuste liikmed, oleksid teenistuskohustuste rikkumise korral varalisest vastutusest vabastatud. ATS § 2 lg 3 välistab selles nimetatud ametiisikute vastu seaduses sätestatud erialuse puududes kahju hüvitamise nõude esitamise üksnes ATS § 80 alusel. ATS § 2 lg 3 eesmärk ei ole anda kellelegi üleüldist immuniteeti teenistusandja kahju hüvitamise nõuete suhtes ega piirata mõnes teises seaduses ette nähtud kahju hüvitamise aluse kohaldamist, kui selle eeldused on täidetud. (p 40)
Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada RVastS § 19 lg te 1 ja 3 alusel regressinõude valla- või linnavalitsuse selle liikme vastu, kelle õigusvastase tegevusega kolmandale isikule tekitatud kahju peab omavalitsusüksus hüvitama. (p 41)
Osa kõrgemate ametiisikute, sh valla- ja linnavalitsuse liikmete täielik vastutamatus enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega (põhiseaduse (PS) § 3 esimene lause, § 10 ja § 154 lg 1). Märgitu kehtib eriti olukorras, kus ametiisik vabaneks niisuguse kahju hüvitamisest, mille (tahtlik) põhjustamine toob talle kaasa karistusõigusliku vastutuse. (p 41)
Valla- või linnavalitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan TsÜS § 37 lg 1 tähenduses ning vallavanem või linnapea on selle juhtorgani juht ja liige (KOKS § 49 lg-d 1 ja 6). (p 42)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel, kuid kuna tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, tuleb selle nõude kohtulikuks maksmapanekuks esitada kaebus halduskohtule. Alternatiivselt võib avaliku võimu kandjast kannatanu või prokuratuur esitada kahju hüvitamise nõude kriminaalmenetluses avalik-õiguslikus nõudeavalduses (KrMS § 381 lg 2). (p-d 44-46)
Valla- või linnavalitsuse liikme varalisele vastutusele kohalduvad TsÜS-is sätestatud juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse üldalused. (p 43)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel. (p 44)
Vallavanema vastu TsÜS § 37 lg 1 alusel nõude tekkimine eeldab, et ta oleks rikkunud valla ees enda kohustusi, mis tulenevad tema teenistussuhet reguleerivatest normidest. Mh tuleneb vallavanema teenistussuhte olemusest kohustus järgida valla varalisi huve. Samuti peab vallavanem tegutsema heas usus ja valla huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta vallale põhjendamatuid riske. Lisaks peab ta vältima huvide konflikti ja mitte eelistama isiklikke huve valla huvidele. Vallavanema hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalikes huvides tegutseva juriidilise isiku isepära. (p-d 48-50)
Vallavanem peab TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel hüvitama vallale sellise varalise kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2), mille tekkimine on tema teenistuskohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) ning mille ärahoidmine on lisaks hõlmatud rikutud teenistuskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). (p 53)
|
| 3-24-2946/7
|
Riigikohtu üldkogu |
19.02.2025 |
|
Kui kohtunik mõistetakse süüdi rohkem kui ühes samalaadses teos (nt mitmetes erinevates kohtuasjades menetlemisega venitamine), siis võib talle karistuse määramisel KS § 88 lg 4 alusel tegude raskust ja tagajärgi kogumis hinnata.
|
| 3-21-2712/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.01.2025 |
|
Vt p 18.
Võttes arvesse Kaitseväe eripära, ei saanud vaktsineerimisnõude rakendamine sattuda direktiividega 89/391/EMÜ ja 2000/54/EÜ vastuollu. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 ütleb üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, nagu relvajõudude või politsei tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub. Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi 89/391/EMÜ eesmärke (vt ka RKHKo nr 3-22-157/25, p d 24–29). (p 19)
Tegevväelane vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise KVTS § 83 või § 86 kohaselt (KVTS § 145 lg 1, § 140 lg 1 p 4). Tegevteenistusse asuda sooviv isik peab esitama seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi (KVTS § 83 lg 2 p 5). Tegevteenistusse ei võeta isikut, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu (KVTS § 86 p 7). (p 21)
Vaktsineerimistõendi esitamata jätmisega jättis kaebaja esitamata seaduse alusel nõutud dokumendi. Vastava tõendi esitamata jätmist saab käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna (vt RKHKo nr 3-22-157/25, p 36). (p 21)
|
| 3-24-2036/10
|
Riigikohtu üldkogu |
11.11.2024 |
|
Kohtuniku suhtes toimuv distsiplinaarmenetlus on sui generis menetlus, mis ei ole rangelt paigutatav ühegi menetlusliigi alla. KS § 96 lg-d 1 ja 3 sätestavad distsiplinaarkolleegiumi õiguse koguda tõendeid (nii süüstavaid kui ka õigustavaid). KS § 96 lg 1 ei kohusta süüdistuse esitajat distsiplinaarkolleegiumi istungile kutsuma. Seega on distsiplinaarkolleegiumi menetlus uuriv ja mitte võistlev.
Kuivõrd KS § 91 lg 2 ei anna distsiplinaarkolleegiumile õigust kohtunikule distsiplinaarsüüdistust esitada, siis on kolleegium seotud süüdistuses toodud süütegude kirjeldusega. Isegi kui tõendite kogumisel ilmneb, et kohtunik võib olla pannud toime mõne distsiplinaarsüüteo, mida süüdistuses pole mainitud, ei saa kohtunikku selles süüdi mõista. (p-d 13 ja 15)
Kui ühe tsiviilasja menetlemisele kulub veidi üle nelja aasta, siis see on objektiivselt pikk aeg, aga see ei ole iseenesest distsiplinaarsüütegu. Kuigi sellises olukorras tuleb kohtunikul näidata üles täiendavat hoolt, et kohtuasi saaks võimalikult kiirelt lahendatud. (p 29.1)
Kohtu esimehel on KS § 45 lg 1 kolmanda lause järgi õigus nõuda kohtunikule seletusi järelevalvemenetluses. Kohtuniku enese mittesüüstamise privileegist ei tulene kohtunikule õigust seletuste andmisest keelduda. See privileeg laieneb vaid süütegudele Eesti karistusõiguse ning põhiseaduse ja EIÕK artikli 6 mõttes. (p 35)
Varasem distsiplinaarkorras karistatus on teave, mida KS § 88 lg 4 alusel võib arvesse võtta karistuse määramisel. Kohtuniku distsiplinaarvastutusel on kohtusüsteemi jaoks oluline enesepuhastuslik funktsioon. Seda ei pruugi olla võimalik efektiivselt täita, kui korduvaid vähem tõsiseid rikkumisi tuleb käsitada kui esmakordseid rikkumisi. (p 38)
|
| 3-22-1526/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.11.2024 |
|
Taotluse läbivaatamine on isiku taotletu suhtes sisulise seisukoha kujundamine. Sellele peab eelnema korrakohane haldusmenetlus, kus enne menetlusosalise õiguste ja kohustuste üle otsustamist antakse isikule menetlusega seoses selgitusi, arvestatakse tema õigusega ärakuulamisele ning tema kaasaaitamiskohustusega, teostatakse uurimisprintsiipi ning hinnatakse igakülgselt tõendeid. Taotluse sisulisel läbivaatamisel antakse haldusakt (õigusi andev või keelduv haldusakt, vt HMS § 43 lg 1 p 1, lg 2), millega mittenõustumisel tuleks pöörduda kaebetähtaegu järgides vaidega haldusorgani poole või tühistamiskaebusega halduskohtusse. (p 26)
Taotluse uuesti läbivaatamise aluseks ei saa olla pelk rahulolematus varasemate ekspertiiside või kohtulahenditega. Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)
Taotluse läbi vaatamata jätmine tähendab olukorda, kus haldusorgan ei kujunda seisukohta küsimuses, kas isikul on õigus tema poolt taotletule ning kas asjakohaste õigust andvate normide eeldused on täidetud. Läbi vaatamata jätmisega haldusmenetlus lõppeb, kusjuures selline otsus ei ole haldusakt (HMS § 43 lg 1 p 3), mistõttu kohtusse tuleks pöörduda mitte tühistamis-, vaid kohustamiskaebusega. Läbi vaatamata jätmine ei pruugi välistada samas küsimuses taotlusega uuesti haldusorgani poole pöördumist. (p 27)
Asjaolu, et praegusel juhul on KAK vormistanud põhjendatud ning iseseisvalt vaidlustatava otsuse, ei tähenda veel, et tegu oleks haldusaktiga. Põhjendada tuleb nii haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kui ka taotluse haldusaktiga rahuldamata jätmist (HMS § 14 lg 7, § 56 lg 1) ning iseseisvalt vaidlustatav on nii haldusakt kui ka teatud juhtudel menetlustoiming (vt HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 3 p 4, HKMS § 45 lg 3). (p 28)
Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) oli KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 järgi pädev tuvastama meditsiinilist seost teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel nii taotluse esmakordsel esitamisel kui ka erandina ka juhul, kui vahepealsel ajal on tuvastatud isiku paranemine ning tema töövõimetuse periood on katkenud, hoolimata asjaolust, et KVTS § 301 lg 6 alusel määrusega nr 10 kehtestatud menetluskord seda erandlikku olukorda otsesõnu ei reguleerinud. (p 24)
Meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahel ei eelda vältimatult, et hilisemad haigustunnused peavad olema samad, mis esmase vigastuse korral. (p 31)
Korduvekspertiisi taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Asjaolu, et seadusandja ei ole näinud ette eraldiseisvat menetluskorda, tuvastamaks põhjuslikku seost olukorras, kui tervisekahjustus ilmneb algsega võrreldes erineval moel, hilisemal ajahetkel või korduvalt, ei tähenda, et isik minetab õiguse taotleda selle seose kindlakstegemist. Kaebaja taotlust tuli antud juhul käsitada kui uut taotlust. (p-d 33 ja 34)
Kaitsevägi on pädev ja volitatud tuvastama teenistusülesannete täitmise ning tervisekahjustuse (mis hõlmab ka teenistusülesannete täitmise käigus saadud esmase tervisekahjustuse ning hilisema tervisekahjustuse) vahelist põhjuslikku seost vajadusel ka korduvalt ning tuvastama püsivat töövõimetust erandina ka juhul, kui taotleja töövõimetuse periood oli vahepeal paranemise tõttu katkenud. (p 34)
Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)
Püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb esmalt anda meditsiiniline hinnang tervisekahjustuse vallandanud põhjusele, kuid sellest üksi ei piisa KVTS § 209 lg-s 1 nõutud põhjuslike seoste tuvastamiseks. Haldusorganil tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus on tema hilisema tervisekahjustuse tekkimist mõjutanud piisava tõenäosusega ja olulisel määral. Töövõimetuspensionile õiguse tekkimiseks nõutav põhjuslik seos esineb siis, kui igakülgse hindamise tulemusena osutub hilisema tervisekahjustuse kõigi võimalike põhjuste hulgast määravaks just teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus. (p 41)
|
| 3-24-2147/7
|
Riigikohtu üldkogu |
09.09.2024 |
|
Kohtuniku distsiplinaarmenetluse ajaks ametist kõrvaldamise üks eesmärk on vältida uute distsiplinaarsüütegude toimepanemist. Seega on KS § 95 lg 1 eesmärgiga kooskõlas kohtuniku ametist kõrvaldamine kui teda süüdistatakse ulatuslikus kohtuasjade menetlustega venitamises.
Kuivõrd õigusemõistmine on kohtu keskne funktsioon, siis järjepidev menetlustega venitamine kahjustab kohtu mainet. Kuivõrd sellel põhjusel oleks võimalik kohtunik KS § 95 lg 2 alusel ametist kõrvaldada juba enne distsiplinaarmenetluse algust, siis on see sel põhjusel võimalik KS § 95 lg 1 alusel ka distsiplinaarmenetluse ajal. (p-d 10 ja 11)
Arvestades, et distsiplinaarmenetluse ametist kõrvaldamise küsimus on kiireloomuline ja piiritletud, st ei hõlma distsiplinaarsüüdistust tervikuna, siis on selles küsimuses kahepäevane tähtaeg arvamuse esitamiseks piisav. (p 14)
Isegi kui kohtuniku varasem distsiplinaarkaristus on kustunud, siis võib varasemale karistatuse faktile tugineda kui kohtunikku iseloomustavale teabele. (p 15)
|
| 3-22-157/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest 1 ja 2 saab niisiis käesoleval juhul käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna. (p 36)
TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Kolleegium on selgitanud, et kuigi halduse üldise iseloomuga siseakt (halduseeskiri) abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi see kaalumist välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseaktis sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-81-07, p 13; 3-3-1-77-14, p 18.). (p 40)
Kui see on õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1), on halduskohtus võimalik vaidlustada halduse siseakti (HKMS § 6 lg 1, vt ka RKHKo nr 3-3-1-16-07, p 12). (p 13)
Haldusorgan saab kaudse vaktsineerimisnõude kehtestada ka siseaktiga. (p 32)
Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha. ATS § 52 lg 1 on ammendav loetelu, kuna see ei sisalda lahtisele või näidisloetelule omaseid väljendeid, nagu „eelkõige“ või „muu hulgas“, vaid sätestab ammendavalt, mida saab ametijuhendiga kindlaks määrata – selleks on eelkõige teenistusülesanded ning nende täitmiseks vajalik haridus, töökogemus, teadmised ja oskused. (p 32.1)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena. (p 32.2)
Vaktsineerimisnõuet ei saa kehtestada ametijuhendiga, sest vaktsineerimisnõue ei ole käsitatav ei ametikoha teenistusülesandena ega ka nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, vaid tegemist on töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. (p 32.2)
PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrus nr 114 „Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“. (p 35)
|
| 3-24-1273/5
|
Riigikohtu üldkogu |
20.05.2024 |
|
Kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste hindamisel ei ole julgeolekukontrolli kokkuvõttes esitatud KAPO arvamus kohtunikueksamikomisjoni jaoks siduv. Samas tuleb julgeolekukontrolli kokkuvõttes esitatud teabega arvestada kandidaadi isiksuseomaduste hindamisel. (p-d 9 ja 12)
Kui kohtunikuks kandideerija on näidanud üles riskantset finantskäitumist, sh kiirlaenude võtmist, ning tal on oma senise sissetulekuga võrreldes suured rahalised kohustused laenufirmade ees, siis võib kohtunikueksamikomisjon järeldada, et ta on isiksuseomadustelt kohtunikutööks sobimatu. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-20-129/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2024 |
|
ATS-i eelnõu seletuskirja järgi peab kahjuhüvitis olema kohane ja proportsionaalne (193 SE, Riigikogu XII koosseis, lk 65). Hüvitise proportsionaalsus tähendab muuhulgas tekitatud kahju ulatuse arvestamist. Seega tuleb teenistussuhte lõpetamise asjaoluks pidada ka tegelikku kahju, mis tekkis ametniku õigusvastaselt teenistusest vabastamise tagajärjel. (p 11)
Hüvitise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada ka kaebaja osa kahju tekkimisel (RVastS § 13 lg 1 p 4, VÕS § 139 lg 1). (p 15)
Teenistusest kõrvaldamise korral peatuvad ametniku avaliku võimu volitused (ATS § 83 p 6), kuid säilivad ametniku staatus ja teenistussuhe (ATS § 82 lg 1). (p 15)
|
| 5-23-1/19
|
Riigikohtu üldkogu |
21.11.2023 |
|
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
PS § ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionil. Pensioniõigus kui avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse või muu õigusakti alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Kui õigusakt seab riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (nt tööle asumine, tööstaaž), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud tingimusi täitma. Isiku varaline positsioon on seejuures seda kaalukam, mida rohkem õigusaktis sätestatud tingimusi ta on täitnud.
Eristada tuleb muudatusi pensioni saamise tingimustes ning pensioni arvutamise või maksmise korras. Kui isik on asunud pensioni saamise eeldusteks seatud tingimusi täitma, siis ei tähenda see, et tema (oote)õigust pensionile ja selle kaudu põhiseaduslikku omandipõhiõigust riivab mistahes muudatus tema tulevase pensioni arvutamise või maksmise korras. See, kas pensioniregulatsiooni muudatustest tuleneb omandipõhiõiguse riive, sõltub eeskätt asjaolust, kas isikul oli tekkinud õiguspärane ootus enne selle muudatuse tegemist kehtinud olukorra säilimisele. (p-d 52 ja 53)
Kuna vaidlusalune muudatus kaebaja pensioni arvutamise korras riivab tema õiguspärast ootust, riivab see ühtlasi kaebaja omandipõhiõigust. (p 68)
Hindamaks, kas kellegi õiguspärast ootust pensioni arvutamise korra püsimisele on rikutud, tuleb silmas pidada eelkõige järgmisi asjaolusid: kui kaua oli kehtinud õigusakt, mille alusel võis isik oodata senise pensioni arvutamise korra püsimist; kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis olid seatud pensioni saamise eelduseks; kui suures ulatuses olid isikul pensioni saamise eeldused vaidlusaluse muudatuse tegemise ajaks täidetud. Oluline on ka hinnata, kui ulatuslik on seadusemuudatuse negatiivne mõju isiku pensioniõigusele. Isikul on alus eeldada, et seaduses ei tehta muudatusi, mis kujundaksid tema pensioni arvutamise alused ja ühes sellega pensioni suuruse põhimõtteliselt ümber. Riigi sõnamurdlikkusest on alust rääkida eelkõige juhul, kui isiku õigused või kohustused muutuvad rabavalt ebasoodsas suunas. Siiski võib õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel olla määrav ka esmapilgul väikese tähtsusega asjaolu, kui sellest sõltuvad isiku elukorralduslikud valikud. (p 56)
Kaebaja oli pikalt politseiteenistuses juba siis, kui kehtisid varasemad politseipensioni arvutamise põhimõtted. Ta oli juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist täitnud muud pensioniõiguse tekkimise eeldused peale piirvanuse. Tema teenistusaja jooksul kehtis pikka aega seadus, mis sidus politseipensioni arvutamise aluse palgamääraga, mis kehtis pensioni määramise ajal. Kaebaja muutis senise korra püsimisse uskudes oma elukorraldust, asudes uuesti politseiteenistusse. Üldkogu hinnangul ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema enda pensioni arvestatavat vähendamist suhteliselt lühikest aega enne pensioniõiguse tekkimist. Järelikult oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et tema pensioni arvutamisel võetakse aluseks pensioni määramise ajal kehtiv palgamäär. (p 68)
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS § s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Nagu ka üldise võrdsuspõhiõiguse puhul, saab PS § 32 lõikes 1 sätestatud erilise võrdsuspõhiõiguse riivega olla tegu üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 70)
Kuna isikud, kellele määrati pension PPVS § 1112 lõike 2 enne 1. jaanuari 2020 kehtinud redaktsiooni alusel, saanuks samade tingimuste täitmisel kõrgemat politseipensioni (vt ka eespool punkt 67), on tegemist erineva kohtlemise ehk PS § 32 lõike 1 esimesest lausest tuleneva erilise võrdsuspõhiõiguse riivega. (p 75)
Tööealiste inimeste arvu vähenemise, keskmise eluea pikenemise ja ametipensionide saajate hulga kasvu kõrval on suurendanud ja suurendab riigi kulutusi ametipensionidele oluliselt ka nende arvutamise aluseks oleva palga (aluspalga) tõus.
Kui politseipensioni suurus ei oleks enam seotud ametis olevate politseiametnike palkadega, siis ei tooks politseinike palgatõus – mis võib olla vajalik politseiteenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks – automaatselt kaasa politseipensionite tõusu ja sellest tingitud koormust riigieelarvele. Seega vähendab politseipensioni lahtisidumine kehtivast palgasüsteemist eelduslikult riigieelarve kulusid, säästes nii riigi raha ja võimaldades seda kasutada muul seadusandja määratud otstarbel.
Soov vähendada politseiametnike palgaastmeid on samuti lõppastmes taandatav eesmärgile säästa riigi raha muudeks kuludeks. Palgasüsteemi muutmisega, sh palgaastmete vähendamisega kaasneb vajadus võrrelda uute ja vanade ametikohtade ülesandeid ja kvalifikatsiooninõudeid. Seda on küll võimalik teha, kuid see võib olla ebamõistlikult kulukas.
Mitu menetlusosalist pidasid vaidlusaluse seadusemuudatuse eesmärgiks ka isikute võrdsemat kohtlemist pensioniskeemides ehk erineva kohtlemise lõpetamist nii politseipensioni saajate eri gruppide vahel kui ka ameti- ning tavapensionäride vahel.
Osutatud eesmärki pole seaduseelnõu 447 SE teise lugemise seletuskirjas vaidlusaluse muudatuse põhjendamisel mainitud. Samuti ei ole seda varasemas kohtupraktikas peetud ametipensionisüsteemi muutmise legitiimseks eesmärgiks. Ameti- ja tavapensionäride võrdsem kohtlemine ei saa olla eesmärk, mis õigustaks iseenesest ametipensionisüsteemi sellist muutmist, millega riivatakse kaebajal juba tekkinud õiguspärast ootust.
Seega on vaidlusaluse seadusemuudatusega kaasneva põhiõiguste riive ainuke legitiimne eesmärk säästa riigi raha. (p-d 84-89)
Järgnevalt tuleb kaaluda, kas riigi raha kokkuhoid kaalub praegusel juhul omandipõhiõiguse ja ebavõrdse kohtlemise riive üles või mitte.
Riigi raha säästmine on üldiselt kaalukas eesmärk. Nagu juba eespool öeldud, on selge, et riigi kulutused ametipensionidele ajas suurenevad ja see vähendab riigi võimekust täita muid ülesandeid, praegusel juhul eelkõige tagada teenistuses olevate politseiametnike palga stabiilne kasv ning seeläbi politseiteenistuse jätkusuutlikkus. Piisava palgataseme tähtsust politseiteenistuse jätkusuutlikkuse seisukohalt suurendab eriti asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2020 ametisse astuvatel politseiametnikel ei ole enam ametipensioni.
On raske hinnata, kui palju raha riik vaidlusaluse seadusemuudatuse abil täpselt kokku hoiab. Siiski tuleb märkida, et enamiku politseiametnike jaoks on kõrgeim see ametipalk, mida nad saavad vahetult enne pensionile jäämist. Seetõttu oli varasema ametipalga valimine oma pensioni arvutamise aluseks ka enne vaidlusaluse muudatuse jõustumist pigem erandlik. SKA andmetel määrati 1. jaanuarist 2020 kuni 31. augustini 2023 politseipension 463 inimesele, kellest 459 valis pensioni arvutamise aluseks viimase põhipalga ja neli politseiametnikku soodsaima põhipalga oma viie viimase teenistusaasta hulgast. On võimalik, et vaidlusaluse seadusemuudatuseta olnuks nende isikute arv, kes valinuks pensioni arvutamise aluseks enda varasema ametipalga, mõnevõrra suurem. Kuid isegi seda arvestades peab üldkogu võimalikuks põhjalikuma analüüsita järeldada, et muudatusest lähtuv sääst on riigile ametipensionide maksmise üldist kulu arvestades väike.
Väikesele kokkuhoiule vastandub kaebaja omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse oluline riive. Nagu käesoleva otsuse punktis 67 leitud, oli kaebajale määratud pension 262,5 euro võrra väiksem pensionist, mis oleks talle tulnud määrata siis, kui vaidlusalust normi poleks kehtestatud. Kuna politseipension indekseeritakse (PPVS § 1113 lõige 2), tuleb riive intensiivsuse hindamisel arvestada ka kumulatiivset mõju, mida pensionide vahe kaebaja pensioni suurusele tulevikus avaldab.
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult.
Vaidlusaluse muudatuse kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seaduse jõustumise kuupäev – 1. jaanuar 2020 – on valitud arvestusega, et seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääks küllaldane ajavahemik ehk vacatio legis muutuva olukorraga kohanemiseks. Seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jäi ligikaudu poolteist aastat. Seaduse avaldamise ja kaebaja politseipensioni õiguse tekkimise vahele jäi ligikaudu kolm aastat ja neli kuud. See on liiga lühike aeg, kindlustamaks endale pensionipõlveks lisasissetulek, mis katnuks vaidlusaluse seadusemuudatuse negatiivse mõju. Kaebajaga analoogilises olukorras oleval isikul polnud varem eelduslikult ka äratuntavat vajadust kasutada alternatiivseid pensioniks säästmise viise, näiteks liituda kogumispensionide süsteemiga. Seega ei saa eeldada, et isik oleks saanud ennast pensionisumma arvestatava vähenemise vastu kindlustada selleks ise panustades. Osutatud järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebajal on 1. maist 2019 jõustunud PPVS-i muudatuste kohaselt õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses ka siis, kui ta jätkab tööd politseiteenistuses. Kaebaja ei pea võtma endale lisakohustusi selle pensionitaseme säilitamiseks, mida kaitseb juba tekkinud õiguspärane ootus.
Kuigi vaidlustatud säte aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat kaebaja omandipõhiõiguse intensiivset riivet koostoimes õiguspärase ootuse riivega, millega kaasneb ka kaebaja ebavõrdne kohtlemine omandi osas. (p-d 92-99)
|
| 5-23-25/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2023 |
|
Käesolevas kohtuasjas käsitletavad erinevalt koheldud grupid tekkisid seetõttu, et seadusandja otsustas tõsta 1. juulil 2007 jõustunud PVTS-iga piirivalveametniku väljateenitud aastate pensioni iga varasemalt 50 aastalt 55 aastale. Kolleegium ei kahtle, et pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioniea tõstmine vähendab eelduslikult pensioni saavate isikute arvu. Arvestades riigi kohustust rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral, tuleb riigil toimida säästlikult. Pensioni saavate isikute arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele. Teiselt poolt võis pensioniea tõstmine aidata kaasa piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara ning oleks vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Samade eesmärkidega võib põhjendada ka seda, miks seadusandja otsustas PPVS-i jõustamisel mitte luua võrreldes nende isikutega, kellele oli 50-aastaselt pensionile saamise lubadus juba antud, juurde uusi gruppe, kellel tekiks pensionile mineku õigus 50-aastaselt. (p 55)
Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud isikutel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel. Isikute puhul, kellel ei olnud seadusandja hinnangul õiguspärast ootust senise pensioniea säilimisele, oli seadusandja pensioniea tõstmise eesmärkide saavutamisel vabam. (p 56)
Kui seadusandja ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi reformida selliselt, et kohtleb teatud gruppe erinevalt ajas ehk selle hetke alusel, mil reform jõustub, ei saaks seadusandja pensionisüsteemi kui pika ajalise ulatusega sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida, kuna isik võiks alati nõuda eelmise süsteemi või selle soodsamate üksikosade kohaldamist võrdsusõiguse alusel. Seadusandjal on võimalik seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga. (p 57)
Seadusandja eesmärgiks PVTS § 86 lõike 1 sätestamisel oli kaitsta piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku ea tõstmise korral nende isikute õiguspärast ootust minna pensionile 50-aastaselt, kes olid olnud piirivalveteenistuses pikka aega enne PVTS-i kehtestamist ja kellele seadusandja oli nende teenistuse ajal kehtinud regulatsiooni alusel lubanud, et neil on võimailik minna pensionile 50-aastaselt. (p 45)
Kaebaja ei ole teeninud piirivalveteenistuses ühtegi päeva enne 1. juulit 2007, s.o ajal, mil väljateenitud aastate pensionile mineku üldine iga piirivalveteenistuses oli 50 aastat. Nagu ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, ei andnud seadusandja kaebajale lubadust, et tal on võimalik minna piirivalveteenistusest väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. (p 47)
Kaebaja varasem pikaajaline politseiteenistus ei saanud tekitada teenistuskoha vahetuse aega arvestades talle õiguslikku kaitset vajavaid ootusi sellest aspektist, mis vanuses on tal võimalik minna väljateenitud aastate pensionile piirivalveteenistusest. (p 49)
Käesolevas asjas ei ole tähtsusetu ka isiku enda võimalus kujundada oma sotsiaalseid tagatisi teenistusalaste valikutega. Pärast enam kui 20 aasta pikkuse teenistusstaaži täitumist lahkus kaebaja ise politseiteenistusest ja asus piirivalveteenistusse, kus seadusest tulenev üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga oli selleks ajaks 55 aastat. Kui kaebaja ei oleks politseiteenistusest lahkunud või oleks sinna naasnud hiljemalt 31. detsembril 2009, oleks tal võinud tekkida õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lõike 1 alusel. Õiguslik olukord ei olnud ülemäära keeruline. Seetõttu pidi kaebaja kolleegiumi hinnangul teenistuskoha vahetamise ajal aru saama, milline on selle tähendus tema pensioniõiguse seisukohast. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle Piirivalveameti väidetavalt antud selgitused või kinnitused tagavad talle igal juhul ja tegelikku õiguslikku olukorda arvestamata õiguse minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samuti ei saanud kaebajal olla politseiteenistusest lahkumisel 14. oktoobril 2007 või piirivalveteenistusse asumisel 1. augustil 2008 kindlust, et politsei- ja piirivalveteenistus tulevikus liidetakse, ega ka teadmist selle kohta, kas või millisel määral teenistustingimused ühtlustatakse. Politsei- ja piirivalveteenistuse ühendanud PPVS-i võttis Riigikogu vastu 6. mail 2009 ja see jõustus 1. jaanuaril 2010. (p 59)
|
| 3-20-1137/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.04.2023 |
|
Kolleegiumi arvates tuleb ATS § 77 lg 1 teist lauseosa kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub mõista nii, et normis on peetud silmas isikut, kes koordineerib iga päev ametniku teenistusalast tegevust. Mõiste ,,teenistusalane allumine“ seondub vahetult juhtimispädevusega – ametniku vahetul või kõrgemalseisval juhil on õigus määrata teenistujale teenistusülesandeid, korraldada asutuse sees kehtestatud eeskirjade järgimist ning tagada nende täitmine. Ka ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik teenistusalaselt juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut juhti (vt ka ATS § 53 lg-d 1 ja 2). Seega teeb igapäevast kontrolli teenistujale antud ametikohustuste täitmise üle üldiselt tema vahetu juht. ATS § 77 lg-t 1 tuleb praegusel juhul tõlgendada nii, et selles sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada kaebaja vahetu või kõrgemalseisev juht (vrd ka RKHKo nr 3-16-113/47, p 11). (p-d 11 ja 13)
ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad (RKHKo nr 3-15-325/63, p 14.1 esimene lause). (p 18)
PPA-s kehtestatud struktuurijaotuse eesmärk on eraldiseisvalt koordineerida iga struktuuriüksuse tööjaotust ning juhtimiskorraldust. Seega on PPA-s organisatsiooni sees oluline subordinatsiooni suhe struktuuriüksuse juhi (vahetu juhi) ning tema alluvate vahel. Teenistusalluvussuhe tekib struktuuriüksuse sees, mitte üksuste üleselt. Distsiplinaarmenetluse toimetamisel kui ka hilisemal distsiplinaarkaristuse määramisel sekkutakse ametniku ning ametiasutuse vahelisse teenistus- ja usaldussuhtesse (ATS § 5 p 1). Seetõttu on nii distsiplinaarsüüteo esmaste asjaolude hindamise, distsiplinaarmenetluse algatamise kui ka karistuse määramise õigus antud isiku vahetule juhile või tema ametisse nimetamise õigust omavale isikule (vt ka ATS § 72 lg-d 1 ja 3 ja ATS § 77 lg 1; politseiteenistuses PPA peadirektor (PPVS § 91 lg 2 p 2 ja § 92 lg 1 v.r)). Politseiteenistuses on distsiplinaarsüütegude menetlejaks sisekontrollibüroo (vt ka PPA kontroll‑ ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhend, p 4 ja siseministri 17. juuli 2014. a määrus nr 33 „Politsei‑ ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 19 p 2). Konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse toimetamisel ei ulatu sisekontrollibüroo pädevus üldjuhul asja menetlemise õigusest kaugemale. (p 16)
Riigikohus ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel (RKHKo nr 3-14-52077/65, p 17). (p 18)
|
| 3-21-1027/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
KVTS § 156 lg 2 on ametniku varalist vastutust reguleeriv erinorm (vt ATS § 32 lg-d 5 ja 6, ka § 80). Sealjuures on KVTS § 156 lg 2 sõnastus imperatiivne ega jäta Kaitseväele kaalutlusõigust, kas või mis ulatuses kohustada tegevväelast koolituskulusid hüvitama. Kaalutlusõigust ei ole võimalik tuletada ka ressursimahukat koolitust reguleerivast üldnormist (ATS § 32 lg 6). (p 18)
Selleks et tegevväelasel tekiks kohustus hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud otsene kulu, peab see KVTS § 156 lg 2 järgi olema riigi poolt kantud („mida riik on kandnud“). Viimast on õiguspraktikas sisustatud kui kohustusi, mis on tasutud (vrd RKHKo nr 3-3-1-15-15, p 15). Seejuures peab Kaitsevägi ressursimahuka koolitusega seotud kulutused olema kandnud teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga või 30 päeva jooksul koolituse katkestamisest teada saamisest arvates (kaitseministri 6. veebruari 2013. a määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ 3 lg 1). (p 20)
Kui kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasumine oli välditav, ei saa olla tegemist ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluga KVTS § 156 lg 2 mõistes. (p 22)
Kui ametnik kaalub teenistusest lahkumist ja seeläbi ressursimahuka koolituse katkestamist, peab ametiasutus talle ressursimahuka koolituskulude hüvitamise kohustuse ulatuse piisavalt täpselt teada andma, selleks et ametnikul oleks võimalik teha teadlik otsus teenistusest lahkumise kohta (HMS § 36 lg 1 p 1) ning tal oleks võimalik hüvitamisnõude suurusele ja nõude aluseks olevatele asjaoludele vastuväited esitada (HMS § 40 lg 1). (p 24)
Ametnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas, tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta. (p 24)
|
| 3-20-1231/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2022 |
|
ATS § 49 lg-t 6 saab kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui haigus või vigastus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS § 49 tervisekahju nõude lahendamiseks asjakohane. (p 13)
ATS § 49 annab aluse nõuda hüvitist n-ö soodustingimustel - pole vaja tõendada kahju ulatust. Selliselt saab hüvitist nõuda vaid erandlikel juhtudel. ATS § 49 lg 6 alusel ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need, kelle töövõime vähenemine on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel. ATS § 49 lg 7 näeb ette kindlas suuruses hüvitised eriteenistuste ametnikele, kui töövõime on vähenenud nende vastu toime pandud ründe, nende poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. (p 15)
Kohus peab tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele väide, et rikutud on TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud tervise kahjustumise. (p 18)
TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses. Seega tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139). (p 18)
|
| 5-19-29/38
|
Riigikohtu üldkogu |
15.03.2022 |
|
Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)
Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)
Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)
PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)
Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)
Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)
Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)
Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)
Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)
Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)
|
| 3-21-2241/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.11.2021 |
|
ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)
Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)
Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)
Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)
Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)
Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)
Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)
Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)
Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)
Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)
PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)
EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)
Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)
Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)
|
| 3-20-1044/5
|
Riigikohtu üldkogu |
19.06.2020 |
|
Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)
Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)
Kandideerija isiksuseomaduste hindamine ei ole kohtunikueksamikomisjoni ainupädevuses, sest ka üldkogu peab enne esimese ja teise astme kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks Vabariigi Presidendile ettepaneku tegemist hindama muu hulgas kandideerija vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 150 lg 3 ja KS § 55 lg 1). (p 20)
Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)
Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)
|
| 5-19-29/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
24.10.2019 |
|
Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)
Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)
Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)
Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)
Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)
Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)
Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)
Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)
Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)
Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)
Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)
|
Facebook
X.com