3-20-1231/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2022 |
|
ATS § 49 lg-t 6 saab kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui haigus või vigastus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS § 49 tervisekahju nõude lahendamiseks asjakohane. (p 13)
ATS § 49 annab aluse nõuda hüvitist n-ö soodustingimustel - pole vaja tõendada kahju ulatust. Selliselt saab hüvitist nõuda vaid erandlikel juhtudel. ATS § 49 lg 6 alusel ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need, kelle töövõime vähenemine on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel. ATS § 49 lg 7 näeb ette kindlas suuruses hüvitised eriteenistuste ametnikele, kui töövõime on vähenenud nende vastu toime pandud ründe, nende poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. (p 15)
Kohus peab tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele väide, et rikutud on TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud tervise kahjustumise. (p 18)
TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses. Seega tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139). (p 18)
|
| 3-16-1195/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.03.2019 |
|
Enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Vastustaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning graafiku järgi viibis ta hoolduslehel oma vabal ajal. Kui kaebaja oleks hoolduslehel viibitud ajal töötanud, poleks tal RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt olnud õigust hüvitist saada. PäästeTS § 201 lg 3 kohaselt tasustatakse vaid väljaspool tööaega tehtud erakorraline ületunnitöö. Seega ei saanud kaebaja sama ajavahemiku eest palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist. (p 9)
Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)
Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.
Vt p 12.
Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.
Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)
RaKS § 62 lg 3 kohaselt saab isikult tagasi nõuda üksnes alusetult makstud hüvitise. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise piirangud on sätestatud RaKS §-s 60. Selles paragrahvis nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine. Summeeritud tööaja arvestuse tõttu ei ole kaebaja saanud ühe ja sama ajavahemiku eest palka ja ravikindlustuse hüvitist. Seetõttu ei kohaldu RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang. (p 11)
|
| 3-3-1-4-15
|
Riigikohus |
25.03.2015 |
|
1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS vr) § 12 lg 2 p s 4 sätestati, et AvTS, välja arvatud § d 1–4, 6, 9, 10, 40–43, 76, 153–156 ja 159, ei laiene kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele. Kuna ATS vr § 12 lg 2 p s 4 ei viidatud sama seaduse § 57 lg le 2, milles sätestatakse ametniku riikliku vanaduspensioni suurendamine, siis on üheselt selge, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks oleku aja eest riiklikku vanaduspensioni ATS vr § 57 lg 2 alusel ei suurendata. Samas viitas ATS vr § 12 lg 2 p 4 sama seaduse § 153 lg 1 p le 1, mille järgi arvatakse teenistusstaaži hulka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg. Seega on üheselt selge ka see, et teenistusstaaži hulka on volikogu liikmel õigus arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg. (p 17)
Avalikus teenistuses on kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aja arvamisel teenistus¬staaži hulka praktiline tähtsus vaid juhul, kui isik on asunud teenistusse ametnikuna, sest teenistusstaaži pikkusest sõltus ATS vr § 131 lg 1 järgi koondamisel ametnikule makstava hüvitise suurus ja kehtiva ATS § 101 lg 1 järgi sõltub teenistusstaaži pikkusest ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamise aeg. Kehtivas õiguses on teenistusstaaži arvutamine kindlaks määratud ATS § s 107. Riikliku pensionikindlustuse suhetes ei ole AvTS-l, mis võimaldab arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aega teenistusstaaži hulka, iseseisvat praktilist tähtsust, sest riiklikus pensionikindlustuses on oluline, et isikul oleks pensionistaaž (vt RPKS § 27 lg 2, § 28 lg 1, § 30). On võimalik, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesannete täitmise eest on isikule tehtud väljamakseid, mis annavad alust arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg pensionistaaži hulka. (p 18)
|
| 3-3-1-31-14
|
Riigikohus |
18.09.2014 |
|
15. septembril 1993 jõustunud halduskohtumenetluse seadustik võimaldas isikul, kes jäeti õigusvastaselt avalikku teenistusse vormistamata, asutuses töötamise ajal pöörduda halduskohtusse. Vaidlustada oli võimalik mh täidesaatva riigivõimu organi õigusvastast tegevusetust. Halduskohus võis tunnistada asutuse tegevusetuse seadusvastaseks ja teha ettepaneku uue otsuse tegemiseks (1993. a HKMS § 3 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1, § 5 lg 1 esimene lause, § 20 lg 1 p 1 ja lg 2).Kohtul oleks olnud võimalik kontrollida ka ATS v.r § 182 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud asutuste loetelu põhiseaduspärasust.
Omal ajal kaebuse esitamata jätmine ei võta kaebajalt kaebeõigust. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (vrd kolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-14, p 39).
Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole võimalik muuta väljakujunenud asjaolusid ja õigussuhteid, vaid üksnes teha kindlaks juba olemasolevaid asjaolusid ja suhteid. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamisel tähtsust sellel, milliseks oleks õigussuhted pidanud asutuse õiguspärase käitumise korral kujunema, vaid üksnes sellel, millised nad tegelikult olid.
HKMS § 17 lg 1 kohaselt on üldise tuvastamiskaebuse puhul vastustajaks riigiasutus või avaliku võimu kandja, kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist taotletakse. See säte ei anna kohtule kaalutlusõigust küsimuses, kas ja milline vastustaja kohtumenetlusse kaasata. Vastustaja staatus tekib HKMS § 17 lg-s 1 märgitud haldusorganil või avaliku võimu kandjal vahetult seaduse alusel halduskohtumenetluse algusest, s.o kaebuse esitamisest alates. Kohus ei tee selleks kaasamismäärust.Pärast HKMS § 17 lg 1 jõustumist 2012. aastal ei ole enam võimalik juhinduda Riigikohtu 2010. aastal väljendatud seisukohast, et avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise kaebuste puhul puudub kohtumenetluses vastustaja.
ATS v.r § 182 lg-e 1 kohaldamisel tuleb lähtuda nõudest, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal (1. jaanuaril 1996) teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistada nimetamise alusel teenitusse võetuks tagasiulatuvalt, alates 1. jaanuarist 1996.
Avalik teenistussuhe ei saanud ATS v.r § 163 lg 1 järgi tekkida vaikimisi. Selleks pidi asutus korraldama atesteerimise, andma käskkirja ning ametnik pidi andma ATS v.r § 28 ja § 163 lg 3 järgi ametivande.
Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a määrus nr 97 ei sätestanud erandit ATS v.r § 182 lg-s 1 sätestatud avalikku teenistusse vormistamise klauslist.
|
| 3-3-1-67-11
|
Riigikohus |
07.12.2011 |
|
Kehtivast õigusest ei tulene, et teenistussuhetest tõusetunud palgavaidluste lahendamiseks oleks kohtusse pöördumise tähtajad avalike teenistujate jaoks sätestatud erinevalt võrreldes töölepingulises suhtes olevate isikutega. Samuti ei nähtu kehtivast õigusest mõistlikke põhjendusi, miks peaks avaliku teenistuse suhtest tulenevate palganõuete esitamine olema töötajatega võrreldes võimalik lühema aja jooksul (ATS § 160 lg 1 või HKMS § 9 lg 2). Seetõttu on jätkuvalt kohaldatav Riigikohtu 09.03.2004 määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-04 väljendatud seisukoht, et ka avaliku teenistuse suhtest tekkinud töötasunõuete esitamiseks kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg.
ATS § 160 lg-st 1 ja ATS §-st 135 ei tulene halduskohtusse pöördumise tähtaega nõuete esitamiseks asutuselt selliste avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete väljamõistmiseks, mis ei kujuta endast saamata jäänud palka ATS § 81 tähenduses ega hüvitist ATS § 135 tähenduses. Seega tuleb nimetatud nõuete puhul kohaldatavaks pidada ITVS § 6 lg 1.
Eraõiguslike vaidluste puhuks ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtajad on kohaldatavad ka teenistussuhetest tõusetunud haldusasjade lahendamisel. Neid tähtaegu ei tuleb halduskohtumenetluses mõista kaebetähtajana HKMS § 9 mõistes.
Palganõudeid tuleb eristada sellistest rahalistest nõuetest, millega kaebaja taotleb asutuselt teenistussuhte lõppemisel saamata jäänud summade väljamõistmist, mis ei kujuta endast palka (vt ka Riigikohtu 07.06.2011 otsuse asjas nr 3-2-1-43-11 p-i 15).
Koondamise tõttu teenistusest vabastamisel makstava hüvitise, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ning isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise puhul ei ole tegemist palgaga ATS § 81 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole ametipalk, mida makstakse ATS § 134 lg 3 alusel lõpparve tasumisega viivitamise korral, olemuslikult palk ATS § 81 tähenduses.
|
| 3-3-1-66-11
|
Riigikohus |
07.12.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-67-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-52-10
|
Riigikohus |
02.11.2011 |
|
Riigil on kohustus hüvitada ka õiguspärase ametikohalt kõrvaldamisega põhjustatud varaline kahju, kui omandipõhiõigust on riivatud erakordselt intensiivselt. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Sellise regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-10 p-e 62 ja 63), on vastuolus põhiseadusega ning ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel on seetõttu põhjendatud lähtuda põhiseaduse §-st 32.
KrMS § 141 ja ATS § 108 p 8 alusel teenistussuhte peatumise ajaks ei ole kehtivas õiguses sätestatud palga säilitamist ega muu hüvitise maksmist.
Ametnikul on teenistussuhte peatamise käskkirja kehtivuse lõppedes alus teenistusse naasta koos kõigi sellega seonduvate õiguste ja kohustustega, sh õigusega saada töötasu. Kui teenistussuhte peatumise kestus seati sõltuvusse eeluurimise lõppemisest ning alates isiku kohtu alla andmisest puudus teenistussuhte peatumist sätestav teenistusalane akt, tekkis ametnikul teenistusest sunnitult puudumise aja eest tasu osas nõudeõigus asutuse vastu kohtueelse menetluse lõppemisest ja kohtu alla andmisest.
Riigikohtu praktika kohaselt on ATS § 135 lg 1 eesmärk anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Kehtivas õiguses ei ole selgesõnalist õiguslikku alust ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust muude tasude mahaarvamiseks. Kohtupraktikas on peetud mahaarvamisi võimalikuks kaebaja süüline käitumise korral menetlusõiguste kuritarvitamise näol (11.10. 1999 määrus asjas nr 3-3-1-35-99) ning ametist vabastamisel hüvitise maksmise kohta selgesõnalise eriregulatsiooni olemasolul (01.11.1999 määrus asjas nr 3-3-1-41-99). Põhjendatuks ei saa pidada seisukohta, et ATS § 135 lg 1 alusel välja mõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta teenitusest sunnitult puudutud ajavahemikul teiste tööandjate makstud töötasu. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 08.03.2012, nr 3-3-1-85-11, p 13)
|
| 3-3-1-13-10
|
Riigikohus |
17.05.2010 |
|
ATS § 361 lg-ga 2 ja VõrdKS § 2 lg-ga 3 on täiendatud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida direktiivid otsesõnu ette ei näe. See ei ole direktiividega vastuolus, kui liikmesriik laiendab siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43 preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28).
ATS § 43 lg-st 1 ega ka Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. a määrusega nr 108 vastu võetud "Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja korrast" ei tulene teenistujale subjektiivset õigust välislähetusele. Seetõttu puudub ametnikul õigus nõuda enda välislähetusse saatmist. Samuti ei ole välislähetus reeglina ametniku, vaid asutuse huvides.
Ka ametiühingute seadus käsitab teenistuja õiguste piiramisena ebavõrdset kohtlemist ja nimetab, millist tegevust ei käsitata ebavõrdse kohtlemisena. Samas aga ei käsitle ametiühingute seadus ebavõrdse kohtlemise tunnuseid, aluseid, võrdse kohtlemise põhimõtteid ega loo diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks terviklikku regulatsiooni. Viimati mainitut sisaldab võrdse kohtlemise seadus.
Kui teenistuja väidab diskrimineerimist seetõttu, et ta esindab teenistujate huve või ta kuulub teenistujate ühingusse, tuleb rakendada ka võrdse kohtlemise seadust. Diskrimineerimisvaidluse lahendamisel peab kohus tuvastama faktilise asjaolu, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Kui kohus on sellise asjaolu tuvastanud, on diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb tõendamiskohustuse regulatsiooni (vt ka Euroopa Kohtu 10.07.2008 otsuse kohtuasjas C-54/07, Centrum voor gelijkheid van kansen en voor racismebestrijding, p-e 30-34 ja 17.07.2008 otsuse kohtuasjas C-303/06, S. Coleman, p-e 53-56). Seetõttu peab halduskohus esmalt kontrollima, kas tööandja rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud ja alles seejärel kontrollima, kas tööandja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid või mitte.
Kohus ei saa hinnata seda, kas konkreetse ametniku välislähetusse saatmine on otstarbekas või mitte. Kui ametiasutus keeldub ametnikku välislähetusse saatmast põhjendusega, et see ei ole otstarbekas ega vasta ametniku teenistusülesannetele, on tegemist objektiivsete põhjendustega, mis tõendavad, et võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud.
|
| 3-3-1-56-09
|
Riigikohus |
29.10.2009 |
|
Asutuse töö ja haldusülesannete täitmise ladus korraldamine, tööaja arvestuse pidamine ning tehtud töö nõuetekohase tasustamise tagamine on asutuse kohustus. Õiguspärane töötasustamine saab põhineda korrektsel tööaja ja teenistusülesannete täitmise arvestusel.
Tavapäraselt lähtutakse asutuses nii tööaja normi piires tehtava kui ka ületunnitöö tasustamisel isikule pädeva juhi poolt kohaste aktidega kindlaks määratud töökoormusest ja lisaülesannetest ning dokumenteeritud tööaja arvestusest. Siiski võib ka ametnikule panna kohustuse dokumenteerida ülesannete täitmist, koostada aruandeid jms. Samas peab asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete täitmise dokumenteerimine olema tagatud viisil, mis ei sea ületunnitöö tasustamist sõltuvusse eeskätt ametniku enda hoolikusest.
Töötasu nõude rahuldamine on võimalik vaid juhul, kui töötamine, mille eest tasu nõutakse, on usaldusväärselt tõendatud. Kui asjas kogutud ja hinnatud tõendid usaldusväärselt ei kinnita väidetavalt tasustamata jäänud ületunnitöö tegemist ja selle mahtu, pole võimalik rahuldada nõuet saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks.
|
| 3-3-1-64-09
|
Riigikohus |
01.10.2009 |
|
ATS §-s 41 nimetatud hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral (vt Riigikohtu nr 18.06.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-48-09). Kui isik elukohta ei vaheta, siis puudub tal õigus saada ATS §-s 41 sätestatud hüvitust.
|
| 3-3-1-48-09
|
Riigikohus |
18.06.2009 |
|
Oluline on, et muutuks teenistusülesannete täitmise koht. ATS § 41 kolmandast lausest, mis algab sõnaga "lisaks", mis on eelneva suhtes siduv, mitte eraldav sõna, tuleb järeldada, et hüvitus ning sõidu- ja varaveokulude hüvitamine on omavahel seotud selliselt, et ka hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral. Kui sättes oleks peetud silmas ühekordse ametipalga maksmist ka siis, kui ametniku elukoht pärast üleviimist ei muutu, siis peaks säte olema sõnastatud teisiti. ATS § 41 grammatiline tõlgendus ei anna ebamõistlikku tulemust.
|
| 3-3-1-14-07
|
Riigikohus |
24.04.2007 |
|
Nii ametikohtade vähenemine kui ka teenistuse ümberkorraldamine võib kaasa tuua koondamissituatsiooni, kui ametnikku ei ole tema nõusolekul võimalik üle viia teisele ametikohale (ATS § 116 lg 3). Ametniku nõusolekut tuleb teisele ametikohale üleviimisel pidada oluliseks (vt Riigikohtu 07.04.2005 otsus nr 3-3-1-5-05 ja 11.01.2006 otsust nr 3-3-1-75-05). Üleviimisena ATS § 47 tähenduses tuleks käsitada vaid olulisi muudatusi teenistussuhte põhilistes elementides.
Kuna asutuse juhil lasub kohustus tagada avalike ülesannete sujuv ja tõrgeteta täitmine (vt näit 31.05.2005 otsust nr 3-3-1-24-05), siis peavad tal olema ka võimalused muudatuste tegemiseks teenistuse ümberkorraldamisel. Võimaluse vähemoluliste muudatuste tegemiseks annab asutusele ATS § 59 lg 11. Ametinimetuse ja ametikoha asukoha muutine asutuse struktuuris on käsitatav muudatusena, mida võib teha selle sätte alusel. Seejuures ei tohi aga muutuda ükski ATS § 59 lg-s 11 loetletud elementidest ega oluliselt suureneda teenistusülesannete maht. ATS § 59 lg 11 kohaldamisega ei tohi ka järk-järguliste muudatustega saavutada oluliselt muutunud olukorda teenistussuhte mõne loetletud elemendi osas ega teha ametijuhendis pealtnäha ebaoluliste muudatusi, mis ei pruugi kajastada tegelikkust. ATS § 59 lg 11 kohaldamise õiguspärasuse üle otsustades tuleb võimalike muudatuste olemasolu või puudumist sisuliselt hinnata ning selleks ei piisa vaid ametijuhendi tekstis sätestatu analüüsimisest.
|
| 3-3-1-57-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Täiendavate ülesannete eest lisatasu nõude rahuldamise otsustamisel on oluline nende ülesannete täitmise tõendatus. Samuti tuleb arvestada, et puuduva ametniku ülesannete teiste ametnike vahel jaotamise vajadus võib aja möödudes väheneda või kaduda.
Täiendavate teenistusülesannete jagamine ametnikele ja nende tööpanuse hindamine kuulub ametisse nimetamise õigust omava isiku või vahetu juhi ülesannete hulka. Lisatasu määramisel on oluline täiendavate ülesannete andmine, nende tegelik täitmine ja hinnang teenistusalasele täiendavale panusele.
Seadusandja ei ole ette näinud, et puuduva ametniku ülesanded jaotatakse igal juhul teiste ametnike vahel. Ametisse nimetamise õigust omav isik või vahetu juht peab analüüsima, kas nende ülesannete mittetäitmine takistab ametiasutuse normaalset tööd ning kas ja kuidas otsustada ülesannete andmine teistele ametnikele. Korrektne juhtimine ja töökorraldus eeldab, et ametnikku on täpselt teavitatud tema teenistusülesannetest ja nende muutmisest ning muudatused on kajastatud ametijuhendites. Samas ei saa ainuüksi ametijuhendites sätestatust ja teenistuja enda kirjeldatud tegelikult täidetavate ülesannete võrdlemisest teha järeldust, et ametijuhendis sätestamata tegevus oleks igal juhul käsitletav täiendava teenistusülesandena. Ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, samuti teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, või ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest.
|
| 3-3-1-7-05
|
Riigikohus |
14.04.2005 |
|
Käskkirja vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine.
Vangistusseaduse § 136² on erinorm ATS § 37 lg 2 suhtes. ATS § 37 lg 2 alusel makstava lisatasu asendamisel VangS § 136² alusel makstava väljateenitud aastate tasuga oli ametniku õiguspärane ootus kaitstud VangS § 167¹ lg-ga 2, mis näeb ette, et kui VangS § 136¹ alusel arvutatav palk on väiksem senisest palgast, säilitatakse ametnikule tema senise palga suurus.
ATS § 169 lg 3 (1. jaanuarist 1996 kuni 1. jaanuarini 2001kehtinud redaktsioonis) eesmärk ei olnud sätestada erandeid ATS §-st 14 ega võimaldada erandlikult võtta teenistusse isikuid, kes kehtestatud kodakondsuse nõudele ei vastanud. ATS § 169 lg-ga 3 sooviti üksnes leevendada Eesti kodanikest ametnike puudust seeläbi, et võimaldati teenistust jätkata juba ametis olevatel Eesti kodakondsuseta isikutel. ATS § 169 lg 3 ei kujutanud endast erinormi ATS § 14 suhtes ega võimaldanud teenistusse võtta isikut, kes ei vasta selles normis sätestatud tingimustele.
|
| 3-3-1-11-04
|
Riigikohus |
09.03.2004 |
|
ATS § 13 lg-st 1 ja PalS § 1 lg-st 3 tulenevalt laienevad tööseadused, sealhulgas Palgaseadus, ametnikele niivõrd, kuivõrd Avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseaduste või muu seadusega ei sätestata teisiti. Avaliku teenistuse seaduses puudub palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon. ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4, PalS § 1 lg 3 ja § 34 ning ITVS § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt on ka teenistujate palganõuete esitamisel kohaldatav ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg.
Avalike teenistujate palganõuetest lähtuvad vaidlused ei tulene töösuhtest, vaid avalik-õiguslikust teenistussuhtest riigi või kohaliku omavalitsuse üksusega, mistõttu teenistujate vastavad kaebused tuleb HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 ning ATS § 160 lg-st 1 tulenevalt esitada halduskohtusse.
|
| 3-3-1-60-02
|
Riigikohus |
30.10.2002 |
|
Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine 2001. aastal" §-dest 2 ja 3 tulenevalt on lisatasu oma olemuselt personaalne ning seotud konkreetse ametniku töö tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannetega. Nõutavast tulemuslikuma töö või täiendavate tööülesannete eest makstavate lisatasude puhul on põhjendatud regulatsioon, et neid määrab asutuse juht või teenistusse nimetamise õigust omav isik, kes konkreetset ametnikku, tema poolt teenistusülesannete täitmisega ning asutusesisese tööjaotusega seonduvaid olusid paremini tunneb. Ametnikele kehtestatud tingimuste - ministri käskkirjaga kinnitatud õppekava läbimine ja vastava eksami sooritamine - täitmise puhul on olemuslikult tegemist pigem kvalifikatsiooninõuete täitmisega ja sellest tuleneva alusega palgamäära diferentseerimiseks kui lisatasu maksmise alustega, mis on sätestatud määruse §-s 3.
|
| 3-3-1-61-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani diskretsiooniline otsustus rajanes haldusasja kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Erinevalt puhkusetoetusest, mille maksmine on sätestatud ATS §-s 46, puudub seaduses üksikasjalikum regulatsioon teiste ühekordsete toetuste, sealhulgas jõuluraha maksmiseks. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu määruse alusel makstav ühekordne toetus (jõuluraha), mida ametiasutuse juhil on õigus kinnitatud palgafondi piires määrata ja mida makstakse ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel, pole seotud ametnike töötulemustega, on sellisel toetusel tulevikku suunatud üldisem motiveeriv iseloom. Õigustatud on sellise toetuse maksmisel diferentseeritud lähenemine mõnedele teenistujate kategooriatele. Samaväärselt teenistujatega, kes jätkavad teenistust oma senistel ametikohtadel ei saa käsitleda teenistujaid, kelle ametikoht on koondatud ja kelle vabastamise vältimiseks pole asutus pidanud võimalikuks pakkuda vaba ametikohta ega teha asutusesiseseid ametnike ümberpaigutusi, kuid kelle teenistussuhet pole veel lõpetatud ATS §-st 133 lg 1 tuleneval põhjusel.
|
| 3-3-1-19-01
|
Riigikohus |
24.04.2001 |
|
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
KOKS §-s 54-1 lg 1 sätestatud hüvitise maksmise peaeesmärgiks on kindlustada teenistusest vabastatud isik elatusvahenditega uue töö otsimiseks vajaliku mõistliku aja kestel. Silmas peetakse olukorda, kus isik vabaneb kohaliku omavalitsuse üksuse teenistusest, mitte juhtumit, mil linnavalitsuse liige jätkab pärast linnavalitsuse tagasiastumist teenistust linnavalitsuse liikmeks mitteoleva linnaametnikuna.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled - füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
|
| 3-3-1-10-01
|
Riigikohus |
17.04.2001 |
|
Kui isiku süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamine Kriminaalmenetluse koodeksi § 129 alusel toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka õiguspärase kahju tekitamise korral. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.
Avaliku teenistuse seadus ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses uurija määruse alusel süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega. Sellist kohustust ei sätesta ka Kriminaalmenetluse koodeksi § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu Avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu.
|
| 3-3-1-41-99
|
Riigikohus |
01.11.1999 |
|
Linnavolikogu esimehe kohale ennistatud isiku kaebus teenistusest puudutud aja eest tasu, kasutamata jäänud puhkuse eest kompensatsiooni ning lõpparve maksmisega viivitatud aja eest tasu nõudest tulenev vaidlus on tekkinud avalik-õigusliku iseloomuga avaliku teenistuse suhtest. Tegemist on muu avalik-õigusliku vaidlusega HKS § 4 lg. 2 mõttes.
Teenistusse ennistatud ametnikule tuleb maksta tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, lähtudes tema asemele võetud ametniku ametipalgast. Kui see ametipalk on väiksem, tuleb arvesse võtta Palgaseaduse § -s 4 lg. 1 sätestatud ühekuulist tähtaega. Selle perioodi eest tuleb ametnikule teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuda ebaseaduslikult vabastatud ametniku ametipalgast.
Linnavolikogu esimehe kohale ennistatud isiku kaebus teenistusest puudutud aja eest tasu, kasutamata jäänud puhkuse eest kompensatsiooni ning lõpparve maksmisega viivitatud aja eest tasu nõudest tulenev vaidlus on tekkinud avalik-õigusliku iseloomuga avaliku teenistuse suhtest. Tegemist on muu avalik-õigusliku vaidlusega HKS § 4 lg. 2 mõttes.
Kui seadusevastaselt vabastatud ametnik nimetatakse uuesti ametisse sel põhjusel, et vabastamine loeti kohtuotsusega seadusevastaseks, siis on tegemist teenistusse ennistamisega ATS-i mõttes koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.
ATS § 135 lg. 1 kohaselt saab tasu teenistusest sunnitud aja eest nõuda teenistusest vabastatud ametnik, kes nõuab teenistusse ennistamist. Kohtud ei saa mõista välja tasu sunnitult teenistusest puudutud aja eest kui vabastamise otsuse peale on protesti esitanud maavanem.
Kooskõlas ATS § 135 eesmärgiga tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast maha arvata hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel.
|
Facebook
Twitter