https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1195/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.03.2019

Enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Vastustaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning graafiku järgi viibis ta hoolduslehel oma vabal ajal. Kui kaebaja oleks hoolduslehel viibitud ajal töötanud, poleks tal RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt olnud õigust hüvitist saada. PäästeTS § 201 lg 3 kohaselt tasustatakse vaid väljaspool tööaega tehtud erakorraline ületunnitöö. Seega ei saanud kaebaja sama ajavahemiku eest palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist. (p 9)

Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)

Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.


Vt p 12.

Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.


Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)


RaKS § 62 lg 3 kohaselt saab isikult tagasi nõuda üksnes alusetult makstud hüvitise. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise piirangud on sätestatud RaKS §-s 60. Selles paragrahvis nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine. Summeeritud tööaja arvestuse tõttu ei ole kaebaja saanud ühe ja sama ajavahemiku eest palka ja ravikindlustuse hüvitist. Seetõttu ei kohaldu RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang. (p 11)

3-3-1-13-10 PDF Riigikohus 17.05.2010

ATS § 361 lg-ga 2 ja VõrdKS § 2 lg-ga 3 on täiendatud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida direktiivid otsesõnu ette ei näe. See ei ole direktiividega vastuolus, kui liikmesriik laiendab siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43 preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28).


ATS § 43 lg-st 1 ega ka Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. a määrusega nr 108 vastu võetud "Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja korrast" ei tulene teenistujale subjektiivset õigust välislähetusele. Seetõttu puudub ametnikul õigus nõuda enda välislähetusse saatmist. Samuti ei ole välislähetus reeglina ametniku, vaid asutuse huvides.


Ka ametiühingute seadus käsitab teenistuja õiguste piiramisena ebavõrdset kohtlemist ja nimetab, millist tegevust ei käsitata ebavõrdse kohtlemisena. Samas aga ei käsitle ametiühingute seadus ebavõrdse kohtlemise tunnuseid, aluseid, võrdse kohtlemise põhimõtteid ega loo diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks terviklikku regulatsiooni. Viimati mainitut sisaldab võrdse kohtlemise seadus.

Kui teenistuja väidab diskrimineerimist seetõttu, et ta esindab teenistujate huve või ta kuulub teenistujate ühingusse, tuleb rakendada ka võrdse kohtlemise seadust. Diskrimineerimisvaidluse lahendamisel peab kohus tuvastama faktilise asjaolu, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Kui kohus on sellise asjaolu tuvastanud, on diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb tõendamiskohustuse regulatsiooni (vt ka Euroopa Kohtu 10.07.2008 otsuse kohtuasjas C-54/07, Centrum voor gelijkheid van kansen en voor racismebestrijding, p-e 30-34 ja 17.07.2008 otsuse kohtuasjas C-303/06, S. Coleman, p-e 53-56). Seetõttu peab halduskohus esmalt kontrollima, kas tööandja rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud ja alles seejärel kontrollima, kas tööandja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid või mitte.

Kohus ei saa hinnata seda, kas konkreetse ametniku välislähetusse saatmine on otstarbekas või mitte. Kui ametiasutus keeldub ametnikku välislähetusse saatmast põhjendusega, et see ei ole otstarbekas ega vasta ametniku teenistusülesannetele, on tegemist objektiivsete põhjendustega, mis tõendavad, et võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json