https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-1137/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2023

Kolleegiumi arvates tuleb ATS § 77 lg 1 teist lauseosa kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub mõista nii, et normis on peetud silmas isikut, kes koordineerib iga päev ametniku teenistusalast tegevust. Mõiste ,,teenistusalane allumine“ seondub vahetult juhtimispädevusega – ametniku vahetul või kõrgemalseisval juhil on õigus määrata teenistujale teenistusülesandeid, korraldada asutuse sees kehtestatud eeskirjade järgimist ning tagada nende täitmine. Ka ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik teenistusalaselt juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut juhti (vt ka ATS § 53 lg-d 1 ja 2). Seega teeb igapäevast kontrolli teenistujale antud ametikohustuste täitmise üle üldiselt tema vahetu juht. ATS § 77 lg-t 1 tuleb praegusel juhul tõlgendada nii, et selles sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada kaebaja vahetu või kõrgemalseisev juht (vrd ka RKHKo nr 3-16-113/47, p 11). (p-d 11 ja 13)

ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad (RKHKo nr 3-15-325/63, p 14.1 esimene lause). (p 18)


PPA-s kehtestatud struktuurijaotuse eesmärk on eraldiseisvalt koordineerida iga struktuuriüksuse tööjaotust ning juhtimiskorraldust. Seega on PPA-s organisatsiooni sees oluline subordinatsiooni suhe struktuuriüksuse juhi (vahetu juhi) ning tema alluvate vahel. Teenistusalluvussuhe tekib struktuuriüksuse sees, mitte üksuste üleselt. Distsiplinaarmenetluse toimetamisel kui ka hilisemal distsiplinaarkaristuse määramisel sekkutakse ametniku ning ametiasutuse vahelisse teenistus- ja usaldussuhtesse (ATS § 5 p 1). Seetõttu on nii distsiplinaarsüüteo esmaste asjaolude hindamise, distsiplinaarmenetluse algatamise kui ka karistuse määramise õigus antud isiku vahetule juhile või tema ametisse nimetamise õigust omavale isikule (vt ka ATS § 72 lg-d 1 ja 3 ja ATS § 77 lg 1; politseiteenistuses PPA peadirektor (PPVS § 91 lg 2 p 2 ja § 92 lg 1 v.r)). Politseiteenistuses on distsiplinaarsüütegude menetlejaks sisekontrollibüroo (vt ka PPA kontroll‑ ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhend, p 4 ja siseministri 17. juuli 2014. a määrus nr 33 „Politsei‑ ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 19 p 2). Konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse toimetamisel ei ulatu sisekontrollibüroo pädevus üldjuhul asja menetlemise õigusest kaugemale. (p 16)


Riigikohus ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel (RKHKo nr 3-14-52077/65, p 17). (p 18)

3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019

Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)


Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13)

IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14).

Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16)

Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.

IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18)

Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19)

Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22)

Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)

Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)


Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)


Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)


Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)


Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)

Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)

3-16-2498/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.04.2019

KrMS § 12612 lg 3 järgi võib jälitustoiminguga saadud andmeid muu hulgas kasutada seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Riigikohus on kinnitanud, et teatud juhtudel võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selleks peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p-d 16–17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)

Kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 12612 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise. (p 18)

Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)


Kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 12612 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise. (p 18)


Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)


Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)

Vaidlusaluses asjas pärines teave, mille MTA edastas PPA-le, jälitustoiminguna tehtud pealtkuulamisest. PPVS § 750 lg 1 järgi on lubatud jälitustoimingud järgmised: jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda; koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringud; teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult (vt KrMS § 1263 lg 1). PPVS § 750 lg 1 ei võimalda andmeid koguda teabe salajase pealtkuulamisega (lisaks salajase pealtvaatamisega, postisaadetise varjatud läbivaatusega, politseiagendi kasutamisega ega matkimisega, vt KrMS § 1263 lg-d 2 ja 3). Ka varem teisel ajendil kogutud jälitusteave peab olema saadud PPVS § 750 lg-s 1 nimetatud jälitustoiminguga, et seda oleks võimalik isiku politseiteenistusse sobivuse otsustamisel kasutada. Arvestades, et puudub täpne norm olemasolevate jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamiseks politseiteenistusse võtmise otsustamisel, ei ole praegu kehtivate normide valguses võimalik PPVS § 750 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada. Jälitustoimingute tulemusel saadud andmete kasutamise võimalused peavad olema selged ja piiritletud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 16). Vähetähtis ei ole ka see, et PPVS § 750 lg 1 rakendamine eeldab, et isik peab andma andmete kogumiseks kirjaliku nõusoleku. (p 20)

KrMS § 12612 lg-s 3 viidatud eriseaduste norme tuleks täiendada ja sellel eesmärgil ka põhjalikumalt analüüsida, tagamaks ühest küljest põhiõiguste kaitset silmas pidades normide selgus ja täpsus, kuid teisalt piisav paindlikkus, et avalikes huvides oleva sätte eesmärgi saavutamine ei muutuks võimatuks. PPVS § 750 lg-s 1 ette nähtud võimalus kontrollida vaid isikuankeedis esitatud teavet, et otsustada isiku sobivus politseiteenistusse, ei pruugi olla piisav KrMS § 12612 lg 3 eesmärgi saavutamiseks, arvestades et isikuankeet ei sisalda kõiki andmeid, mida on vaja isiku teenistuste võtmise otsustamiseks. (p 23)


HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest muu hulgas siis, kui tegemist on põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Tõendi saamine HKMS § 62 lg 3 p 1 tähenduses hõlmab eelkõige riigi jälitustoiminguga teabe saamist. Jälitustoimingute tegemise alused ja kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS § 1 lg 2). Kriminaalmenetluses on jälitustoiminguga saadud teave lubatav tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Seega hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest. Sellise kaalutlusotsuse langetamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele (vt RKTK otsus nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 21)


Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks tõendina ei piisa ringkonnakohtu üldsõnalisest tõdemusest, et ei ole põhjust kahelda jälitustoimingute tegemise õiguspärasuses, kuna vastustaja väitel on kõik vajalikud eeldused selleks täidetud. Kohus hindab tõendi lubatavust, kontrollides tõendi vastavust HKMS §-s 62 toodud tingimustele. (p 21)

3-15-1879/57 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018

Seadustes eristatakse tähtaja kulgemise peatumist ja tähtaja kulgemise peatamist: tähtaja kulgemise peatumine toimub automaatselt, samas kui tähtaja kulgemise peatamine eeldab vastavasisulist otsustust. ATS § 77 lg-s 2 on sätestatud kaks õigusnormi. ATS § 77 lg-s 2 sätestatud lause esimeses osas kasutatakse sõnastust „tähtaja kulgemine peatub ajaks“, mis laieneb grammatiliselt ka lause teises osas nimetatud juhtumile, mil paralleelselt distsiplinaarmenetlusega toimub teine menetlus, näiteks väärteomenetlus, kriminaalmenetlus või maksumenetlus. ATS § 77 lg 2 mõistmisel ei saa aga lähtuda pelgalt sätte ühest sõnastusviisist, mis on kollisioonis sama sätte teise sõnastusviisiga. (p-d 20 ja 21)

Tähtaja kulgemise peatumiseks on vaja otsustust, millega tuvastatakse, et teise menetluse käigus hinnatavatel asjaoludel on või võib olla tähtsust distsiplinaarmenetluses. Otsustust on vaja ka selleks, et määrata selgelt kindlaks ajavahemik, mil tähtaja kulgemine on peatunud. Nimelt ei sätesta ATS § 77 lg 2, et tähtaja kulgemine peatub kogu teise menetluse läbiviimise ajaks. Otsustuse olemasolu peab olema isikule, kelle suhtes see tehakse, teada ning otsustuse olemasolu ja tegemise aeg peab olema hõlpsasti kontrollitav. Sellise otsustuse saab teha distsiplinaarkaristuse määramise õigusega isik käskkirja või korralduse teel. Tähtaja kulgemise peatamise otsustus, nagu ka distsiplinaarmenetluse algatamine, on menetlustoiming, mis ei määra kindlaks menetluses tehtava sisulise otsustuse lõpptulemust. (p-d 21 ja 23, vt ka p 22)


Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses saab lisaks distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajale (ATS § 72 lg 3) ära näidata ka kuuekuulise tähtaja peatumise, kui distsiplinaarmenetluse algatamisel on alust arvata, et teises menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Praktilisem on aga teha see otsustus siis, kui distsiplinaarsüüteos kahtlustatav ametnik on pärast seda, kui distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri või korraldus on talle kätte toimetatud, ATS § 73 lg 3 alusel ära kuulatud. Sel juhul tuleks muuta distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses menetluse läbiviimise tähtaega, peatades selle kulgemise näiteks teises menetluses tehtud otsuse jõustumiseni. Kui menetluse peatamist eeldavad asjaolud ilmnevad või langevad ära distsiplinaarmenetluse hilisemas staadiumis, siis tuleks distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja või korraldust samuti muuta. Käskkirja või korralduse muutmisega saab ka taastada tähtaja kulgemise selleks, et distsiplinaarsüüteos kahtlustava ametniku suhtes saaks teha ATS-is sätestatud menetlustoiminguid (vt nt ATS § 73 lg 7, vrd RKHK otsus asjas nr 3-15-325, p-d 19.5 ja 20). Karistuse saab määrata pärast seda, kui tähtaja kulgemine on taastatud. (p 23)

3-16-113/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2018

Olukorras, kus ametniku toime pandud distsiplinaarsüüteost oli teadlik tema vahetu juht, keda karistati samuti analoogse teo eest distsiplinaarkorras, ei ole ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgema hakkamist õige seostada päevaga, mil rikkumisest sai teada vahetu juht, kes oli rikkumisega seotud. ATS § 77 lg-t 1 tuleb seepärast tõlgendada selliselt, et selles sätestatud tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil rikkumisest sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, kuid kes ei ole rikkumisega seotud. Seejuures ei saa teadmist järeldada pelgalt järelevalvekohustusest. (p 11)


Avalikus teenistuses toime pandud rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 13).

Teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest ei olnud proportsionaalne. Kolleegium võtab sh arvesse, et ametniku teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas asutuses nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka asutuse juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Eeltoodud asjaolud soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et ametnik pani rikkumised toime asutuse juhi alluvana ja sellise tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. (p 16, vt ka p 15)


Teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest ei olnud proportsionaalne. Kolleegium võtab sh arvesse, et ametniku teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas asutuses nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka asutuse juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Eeltoodud asjaolud soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et ametnik pani rikkumised toime asutuse juhi alluvana ja sellise tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. (p 16)


Distsiplinaarkaristusest vabanemiseks (vt ATS § 75 lg 3) on oluline järgida õigusvastase korralduse täitmisest keeldumise korda. Kui korraldus on vastuolus õigusaktidega, siis on ametnikul kohustus keelduda selle täitmisest (ATS § 54 lg 1 p 1) ja teavitada viivitamata õigusvastasest korraldusest selle andjat ja tema vahetut juhti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, nt e-kirja vahendusel. Kui õigusvastast korraldust korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis on ametnikul vaatamata korralduse õigusvastasusele kohustus korraldus täita. Kui aga ametnik kahtleb jätkuvalt korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest (ATS § 54 lg 4 teine lause). Distsiplinaarvastutus on välistatud mitte üksnes ATS § 54 lg 4 teises lauses nimetatud juhul, vaid ka ATS § 54 lg 4 esimeses lauses nimetatud juhul, kui ametnik ei saanud aru ega pidanudki aru saama selle sätte alusel antud korralduse õigusvastasusest. (p 13)


3-15-2221/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi senise praktika järgi tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada ka siis, kui süütegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, langeb kohtuliku kontrolli käigus ära üks süütegu (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-09, p 9, ja nr 3-3-1-76-12, p 18). Teist liiki haldusasjade lahendamisel on kolleegium olnud kaalutlusvigade tagajärgede suhtes teistsugusel seisukohal kui distsiplinaarasjade lahendamisel, omistades määrava tähenduse asjakohatute argumentide hulgale ja tähendusele kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-12, p 12, ja nr 3-3-1-37-15, p 20). (p-d 11–12)

Kolleegium peab õigeks ühtlustada kohtupraktikat ja lähtuda viimasest seisukohast ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade puhul. Kolleegium muudab oma seisukohta, mis kujundati asjades nr 3-3-1-10-09 ja nr 3-3-1-76-12. Kolleegium asub seisukohale, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse. (p 13)


Kuna ametnik on enne karistuse määramist ATS § 73 lg 7 nõuete kohaselt ära kuulatud, siis ei saa ATS § 72 lg-s 3 ja § 73 lg-s 3 nimetatud kohustuste rikkumine haldusorgani poolt tuua kaasa karistuse määramise käskkirja õigusvastasust. (p 16)


Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri langeb põhjendustelt kokku distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja et karistuse määramise käskkirjas on ametniku mahukat arvamust ja vastuväiteid refereeritud napilt, et anna alust järelduseks, et nendega karistamisel ei arvestatud ning et karistuse määramine oli õigusvastane just ametniku väidete käskkirjas esitamata ja analüüsimata jätmise tõttu. (p 17)

3-15-325/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2017

ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad. (p 14.1., vt ka p-d 15.1.–15.2. ja 16) Distsiplinaarkaristust on keelatud määrata (distsiplinaarvõimu teostada) mitte üksnes ajal, mil ATS § 77 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad on möödunud, vaid ka ajal, mil distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine on peatunud (ATS § 77 lg 2). (p 14.2, vt ka p 11) Distsiplinaarvõimu ei saa ametniku suhtes teostada ajal, mil tema avaliku võimu teostamise õigus on ATS § 83 alusel peatunud. (p 15.3) Mõlemal õigussuhte poolel võib olla raskendatud või lausa võimatu avaliku võimu teostamise peatamisel teha menetlustoiminguid. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ja selle kulgemise peatumine ATS § 83 punktides 1 kuni 5 ning 7 ja 8 nimetatud ajaks kaitsevad rohkem ametnikku kui õigussuhte nõrgemat poolt, vabastades ta distsiplinaarmenetluses osalemisest ajal, mil tema õiguste kasutamine on eelduslikult takistatud või raskendatud. Sellisena võtab tähtaja peatumise regulatsioon ametnikult hilisemates vaidlustes vajaduse tõendada, et ta osales menetluses, omamata piisavaid võimalusi esitada enda kaitseks väiteid ja hankida tõendeid. (p 19.3) Karistuse määramine ajal, mil ametnikul oli enda õigusi distsiplinaarmenetluses raske kaitsta ja seetõttu ka enda õiguste rikkumist hiljem kohtus raske tõendada, võib tekitada ametnikule eelduslikult raskemaid tagajärgi kui need, mis võivad tekkida avalik-õiguslikele tööandjatele (kohalikule omavalitsusele või riigile) süüteos süüdi oleva, kuid ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja peatumise ajal ATS § 87 alusel ametniku enda algatusel teenistusest vabastatud ametniku karistamata jätmisel. Selline teenistusest vabastamine ei välista hilisemat kahjunõuet isiku vastu ja tema süü tõendamist kahjunõude menetlemisel (vt ATS § 75 lg 10 esimene lause). (p 19.4) ATS § 82 lg 2 kohaldamisel on distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud ametnik distsiplinaarmenetluse toiminguteks kättesaadav. (p 21)

3-3-1-29-16 PDF Riigikohus 16.11.2016

Alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna „diskrediteeriks“). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. (p 10-11)

Oluline on, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel. (p 13)

Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)


Alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna „diskrediteeriks“). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. Teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. (p 10-11)


Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)

Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)


Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud politseiametnikul alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et ta pani väljaspool teenistust toime vääritu teo. Pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. (p 14-15)


Kui asutus tõi distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkirjas politseiametniku tegevusena esile venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, saab iga tegu käsitleda eraldi, mitte allumatusena kui ühe vältava süüteona. (p 16)

3-3-1-13-16 PDF Riigikohus 18.10.2016

Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)


Väärika käitumise nõuet võib mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. (p 20)


PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole teenistussuhetes kohaldatavad. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12)

Kui asutus ei koosta joobeseisundis teenistuja kohta asutuse töökorras ette nähtud vabas vormis akti, on asutus rikkunud enese kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja töölt kõrvaldamise korda. Töökorras kindlaks määratud reegleid peab järgima ka asutus. (p 14)


ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. (p 29)

Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)


PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad teenistussuhetes. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12)

Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)

3-3-1-76-12 PDF Riigikohus 15.05.2013

NB! Riigikohus ühtlustab praktikat distsiplinaarasjades ärakuulamisõiguse tagamise kohta. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, seetõttu võib jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui selle andmisel toimunud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna ärakuulamisõigusel eriline roll isiku õiguste kaitsel, siis mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja raskem ära-kuulamisviga, siis seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa tema jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades praktiliselt selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isiku õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks tema väidetes toodud asjaolud arvestades anda teistsugust haldusakti.


Kohtupraktikas on leitud, et distsiplinaarkaristuse määramise menetluses on ametnikul õigus olla ära kuulatud ning talle peab olema piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab ta saama esitada küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Isikule peab olema ka selge, millise sisuga haldusakt ja millistel peamistel põhjustel võidakse välja (otsus nr 3-3-1-82-03, p 17, otsus nr 3-3-1-72-10, p 17, otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Kui isik vaid aimab kavandatava koormava haldusakti sisu, siis sellest korrektseks ärakuulamiseks ei piisa (vrd otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Isiku ärakuulamisõigusele vastab haldusorgani kohustus isik ära kuulata, mille üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine. Isik tuleb ära kuulata, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt teda koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus määratakse.

Kohtupraktika ühtlustamise korras märgib Riigikohus, et ära-kuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa soodsama haldusakti andmist. Ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isikut õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks isiku väidetes toodud asjaolud anda alust teistsuguse haldusakti andmist.


Seadus tagab distsiplinaarsüüteo menetluses isikule karistusõigusele omase kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni (otsus nr 3-3-1-38-09, p 11). Distsiplinaarmenetlusele laienevad ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab põhjendama, kuidas ta on tõendite alusel jõudnud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.


Juba ühe süüteo alusetu omistamine isikule võis mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 07.06.2018, nr 3-15-2221/33, p 13)

3-3-1-14-13 PDF Riigikohus 10.04.2013

Maksusaladust sisaldava dokumendi edastamisega isikule, kellel polnud õigust sellist teavet saada, rikkus ametnik maksusaladuse hoidmise kohustust. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse valikul kaaluda karistuse vastavust süüteo raskusele, toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-35-02, p 12). Iga üksikjuhtumit tuleb käsitada unikaalsena, arvestada rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluda ning käskkirjast peavad nähtuma ka põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, p 13, otsus asjas nr 3-3-1-74-03, p 11, nr 3-3-1-46-12, p 27). Distsiplinaarmenetluse läbiviimisega seoses on korduvalt selgitatud, et lähtuda tuleb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 22).


Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistuse valik on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus. Distsiplinaarkaristused loetles ATS v.r § 85 lg 1 ning kui tegemist oli jämeda rikkumisega, siis andis ATS v.r § 118 lg 2 võimaluse kohaldada teenistusest vabastamist ka juhul, kui ametnikul ei olnud kehtivat distsiplinaarkaristust. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamine ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise, sh näiteks teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, p 13, otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-09, p 14, otsus haldusasjas nr 3-3-1-96-10, p 12). Kui mingi tegu määratletakse jämeda rikkumisena, ei vabasta see ikkagi distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Eelnevalt viidatud kohtupraktika valguses tuleb TDVS § 8 lgst 1 lähtuvalt arvestada selles loetletud asjaolusid.


01.04.2013 jõustunud ATS ei näe üldreeglina õigusvastase teenistusest vabastamise korral õiguskaitsevahendina ette teenistusse ennistamist (erand ATS § 105 lg s 4). Siiski ei välista kehtiv õigus, sh uue ATS-i rakendussätted seni kehtinud avaliku teenistuse seaduse alusel esitatud nõude rahuldamist.

Teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise tõttu teenistusse ennistamisel isikul on õigus saada ATS v.r. § 135 lg 1 alusel tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtupraktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11, p 14) on võimalik arvata sel alusel makstavast hüvitisest maha tasu, mille isik on teenistusest sunnitult puudutud ajal omandanud oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. Selle sätte alusel tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist (otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11, p 19). Summa kindlaksmääramisel tuleks eelistada, et seda teeks kohus, kellel on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks, kuid HKMS § 167 lg st 1 tulenevalt on võimalik rahasumma kindlaksmääramise kohustuse panemine ka haldusorganile (otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11, p 22).

3-3-1-46-12 PDF Riigikohus 22.10.2012

Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitustaotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.


Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.


Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.


Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta.

Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu.

TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.


Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest.

Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.

3-3-1-45-11 PDF Riigikohus 26.10.2011

Avaliku teenistuse seadus ei sätesta joobeseisundi tuvastamise korda, samuti ei ole viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses ning "teenistuses joobnuna viibimine" on tuvastatav üldiste tõendamisreeglite järgi. Kohaldatavad ei ole kehtivas õiguses (politseiseadus, liiklusseadus) olemasolevad regulatsioonid joobeseisundi mõiste ja selle tuvastamise korra kohta.

Tunnuse "teenistuses joobnuna viibimine" tuvastamiseks puudub numbriline piirmäär, mis automaatselt kinnitaks isiku joobnud olekut. Samas võib numbriline näit olla üheks joobnud olekut kinnitavaks tõendiks. Joobnud oleku tuvastamine on põhimõtteliselt võimalik üksnes isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise kaudu. Joobnuna teenistuses viibimise tõendamiseks võib seega kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust, aga ka mõõtevahendi kasutamisel saadud tulemusi.


Distsiplinaarkaristuse tühistamise aluseks võib olla asjaolu, et joobe mõõtmiseks kasutatud indikaatorvahendit ei ole joobeseisundi tuvastamise protokollis identifitseeritud. Sellisel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata indikaatorvahendi nõuetele vastavust ja usaldusväärsust. Kasutatud indikaatorvahendi mudeli numbri esitamine kohtumenetluses ei tõendada, et isikut kontrolliti just selle indikaatorvahendiga. Kui kontrollitav isik nõustub sellega, et indikaatorvahendi näit joobeseisundi tuvastamise protokollis fikseeritakse, siis sellega ei ole ta tunnistanud joobnud olekut. Isikul säilib õigus seada hilisemas menetluses kahtluse alla selle tõendi usaldusväärsust.


Avaliku teenistuse seaduses ei ole mõistet "joobnuna" defineeritud ega viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale. Samuti ei ole sätestatud vastavasisulist korda. Vastavasisulist korda ei kehtesta ka eriseadusena vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid. ATS § 84 p-s 1 kasutatud mõiste "joobnuna" puhul on tegemist autonoomse mõistega, mida tuleb käsitada määratlemata õigusmõistena. Joobnud oleku tuvastamisele ei saa analoogia korras kohaldada politseiseaduse ja liiklusseaduse vastavaid sätteid. Määratlemata õigusmõiste tuleb kohtul endal sisustada. Mõiste "joobnuna" all tuleb mõista alkoholi tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

3-3-1-13-11 PDF Riigikohus 18.05.2011

Iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne. Seetõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma selles haldusaktis. Teisele dokumendile viitamisel peab olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest. Abstraktsel viitamisel menetluses esitatud dokumentidele ei ole menetlusosalistel ega kohtul võimalik üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. (vt nt Riigikohtu 14.10.2003 otsust asjas nr 3-3-1-54-03).


Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada. See ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse rakendada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist (vt nt 13.06.2002 otsust asjas nr 3-3-1-35-02; 24.03.2011 otsust asjas nr 3-3-1-96-10). Pädeval ametiisikul on distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalumisruum. Seadusest tulenevalt on ta kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluma, seejuures arvestades ka teenistuja varasemat käitumist.

3-3-1-96-10 PDF Riigikohus 24.03.2011

Karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda distsiplinaarmenetluses. Vääritut käitumist sisustavate väidete esitamine karistust määrava haldusorgani poolt alles kohtumenetluses ei ole lubatud. Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb kirjeldada kohtupraktikas väljakujunenud määratlusele vastavalt vääritut tegu või selle kvalifitseerimist võimaldavat järelmit. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui rikutav kohustus on sätestatud avaliku teenistuse eetikakoodeksis, siis ainuüksi see asjaolu ei anna alust pidada distsiplinaarüleastumist väärituks teoks.


Kui teenistusest vabastamise käskkirjas ei ole etteheidetavat tegu lisaks teenistuskohustuste täitmata jätmisele kirjeldatud ka vääritu teona, siis ei ole kohaldatav Riigikohtu 25.11.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-70-03 p-s 14 väljendatud seisukoht, mille kohaselt kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS § 84 p 3 järgi. Vääritu teo mõistet on Riigikohus selgitanud sama otsuse p-des 15 ja 16.

3-3-1-72-10 PDF Riigikohus 10.12.2010

Distsiplinaarvastutuse kohaldamisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum. Võimalikest karistustest rangeima - teenistusest vabastamine - määramine toob kaasa isiku jaoks olulised õiguslikud tagajärjed. Riigikohus on varasemas praktikas pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist loetud haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt Riigikohtu 19.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-23-06).


Kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid, mil haldusmenetlus võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. Üldreeglina tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist. Riigikohtu seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (vt 14.01.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-82-03). Ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades on Riigikohus osutanud ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldine õiguspõhimõte. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes


Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine on üks distsiplinaarmenetluse toiming, millega antakse menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta. Sellega luuakse isikule võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamisel on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele ja haldusõiguse põhimõtetele. Haldusakti adressaadile peab ärakuulamine olema üldreeglina tagatud ning HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist.

3-3-1-38-09 PDF Riigikohus 16.12.2009

TDVS § 7 lg-e kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole TDVS § 7 lg 2 teise lause kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Nimetatud sätete eesmärgiks on tagada karistusõigusele omane isiku kõrgendatud kaitstus ja süütuse presumptsiooni põhimõtete järgimine distsiplinaarsüüteo menetluses. Sellele põhimõttele saab isik tugineda üksnes alustatud distsiplinaarmenetluses, mitte aga teenistussuhetes üldiselt.

Käesolevas asjas esitati teenistuslikus ettekandes ebaõiget teavet. Asjaolul, et teenistusliku ettekande tegemise ajal võis olla isiku suhtes alustatud väärteomenetlust, ei oma tähendust TDVS § 7 lg 1 kohaldamise aspektist. Teenistuslik ettekanne ei ole samastatav distsiplinaarsüüteo menetluses nõutava seletusega, millele laieneb TDVS § 7 lg-st 1 tulenev garantii. Seisukoht, millest tulenevalt ei oma tähtsust ebaõige informatsiooni edastamise aeg, muudab ebaaususe teenistussuhetes, sh teadvalt ebaõige informatsiooni esitamise kõrgemalseisvale ametiisikule sõltumata selle vormist distsiplinaarkorras mittekaristatavaks.

3-3-1-10-09 PDF Riigikohus 30.04.2009

Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 07.06.2018, nr 3-15-2221/33, p 13)

3-3-1-9-09 PDF Riigikohus 09.04.2009

ATS § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine on õiguspärane ka siis, kui kehtiv distsiplinaarkaristus on olemas teise teo eest karistuse määramise ajaks. Nimetatud sätte tõlgendamisel selliselt, et kehtivat distsiplinaarkaristust saab arvesse võtta vaid siis, kui see on määratud järgmise teo toimepanemise ajaks, ei oleks võimalik järgneva teo eest karistamisel arvesse võtta varasemat tegu, mille eest karistuse määraja ei ole õiguspärase menetluse tulemusena jõudnud veel karistust määrata. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise või distsiplinaarüleastumise menetlemise ajal ei ole veel selge, kas distsiplinaarsüütegu leiab tõendamist. Selge ei ole ka see, kas teo distsiplinaarsüüteona kvalifitseerimisel karistus mõistetakse ning milline võimalikest karistustest valitakse. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse põhimõtetest ei ole alati võimalik lõpptulemuseni jõuda väga kiiresti, sest välja tuleb selgitada kõik teo, selle toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvad asjaolud ning tagada isiku menetluslikud õigused.


ATS § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine on õiguspärane ka siis, kui kehtiv distsiplinaarkaristus on olemas teise teo eest karistuse määramise ajaks. Nimetatud sätte tõlgendamisel selliselt, et kehtivat distsiplinaarkaristust saab arvesse võtta vaid siis, kui see on määratud järgmise teo toimepanemise ajaks, ei oleks võimalik järgneva teo eest karistamisel arvesse võtta varasemat tegu, mille eest karistuse määraja ei ole õiguspärase menetluse tulemusena jõudnud veel karistust määrata. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise või distsiplinaarüleastumise menetlemise ajal ei ole veel selge, kas distsiplinaarsüütegu leiab tõendamist. Selge ei ole ka see, kas teo distsiplinaarsüüteona kvalifitseerimisel karistus mõistetakse ning milline võimalikest karistustest valitakse. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse põhimõtetest ei ole alati võimalik lõpptulemuseni jõuda väga kiiresti, sest välja tuleb selgitada kõik teo, selle toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvad asjaolud ning tagada isiku menetluslikud õigused.

ATS § 118 lg 2 võimaldab ka varasema teo eest kehtivat karistust omava isiku puhul diskretsiooniruumi karistuse valikul. Kehtiv karistus ei too igal juhul endaga kaasa teenistusest vabastamise kui rangeima karistuse määramist, sest TDVS § 8 lg-s 1 sätestatud põhimõttest tulenevalt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.

3-3-1-10-05 PDF Riigikohus 02.05.2005

ATS § 133 lg 3 sätestab teenistusest vabastamisel distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu vabastamise aja piirangu vaid teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisel. Teiste ametnike distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamisele seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Teistsugusele järeldusele ametniku haiguse ajal distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasusest ei vii ka TDVS § 6 lg 3 ja ATS § 108 koostoimes. TDVS § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel asjaoludel, sh töö- või teenistussuhte peatumine töötaja või ametniku ajutise töövõimetus ajaks. Sellest sättest ei tulene asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks ATS §-s 133 sätestatule.


Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.


Kuigi nii politseikooli direktorit kui politseiprefektuuri ajendasid karistust määrama politseiametniku samad teod, ei saa sellest teha järeldust, et karistamisel oleks rikutud PolTS § 43 lg-st 2 ja ATS § 85 lg-st 2 tulenevat korduva karistamise keeldu. Selle põhimõtte järgimisele hinnangut andes tuleb vaadelda, millist eesmärki erinevate kohaldajate määratud karistused teenisid ja millised olid sotsiaalsed huvid, mida karistuse määramisega kaitsta sooviti. Kuna sotsiaalne hüve, mida sooviti kaitsta määrates karistust ATS § 84 p3 ja PolTS § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel, oli tunduvalt olulisem ja ulatuslikum neist väärtustest, mida on võimalik kaitsta karistust määrates politseikooli sisekorraeeskirja rikkumise eest, ei ole politseikooli kadettide nimekirjast kustutamine distsiplinaarkaristus ATS § 85 lg 2 ja PolTS § 43 lg 2 tähenduses.

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json