/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-4-17 PDF Riigikohus 22.06.2017
ELÜPS v. r § 62 lg 2 p 4 järgi teadliku valeandmete esitamise korral taotluse rahuldamata jätmiseks ei piisa üksnes tuvastamisest, et ükskõik millised taotluses esitatud andmed on ebaõiged ja isik sellest teadlik. ELÜPS v. r § 62 lg 2 p 4 tuleb tõlgendada selliselt, et andmed, mille ebaõigsus toob kaasa taotluse rahuldamata jätmise, peavad olema esitatud taotleja või taotluse õigusaktiga kehtestatud nõuetele vastavuse kohta. Igal juhul peab olema tegemist andmetega, mille esitamist taotlejalt selgesõnaliselt (ka näiteks taotluse vormis, täitmise juhendis) nõutakse. Üksnes sellisel juhul annab taotleja andmeid teadlikult ja sihikindlalt, kui esitab nõutud andmeid. Sellise tõlgenduse tingib ka asjaolu, et haldusorganil on üldjuhul vajadus ja võimekus kontrollida üksnes nende andmete õigsust, mis taotluste nõuetekohasuse kindlakstegemisel või taotluste hindamisel rolli mängivad. Kui ühel juhul erinevalt teistest hõlmab kontroll ka ebaoluliste andmete õigsust, võib tegemist olla taotlejate ebavõrdse kohtlemisega ning rikutakse taotleja õigust õiglasele menetlusele. Eriti kehtib see sellisel juhul, kui väidetavad valeandmed sisalduvad äriplaanis, mis üldiselt on prognoos. (p-d 16 ja 18)
3-3-1-10-13 PDF Riigikohus 22.05.2013
Maaelu arengu toetuste andmise korda ja aluseid sätestava Eesti maaelu arengukava 2007–2013 (MAK) alameetme 3.1.2 mõistes loetakse maapiirkonnaks valdu (sh vallasisesed linnad, milles elanike arv jääb alla 4000) ja kuni 4000 elanikega väikelinnasid. Vastavad linnad on ära toodud MAK tabelites 2 ja 3. Põllumajandusministri 12.03.2008 määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ MAK eesmärkidest lähtuva tõlgendamise teel ei ole võimalik alameetme toetuse sihtala laiendada Kohtla-Järve Oru linnaosale. Oru linnaosa seotus Kohtla-järvega eristab teda selgelt MAK-s nimetatud väikelinnadest ja vallasisestest linnadest. Oru linnaosa ei paikne ka ühegi valla territooriumil, mistõttu ei saa teda käsitada vallasisese linnana MAK mõttes. Samuti ei ole Oru linnaosa iseseisev kohaliku omavalitsuse üksus, seega ka mitte väikelinn MAK mõttes. Oru linnaosal võib olla sarnasusi valla-siseste või alla 4000 elanikuga väikelinnadega, kuid teda ei ole õige käsitada maapiirkonnana. OECD määratluse kohaselt on kõik Eesti maakonnad käsitatavad maapiirkondadena, kuid Eesti puhul on MAK-s selgelt ja põhjendatult välistatud maapiirkonnana määratlemine OECD metoodika aluse. MAK on võtnud Eesti maapiirkonna määratlemisel aluseks Eesti Statistikaameti metoodika, mille järgi saab maapiirkonna rahvastikuks arvestada valdade elanikke. Lisaks sellele käsitab MAK maapiirkonnana ka väikelinnu, mis on ära toodud MAK tabelites 2 ja 3.
Asjaolu, et maaelu arendamiseks mõeldud toetuste jagamist reguleerivas sättes ei ole arvestatud Oru linnaosa eripära ega seatud seda linnaosa võrdseks maapiirkonnaga, ei riku võrdsuspõhiõigust ning ei ole ka vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
3-3-1-12-11 PDF Riigikohus 12.05.2011
RPKS § 20 lg 5 seob toitjakaotuspensioni määramise kolme tingimuse üheaegse esinemisega. Tingimust, mille kohaselt toitja peab olema teadmata kadunud, ei ole seaduses avatud. Teadmata kadunud isiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TSÜS §-st 17, millest see mõiste on avatud. Lisaks sellele tingimusele peab toitjakaotuspensioni määramiseks asjaoludest tulenevalt olema tõsiseid kahtlusi toitja elusoleku suhtes ning need kahtlused peavad olema kestnud vähemalt 12 kuud. Isik võib küll olla olnud erakordselt pikka aega kadunud, kuid kui pole esitatud tõsiseid kahtlusi tema elus oleku kohta, siis ei ole alust kohaldada RPKS § 20 lg-t 5. Tõendiks selle kohta, et isik on teadmata kadunud, on politsei tõend. Pensioniametil puudub pädevus tuvastada, et isik on teadmata kadunud. Õigus toitjakaotuspensionile on põhiseaduse kaitsealas. Seetõttu on mõeldav jälitustegevuse seaduse alusel algatada teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus selleks, et teha kindlaks toitjakaotuspensioni määramise jaoks nõutav asjaolu. RPKS § 32 lg 2 p-s 2 sätestatud võimalus määrata toitjakaotuspensioni varasemast tähtajast kui pensioni taotlemise päevast ei ole kohaldatav olukorras, kus politsei ei ole algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, samuti olukorras, kus sellise menetluse käigus on isiku asukoht tuvastatud.
Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud sellega, et pensioniamet ei saa erakordselt pikka aega toimunud isiku tagaotsimise korral tunnistada isikut teadmata kadunuks. Taolises olukorras on selgelt eristatav isikute grupp, kus toitjaks on teadmata kadunud isik, kelle puhul on alust eeldada, et ta ei ole enam elus. Samuti on eristatav isikute grupp, kus toitja on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks ja kelle asukohta ei ole suudetud tuvastada, kuid puudub alus eeldada, et ta ei ole enam elus. Kuna toitjakaotuspensioni eesmärk on osutada abi toitja surma korral, siis on põhjendatud eristada kadunud isikuid, kelle puhul on alust eeldada, et nad on surnud, kadunud isikutest, kelle puhul seda alust ei ole.
Põhiseadusest ei ole tuletatav riigi kohustus maksta just toitjakaotuspensioni lastele, kelle vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses oma lastele elatise mittemaksmisega. Küll on teatud tingimustel tuletatav lapse õigus riigi abile juhuks, kui tema vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses lapsele elatise mittemaksmisega ning sellest tulenevalt õigus sellele, et kehtestataks vastavasisuline õiguslik regulatsioon. Eelduslikult on sellekohane õiguslik regulatsioon siiski mõeldav vaid etteulatuvalt.
3-3-1-69-09 PDF Riigikohus 31.03.2011
Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.
Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.
Vahistamine riivab isikuvabaduse kõrval ka teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.
Kui isiku vahistamisel on omandipõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe. Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.
Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 punkti 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-st 25 tulenevalt. AVVKHS ei täpsusta, millises osas on seaduse § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt ka Riigikohtu 17.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 punkti 15).
3-3-1-89-09 PDF Riigikohus 10.02.2010
Sellel, kas isiku tervist on kahjustatud eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes, ei ole olemuslikku vahet. Seetõttu on õige tõlgendada RLS § 22 lg 1 p 11 selliselt, et nimetatud sättes ettenähtud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ei saa RLS § 22 lg 1 p-s 11 ette nähtud riigilõivuvabastus sõltuda pelgalt sellest, kas kahjunõude läbivaatamine kuulub maa- või halduskohtu pädevusse.
Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ei saa RLS § 22 lg 1 p-s 11 ette nähtud riigilõivuvabastus sõltuda pelgalt sellest, kas kahjunõude läbivaatamine kuulub maa- või halduskohtu pädevusse. Sellel, kas isiku tervist on kahjustatud eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes, ei ole olemuslikku vahet. Seetõttu on õige tõlgendada RLS § 22 lg 1 p 11 selliselt, et nimetatud sättes ettenähtud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses.
3-3-1-62-07 PDF Riigikohus 24.01.2008
Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
3-3-1-48-07 PDF Riigikohus 29.11.2007
Enne 19. jaanuaril 1999. a Eesti Vabariigi seaduses "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" tehtud muudatuse jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile. 1999. a tehtud seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu liikmete vahel ning pensioneerimisel hakati võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu. Kui isik jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.
Parlamendipensione reguleeriv seadus on erinevatel aegadel kandnud erinevaid nimetusi. Alates 1. jaanuarist 2008 nimetatakse seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus". Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (oktoobris 1992 kehtinud redaktsioonis) ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise aega Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud ajaga. Töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti 19. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega, kui seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2. Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud sama seaduse § 13 lg-ga 3. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse § 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused. Kui isikut ei nimetatud 1992. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus asuda 1992. aastal tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud tema staaž Riigikogus hakata kulgema 1992. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.
3-3-1-65-06 PDF Riigikohus 12.12.2006
HMS
Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajaneb kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Hoonele antud ehitus- ja kasutusload on kehtivad kui hoone on püstitatud kehtiva ehitusloa alusel ja ehitusloa andmise ajal kehtisid ka maarendileping ning hoone projekt ja projekteerimistingimused, kuigi need hiljem annulleeriti.
3-3-1-59-06 PDF Riigikohus 27.11.2006
HMS
HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Uurimispõhimõtte kohaldamisel tuleb haldusorganil lähtuda neist õigusnormidest, mis vastavat valdkonda reguleerivad. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Haldusorganil puudub pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras.
Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06. 05. 2004 otsust nr 3-3-1-19-04, 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-53-04 ja 29.05.2006 otsust nr 3-3-1-23-06).
3-3-1-61-01 PDF Riigikohus 20.12.2001
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani diskretsiooniline otsustus rajanes haldusasja kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Erinevalt puhkusetoetusest, mille maksmine on sätestatud ATS §-s 46, puudub seaduses üksikasjalikum regulatsioon teiste ühekordsete toetuste, sealhulgas jõuluraha maksmiseks. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu määruse alusel makstav ühekordne toetus (jõuluraha), mida ametiasutuse juhil on õigus kinnitatud palgafondi piires määrata ja mida makstakse ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel, pole seotud ametnike töötulemustega, on sellisel toetusel tulevikku suunatud üldisem motiveeriv iseloom. Õigustatud on sellise toetuse maksmisel diferentseeritud lähenemine mõnedele teenistujate kategooriatele. Samaväärselt teenistujatega, kes jätkavad teenistust oma senistel ametikohtadel ei saa käsitleda teenistujaid, kelle ametikoht on koondatud ja kelle vabastamise vältimiseks pole asutus pidanud võimalikuks pakkuda vaba ametikohta ega teha asutusesiseseid ametnike ümberpaigutusi, kuid kelle teenistussuhet pole veel lõpetatud ATS §-st 133 lg 1 tuleneval põhjusel.
3-3-1-14-99 PDF Riigikohus 19.04.1999
Kohus ei pea analüüsima alusetult kaasatud protsessiosalise õiguslikke argumente, kuid peab seda põhjendama.
Sätte puudumine Konkurentsiseaduses, milles oleks kirjeldatud konkurentsivabaduse rikkumist täitevvõimu otsusega, ei tähenda, et täitevvõimu otsusega võis turusuhetes osalejaid ebavõrdselt kohelda.
Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et avalik-õiguslikku ringhäälingut ja eraõiguslikku ringhäälingut tuleb alati kohelda ühtviisi. Arvesse tuleb võtta nende erinevat rolli avalik-õiguslike ülesannete täitmisel.
Kuna minister ei pea määrama ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks, vaid Eesti Raadiole kui tervikule, siis pole delegatsiooninormina käsitletav ministri määruse säte, mille kohaselt määrusega eraldatud sageduste jaotused programmide lõikes otsustab Eesti Raadio, kooskõlastades selle Ringhäälingu Nõukogu ja Riigi Elekterside Inspektsiooniga.
Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine HKS § 27 lg. 2 mõttes.
3-3-1-5-97 PDF Riigikohus 24.03.1997
Õiguse üldpõhimõtted kehtivad Eestis tulenevalt Põhiseaduse §-s 10 sätestatud demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõttest ja Põhiseaduse preambulist, mille kohaselt Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Eesti õiguse ühe üldpõhimõttena tuleb tunnustada võrdse kohtlemise põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitada ühtemoodi. Ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse andmisest keeldumisel on, kui ühtedel juhtudel on naturalisatsiooni korras kodakondsusest andmisest keeldumist motiveeritud ja teistel juhtudel pole seda tehtud. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et isikud, kellele on teatatud kodakondsuse andmisest keeldumise põhjused, saavad põhjenduste seaduslikkust kohtus vaidlustada; isikud, kellele kodakondsuse mitteandmise põhjusi ei teatatud, ei saa põhjenduste seaduslikkust ka kohtus vaidlustada. Kujunenud olukorras on naturalisatsiooni korras kodakondsusest andmise keeldumise mittemotiveerimine vastuolus Põhiseaduse §-ga 10.
Õiguse üldpõhimõtted kehtivad Eestis tulenevalt Põhiseaduse §-s 10 sätestatud demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõttest ja Põhiseaduse preambulist, mille kohaselt Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Eesti õiguse ühe üldpõhimõttena tuleb tunnustada võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json