/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-16-12 PDF Riigikohus 28.01.2013
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu. Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.
Taotledes MKS § 136^1alusel luba täitetoiminguteks peab maksuhaldur esitama ka tõendid selle kohta, et taotlus on põhjendatud soovitud ulatuses ega piira isiku õigusi ülemääraselt. Nii HKMS § 59 lg st 3 ja HKMS § 264 lg 2 ls-st 2 kui ka HKMS v.r § 16 lg 2 ls-st 2 nähtub, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Kuigi HKMS § 59 lg 1 lg 1 teises lauseosas on sätestatud erandlik tõendamiskoormus, ei saa tõendamiskohustust olla menetlusosalisel, keda MKS § 136^1alusel loa andmise menetlusse halduskohtus veel pole kaasatud. Temalt võib aga nõuda tõendite esitamist juba halduskohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel. Seejuures tuleb kohtul juhtida menetlusosalise tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele.
Selgesõnaliste ajaliste piiride puudumine seaduses ei muuda MKS § 1361 lõiget 1 iseenesest ebaproportsionaalseks ning põhiseadusvastaseks. MKS § 1361 lõikes 3 on välja toodud juhud, mille esinemisel täitetoimingud lõpetatakse. Kohtupraktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 36) on asutud seisukohale, et kõnealused täitetoimingud on ajutise iseloomuga. Toimingutele kaasnevad piirangud ei rakendu lõplikult, vaid need on sõltuvuses konkreetse sündmuse saabumisest. HKMS § 265 lg 2 kohaselt võib kohus haldustoiminguks antud luba oma määrusega muuta või selle tühistada. Abinõude ebamõistlikult pikaajalise kohaldamise korral on isiku kasutuses seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendid (keelamis- või õigusvastasuse tuvastamise, samuti kahju hüvitamise nõude esitamine).
MKS § 136^1 alusel täitetoiminguks loa andmise menetluses vara väärtuse hindamine ei pruugi põhineda vaid tõenditel, mis on kättesaadavad üksnes vara omanikule ning vara omanikul ei pruugi üldse olla tõendeid tema vara hetkeväärtuse kohta. Tulenevalt kohtupraktikast ( määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 59 ja määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 22) tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu tuntumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti koostamine, samuti muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste korraldamine pole üldjuhul nõutav. Samuti pole vajalik teha kindlaks asja või õiguse täpset hinda. Seda lähenemist toetab ka lihtmenetluses tõendamist reguleeriv HKMS § 134 lg 2 p 4.
MKS § 136^1 alusel täitetoimingu sooritamiseks loa andmisega seoses on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 50) märkinud, mida peab halduskohus välja selgitama selliste täitmist tagavate toimingute lubamisel, mille eesmärk on ennetavalt tagada tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist. MKS § 136^1 alusel halduskohtule esitatavas taotluses tuleb märkida põhjendus, millest nähtub võimaliku maksukohustuse sissenõudmise oluline raskenemine või võimatus (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p 50 alapunkt c) . Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks. Halduskohtule esitatavas taotluses täitmist tagavaks toiminguks loa saamiseks märgitakse ka põhjendus, miks maksuhaldur peab valitud toimingu tegemist vajalikuks. Nendest põhjendustest peab nähtuma, miks maksuhaldur peab põhjendatuks just loa saamist täitetoiminguteks tema soovitud ulatuses. MKS § 136^1 kohaldamisel tuleb kohustatud isiku õigustatud huvisid ja juhtumi asjaolusid arvestades vältida ületagamist (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 58 ja seal esitatud kohtupraktika). Kui maksuhaldur soovib lisaks täitmist tagavatele abinõudele ka võimalike täitmiskulude lisamist, peab ta juba halduskohtule esitatava taotluse põhjendustes seda näitama.
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu. Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.
3-3-1-37-11 PDF Riigikohus 17.06.2011
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli haldusakti adressaadi ärakuulamiseks nii koormava haldusakti andmise kui ka soodustava haldusaktist andmata jätmise korral. Erandid, mis annavad haldusorganile õiguse jätta menetlusosaline ärakuulamata, on sätestatud HMS § 40 lg 3. Ühe erandi kohaselt võib menetlusosalise jätta ärakuulamata, kui menetlusosalise poolt esitatud taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks.
Maaelu arengu toetuste ühine õigusraamistik on sätestatud nõukogu määrusega 1698/2005, mille alusel on siseriiklikult koostatud arengukava. Põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 § 8 lg-s 6 märgitud piirangut ei ole sätestatud nõukogu määruses 1698/2005 ega ka komisjoni määrustes 1975/2006 ja 1974/2006. Ühtlasi ei ole arengukavas märgitud piiranguid, mis puudutaksid kontserni. Nõukogu määruse 1698/2005 art 5 lg 1 ja lg 7 loovad liikmesriigile aluse piiravate tingimuste kehtestamiseks, mida ei ole määruses ega selle rakendusaktides ette nähtud. Seega on ühenduse õigusega liikmesriikidele jäetud tegutsemisruum, kuid seejuures tuleb arvestada, et piirav tingimus olema kooskõlas määruse eesmärkidega ja sätetega ja vastama ühenduse õiguse üldpõhimõtetele.
Põllumajandusministri 09.11.2007 määruse nr 129 "Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema kord" (redaktsiooni kehtivuse lõpp 29.08.2010) § 8 lg-s 6 kasutatud kontserni mõistet tuleb sisustada samuti kui äriseadustikus. Seda kinnitab ka argument, et põllumajandusministri 23.08.2010 määrusega nr 87 vastu võetud uue "Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra" seletuskirjas on kontserni mõiste sisustatud otseselt äriseadustiku kontserni mõistega. Kui õigusnormi andja on õigusnormi uue redaktsiooni vastu võtnud samas sõnastuses ja seletuskirjas mõiste sisustanud ning selgitanud õigusnormi eesmärki, võib eeldada, et õigusnormiandja hilisem tahe pole erinev tema varasemast tahetest. Konkurentsivõime parandamisel ei tohi antav abi luua olukorda, et emaettevõte saaks läbi erinevate tütarettevõtete toetusi kumuleerivalt ulatuses, mis võib luua kontsernile põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Kontsernil on võimalik sisesuhetes kokku leppida, kuidas toetusi taotletakse. Seega on põhjendatud arvestada abi andmisel seda, kas taotleja kuulub kontserni või mitte.
Põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 § 8 lg-s 6 sätestatud piirang ei ole proportsionaalsuse põhimõttega ilmselges vastuolus, kuna tegemist ei ole sobimatu meetmega ühenduse õigusega taotletava eesmärgi saavutamiseks (konkurentsivõime parandamiseks). Meede aitab tagada liidu siseturu konkurentsi ning ei lähe kaugemale kui konkurentsivõime parandamiseks oleks tarvilik. Kuigi Euroopa Liidu õiguse alusel ja EL-i vahenditest makstakse ka teisi toetusi, mille maksmisele ei ole liikmesriik sätestanud nn kontsernipiirangut, ei anna alust väiteks, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Eesmärgid, miks toetust makstakse, ja olukorrad on erinevad. Kontserni kuuluvat ja mittekuuluvat äriühingut ei tule kohelda ühtemoodi.
3-3-1-69-09 PDF Riigikohus 31.03.2011
Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.
Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.
Vahistamine riivab isikuvabaduse kõrval ka teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.
Kui isiku vahistamisel on omandipõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe. Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.
Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 punkti 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-st 25 tulenevalt. AVVKHS ei täpsusta, millises osas on seaduse § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt ka Riigikohtu 17.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 punkti 15).
3-3-1-42-08 PDF Riigikohus 20.10.2008
Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.
Kaalumisruum seaduste kohaldamisel on vajalik inimväärikuse tagamiseks ning vabadusõiguste kaitseks. Kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust tuleb kontrollida vabadusõigustesse sekkumise puhul. Võrdsuspõhiõiguste puhul tuleb regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida, kui võrdsusõigus on seotud vabadusõiguse kasutamisega. Kui võrdsuspõhiõigus pole seotud vabadusõiguse kasutamisega, siis piirdutakse õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimisel mõistliku põhjuse leidmisega. Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.
Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi. Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos. KodS § 6 p-s 21 sätestatud tingimuse täitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end püsivalt Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning õigussuhetesse. Kodakondsuse andmist välistavaks asjaoluks on KodS § 21 lg 1 p 2 järgi see, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Selleks et kontrollida, kas isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, on täiesti sobilik seada naturalisatsiooni tingimuseks püsiv elamine Eestis. Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel. Elukoht TsÜS § 14 mõttes ja Rahvastikuregistri seaduse §-de 391 ja 40 mõttes ei oma õiguslikku tähendust KodS § 6 p 21 kohaldamisel, sest Eestis registreeritud elukoha omamise nõue on naturalisatsiooni iseseisva tingimusena sätestatud § 6 p-s 23, mille järgi välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab omama registreeritud elukohta Eestis.
3-3-1-66-04 PDF Riigikohus 11.11.2004
HKMS § 9 lg-s 5 ettenähtud kolmeaastast vaidlustamise tähtaega tuleb enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamisel hakata arvestama sätte jõustumisest. Seega on enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust võimalik esitada kuni 1. jaanuarini 2005.
Asjaolu, et seadusandja ei ole ette näinud HKMS § 9 lg 5 kohaldamisel üleminekusätteid, ei luba HKMS § 9 lg-t 5 kohaldada selliselt, et see toob kaasa enne seaduse jõustumist eksisteerinud kaebeõiguse automaatse kadumise juhul, kui vaidlustatav haldusakt oli vastu võetud või toiming tehtud enne 1. jaanuari 1999. HKMS § 9 lg 5 laiendamine enne 1. jaanuari 2002. a antud haldusaktile või sooritatud toimingule on normi tagasiulatuv rakendamine, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 10, õiguse üldpõhimõtetega, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.
HKMS peab olema PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise põhiõigusega kooskõlas. HKMS § 9 lg 5 tagasiulatuv kohaldamine kujutab endast PS § 15 lg 1 ebaproportsionaalset riivet. Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla ebaproportsionaalselt lühikesed. Ka tõlgendus, mille kohaselt on võimalik enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust esitada kuni 1. jaanuarini 2005., piirab tuvastamiskaebuse esitamise võimalust võrreldes 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2001 kehtinud HKMS redaktsiooniga, mil tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg puudus. Selline kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus Põhiseadusega ja on proportsionaalne, sest antud juhul on tegemist protsessuaalse tähtajaga ning kolm aastat seaduse jõustumisest on piisav aeg, et isikud saaksid hinnata nende õigusi puudutavate haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise vajadust ning soovi korral vastav kaebus esitada.
3-3-1-60-03 PDF Riigikohus 25.02.2004
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid kuna isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine, on isiku õigus soetada ja omada relva hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Nimetatud põhiõigust võib seadusega piirata, kuid need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele.
Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
RelvS § 30 lg-s 2 sätestatud tööloa omamise nõue on ebaproportsionaalne piirang nende tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivate isikute suhtes, kes mingil põhjusel ei oma tööluba. VMS § 9 lg 1 kohaselt peab tööluba olema välismaalasel Eestis töötamiseks, kuid ei välismaalaste seadus ega ka ükski teine õigusakt ei nõua, et tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv isik peaks siin töötama. Puudub alus arvata, et tööloa andmisel kontrollitakse, kas isik on usaldusväärne relva omamiseks, s.t. kas isik võiks relva omamise korral olla ohtlik inimese elule või tervisele, riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kui pidada tööloa nõude eesmärgiks seda, et relva saaks omada vaid legaalse sissetulekuga välismaalane, siis tuleb arvestada, et legaalse sissetuleku võimalused on märksa avaramad kui vaid töötamisest saadav sissetulek. Pole alust arvata, et legaalse sissetulekuna töötasu saav isik on millegi poolest usaldusväärsem kui mõnest muust allikast legaalset sissetuleku saav isik. Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
3-3-1-16-03 PDF Riigikohus 17.04.2003
Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab perekonnapõhiõigust, kuid seda õigust ei ole rikutud, kui perekonnaelu elamiseks kodakondsusjärgses riigis pole takistusi. Sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ning selle eest saadud raha kulutamine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks õigust elada oma perekonnaelu just Eestis.
Täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse.
VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi see asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusvastasena.
3-3-1-32-02 PDF Riigikohus 17.06.2002
Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane.
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund.
Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.
Kauplemisloa peatamise otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine peab olema sobiv ja vajalik eesmärgi (näiteks sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine) saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võib olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest.
Haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Kaupluse töö üldeeskiri tunnustab vajadust peatada kaupluse tegevus tervisekaitse kaalutlustel. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.
3-3-1-14-98 PDF Riigikohus 13.04.1998
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine. MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele. Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine. Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json