https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1343/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.02.2020

Keskkonnaametil tuleb poolloodusliku koosluse (PLK) toetuse taotlejale maaeluministri 22.04.2015. a määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 8 lg 11 alusel PLK heas seisundis hoidmise või seisundi parendamise eesmärgil lisakohustusi pannes arvestada ka sellega, et toetuse eesmärgiks on innustada põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, võttes kasutusele põllumajandustavasid, mis aitavad leevendada kliimamuutusi ning on ühitatavad keskkonna, maastiku, loodusvarade, mulla ja geneetilise mitmekesisuse kaitsega (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. a määruse nr 1305/2013 preambuli p 22 ja art 28 lg 1). PLK hooldamise toetuse eesmärgid ei ole samastatavad loodushoiutoetuse omadega (LKS § 18). Kuigi mõlema toetuse sihiks on hoida ja parandada PLK-de seisundit, on PLK hooldamise toetuse funktsiooniks ka toetada avalikes huvides kulukaid lisakohustusi võtnud põllumajandustootjat ja suurendada tema võimet konkureerida tavapäraseid meetodeid kasutavate tootjatega.

„Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ kohaselt on PLK toetuse eesmärgiks muu hulgas suurendada põllumajandusloomade abil hooldatavate poollooduslike koosluste osa (versioon 5, lk 273). Kui tootja loobub lisatingimuste kulukuse tõttu PLK hooldamisest, osutub tingimuste seadmine eesmärki kahjustavaks. Vastustaja põhjendas vaidlustatud otsust muuhulgas sellega, et kaebajal on võimalik loobuda PLK hooldamisest, kui lisakohustus on tema jaoks liiga koormav. Sellise võimaluse olemasolu ei või olla koormava lisakohustuse panemise õigustuseks. Vastupidi, tegu on ohuga, mida tuleb lisakohustusi seades minimeerida. (p 11)

Arvestades seda, et PLK hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)


Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb Keskkonnaametil lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)


Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega.

Kuna puittaimestiku eemaldamisega kaasnevate kulude osaliseks katmiseks on ette nähtud vaid 6,35% suurune osa toetusest, ja et kulu tekib tõenäoliselt ka mujal taotluses märgitud alal, ei ole vaidlustatud otsusega kaebajale pandud lisakohustus kolleegiumi hinnangul proportsionaalne. Tingimuse ebaproportsionaalsust süvendab lühike ajavahemik, mis kaebajale selle täitmiseks määrati (26.05 kuni 1.10.2017).

Kaebajale 2017. a-ks pandud kohustus ületab 2016. a-ks pandud kohustust enam kui kaks korda. Kolleegium leidis, et kui lisatingimuse maht oleks jäänud 2016. a tasemele, ei oleks selle suhtes pruukinud tekkida kahtlust tingimuse proportsionaalsuses. (p 15)


3-17-740/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.11.2019

Suurem kulu kassatsiooniastmes on tingitud sellest, et apellatsioonkaebuse esitas vastustaja. Kassatsioonkaebuse koostamine võib nõuda rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamine. (p 26)


Vastustaja otsus jätta projekteerimistingimused kooskõlastamata ei olnud õiguspärane. Vastustaja lähtus eeldusest, et kinnistule suvila rajamine on igal juhul lubamatu, kuna kinnistu on üleni kaetud kadastike elupaigatüübiga. Kolleegium leiab aga, et suvila rajamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke. (p 12)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 31 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Natura võrgustiku abil kaitstakse selliseid elupaigatüüpe, mis on üleeuroopalises kontekstis ohustatud, st eeldatavasti nende pindala väljaspool kaitsealuseid alasid väheneb ja/või seisund halveneb. Seetõttu on oluline, et nende pindala Natura võrgustikku arvatud aladel oleks stabiilne või suureneks. Otsustades selle üle, kas elupaigatüübi pindala on stabiilne või suurenemas ja milline on elupaigatüübi seisund alal, tuleb lisaks juba toimuvatele ja alles kavandatavatele elupaigatüüpi mõjutavatele tegevustele arvestada ka ettenähtavate arengutega, mida põhjustavad erinevad antropogeensed või looduslikud protsessid (nt kliimamuutus, karjatamine või selle lakkamine, elupaigatüübi võsastumine). (p 22)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 31 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)


LKS § 32 lg-te 1 ja 2, § 3 lg 1, § 14 lg 1 p 7 ja lg 2 abil täidab Eesti riik talle Euroopa Liidu Nõukogu 21.05.1992. a direktiiviga 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv ehk elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab Natura võrgustiku alale olulist mõju kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse eesmärgile avaldab. Pädevad riigisisesed asutused saavad kavale või projektile nõusoleku anda alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju.

Seega tuleb otsustusprotsessis esmalt selgitada, kas kavandatav tegevus võib Natura alale olulist mõju avaldada (n-ö Natura eelhindamine). Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb asjakohase hindamise (n-ö Natura hindamise, mis tehakse keskkonnamõjude hindamise – KMH – menetluses) käigus välja selgitada mõju ulatus. Loodusdirektiivi järgi ei ole välistatud igasugune negatiivne mõju Natura alale, vaid negatiivne mõju ala terviklikkusele. Ala terviklikkusele avalduva mõju kindlaks tegemisel on keskne tähendus ala kaitse eesmärkidel. (p 14)

Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, KMH, peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 31 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

Arvestades Euroopa Kohtu selgitusi Waddenzee ja Białowieża metsa asjades ning proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu art 5 lg 4), on selge, et negatiivseks mõjuks asjaomase ala terviklikkusele, sh elupaigatüübi osaliseks pöördumatuks hävimiseks asjaomasel alal Sweetman jt otsuse tähenduses, ei pruugi olla kuitahes väikesel alal taimestiku asendamine ehitisega. Tegevuse negatiivset mõju ala terviklikkusele loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes saab sedastada juhul, kui negatiivne mõju elupaigatüübile või liigile on oluline. (p 18)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kavandatava tegevuse mõju olulisuse hindamiseks tuleks välja selgitada, kui suurt ala suvilaehitus kokku mõjutaks. Oluline pole seejuures üksnes suvila (ja võimaliku kõrvalhoone), vaid ka kinnistusiseste teede, suvilat teenindavate rajatiste, prügikonteinerite ja õueala alla jääv ala. Seejuures ei pruugi elupaigatüüp kogu õueala raames hävida, kui õueala kasutamiseks on võimalik seada elupaigatüübile omaste liikide säilimist tagavaid tingimusi. (p 21)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

3-3-1-16-12 PDF Riigikohus 28.01.2013

Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.

Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.


Taotledes MKS § 1361alusel luba täitetoiminguteks peab maksuhaldur esitama ka tõendid selle kohta, et taotlus on põhjendatud soovitud ulatuses ega piira isiku õigusi ülemääraselt. Nii HKMS § 59 lg st 3 ja HKMS § 264 lg 2 ls-st 2 kui ka HKMS v.r § 16 lg 2 ls-st 2 nähtub, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise.

Kuigi HKMS § 59 lg 1 lg 1 teises lauseosas on sätestatud erandlik tõendamiskoormus, ei saa tõendamiskohustust olla menetlusosalisel, keda MKS § 1361alusel loa andmise menetlusse halduskohtus veel pole kaasatud. Temalt võib aga nõuda tõendite esitamist juba halduskohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel. Seejuures tuleb kohtul juhtida menetlusosalise tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele.


Selgesõnaliste ajaliste piiride puudumine seaduses ei muuda MKS § 1361 lõiget 1 iseenesest ebaproportsionaalseks ning põhiseadusvastaseks. MKS § 1361 lõikes 3 on välja toodud juhud, mille esinemisel täitetoimingud lõpetatakse. Kohtupraktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 36) on asutud seisukohale, et kõnealused täitetoimingud on ajutise iseloomuga. Toimingutele kaasnevad piirangud ei rakendu lõplikult, vaid need on sõltuvuses konkreetse sündmuse saabumisest. HKMS § 265 lg 2 kohaselt võib kohus haldustoiminguks antud luba oma määrusega muuta või selle tühistada. Abinõude ebamõistlikult pikaajalise kohaldamise korral on isiku kasutuses seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendid (keelamis- või õigusvastasuse tuvastamise, samuti kahju hüvitamise nõude esitamine).


MKS § 1361 alusel täitetoiminguks loa andmise menetluses vara väärtuse hindamine ei pruugi põhineda vaid tõenditel, mis on kättesaadavad üksnes vara omanikule ning vara omanikul ei pruugi üldse olla tõendeid tema vara hetkeväärtuse kohta.

Tulenevalt kohtupraktikast ( määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 59 ja määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 22) tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu tuntumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti koostamine, samuti muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste korraldamine pole üldjuhul nõutav. Samuti pole vajalik teha kindlaks asja või õiguse täpset hinda. Seda lähenemist toetab ka lihtmenetluses tõendamist reguleeriv HKMS § 134 lg 2 p 4.


MKS § 1361 alusel täitetoimingu sooritamiseks loa andmisega seoses on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 50) märkinud, mida peab halduskohus välja selgitama selliste täitmist tagavate toimingute lubamisel, mille eesmärk on ennetavalt tagada tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist.

MKS § 1361 alusel halduskohtule esitatavas taotluses tuleb märkida põhjendus, millest nähtub võimaliku maksukohustuse sissenõudmise oluline raskenemine või võimatus (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p 50 alapunkt c) . Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks.

Halduskohtule esitatavas taotluses täitmist tagavaks toiminguks loa saamiseks märgitakse ka põhjendus, miks maksuhaldur peab valitud toimingu tegemist vajalikuks. Nendest põhjendustest peab nähtuma, miks maksuhaldur peab põhjendatuks just loa saamist täitetoiminguteks tema soovitud ulatuses.

MKS § 1361 kohaldamisel tuleb kohustatud isiku õigustatud huvisid ja juhtumi asjaolusid arvestades vältida ületagamist (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 58 ja seal esitatud kohtupraktika). Kui maksuhaldur soovib lisaks täitmist tagavatele abinõudele ka võimalike täitmiskulude lisamist, peab ta juba halduskohtule esitatava taotluse põhjendustes seda näitama.


Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.

Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.

3-3-1-37-11 PDF Riigikohus 17.06.2011

HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli haldusakti adressaadi ärakuulamiseks nii koormava haldusakti andmise kui ka soodustava haldusaktist andmata jätmise korral. Erandid, mis annavad haldusorganile õiguse jätta menetlusosaline ärakuulamata, on sätestatud HMS § 40 lg 3. Ühe erandi kohaselt võib menetlusosalise jätta ärakuulamata, kui menetlusosalise poolt esitatud taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks.


Maaelu arengu toetuste ühine õigusraamistik on sätestatud nõukogu määrusega 1698/2005, mille alusel on siseriiklikult koostatud arengukava. Põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 § 8 lg-s 6 märgitud piirangut ei ole sätestatud nõukogu määruses 1698/2005 ega ka komisjoni määrustes 1975/2006 ja 1974/2006. Ühtlasi ei ole arengukavas märgitud piiranguid, mis puudutaksid kontserni. Nõukogu määruse 1698/2005 art 5 lg 1 ja lg 7 loovad liikmesriigile aluse piiravate tingimuste kehtestamiseks, mida ei ole määruses ega selle rakendusaktides ette nähtud. Seega on ühenduse õigusega liikmesriikidele jäetud tegutsemisruum, kuid seejuures tuleb arvestada, et piirav tingimus olema kooskõlas määruse eesmärkidega ja sätetega ja vastama ühenduse õiguse üldpõhimõtetele.


Põllumajandusministri 09.11.2007 määruse nr 129 "Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema kord" (redaktsiooni kehtivuse lõpp 29.08.2010) § 8 lg-s 6 kasutatud kontserni mõistet tuleb sisustada samuti kui äriseadustikus. Seda kinnitab ka argument, et põllumajandusministri 23.08.2010 määrusega nr 87 vastu võetud uue "Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra" seletuskirjas on kontserni mõiste sisustatud otseselt äriseadustiku kontserni mõistega.

Kui õigusnormi andja on õigusnormi uue redaktsiooni vastu võtnud samas sõnastuses ja seletuskirjas mõiste sisustanud ning selgitanud õigusnormi eesmärki, võib eeldada, et õigusnormiandja hilisem tahe pole erinev tema varasemast tahetest.

Konkurentsivõime parandamisel ei tohi antav abi luua olukorda, et emaettevõte saaks läbi erinevate tütarettevõtete toetusi kumuleerivalt ulatuses, mis võib luua kontsernile põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Kontsernil on võimalik sisesuhetes kokku leppida, kuidas toetusi taotletakse. Seega on põhjendatud arvestada abi andmisel seda, kas taotleja kuulub kontserni või mitte.


Põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 § 8 lg-s 6 sätestatud piirang ei ole proportsionaalsuse põhimõttega ilmselges vastuolus, kuna tegemist ei ole sobimatu meetmega ühenduse õigusega taotletava eesmärgi saavutamiseks (konkurentsivõime parandamiseks). Meede aitab tagada liidu siseturu konkurentsi ning ei lähe kaugemale kui konkurentsivõime parandamiseks oleks tarvilik. Kuigi Euroopa Liidu õiguse alusel ja EL-i vahenditest makstakse ka teisi toetusi, mille maksmisele ei ole liikmesriik sätestanud nn kontsernipiirangut, ei anna alust väiteks, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Eesmärgid, miks toetust makstakse, ja olukorrad on erinevad. Kontserni kuuluvat ja mittekuuluvat äriühingut ei tule kohelda ühtemoodi.

3-3-1-69-09 PDF Riigikohus 31.03.2011

Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.


Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.


Vahistamine riivab isikuvabaduse kõrval ka teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.


Kui isiku vahistamisel on omandipõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.

Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.


Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 punkti 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-st 25 tulenevalt.

AVVKHS ei täpsusta, millises osas on seaduse § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt ka Riigikohtu 17.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 punkti 15).

3-3-1-42-08 PDF Riigikohus 20.10.2008

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.


Kaalumisruum seaduste kohaldamisel on vajalik inimväärikuse tagamiseks ning vabadusõiguste kaitseks. Kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust tuleb kontrollida vabadusõigustesse sekkumise puhul. Võrdsuspõhiõiguste puhul tuleb regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida, kui võrdsusõigus on seotud vabadusõiguse kasutamisega. Kui võrdsuspõhiõigus pole seotud vabadusõiguse kasutamisega, siis piirdutakse õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimisel mõistliku põhjuse leidmisega. Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.


Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.

Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos. KodS § 6 p-s 21 sätestatud tingimuse täitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end püsivalt Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning õigussuhetesse. Kodakondsuse andmist välistavaks asjaoluks on KodS § 21 lg 1 p 2 järgi see, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Selleks et kontrollida, kas isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, on täiesti sobilik seada naturalisatsiooni tingimuseks püsiv elamine Eestis.

Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.

Elukoht TsÜS § 14 mõttes ja Rahvastikuregistri seaduse §-de 391 ja 40 mõttes ei oma õiguslikku tähendust KodS § 6 p 21 kohaldamisel, sest Eestis registreeritud elukoha omamise nõue on naturalisatsiooni iseseisva tingimusena sätestatud § 6 p-s 23, mille järgi välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab omama registreeritud elukohta Eestis.

3-3-1-66-04 PDF Riigikohus 11.11.2004

HKMS peab olema PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise põhiõigusega kooskõlas. HKMS § 9 lg 5 tagasiulatuv kohaldamine kujutab endast PS § 15 lg 1 ebaproportsionaalset riivet. Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla ebaproportsionaalselt lühikesed.

Ka tõlgendus, mille kohaselt on võimalik enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust esitada kuni 1. jaanuarini 2005., piirab tuvastamiskaebuse esitamise võimalust võrreldes 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2001 kehtinud HKMS redaktsiooniga, mil tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg puudus. Selline kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus Põhiseadusega ja on proportsionaalne, sest antud juhul on tegemist protsessuaalse tähtajaga ning kolm aastat seaduse jõustumisest on piisav aeg, et isikud saaksid hinnata nende õigusi puudutavate haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise vajadust ning soovi korral vastav kaebus esitada.


HKMS § 9 lg-s 5 ettenähtud kolmeaastast vaidlustamise tähtaega tuleb enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamisel hakata arvestama sätte jõustumisest. Seega on enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust võimalik esitada kuni 1. jaanuarini 2005.


Asjaolu, et seadusandja ei ole ette näinud HKMS § 9 lg 5 kohaldamisel üleminekusätteid, ei luba HKMS § 9 lg-t 5 kohaldada selliselt, et see toob kaasa enne seaduse jõustumist eksisteerinud kaebeõiguse automaatse kadumise juhul, kui vaidlustatav haldusakt oli vastu võetud või toiming tehtud enne 1. jaanuari 1999. HKMS § 9 lg 5 laiendamine enne 1. jaanuari 2002. a antud haldusaktile või sooritatud toimingule on normi tagasiulatuv rakendamine, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 10, õiguse üldpõhimõtetega, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

3-3-1-60-03 PDF Riigikohus 25.02.2004

Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid kuna isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine, on isiku õigus soetada ja omada relva hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Nimetatud põhiõigust võib seadusega piirata, kuid need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele.


Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.


RelvS § 30 lg-s 2 sätestatud tööloa omamise nõue on ebaproportsionaalne piirang nende tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivate isikute suhtes, kes mingil põhjusel ei oma tööluba. VMS § 9 lg 1 kohaselt peab tööluba olema välismaalasel Eestis töötamiseks, kuid ei välismaalaste seadus ega ka ükski teine õigusakt ei nõua, et tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv isik peaks siin töötama. Puudub alus arvata, et tööloa andmisel kontrollitakse, kas isik on usaldusväärne relva omamiseks, s.t. kas isik võiks relva omamise korral olla ohtlik inimese elule või tervisele, riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kui pidada tööloa nõude eesmärgiks seda, et relva saaks omada vaid legaalse sissetulekuga välismaalane, siis tuleb arvestada, et legaalse sissetuleku võimalused on märksa avaramad kui vaid töötamisest saadav sissetulek. Pole alust arvata, et legaalse sissetulekuna töötasu saav isik on millegi poolest usaldusväärsem kui mõnest muust allikast legaalset sissetuleku saav isik.

Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.

3-3-1-16-03 PDF Riigikohus 17.04.2003

Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab perekonnapõhiõigust, kuid seda õigust ei ole rikutud, kui perekonnaelu elamiseks kodakondsusjärgses riigis pole takistusi. Sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ning selle eest saadud raha kulutamine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks õigust elada oma perekonnaelu just Eestis.


Täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse.


VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi see asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusvastasena.

3-3-1-32-02 PDF Riigikohus 17.06.2002

Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane.


Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund.


Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.


Kauplemisloa peatamise otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine peab olema sobiv ja vajalik eesmärgi (näiteks sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine) saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võib olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest.


Haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Kaupluse töö üldeeskiri tunnustab vajadust peatada kaupluse tegevus tervisekaitse kaalutlustel. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

3-3-1-14-98 PDF Riigikohus 13.04.1998

Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.


Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine.

MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele

Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.

Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.


Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.

Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.


Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.


Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.


Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.

Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json